Tagasi Ameerikas

Lendamisega kaasnevad alandavad protseduurid. Väärikas härrasmees seisab, silm kaugusse suunatud ja võtab ära oma rihma, sokkis on ta juba nagunii, kingad on hetkel läbi valgustamise masinas. Ja ikka midagi piiksub. Väärikas härrasmees laseb end läbi otsida.

Meelevaldne seos, aga see meenutab mulle Kolmanda Reichi ja juutide suhteid. Ah peame saapad jalast ära võtma? Hea küll. Peame kollast märki kandma? Peame getodesse kolima? Hea küll, hea küll.

…Marta asus hooga ka sukkpükse ära võtma – kui juba mantli ja saapad pidi ära võtma, mingu ka püksid!

Huvitav, kui palju sellest hiigeljalajäljest, mille lendamine tekitab, moodustavad need plastpakkidesse pandud nn söögid. Seekord oli toit nii kehv, et nii kaugele, kui silm ulatus, koosneski söömine peamiselt plastkarpide avamisest. Ma ei näinud kedagi, kes kuivanud kiletatud saiaviile ja pakendatud kolme marineeritud kõrvitsa tükki jms tegelikult ka tarbinud oleks. Ainuke asi, mis ära söödi, oli mandariin. Kas poleks mõttekam nende plastkarpide asemel käia ringi mandariini- ja banaanivaagnatega?

Ja mida nad ikkagi edasi teevad ? Kui ma pole kasutanudki oma plastkahvleid-nuge, soola suhktrut, võid jne, kõik on edasi pakendite sees, kas nad sorteerivad need uuesti kasutusse – või visatakse kõik prügisse?

Eile öösel oli New Yorgis torm. Kõik katuseräästaste alla kinnitatud elektrilised jääpurikad tõmmati katki. Täna hommikuks oli aga selline ilm, mida Eestis peaaegu kunagi ei ole. Samaaegselt külm, säravalt päikeseline, värske ja roheline. Võibolla vahel märtsik-aprilliuus viskab meile korraks sellist ilma, nii külm ja nii päikest täis ühekorraga. Siin aga on see tavaline. Sikutasin tagaaias lamamistoolid varjust välja ja pikutasin koos lastega, talveriided seljas, ja tegin meile päikeseteraapiat. Praeguseks on juba tedretähed välja tulnud! Katsun iga päev meile sellist teraapiat teha.

Selline tunne on, et sünnitusjärgne depressioon ongi möödas, või mööda saamas.

Mitte et kõik siin nii päikseline oleks.

Ma ju teadsin, kuhu ma tulen ja mis ajaks ma tulen. Homne päev on veel ees, need sajad lahti käristatud pakid.

Ma tean, kui lõdva randmega siin pesu mustaks tunnistatakse ja kuidas köögis on kuivatamiseks paberrätikud. jne. Ei tahagi seda kõike siin üles lugeda…

“Miks sul tubades kõik tuled põlevad?” ksisin enne Justini ema käest. “Väljas on ju särav päike?”

Ta kustutas ära.

Hiljem märkasin ma, et Marta päikesevalgust täis toas on sees jõulutuled, tõmbasin need välja. Natukese aja pärast märkasin, et need olid sisse tagasi pandud.

Kui ma jätan kõik need tuled päeva-ajaks põlema, siis tunnen ma end pahasti. Ja kui ma nad välja tõmban, siis tunnen end ka pahasti.

Igal pool on natuke hea ja natuke paha, eksole. (vaat kus filossoff ;)). Marta ülevoolav rõõm vanaema-vanaisaga olemisest. Ja samas see, et pean kartulikoored viskama prügikasti, sest kompostimist siin pole, ja üks päev kasutatud vannilina on juba mu selja taga pesumasinasse viidud… Ahjaa, ma lubasin, et ei hakka rohkem virisema.

Eesti elu paistab siit nii puhas, tasakaalus ja… pime. Vaat seda pimedust ma küll taga ei igatse.

Kui tulevikus peaks minema nii, et elame vaid suved Eestis, siis on mul sellest ühelt poolt kurb ja teisalt ma tean, et peale Pimedate Ööde Filmifestivali ma midagi Eesti novembrist väga taga igatsema ei hakkaks…

Aga USA eeslinnaellu ma tagasi ka ei igatse. Ei. Kui õnnestuks kolida ka upstate New Yorki mõnda alternatiivsemasse kogukonda või siis Manhattanile. Või Bostonisse või Seattlesse – linna sisse.

“Ma lähen jalutan lastega postkontorisse, viin ristimiskutsed posti?”

“Ei, ära mine!” Ja Justini ema rääkis, et see kurv, mida ma siin alati kartnud olin… seal sai hiljuti üks jalakäija surma.

