Kaks nn jõuluhetke

Pealkirjas ütlen “nõndanimetatud”, sest ilma jõuludeta poleks neid hetki sellistena olnud. Aga need pole samas päris need traditsioonilised “jõuluhetked”.

Esimene. Olen otsustanud kodu mõnusaks teha ja panen allkorrusel küünla põlema – ilusasse äsja Tiimarist ostetud punasesse majakujulisse küünlahoidjasse. See on mu ainus (olgu, peaaegu ainus) jõulunänn ja -dekoratsioon. Aga selliseid asju on paar tükki ikka vaja, et kodu oleks kodu ja lapsed mäletaks jõulusid, olin ma Justinile öelnud, kui selle küünlamajakese ostsin.

Majake on pealtnäha üsna kõrge ja turvaline. Panen lahtisest poolest sinna teeküünla sisse ja sätin selle riiulile põlema.
Siis lähen üles korrusele, magamistuppa Anna mähkmeid vahetama. Jääme korraks voodi peale mängima.

Kuulen allkorruselt telefonihelinalt ja asun, laps süles, alla minema. Juba poole trepi peal tunnen kummalist haisu ja siis näen! Küünlamaja on leekides. Leegid nilpsavad juba vineerist kuuske (kah Tiimarist ostetud, meile päriskuuse aseaine).

Panen lapse justkui aegluubis põrandale, haaran lähedalt diivanilt padja ja hakkan leeke taguma. Peast käib läbi: vesi? Ei, ma ei saaks sinna üles riiulile hästi vett visata, Ja kusagil keegi kunagi ütles, et padjad ja tekid summutavad isegi paremini kui vesi, kui tuli alles algab… Näen korraks silme ees klassi, Longi algkooli. Ilmselt seal kunagi tuleohutuse ja tsiviilkaitse tunnis (oli vist meil kunagi selline tund) räägiti seda.

Ja telefon muudkui heliseb.

Ja laps on vait, põrandal, fikseerin teda korra silmanurgast ja aina materdan oma silmade kõrgusel asuvat riiulit.

Telefon lõpetab helisemise, ma materdan ja materdan… Ei tea, kas pool minutit või viis.

Tundub, et leegid on väiksemaks jäänud, riskin joosta vannituppa, kahmata suure vannilina. Heidan selle mitmekordselt kokku ja küünlale peale, jooksen vannituppa ja viskan kogu puntra vanni. Kiirelt vesi peale.

Kõik.

Riiulil on pruun jälg ja samamoodi vineerist kuusel. Küünlajala katus ja seinad pole enam punased, need on nüüd tumepruunid.

Järsku tunnen, kuidas seljal higi jookseb. Laps kägiseb omaette ja kell tiksub. Järsku hakkab telefon uuesti helisema.

Justin.

“Halloo?” Käed värisevad.

“Miks sa enne vastu ei võtnud, mis juhtus?” Ta saab kohe mu häälest aru, et midagi on juhtunud.

“Kui hea, Justin, et sa enne helistasid!!! Kui sa poleks helistanud, ma ei julge mõeldagi, mis oleks juhtunud!”

PS. Kaks moraali, eksole. Ära osta küünlamajakesi ja ära jäta küünalt üksi.

Teine jõululugu.

Tartu kesklinn, kaubahalli kõrval parkimisplatsil, pime argipäeva keskõhtu. Oleme Justiniga peatanud auto ja mõtleme, kuidas seda nüüd teha. Peaksime viima paki raamatuid TÜ raamatupoodi ja koti raamatupakke ülikooli peahoone valvelauda. Pidime minema kolmekesti koos, Anna kõhukotis, aga laps on magusalt autos magama jäänud. Justin jaksaks asjad üksi ära tassida, aga poes on vaja minu allkirja. Kas ma pean siis tassima nagu härg või käima kaks korda?

Sehkendan peadpidi autos. “Palun, kas te saate mulle söögiraha anda,” kuulen järsku selja taga mehehäält. “Mul pole kroonigi raha ja mul pole kodus süüa!”

Pea on niigi paksult probleeme täis ja mu esimene reaktsioon on teda eirata, teine reaktsioon (pärast ta teist lauset) on talle kahekümneviiekas anda, et ta kiirelt ära läheks ja saaksime oma probleemidega tegelda.

Siis taipan: “Aga kas te saaks mind aidata raamatute tassimisel?”

Mehele otsa vaadates märkan, et ta väriseb üleni. Ja naeratab: “Muidugi! Siis ma t e e n i k s i n selle raha!”

