Viimasel ajal mõtlen ma õhust. Sest ma t u n n e n õhku enda ümber. Õhuvärskendajad ja peeglipesuvahendid ja nõudepesuvahendid matavad hinge. Uus sünteetiline vaip keldrikorrusel… Kõik vaibad siin on sünteetilised, aga see on uus ja haiseb.
Teiseks, ma k u u l e n õhku siin majas. Ausõna. Kogu aeg on kõrvus selline peenike pinin. Läksin enne tagaaeda ja kuulatasin. Seal seda pininat mu kõrvades pole, niisiis – ma ei mõtle seda välja.
Siin on traadita interneti ala (seletasin paar päeva tagasi, et selle peaks ööseks välja lülitama ja nüüd teengi seda, poolsalaja) ja siin on releed, mis reguleerivad jõulutulesid majas sees ja väljas. Ja suured telekad. jne. Ma ei tea täpselt, mis see siin piniseb, aga siin kusagil see on.
Ma ei tahaks oma naha ja karvadega ja oma lastega siin sünteetilise keemia ja eletromagnetväljade keskel olla, aga ma tahaksin, et mu lastel oleks mõnusad vanaema ja vanaisa-mälestused. Tunnen end süüdi, et mu unistus ja ideaal on teine. Looduslik, looduslähedane, puhas.
—
Siin majas on justnagu kõik olemas, aga juba teise päeva õhtuks tõmbab siin olemine seest kuidagi kuivaks. Seekord tabasin ära, et me ei hakka siin liialt sööma mitte sellepärast, et siin alati nii palju süüa on (sellepärast muidugi ka), aga… midagi on puudu, midagi on puudu. See miski on kaduma läinud siia suurte telekaekraanide ja peeglite vahele. Kui üritad sellele näppu peale panna, siis – ei saa. Ainus, mida tuvastada suudan (aga võibolla see ongi see?) – siin pole võimalik normaalselt kõndima minna. Siin pole kõnniteid. Sa saad olla ainult oma maja taga ja sa saad sõita autoga spetsiaalsetesse jalutuskohtadesse.
Sa lihtsalt ei kujuta ette, kuidas see häirib, kui sa ise seda kogenud pole.
Hea küll, läksime eile ikkagi, ronisime kurvides eramaade sisse, et mitte auto alla jääda.
Majade eesaedades on nagu kummitused – suured mustad kotid lehtedega, oodates prügiautosid. See mees, kes mõtles välja lehtede kogumise süsteemid (imuriga otse kottidesse), olevat väga rikkaks saanud.
Lehed käivad ju kompostihunnikusse, inimesed.
—
See maja siin on umbes neli korda suurem kui tavalised majad Tähtveres. Muidu ei mahuks siia asjad ära.
See maja on üks miljonitest. Nad on kerkinud viimastel aastakümnetel ja inimesed siin elavad mullis, uskudes, et niimoodi saab jätkuda. Iga jõulu ajal osta üha rohkem jne… Panen siia korra veel selle klipi, kes seda ei vaadanud veel, palun vaadake http://www.storyofstuff.com.
Kui -KUI – ma kunagi tagasi USAsse kolin, siis ma tahan üles otsida need inimesed, nagu see naine seal klipis. Ja nende inimeste naabruskonda ja tutvuskonda asuda.
—
Pool tundi autosõitu viib meid ostukeskuste regiooni.
Ma olen lõhestunud. Üks pool on praktiline Epp (see, kellega Justini ema lihtsalt kontajti saab ja keda ta oma kadunud tütreks vist peab) – see Epp ütles, et riided on siin, USAs, ju mitmeid kordi odavamad kui Eestis ja praegu, vahetult pärast jõule, on kõikjal värsked allahindlused. See Epp sõitiski ostukeskustesse.
Seal sai see teine Epp võimust. Ostukesustes on samaoodi see imelik õhk. Tugev pinin ja kuivus. Mingid kummalised lõhnad.
Me kõik oleme siin osalised eksperimendis. See sünteetiline keemia on ju alles nüüd, põlvkond tagasi, kasutusele võetud.
“Mis siis, et made in China,” mõtles see esimene Epp. “Mis need paar hilpu ikka teevad!”
Teine Epp hakkas vaatama, kas ta näeb siin poes kasvõi ühte eset, mis poleks tehtud teisel pool planeeti. Hiina, India, Hiina, Malaisia, Hiina… Ja see on vaid üks ostukeskus miljonitest.
—
Kui palju on viimasel ajal haiguseid. Ka siin, selles majas, ei ole meiegi puutumata. Ainult väga suured optimistid võiks arvata, et sel ja sünteetilisel keemial pole midagi ühist.
Ühel kaugemal sugulasel oli luuvähk. Laps. Tl on nüüd käsi ära lõigatud ja asendatud. Justini ema käis fundraising party´l (rahakogumise peol), sest kuigi tüdrukul oli tervisekindlustus, tuli perel päris palju omafinantseeringut maksta.
