Roheliseks kasvamine

See raamat on nüüd väljas! Tänasest saadaval meie netipoes. Homsest peaks olema ka Rahva Raamatu ja Apollo poodides, aga ka Mahekauba ja Looduspere poodides.

Mõnusalt karune nii sisu kui väljanägemise poolest… Mul ei jätku sõnu. Mis tingimustes see kirjutatud on. Küll Belle Harbori tuulisel rannal, küll JFK lennuväljal, küll siin kodus öösel kell kolm, laps põlvedel… See ei ole täiuslik raamat, see on teekond. Ja mulle endale on see mu ilmunud asjadest, vähemalt praegu, kõige südamelähedasem.

Katkend.

Mulle meenus üks jutuajamine oma äiaga, papa Johniga. Olime neil külas ja ta üritas mind saada biifsteeki sööma: „Kas sa kujutad ette, et see üks lehm ärkab kuidagi ellu, kui sa selle söömata jätad? Ta on ju juba ära tapetud!”
„See lehm jah, aga uus lehm ei ole veel tapetud,” heitsin ma vastu.
„…Oot, aga kui see uus lehm elama jääks, siis ta peeretaks ju veel edasi? Ise sa rääkisid, et lehmakarjade suurim probleem on, et nad peeretavad liiga palju!” Ma ei saanudki aru, kas papa John tögas mind või üritas tõsiselt kaasa mõelda.
„Ma kujutan ette, et see lehm jäetakse vist mingil hetkel seemendamata või nii… ja ta ei saa uut vasikat… Võib-olla kuskil siin tuleb see koht, kus midagi muutub,” vastasin pärast väikest pausi.
„Ja kas sa tõsiselt usud, et üks lehm jäetakse seemendamata, sest sa jätad praegu selle siin söömata?!”
„Mina saan sellest aru nii…” üritasin edasi seletada, ise ka tundes, kui libedal pinnal ma olen, eriti mis puudutab lehmavasikate õigust elule. „Iga ostetud hamburgerikarp või plastist mänguasi on tellimus uue jaoks. Muidugi on see väike number, aga – mina isiklikult lihtsalt ei taha neid tellimusi teha!”
„Aga, Epp, keegi ju ei märkagi, et sa seda tellimust teinud ei ole! Saad sa aru, sa piinad ennast ja muretsed, aga keegi ei märkagi seda! Ma mõtlen, keegi nende hulgast, kes tegelikult midagi muuta saaks!”
„Kas kusagil siis on keegi, see üks inimene, kes tegelikult midagi muuta saaks?” küsisin retooriliselt vastu.

…kuidas edasi läheb, saab raamatust lugeda. Kes ei osta, see teadku, et panen raamatu teksti uuel aastal ka tasuta e-raamatuna üles. Aga siis ei saa seda muidugi tuulisel rannal või teki all lugeda… Või noh, saab ju ka, kui teil läpakas kaasas on. Aga see krobeline paber ja tumeroheline trükivärv on armas. Ausõna. Ma armastan raamatuid. Ka sellest on seal muide juttu – kuidas ma seda olen oma peas küll lahendanud, mismoodi saab küll korraga armastada puid ja raamatuid? 😉 Kui üks on teise tooraine…

Lisaks palju viiteid, linke… intervjuusid, näiteks prügi sorteerimise ja ohtlike jäätmete kohta jne.

Ilusat advendiaega!

28 mõtet “Roheliseks kasvamine

  1. uno

    Mmmm, aga biifsteek on ju hea värk. Kas sulle maitseb biifsteek? Kas sa hoiad ennast jõuga tagasi selle söömisest ja samas ihaled selle järgi? Või on see loobumine sulle kerge, lehmad jäävad ellu aga ega tegelikult see biifsteek nagunii ei maitsegi?

  2. Eppppp Postituse autor

    Uno – see on pikk vastus ja mul ei ole praegu selleks mahti… Aga konkreetselt loomaliha mulle ei maitse ka. Samas on muidugi küsimus, et miks ei maitse. Kõik on oma mõtlemise ja harjumuste küsimus.
    Mina isiklikult olen vähendanud lihasöömist. Ja kirjutan sellest ka raamatus pikemalt.

    NB. Kes on blogimänguga seoses saanud selle raamatu, võite mulle igaks juhuks seda meilile meelde tuletada. Mul on meeles Mariliis ja Aurora ja Kats ja Tiia, kes saate raamatu. Aga kas oli keegi veel?