Ta on kõrend, keskealine, prillidega. Täitsa usaldusväärne ja puhaste riietega, fikseerin. Annan talle koti, enda kätte jätan kasti – ta üritab ka viimast omale tirida, aga ma ei anna.

“Kuhu tuleb minna?” hõiskab ta ja võtab paigalt, kui ma suuna viipan.

Ma ei ole sellist asja enne näinud!

Mehe pea ja ülemine kehapool on pikalt ees ja jalad libisevad järel, ta liigub ülikiiresti, aga mitte hüpates, vaid just nimelt libisedes, kiirkõndides. Tulede säras Ülikooli tänaval lendab ta, minu kott käes.

Ma jooksen talle järele ja karjun: “Oodake, oota! Ma ei jõua nii kiiresti!” Olen juba peaaegu kindel, et ta jooksebki minema koos mu raamatutega.

Siis ta ootab, kuni ma järele jõuan. Ma ähin, tema väriseb, paar inimest läheb meist mööda ja vahib meid.

“Kas sa alati niimoodi liigud?”

“Ma ei malda teistmoodi…” Just niimoodi ütles. Et ei malda teistmoodi. “Ma kõnnin kiiremini kui jooksen ja ma ei oska aeglaselt kõndida!”

“Mis.. mis probleem sul muidu on ka, skleroosis multipleksis?” küsin, vaadates ta värisevat keha.

“Oh ei, jumal hoidku selle eest! Ainult Parkinson on mul!”

“Ahah.”

“Kuhu me läheme?” küsib ta, kuidagi väga innukalt või kärsitult.
“Kas sa seda tuledes seina näed?” Viipan tunneli lõpust paistva Marxu maja seina poole ja juba ta jälle lendab. Ma jooksen talle järele, olles jälle peaaegu kindel, et ta laseb mu raamatutega jalga.

Saame seina juures kokku, ta vaatab mind, kui ma oma paki maha panen ja hingeldan. Millegipärast tunnen end rumalasti, et ma just haiguse kohta küsisin. See jäi kuidagi õhku kõlama.

“Kus sa muidu elad, millega tegeled?” üritan haiguseteemat uute sõnadega summutada.

“Ma elan Lubja tänaval ja ma tegelen… matsin just oma ema.”

“Mul on ka ema surnud… Kas sul kedagi teist on?”

“Mul on vend. Taimaal. Ta saatis mulle ükskord raha, 500 eurot.”

“Kas sul tööd ka on?”

“Ei ole. Ja viimasel ajal on mul vist… täitsa depressija!”

Mõtlen, kuidas mina enne stressasin, et uus raamat varem valmis ei saanud ja et jääb raamatupoodide jõulumüügist peaaegu välja. Ja et on ikka suur probleem, vaja pakkidega kaks korda käia auto ja poe vahet, aga parkisime kaugele!

On minul ikka “probleemid”, temaga võrreldes.

“Ära muretse,” ütlen tehtud reipusega, aga.. tegelikult ka uskudes. “See debrekas on ilmast! Kohe on käes aasta kõike pikem ja pimedam öö, siis hakkavad päevad pikemaks minema ja tuleb kevad. Pea vastu!”

“Aitäh sulle, et mulle tööd andsid,” ütleb ta ja vaatab, ise kogu aeg muidugi värisedes, kuidas ma taskust rahakoti otsin.

Hetkeks kangastub mulle, et ta kummardub mu rahakoti poole, kahmab selle ja lendab sellega minema. Ja minust tema tagaajajat küll ei saa.
Aga ei, ta hoopis vaatab pilti, mis rahakotikile vahelt paistab – seina küljest jõulutuledelt tuleb piisavalt valgust, et ära näha. “Kas see on su tütar? Kui ilus!”

“Aitäh!”

Siis otsin seal jõulusäras seistes oma rahatähtede seas ega suuda hoobilt otsustada. Annan 25 krooni ja peoga 2krooniseid, ehk nii 10-14 krooni jagu.

“Aitäh!” ütles ta. Ja enne, kui ma midagi teha saan, jookseb-kõnnib-lendab-väriseb ta juba minema, raekoja platsi ja jõe poole. Võibolla on ta kõht tõesti väga tühi?

Ma seisan seal, rumalalt, ja tunnen end vastikult: miks ma ometi ei raatsinud talle sajakroonist anda!