Siin ei ole ju kõnniteesid. Ja nii ma ei läinudki jalutama, kuigi olen seda alati, eluga riskides, teinud.

“Meil on nüüd telekal uus programm, kanaleid tuli juurde,” teatas Mimi (st Justini ema hüüdnimi) uhkelt ja õpetas, kuidas uut pulti kasutada.

“Kas teil on nüüd kõik kanalid, mis võimalik?”

“Ei, veel on kanaleid. Aga meil on siin ka sellised, kust saab tellida tuhandete filmide ja saadete arhiivide vahelt.”

Hakkasin siis vaatama alates kanalist 60, CNNist. Üritasin last samal ajal magama saada. Tunni aja pärast olin kiirklõpustades jõudnud kanalini 200. Läbi uudistekanalite ja krimikanalite ja muusikakanalite ja reality-kanalite ja kodukujunduskanalite… Ja paar filmikanalit ja muidugi teleturg…

Kummaline stress tuli sisse – nendes kanalites polegi ju võimalik orienteeruda, kontrolli olukorra üle saada! 140 sain vaadatud ja üle 600 jäi veel!

Eesti toit on muidugi üks teema, mis nalja pakub. Seekord ostsime külakostiks kaasa Tartu jõululaadalt Eesti käsistsi tehtud hallitusjuuste. Millegipärast on nad hirmsasti lõhnama hakanud, vabandust, haisema. Eile enne õhtusööki lõikasime ühe lahti.

“Oo, väga kena,” maitsesid papa John, Mimi, Ian ja Suzie kõik pika hambaga imepisikese tükikese. Nüüd on juust pandud kolmekordsesse kilekotti ja seisab külmkapis.

Kui ma esimest korda viis aastat tagasi siin majas külas olin, siis sõin varahommikul-öösel kogemata ära kassitoidu (pisike pasteedikonserv oli külmkapis, ma imestasin küll, et imelikult mage, aga leidsin pipratoosi ja panin pipart peale).

“Uhh, on teil Eestis ikka kombed!” Ja seleta siis, et kogemata….

Kaks aastat tagasi ootas mind üllatus pärast jõululaupäeva jumalateenistust – kingitus kohalikust iirlaste poest, verivorst! Ma olin kunagi rääkinud, et Eesti komme on süüa verivorste jõuluõhtul pärast kirikut.

Nad vaatasid kõik mu õmber, ootusega,, kuidas ma selle külma verivorsti kätte võtsin.

“Kuidas sa seda siis sööd?” küsis Justini ema. “Kas tuleb ära ka soojendada?”

:))))))

Varsti asumegi kirikusse. Lastele on ostetud punased mantlid ja musta-punasega mütsikesed. Mina olen nendega enamiku ajast nagunii kiriku keldris vaba aja ruumis, aga minema peab: lapsed tuleb ju kogukonnale ette näidata!

Viie aastaga on tekkinud mingisugune traditsioonide rütm, mis aitab ja kohati juba nostalgiatki tekitab.

ILUSAT JÕULU KÕIGILE MU LUGEJATELE, SÕPRADELE, SUGULASTELE, LÄHEMATELE JA KAUGEMATELE!

(Ja ma ei saatnud sel aastal mitte ühtegi jõulukaarti, nii et palun ärge võtke isiklikult, lihtsalt ei jõudnud…)

14 mõtet “Tagasi Ameerikas

  1. ariadne

    Plastpakend vs.vaagen-kuigi meie siinne talupojamõistus leiab mõistliku olevat vaagen, on tore Tervisekaitse(võimisiganes nimi tal mujal on) nõue selle totaka plasti järele…
    Ja need visatakse minema niipalju, kui olen kuulnud-odavad ju ja kes see jaksab neid sortida!

    Vahvat jõuluaega!

  2. reet

    Lehva-lehva Stockholmist! See lugu pani kaasa elama…ka vanemad Ameerika lood olid lahedad. Muide, meie ka istume homme lennukisse ja öhtupoolikul juba Seattle’s, ja siis Portland…

  3. Eppppp Postituse autor

    Oi, Reet, kustutasin su topetkommentaari 2ra ja kustumise hetkel m2rkasin, et see teine kommentaar oli pikem kui esimene… Vabandust, ja 2kki kirjutad uuesti (n2gin ainult, et ytlesid midagi, et tulete New Yorki?)

    Kats – miks me sellest Seattlest r22gime, sest Justinil v6ib olla seal akadeemilise t66 v6imalus. Seal asub USA olulisim Baltic Studies kolledzh -http://depts.washington.edu/baltic/
    2kki saab ta seal n2iteks doktorantuuri teha ja 6petajaks seal hakata… Kes teab. Tunduks igatahes yhe loogilise tulevikuvariandina. Yhena paljude seast.
    Portland samas on ilus kyll, ma pole kyll k2inud ise… Seattles olen k2inud ja see ylikoolilinnak oli igatahes armas.