  3. liina

    ma kardan, et siin on tegemist silmakirjaliku enesepiinamisega – kellele sa mida tõestada tahad? kellele sa ennast kangelasemana ja multinaisena tõestama pead?
    nn. murutari kompleks…

    kõike tuleb teha õnnes ja rahulolus. ka liha süüa, kui hetkel hing ihaldab. maailmamuutmine algab õnnetundest sinu sisimas, mitte fanaatilisest öko-enesesepiitsutamisest ja mingist abstraktsest halast tetrapakkide hingeelu üle.

  4. Anonüümne

    Nii, kuuludes nende inimeste ringi, kellele Epp valmis raamatu faili saatis arvustamiseks ja arvamiseks, siis ma tean, kuidas see lõik lõppeb. Väga hea pöördega lõppeb. Vastus on põhimõtteliselt see, et seda teeb ta, autor, sest see teeb teda õnnelikuks. Võibolla siin antud välja rebitud katkendis pole see arusaadav, aga need “piinamise” sõnad tulevad ju papa Johni suust. Väljaspool seisjad tunduvad just olevat need (st papa John, liina jpt), kes arvavad, et tegu on enesepiitsutamisega.
    Minu arust on see nii hea, et on keegi, kes on võtnud isikliku vastutuse teema ja lahkab seda läbi enda.
    Oleks vaid rohkem neid inimesi, kes enda valikuid niimoodi teadvustada ja suunata suudaksid!!!

  5. Anonüümne

    Ja veel. Mitte et Epul kangelasema-kompleksi EI oleks, küllap on küll… Aga igaühel on oma kompleksid ja see on teine teema.

  6. Eppppp

    Mis on kangelasema-kompleks ja mis on silmakirjalikkus… Mul on praegu juhe nii koos, et ma ei jaksa nende sõnade üle mõelda… Lahkun tänaseks levist.

  7. dima

    Pakun küsijale välja ühe vastusevariandi:
    Kangelasema kompleks on see, kui juhe on nii koos kõigi nende kangelastegude tegemisest laste ja mehe kõrvalt.
    Ja küsimus Epule, miks sa ikkagi teed kõike seda mida sa teed?
    Misasi on selles raamatus, mida sa kirjutanud oled? Kas tõesti usk sellesse, et see parandab midagi või ikkagi kusagil sees kripeldav tähelepanu-kuulsuse vajadus, vajadus lihtsalt näidata et mina tegin jne. ?

  8. Anonüümne

    Tervisliku toitumise alus on ikkagi mitmekülgne söömine. Sinna alla kuulub ka liha. Inimene on kord juba nii loodud, et igast toiduainest saab organismile vajalikke aineid. Kuidas Sa kompenseerid selle, mis Sul lihast saamata jääb?

  9. Heler

    Mäletad, Epp, kui sind keegi hoiatas, mingis postituses, kus sa välja hõikasid, et kirjutad roheraamatut. Et küll sa hakkad selle eest veel vastu päid ja jalgu saama. Kelle arust oled sa hull ja kelle arust pole sa piisavalt roheline. Kelle arust sööd sa liiga palju liha ja kelle arust liiga vähe liha. jne.
    Pea vastu, ajad õiget asja ja ära võta südamesse, mis öeldakse! Aga ma ütleks seda ka, et VÕTA NÜÜD AEG MAHA ja puhka, üks asi on aetud. Ime ka, kui selle peale juhe koos poleks.
    Kritiseerijatele ütleks, et mõelge ise, inimene lõpetas selle raamatu rasketes oludes, väikese lapse kõrvalt. Ise pole te ilmselt seda raamatut veel näinud (mina ka veel pole), aga juba õiendama.

  10. k

    Liha pean mina aneemikuna sööma juba tervise pärast, ma ei usu toidulisanditesse. Ja ma kavatsen olla solvunud, kui keegi leiab, et tal on õigus minus tekitada süütunnet sellepärast, et ma liha söön.
    Minu meelest ei ole roheline mõtteviis mingi haigus, aga ma leian, et kõigega peaks jääma mõistuse piiridesse. Minul ei oleks tahtmist tekitada enda ellu stressi juurde pea murdmisega, kas mingit asja saab või ei saa taaskasutada, ümber töödelda vms. Ja teised niisugused asjad.