Siis ukerdan kuidagi üle tee TÜ raamatupoodi oma kahe pakiga ja elan edasi oma elu, oma probleeme.

Aga ikka tuleb ta mulle meelde, ma ei tea, mis ta nimi on. Ma loodan, et äkki ma ikkagi olin talle nagu mingi jõuluime, kes talle korraks “tööd andis” ja kes ütles, et “varsti tuleb kevad”. Ja mul on samas nii nõme sellest, et ma niimoodi kartsin ja kidetsesin. Kui saaks selle hetke uuesti elada, siis prooviksin olla parem.

Ilusat jõuluaega!

22 arvamust “Kaks nn jõuluhetke” kohta

  1. Nagu kaks lühifilmi…esimene ütleb, et Justin on telepaatiliste võimetega ja tuli annab märku, et ära torma, muidu põled läbi….
    ja teine film oli kuidagi sürr….

  2. Oehhh.. kui kaasakiskuvalt kirjutatud!
    Muideks mul on ka küünlamajake niimoodi põlema läinud. Ostsin selle Lätist. Kunagi ammu.

  3. Aasta 1995 eelviimasel päeval läksin mina vastselt sooritet autojuhieksami rõõmuks välja pidutsema ning issi jäi lapsega koju. Laps magama ning issi Urmas Oti Carte blanche’i saadet vaatama. Kui öösel tagasi jõudsin, oli tuba vingu täis. Issi jäänud teleka ette tukkuma, laual olnud (Tiimari) küünlapärg – uhke, trompetitega – sulanud, teda ümbritsev klaas kuumusest pooleks murdunud ning sulanud mass voolanud edasi sünteetilise vaiba peale. Seekord läks õnneks, aga pärast seda viskasin ära kõik küünlapärjad.
    Samal aastal oleks üks direktor täpselt samal põhjusel terve puitu töötleva tehase äärepealt põlema pannud.
    Õnneks on need pärjad vist üsna moest läinud, aga mõned aastad pärast seda õnnelikku õnnetust rääkisin oma hoiatavat lugu kõikjal, kus plastmasspärgi põlevate küünalde all nägin.

  4. Minu isamaja põles 1994. aasta eelviimasel päeval, keegi veel kommenteeris pärast, et Carte Blache jäi vaatamata…
    Põles ilmselt sellepärast, et teisel korrusel olid ajutised elektrijuhtmed. Ja ajutised olid sellepärast, et raha ei olnud.
    siin meenutab mu õde seda – http://vanadlood.blogspot.com/2007/11/maja-pleng.html
    ja siin mina –
    http://vanadlood.blogspot.com/2007/11/maja-pleng-minu-mlestused.html
    ja siin meie tädi –
    http://vanadlood.blogspot.com/2007/11/ma-ei-tea-kas-ma-suudan-seda-kirjutada.html

    Hirmus ja imelik aeg oli see.

  5. Mis materjalist see küünlamaja siis oli. et ta süttis? Meil on ka küünlamaja mingist hästi raskest materjalist, võibolla savist.
    Ja miks siis tuleohtlik vineerist kuusk seal läheduses oli?

  6. Minul läks kah Tiimarist ostetud jõulumajake põlema! See oli mingi keraamika. See juhtus mõned head aastad tagasi. Sellest ajast peale ei osta ma mitte mingisugust kinnist küünlapõletamise iluvidinat. Samuti ei soovita osta kaunistustega küünlaid. Eelmisel nädalal tabasin oma litritega ilustatud küünla väga kõrge leegiga põlemas. Õnneks juhtusin õigel ajal peale.

    Jõulurahu Sulle ja Su perele.

  7. Pea kõik räägivad süttimistest. See teine teema on selline… nukker ja hingeminev. Puudutav. Et ei tahakski kohe midagi öelda. Nagu peale hinge puudutavat filmi ei taha seda analüüsida.

    Aga põlemistest. Mina julgen kinnistest konstruktsioonidest kasutada ainult kalmuküünalt surnuaial. Sest on kogemus, kuidas leek rikkus altpoolt ära 0,5 meetrit kõrgemal asuva riiuli. Tuli on võimas asi ja kutsub end austama. 🙂

  8. meie Konsumist ostetud õunakujuline küünlamaja on küll täiesti tänuväärne, mitmed küünlad seal juba ära põletanud ja häda ei kedagi. oluline on nende puhul lihtsalt seda meeles pidada, et igasugu majad on mõeldud esmajoones teeküünaldele ja neist mingilgi määral suuremaid ei maksa sinna sisse toppida. teeküünlad põlevad kiiresti ära küll, aga vähemasti ei põle maja selle küünla ümbert maha.

