Arhiiv kuude lõikes: detsember 2007

Hea aasta, ellu jäime

Juba selleks ajaks, kui end Bronxi Little Italys maha istutasime, oli selge, et ilmselt me siiski New Yorgist põhja poole mägedesse täna ei lähe.

Esiteks sellepärast, et ilm oli väga vastikuks läinud ja õige torm pidi ka lähitundidel kohale jõudma.

Teiseks sellepärast, et lennuväsimus on seekord eriti tugevalt peal (kui on väikesed lapsed majas, siis tuleb lennuväsimus mitmega korrutada… Mitu segi paisatud unerezhiimiga inimest… oh. raske.)

Ja kolmandaks sellepärast, et Justin oli just teada saanud, et ta peab oma igateisipäevase uudistelehe siiski ka sel nädalal tegema, 1. jaanuariks, mis tähendab, et ta peab 31. detsembril töötama (palju õnne, arvestades, et enamik ta allikaid on teadusfirmade juhatuste esimehed ja enamik neist on praegu kusagil suusa- või lõunamaapuhkustel…) Loe edasi Hea aasta, ellu jäime

See kummaline maja

Viimasel ajal mõtlen ma õhust. Sest ma t u n n e n õhku enda ümber. Õhuvärskendajad ja peeglipesuvahendid ja nõudepesuvahendid matavad hinge. Uus sünteetiline vaip keldrikorrusel… Kõik vaibad siin on sünteetilised, aga see on uus ja haiseb.

Teiseks, ma k u u l e n õhku siin majas. Ausõna. Kogu aeg on kõrvus selline peenike pinin. Läksin enne tagaaeda ja kuulatasin. Seal seda pininat mu kõrvades pole, niisiis – ma ei mõtle seda välja.

Siin on traadita interneti ala (seletasin paar päeva tagasi, et selle peaks ööseks välja lülitama ja nüüd teengi seda, poolsalaja) ja siin on releed, mis reguleerivad jõulutulesid majas sees ja väljas. Ja suured telekad. jne. Ma ei tea täpselt, mis see siin piniseb, aga siin kusagil see on. Loe edasi See kummaline maja

Päev pärast jõule

Kõige ilusam jõulumälestus oli seekord õhtu kirikus. Me muidugi hilinesime ja kõik allkorrus oli rahvast täis. Läksime lae alla, rõdule – need on traditsiooniliselt orjadele ehitatud kohad, seal on kitsamas pingid, “et orjad ei saaks magama jääda”. Otse käeulatuses olid vanad laetalad ja õhk käis ringi. Allkorrusel on palju umbsem. Ma minestasin ju sellessamas kirikus oma laulatuse ajal ära (ja jõin suure kannu pühitsetud vett). Sellest peale on mul kirikuõpetajaga justkui mingi eriline side, ta tunneb mind ära ja naeratab. muidugi, võibolla tunneb sedasama erilist sidet iga koguduse liige ;).

Mulle meeldib maailma justkui läbi Marta silmade näha. See on see (mida ka Helle meie suguvõsa-blogis kirjeldas), kuidas Vargamäe Indrek läks jõuluõhtul kirikusse ja vaatas seal ema seelikusaba kõrval suurte silmadega ringi. Kuidas orel tegi häält ja kuidas kõik laulsid. Ka Marta laulis seekord kaasa ja mina märkasin, et tean peast aina rohkem. Nii see läheb, aastate rütmis kuhjuvad asjad, mida me mäletame. Ja Marta sai esimest korda armulauda. Loe edasi Päev pärast jõule

Tagasi Ameerikas

Lendamisega kaasnevad alandavad protseduurid. Väärikas härrasmees seisab, silm kaugusse suunatud ja võtab ära oma rihma, sokkis on ta juba nagunii, kingad on hetkel läbi valgustamise masinas. Ja ikka midagi piiksub. Väärikas härrasmees laseb end läbi otsida.