  11. Tiia

    Tihtipeale on vist need inimesed, kes ise mitte midagi ei tee need, kes muudkui pärivad, et miks keegi teine teeb… Muidugi on teiste teguviisid taunitavad, sest et nad ei lange ju enda tehtud otsustega kokku ja keegi ei taha “paha” olla. Samas pole tegelikult üldse asi selles. Ela ja lase elada on muideks päris hea moto…

    Igal juhul palju õnne suure töö valmimise puhul ja ootan juba, et saaks seda mõnusat raamatut ise näppida! 🙂

  12. reet

    Öeldakse, et lihasöömine on põhjamaal elavale inimesele eluliselt vajalik. Võib-olla on, võib-olla pole, ma ei oska seda väidet kommenteerida. Aga kindlasti on võimalik liha süüa mõõdukalt. Igapäevane shnitsel ei pea olema kinganumbri järgi tellitud – ja iga päev ei pea üldse shnitslit sööma, porgandikotletid on ka väga maitsvad. Lääne heaoluühiskonna probleem on pigem liialdamises ja raiskamises, mida ka Sina, Epp, oled minu meelest vähemalt oma eelmises blogis ära märkinud. Ostame kilode viisi toitu nii igaks juhuks, et külmkapp ikka täis oleks… ja viskame poole sellest ära, sest ei jõua ära süüa. Jätame kogu majas tuled põlema, sest nii on mugavam… Sõidame töölt koju, vaatame kappi – see teeb uhuu-uhuu -, ja siis tagasi linna poole poodi, kuigi otse pärast tööd poodi minna oleks olnud otsem ja kulutanud vähem aega ja kütust… Kütame toad soojaks ja siis ajame aknad pärani, sest palav hakkas…

    Mina olen see, kes õiendab poes hiigelpakendeid näppiva mehega, et me ei söö seda kõike ära ja toidu äraviskamine on tobe, mis siis, et üks ühik tuleb suures pakis odavam… Aga tööl jätan kabinetist ära käies tuled põlema, sest ma ei talu praegust pimedat aastaaega mitte üks põrm – nii et ka mitte kuigi roheline.

  13. Heler

    Muide, mõtlesin veel sellele dialoogile Papa Johniga. Nüüd ei saa keegi öelda, et sinu (Epu) tellimuse tegemata jätmist ei ole keegi tähele pannud. Sa oled sellest raamatu kirjutanud!
    Jah, raamat kulutab muidugi omakorda varusid, aga ma olen aru saanud, et see on vanapaberi peale trükitud. Ja sa oled suure häälega välja öelnud… ja ilmselt juba praeguseks oled sa kümneid, võibolla isegi sadu inimesi rohkem keskkonnatemade peale mõtlema pannud.
    Nii et vastus Papa Johnile on, et ka üks inimene suudab. Ja pannakse tähele küll.

  14. Krista

    Mõtlesin selle raamatu valmimise ajal korraks, et “nii-nii.. on küll rohelistel teemadel kirjutatud, aga mitu puud selle ilmumiseks maha tuleb võtta?”. Paistab, et need puud jäid kasvama ja mul väga hea meel selle üle (kuigi paber pole ainus ressurss, mis raamatu valmimisel kulub). Ning ka selle üle, et puud ja raamatud teineteist ei välista:)
    Aitähh, et selline raamat (nii sisult kui vormilt) teoks sai!
    Biifsteegi söömatajätmise lugu on tuttav omal moel.. Mul ei suuda tuttavad ja sugulasedki mõista, miks vabalt peetavate (enamasti talus elavate) kanade mune puurikanade munadele eelistan. Üks muna ju kõik;)

  15. seke

    Palju õnne raamatu ilmumise puhul! Eks loodan, et jõuluvana selle mulle kingikotti poetab 😉 Kui ei poeta, siis teen ise endale uue-aasta-kingituse. Mul on väga hea meel, et võtsid vaevaks seda raamatut kirjutada. See saab olema kindlasti suur abiline. Ja loodan, et need viited, lingikogud jms hoiavad kõvasti minu aega kokku.
    Ja veel – oeh, mulle tundub, et see on nii eestlastele omane pidevalt kahtlustada. Ei tea küll, miks ta seda kõike teeb? Kellele ja mida tõestada…No kamooon. Nii siirast ja avalat blogipidajat ei kohta just tihti, kes julgeks rääkida ka kehvematest päevadest.