  9. Aitäh lugude eest. Sa oled hea inimene. Mina poleks eluski hakanud üldse rääkima. Samas, ma ei hakka vist kunagi teist inimest esimesena kõnetama…
    Head reisi teile!

  10. Aitäh hoiatamast, mulle kingiti just selline küünlamajake ja kavatsesin jõulude ajal seal ka küünalt põletada.
    Aga see teine lugu: armas, et Sa taipasid inimest aidata. Parkinson ja SM jätavad sageli mulje, et on tegemist ei-tea-mitmendas tsüklis oleva padujoodikuga ja seepärast põrkutakse neist inimestest ehmatusega eemale. Mul endal üks endine kolleeg SM-ga hädas ja korra mulle lausa tuldi ütlema, et kuidas ma nii purjus inimest tööle luban, ta ei suuda sirgelt käiagi. Kui siis ütlesin, milles tegelikult asi, punastati küll juuksejuurteni.
    Ilusaid jõule!

  11. Ma sain su raamatu eile kätte ja lugesin öö otsa, aitäh!!!! Mul tuli mõne koha peal klimp kurku ja väga paljude kohtade peal harisin end. See on super, mis raamatu sa oled kirjutanud! See kõlab nüüd äkki lamedalt, aga nii ülivõrdes ma kogu sellest projektist mõtlengi. Isiklikult, läbi enda kõigist keskkonnateemadest, ja need tõlkekokkuvõtted oli ka väga hea valik.
    häid jõule sulle ja inglid hoidvad sind ja küll nad hoiavad ka seda Parkinsoni tõvega meest…

  12. Küünlast võib kergesti tulekahju tulla. Olen ka ühe sellise ehmatuse üle elanud. Olime külas, istusime lauas, sõime, jõime. Vahepael vahetasime positsiooni, läksime kööki ja unustasime end sinna lobisema…päris tükiks ajaks. Sel ajal oli küünal laual lõpuni põlenud, süüdanud küünlaaluse ja haaranud juba ka laudlina. Viimasel minutil ärkasime – kõige hullemat õnneks ei juhtunud.
    Ilusaid jõule teile kõigile!
    Helle

  13. Meil läks ükskord sinu kingitud küünal suure lahvakaga põlema. See oli sellise kullast korra all. Küünal põles seest ära ja siis lahvatas see ümbris. Õnneks Toits tegutses kiirelt. See oli kuskil kuus aastat tagasi vist.Igatahes peale seda põletan ainult tavalisi teeküünlaid ja küünalt üksi ei julge ka jätta. Juba kassi pärast, ta selline uudishimulik ja teeb vahest ulakust. Kuumus ja tuli huvitab teda eriti.

  14. Mina pole süttivate küünlamajadega kohtunud, aga haisvatega küll. Samuti ei ole ma toas suutnud geel (võimisiganes nad on) küünlaid põletada. Mingil hetkel on hakanud levima eriline keemiline hais.
    Mul on üks küünlapotike milles eeterlike õlisid aurutada ja seegi käib veel omakorda savist aluse peale.

  15. Küll sina alles oskad kirjutada! Loed ja tunne tuleb koju kätte. Ilusaid jõulupühi teile kõigile!

  16. Wow. Küll sinuga alles juhtub huvitavaid asju. Nendest saaks vist omaette raamatu.

    Muuseas, sain ka lõpuks võimaluse su Ameerika raamat osta ja läbi lugeda. Äkki õhtul jõuan oma muljed selle kohta ka kirja panna. Kas blogimängu rong on läinud juba? Tahaks teist osa ka. Aga tglt… vahet ei olegi.

    Häid jõule teie perele!

  17. mul on läinud poolkinnine aroomilamp põlema, suht esimesel korral, paanika oli kole – väike titt magas samas toas.

  18. Mia, kirjuta ikka! blogim2ngu rong ei ole l2inud… kestab j6uludeni. Vaata, siin blogis ylal vasakul on link.

  19. Meie peres juhtus kord nii, et ostsime käsitöölaadalt puidust küünlaaluse, ikka teeküünlale, ja õhtul panime küünla sisse. Umbes pool tundi peale küünla süütamist lahvatas küünlaalus suure leegiga põlema. Õnneks tuli pähe metallist purk peale panna. Aga peale seda pole me enam ühtegi puidust küünlajalga ostnud!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.