Meelevaldne seos, aga see meenutab mulle Kolmanda Reichi ja juutide suhteid. Ah peame saapad jalast ära võtma? Hea küll. Peame kollast märki kandma? Peame getodesse kolima? Hea küll, hea küll.

…Marta asus hooga ka sukkpükse ära võtma – kui juba mantli ja saapad pidi ära võtma, mingu ka püksid!

Huvitav, kui palju sellest hiigeljalajäljest, mille lendamine tekitab, moodustavad need plastpakkidesse pandud nn söögid. Seekord oli toit nii kehv, et nii kaugele, kui silm ulatus, koosneski söömine peamiselt plastkarpide avamisest. Ma ei näinud kedagi, kes kuivanud kiletatud saiaviile ja pakendatud kolme marineeritud kõrvitsa tükki jms tegelikult ka tarbinud oleks. Ainuke asi, mis ära söödi, oli mandariin. Kas poleks mõttekam nende plastkarpide asemel käia ringi mandariini- ja banaanivaagnatega? Loe edasi Tagasi Ameerikas

Kas jõuame või ei?

Istume siin Tallinna lennujaamas ja saime äsja teada, et Tallinn-Varssav lennuki väljasõit hilineb tund ja viis minutit.

Mis tähendab, et meil jääb 25 minutit aega, et lennukilt maha saada ja Varssav-New York lennuki peale lipata (koos kahe lapsega).

Kas tõesti läheb jälle nii, nagu jaanuaris? Ja ees ootab veel üks öö Varssavi lennujaama lähistel hotellis ohtrate restoranikupongide ja rahvusroogade saatel? Või õnnestub mingi imega sellele lennukile jõuda? Või peame näiteks kuus või kaheksa tundi Varssavi lennujaamas konutama? Nii või teisiti, ootamas on ees intensiivne (öö)päev.

Kaks nn jõuluhetke

Pealkirjas ütlen “nõndanimetatud”, sest ilma jõuludeta poleks neid hetki sellistena olnud. Aga need pole samas päris need traditsioonilised “jõuluhetked”.

Esimene. Olen otsustanud kodu mõnusaks teha ja panen allkorrusel küünla põlema – ilusasse äsja Tiimarist ostetud punasesse majakujulisse küünlahoidjasse. See on mu ainus (olgu, peaaegu ainus) jõulunänn ja -dekoratsioon. Aga selliseid asju on paar tükki ikka vaja, et kodu oleks kodu ja lapsed mäletaks jõulusid, olin ma Justinile öelnud, kui selle küünlamajakese ostsin.

Majake on pealtnäha üsna kõrge ja turvaline. Panen lahtisest poolest sinna teeküünla sisse ja sätin selle riiulile põlema.
Siis lähen üles korrusele, magamistuppa Anna mähkmeid vahetama. Jääme korraks voodi peale mängima. Loe edasi Kaks nn jõuluhetke

Roheliseks kasvamine

See raamat on nüüd väljas! Tänasest saadaval meie netipoes. Homsest peaks olema ka Rahva Raamatu ja Apollo poodides, aga ka Mahekauba ja Looduspere poodides.

Mõnusalt karune nii sisu kui väljanägemise poolest… Mul ei jätku sõnu. Mis tingimustes see kirjutatud on. Küll Belle Harbori tuulisel rannal, küll JFK lennuväljal, küll siin kodus öösel kell kolm, laps põlvedel… See ei ole täiuslik raamat, see on teekond. Ja mulle endale on see mu ilmunud asjadest, vähemalt praegu, kõige südamelähedasem.