    Siin üks väike luuletus, mida iga inimene võiks endale aeg-ajalt lugeda. Tuleb õppida ka endale pai tegema 😉

    Olen ilus, tark ja hea.
    Selle olen ma ise avastanud.
    Võib ju olla, et teised ei tea.
    Aga endale pole ma valetanud.
    Ei ole õige
    et ilusad pole hetkekski koledat nägu
    ja et targad üldse ei tee ainsatki lollakat tegu
    ja et hea pole ealeski halb.
    Ainult, et ilus põlgab olnud koledat nägu.
    Ja tark ei karda tehtud lollakat tegu.
    Ja hea teab, mis on halb teistele.
    Lihtsalt peab julgema laulda ka endale oodi,
    et eneseusus nii elada pisutki paremat moodi.
    Jah, olen ILUS. TARK. JA HEA.
    MIND ILUSAKS ELUKS LOODI
    ET ANDA TEISTELE HEAD,
    TAHAN LAULDA KA ENDALE OODI!
    /Renna Mändmets/

    Epp, kaunist jõuluaega Sulle ja Su perele!

  16. Katrin

    Mul on hetkel pooleli Michael Pollani “Omnivore’s dilemma”. Sealt saab päris hea ülevaate, mida Ameerikas loomaliha süües õigupoolest sisse sööd. Soovitan, huvitav lugemine, kuigi Eesti olud on ilmselt teised.

  17. timbu

    palju õnne!
    uskumatu, miskid delfikad jauravad siin täna ja veel kui allapoole vööd virutavad. arvatavasti jäi neil tänane kotlet kurku kinni… ära lase end häirida.

  18. yx ammune lugeja

    Ükskõik millise loomingu avaldamisel on alati kadedaid, kes leiavad põhjusi selle mahategemiseks. Neid ei tasu tähele panna, kui, siis ainult nii palju, et nad on sinu edu üks märk. Õnne ka minu poolt ja samamoodi edasi, tubli naine oled.

  19. lagrits

    Palju õnne ühtaegu tänuväärse ja tänamatu töö tegijale.

    Ma ei tea, miks mõnedel inimestel on keskkonnasäästlike liigikaaslaste suhtes pime eelarvamus, justnagu olevat nood eranditult tüütud, kurjad rohelised friigid, kes skandeerivad “öko-öko” ega ei lase “tavalistel inimestel” rahus elada (loe: tarbida, raisata jms).

    Nimetute arvajate kadedus ning rumal, pime viha on häbiväärne. Argade anonüümsete kommentaatorite ülbe hüppamine lihtsalt jälk.

    Kardan, et valitud katkend võis kommentaatoritele jätta veidi ühekülgse mulje. Raamat ei ole ju mõistuse kaotanud vegani ähvarduskõne “Kui sa seda biisfteeki puutud, siis ma löön sind!”. Söön ka liha (mõistlikult, palju ei taha), mind küll see katkend kuidagi ei solvanud. Pole ka raamatut lugenud, aga ma olen 100% kindel, et “Roheliseks kasvamine” ei jutlusta taimetoitlust, vaid võtab kokku kogemused säästlikuma eluviisi omandamisel.

    Mõned inimesed on lihtsalt mures selle sinise planeedi pärast ning teevad olukorra parandamiseks seda, mida oskavad. Üks oskab toota, teine kirjutada. Kolmas võiks aru saada, et esimesed kaks teevad seda mitte kolmanda kiusamiseks, vaid selleks, et kolmandal oleks tulevikus veel koht, kus olla. Aga sellele on ebamugav mõelda ning lihtsam on öelda: ah, mis mina ikka teha saan.

  20. peeter

    palju õnne ka minu pool.t. Ma ei tea, kas ma just fänn olen. aga loen kindlasti läbi. Kuigi mulle tundub see roheluse värk väga ebateaduslik ja madalalaubaline.
    Ostma ma kindlasti ei hakka. Põhimõtte pärast. sest mul raamatuid liiga palju kodus. Kui raamatukogus on saadaval, siis loen läbi. 20 kg raamatuid saab ikka inglismaale kaasa võtta.
    lase samas vaimus edasi. Kindlasti kui palju harjutad, siis 20 aasta pärast võid ka millegi asjalikuga hakkama saada. usun arengusse.