  4. Anonüümne

    Kulla Epp.
    Telekast – puldil on ju sellised nupud ka nagu “guide” ja “info” ja siis on voimalik sorteerida saateid teemade jargi ja kellaaja jargi jne. Voimalusi on tuhandeid. Oska vaid kasutada… Imelist joulu ja puua olla oluliselt positiivsem uuel aastal:)

  5. e2-e4

    A 14:10,
    oskad ehk juhatada, kuidas õnnestuks mööda või ümber hiilida kõigil kanalitel laiavast reklaamist?
    sest peale teemade ja kellaaja järgi õige kanali valimist,
    tuleb kannatlikult oodata, et kas ka saade sobib.
    ja nii see aeg kulubki…

    vastusest sõltumata, häid pühi sullegi!

  6. Anonüümne

    Jah muidugi. Selleks on olemas DVR kast. Lindista koik saated mis meeldivad ja keri edasi kui reklaamid on…:)

  7. Manhattan?

    Epukene, tegelikult Sa ju ei tahaks lastega Manhattani hullumajas elada… Viies Avenüü pargi ääres on tõesti tore ja peresõbralik, aga sealsed kinnisvarahinnad ei ole seda jälle mitte. Mujal on suhteliselt kitsas, lärmakas ja räpane.

  8. Eppppp Postituse autor

    Hei – ma tahaks elada jah Central Pargi piires – siis on sul korraga k2es mets ja linn -, aga jah, need kohad on k6ik v2ga kallid! Central Park North ja L6una-Harlem on odavam, samas polevat piisavalt nn turvaline.

    Kui oleksin aga lasteta noor inimene, siis tahaks elada Greenwich villages m6nes katusekorteris…

    Telekapuldist – jah, seda tuleb veel taltsutada. Aga p6him6tteliselt, isegi ylevaate saamine kanalitest tundub peaaegu v6imatu. Sellest kirjutas kunagi Aavo Kokk h2sti oma kolumnis – et liiga palju valikuid on stressifaktor.

  9. kati

    Head Joulu Epp sulle!

    ps. mu meelest pole su positiivsusel viga midagi. Noustun koigega ja arvan samamoodi. Me mehega kui kaime siin Open House’des siis kustutame tulesid kui agendid ei nae. Tead ju kuidas siin kogu majas viimne kui tuli poleb kui on “lahtine maja”. :-)))))))))

  10. Maret

    Häid, jätkuvaid Jõule Sulle ja perele.
    Boston pole Seatlest halvem! Ja kliima poolest lähedane Baltimaadele, boonuseks päikest rohkem ja nyyd, Jõulute ajal, ka lund rohkem. Ja kuna meie elamine pole päris linnas, on see eelis, et lumi ongi ilus, puhas ja valge.Ja meil siin suurt tuult ega tormi polnudgi!
    Kui kauemaks jääd võiksite kylla tulla! Võin meilida aadressi.

  11. Aivar

    See pasteedi jutt oli vahva. Et välismaal on kõik nii teistmoodi, et isegi loogiline mõistus jätab inimese vahel maha. Selle peale meenub,. et meil siin oli kord selline lugu, et eestist tulnud külalised tahtsid olla kasulikud tegid ilma midagi küsimata süüa. Olid olnud hakkajad, ja inglise keelt suurt oskamata julgelt leidnud söögipoe, ostnud hakkliha, kartulit, sibulat jms. mis neile tuttav ja arusaadav tundus ning teinud siis hakkliha kastet. Kuna jäin töölt natuke hiljaks siis ma õhtusöögile ei jõudnud. Kui koju jõudsin olid nemad juba kõik söönud ja lasid rahulolevalt leiba luusse kuniks mina endale potist portsu taldrikule panin. Võtsin ampsu ja … jooksin kööki, et see kraanikaussi kohe välja sülitada.

    Nemad siis, et kuule, et mis on, et kas sulle ka tundus, et natuke nagu mingi võõras maitse? Ma küsisin, et mis te sinna sisse panite? Kutt siis näitab, et seda ja toda ja ma küsin, et aga meil sai just oliiviõli otsa, et millega sa praadisid? Sellepeale näitas näpuga kollase Palmolive pesuvahendi peale kraanikausi kõrval.

    Huvitav on aga see, et nende Eestis karastunud maod ei teind teist häältki. Kellegil ei olnd midagi viga.

    Aasta oli siis, mistaoli mingi 1993.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.