Katkend. Loe edasi Roheliseks kasvamine

Jõulukinkidest… Ja kaamosest… Ja jamadest

Tundub, et lääne kultuuris on jõulud üks täiskasvanud inimese töökohustusi. Kui näiteks mõnel maal peavad inimesed tassima joogivett 20 kilomeetri kauguselt ja jala, siis Ameerikas peavad inimesed kaks kuud enne jõulude tulekut hakkama kokku panema enda jõulukinkide sooviliste ja ise sugulaste-tuttavate jaoks šoppama…

Justini kogemust jõuluostlemisest võib lugeda siit -ühesõnaga, trügis seal temagi, kotti ei saand midagi. Ikka pidin mina käised üles käärima ja internetti istuma, et Ameerika sugulastele midagi osta. Sellega seoses kaks head leidu – siin on blogi, mis teeb ülevaateid nn rohelistest kaupadest ja juhatab edasi paljudesse erinevatesse poodidesse: http://greatgreengoods.com. Ostsin siit näiteks kommipaberitest punutud lauamatid.
Teiseks, Portugali-Eesti ühisfirma , kes teeb näiteks piimakilekottidest ilusaid asju – www.grenius.com. Seal on antud poodide nimekiri Tallinnas ja Tartus, kus need asjad müügil on. Loe edasi Jõulukinkidest… Ja kaamosest… Ja jamadest

Halb ost ja hea ost

Võtan ka kiirelt osa blogimängust. Halb ost – minu jaoks on suur osa kodumasinaid osutunud halvaks ostuks ja ma küll luban, et hakkan neid kasutama… aga ei hakka!

Nii on meil olemas köögikombain, millega saaks teha piimajäätisekokteili või tükeldada või riivida. Aga reaalsus on see, et ma segan, riivin, vahustan ja tükeldan oma asju ikkagi käsitsi, mitte ei viitsi hakata masinat karbist välja võtma. Isegi miksrit kasutan üliharva. Loe edasi Halb ost ja hea ost

TV3-s täna õhtul: Hollywoodi versioon kliimasoojenemisest

Nohnii, PÖFFile ei jõudnudki, tilgun siin nina teleka ees ja tahtsin teha väikest reklaami: TV3-s hakkab kell 21.30 film “Päev pärast homset”. Loomulikult on see “lihtsusta ja liialda” variant, aga näiteks meie papa John hakkas pärast selle filmi vaatamist kliimasoojenemist palju rohkem jutuks võtma.

Väidetavalt oli see film eelmäng, miks USAs Al Gore´i dokfilm “Ebamugav tõde” nii populaarseks osutus. Sellest kirjutasin siin.

Jah, mida teha tetrapakkidega?

Enne vestlesin ühe tuttavaga, kuulsin järjekordselt seda muret, et inimesed ei tea, mida teha tetrapakkidega.

Mina olen aru saanud nii (roheraamatu kirjutamiseks uurisin) – tetrapakk ei tohi kindlasti minna tavalisse prügisse. Ei kuulu ta ka vanapaberi hulka, kuigi pealtnäha on paber jah. Ka ahjus põletada ei tasu (rikub nii su enda ahjulõõre kui paiskab õhku kahjulikke aineid).

Ja õige vastus? – Tetrapaki õige koht on segapakendikonteinerid! Need leiab näiteks siit.

Loe edasi Jah, mida teha tetrapakkidega?

Petrone Print poes jõuluallahindlus ja laienemis(eel)uudis

Mõtlesime siin, et kuna parim kink on raamat, siis teeme Petrone Print poes kolmele raamatule allahindluse, kuni jõuludeni on nende hinnaks vaid 75 krooni: “daki.elab.siin”, “Lagerii” ja “Tähe tänav”. Astuge läbi ja täitke korvid, austatud kunded! 😉

Teine uudis on veel. Täna sai otsustatud Petrone Prindi osakapitali laienemine ja ühe partneri juurde võtmine. Aga ma täna veel ei ütle, kes ta on. (Jah, see nimi on sulle teada.)

Ülihea tunne, et koormus jagamisele läheb! ;).

Otsin lasteraamatule illustraatorit

Esiteks: koomiksilaadseid pilte, umbes 9aastastele poistele. Pliiatsi (või isegi pastaka vms) joonistus, mustvalge.