  21. Eppppp

    Peeter, mul on omal ka lootus 20 aasta pärast millegi asjalikuga hakkama saada ;).
    Ma pole küll nõus, et roheline oleks ebateaduslik. Rohelisi on igasuguseid. Paljud just üritavad iseenesestmõistetavate valikute taha vaadata, need ära mõtestada ja mõned valikud ja harjumused ümber muuta. Taust on ikka teadlik ja teaduslik. Omaette küsimus on muidugi see, et kust see nn teaduslik info pärineb. igasugune internetis rippuv info pole kohe tõsiselt võetav. Aga no palun väga, võta mõni tõsiselt võetav lehekülg nagu BBC uudised või newscientist.com ja võta vannitoast oma shampoon ja löö otsingusse sisse neid aineid, mida see toote sisaldab… Vaata, mida sa tarbid, mida see sulle teeb ja mida see keskkonnale teeb.

    Midagi tahtsin veel öelda… Ahjaa, see dialoog papa Johniga, muidugi on see ainult killuke raamatust.
    Aga vaadake, mina ei öelnud papa Johnile, et tema ei tohiks nii palju biisteeke süüa. Kunagi pole ma öelnud. Kogu see raamat on kirjutatud ikka läbi enda, sest minu arust on see õigem, ja see mõjub. Mina ise ju hakkasin keskkonnateemadest hoolima, sest oli inimesi, kes mulle oma valikutest rääkis või kelle valikutest lugesin… Peale ei saa suruda, aga ei pea ka piinlikult häbenedes vaikima.

  22. Eppppp

    Veel – täiesti nõustun, et tervislik toitumine on mitmekülgne toitumine. Mina pole taimetoitlane, aga mu tuttavad taimetoitlased söövad huvitavalt ja mitmekesiselt.

    Mina olen seda meelt, et liha LIIGsöömine on kahjulik nii tervisele kui muidugi keskkonnale (liha tootmise ökol. jalajälg). Ja lahendus lihtne – meie ei söö lihas igal teisel päeval (vahel sööme ka harvemini, aga vähemalt korra-kaks nädalas ikka).
    Ma räägin piiramisest. Mitte täiesti välistamisest. Soovitan sellele möelda ja miks mitte pärast jõule, kevadisel traditsioonilisel paastuperioodil ära proovida.. iga teine päev lihata.
    Ega ma nüüd liiga pealetükkivaks muutunud? 😉 Soovitusi võib ju ikka vahel jagada, aga põhimõtteliselt on see igaühe enda meelerahu ja südametunnistuse küsimus, mis valikuid ta teeb.

  23. sälly

    Iga teine päev lihata?
    Oh, seda elu…
    Mina söön võib-olla vaid kord nädalas liha ja seda mitte sellepärast, et ma jube öko oleksin, vaid sellepärast, et valmistamine võtab palju aega ja iga päev liha süües käiks see minu rahakoti pihta. Aga samas olen vaene tudeng veel, võib olla mõne aasta pärast ma pean ka oma elus muretsema selle pärast, et ma liiga palju liha ei sööks.

  24. Ilona

    Õnnitlen!

    ootame endiselt võimalust Martat õnnitleda ja kui Sul kandelina enam vaja pole, siis ma võin selle omanikule ka tagastada:)

    aga mis puutub rasedusjärgsesse deprekasse- siis ma olen aru saanud, et pimedal ja külmal ajal on see kohati paratamatu ja ma lähenen asjale loovalt: istutasin mitu suurt potti täis maitseaineid: tüümian, rosmarin, basiilika, petersell- kõik meeleolu tasakaalustajad- ja nüüd kasvatan neid lambiga ööd-päevad soojendades–päris armas on-ja pere saab pidevalt vastava maitselisi rooge-:) ühesõnaga ma keerasin oma nukrameelsuse loovuseks ja olen juba palju rõõmsam!
    ja ühtlais soovitan sirvida seda tõlget, mis ma Sulle saatsin- ehk kui asjad enam libedalt ei kulge, äkki on teemaks tähtsus…..

    Jõudu, Ilona

  25. Katrin

    Palju õnne raamatu ilmumise puhul!

    Ise olen alles teadliku ökoeluviisidele ülemineku protsessi alguses. Kui oma vanematele ja lapse isale hiljuti rääkisin plaanitavatest muutustest oma elus, siis vaadati mind väga pika pilguga ja anti mõista, et olen ära keeranud ja raha peale tige. Pärast korduvaid mahetoidu degusteerimisi on pereliikmete arvamus vähemalt toidu osas hakanud muutuma.

    Olen väga rõõmus, kui keegi on minust palju kaugemale jõudnud ja seda rõõmuga ka teistega jagab. Loen kindlasti raamatu lähipäevil läbi.

    Aitäh ja edu!

  26. Pingback: Riina’s experience » Epp Petrone - Roheliseks kasvamine

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.