Teiseks:  värviline raamat, tehnikaks ilmselt kas pastell või vesivärv… Ilusad looduspildid, detaile uurimiseks – sellised, mis meeldiksid nii lastele kui tekitaks mingisuguse ilusa maailma nostalgiavärina ka emades-isades.

Kui sa arvad, et tahaksid teha proovijoonistuse või oskad kedagi soovitada, siis meili epp.petrone@gmail.com

Kick in the ass

Ingrid Tähismaa lahkus Kroonika peatoimetaja kohalt.

Ma ei taha siin midagi muud kommenteerida, kui et minu isiklikus plaanis sai Ingridi lugu Eesti Naises ja selle järellainetus Inno Tähismaa poolt üheks isiklikuks suureks verstapostiks. Ma ei taha enam naisteajakirjade ajakirjanik olla. Sa kirjutad kellestki loo, parimas usus, et kõik see, mis ta sulle räägib ja mis teised intervjueeritavad temast räägivad, on tõsi. Aga võibolla ei ole? Aga võibolla ikkagi on?… Ja siis järsku saad aru, et mis siin tühja pead valutada, kus tõde on – keegi ei hakkagi seda kunagi kontrollima, kus on tõde ja kus mitte. Loe edasi Kick in the ass

Tartlased, kel lasteaiakohtadega probleeme!

Minu poole pöördus üks juuraharidusega noor ema, kes kodanikualgatuse korras ajab ühte asja (ütleme nii, selle asjaga ühinemisel võib natuke kuulsaks saada ;), sest see tähendaks ilmselt ka meediaga tegemist, ning loodetavasti muudaks selle aktsiooni tagajärjel Tartu linn ära oma korralduse, mille järgi 1800 krooni lapsehoiutoetust kuus läheb lapsehoidjatele, mitte kohata jäänud lapse vanemale. Tallinnas näiteks läheb see toetus ikka lapsevanematele.

Niisiis, otsitakse neid tartlasi, kelle lapsed on lasteaiajärjekorras väga kaugel ja kellel vanemapalk lõppenud-lõppemas. Ja kes arvavad, et olukord on ebaõiglane ja ebaseaduslik. Palun helistage talle, Pille, telefon 51 58 093. Eks ta siis seletab teile täpsemalt.

Tartu Kakskeelsete Perede Klubi

Kõigile, kes kasvatavad kakskeelseid lapsi, või on muidu kakskeelse perega seotud!

Anname teada, et sel sügisel loodi Tartu Kakskeelsete Perede Klubi, kes
korraldab koosviibimisi ning loenguid kakskeelsuse teemadel. Seni on
liitunud pered, kelle kaheks keeleks on eesti ja vene, inglise, saksa,
prantsuse ja poola keeled. Kohtume kord iga 1-2 kuu tagant. Järgmine üritus
on juba täna õhtul, kus Renate Pajusalu kõneleb isiklikest
kogemustest kakskeelsete peredega:

Loe edasi Tartu Kakskeelsete Perede Klubi

Üürile anda pisike korter Tartus, Karlovas

    LISATUD> korter on läinud, esimene vaataja võttis kohe ära ;).

“Life is what happens to you while you are busy making other plans”…

Meie ostsime ju varakevadel pisikese korteri Tartus, kujutades ette, et sellest saab Justini töökoht. Siis ei teadnud me veel, et talle tegelikult meeldib kodus meie juures töötada.

Ja sügisest asus seal korteris elama mu 19-a. vend Aap. Siis ta veel ei teadnud, et talle ei meeldigi ülikoolis ladina keelt õppida…

Nüüd on seis selline, et korter jääb tühjaks. Aap pole veel otsustanud, kas läheb teenib kodumaa ära või käib elukoolis (ehk välismaal tööl) ära enne, kui tulistab – loodetavasti – uuesti haridusrindel.

Korter on selline… Pillun fakte… Loe edasi Üürile anda pisike korter Tartus, Karlovas