Teisel kaugemal sugulasel – Justini ema nõbul – oli ka luuvähk. Ja ta jalg lõigati kuu aega tagasi maha. Tal ei olnud tervisekindlustust – hoidis kokku raha tütre kolledzhisse saatmiseks. Nüüd vist tütar kolledzhisse ei saa ja haigus jõudis ka kaugemale, kui oleks kindlustuse puhul jõudnud. (siin on paras soovitada Michael Moore`i uut filmi “Sicko”, mis räägib USA tervisekindlustusest, valus ja naljakas film. Selle leidvat üles ka siit: www.youtube.com.)
Justini onu Joe tüdruksõbral Kellyl oli vähk siseelundites. Ta aparaadid lülitati välja, detsembri alguses kunagi oli see kurb sündmus. Paari tunni pärast ta hääbus.
Nii et siinses peres oli kolm rasket haigust lühikese ajaperioodi jooksul. Ka statistika näitab, et enamik immuunsushaigusi (nii allergiad kui vähid) on kasvuteel.
—
Midagi on siin majas valesti ka mikrotasandil. Nad ütlevad meile, et nad on õnnetud, sest meie jätsime nad maha ja kolisime Euroopasse. Et sellepärast nad omavahel niipalju kaklevadki. Kaks 60aastast, kogu aeg omavahel õiendamas. See on kaugelt vaadates päris lahe ja killud lendavad, sellest võiks kirjutada mahlaka “Minu Ameerika” peatüki, aga kui oled selle sees, siis hakkavad peaaegu et pisarad voolama. Kas te ei armasta teineteist? Miks te niimoodi… nugade asemel sõnad… kogu aeg teineteise kõri kallal…
Meie oleme ka Justiniga vahel tülitsenud, aga see on alati olnud konkreetse eluperioodi käigus. Näiteks kui me abielluda otsustasime, siis pildusin ma õunad vastu köögipõrandat puruks ja viskasin jahu takkapihta, sest Justin ütles: “Elamisloa pärast abielluda on nii fucking ebaromantiline, ma ei tahagi niimoodi abielluda”. Või möödunud juuli lõpus käisid mul iga päev peal paanikahood, et ta ei tee piisavalt tööd maja remondi lõpetamiseks, nii et Justin viskas värvipoti põrandale laiali…
Aga meil lähevad need perioodid kiirelt üle. Ja me alati kallistame ja palume vabandust oma tüli lõpus.
Kas meie muutume ka kunagi sellisteks, kes KOGU AEG naaklevad? Kuivas majas, kus elekter ja puhastusvahendid söövad ära kõik õhu ja kus on olemas kõik, aga millestki jääb alati puudu???…
Homme on loodetavasti parem päev… Marta sünnipäev. Läheme Bronxi loomaaeda ja Bronxi Little Italysse, restorani. Justini vanematega ja siinsete sõpradega.
PS. Märksõnu edaspidiseks kirjutamiseks:
– Koer Hannah on paksuks läinud.
– Marta telekasõltuvus ja diskussioonid sellega seoses.
– Kuidas paistab Manhattan Long islandilt vaadates.
– Krediitkaardivõlarekordid USAs.
Eestis pannakse ka lehti suurtesse prügikottidesse. Ma ükskord tegin koolis suuure skandaali kui majaesine musti lehekotte täis oli. Siis selgus, et need viiakse komposteerimisväljakule ja kotid tehakse seal jälle lahti.
Palju õnne Martale!
Juri Lotman oli kunagi rääkinud ühe loo, vist raadiosaates, ühest perest, kus ema hoolitseb suurepäraselt oma laste eest, valmistab toidud, koristab kodu, kõik on olemas, aga lastele toit ei maitse, midagi on nagu kogu aeg puudu.. Puudu on armastus, ütles see tark mees.
Hanna ja Arabella poolt Martale homme kalli sünnipäevaks!
Ja veel -minu kaugelt sugulane ameerikas kaotas mõneaastase vahega oma täiskasvanud poja ja mehe, alles ja toeks jäi õnneks tütar. Ikka vähk.
Mu tollane elukaaslane (elus praegu:) oli täpselt selle poja mõõtudega, ning meile saadeti neilt aastal 2000 mitu kasti riideid, päris raske oli neid kasutada, peaks mainima.
Seda tahtsin ka öelda, et pole midagi mõnusamat kui jalutada oma elukohast kesklinna või mere äärde, mis siis et see võtab näiteks aega 1 tunni. Marseilles oli see võimalik ja mega nauditav. Sealne õhustik muidugi on ka eriline, eh need prantsuse linnad..
Aga sul on aega valida oma kodukohta eksole, küsida inimestelt nõu. Mu sugulane tuli just Bostonist, kus elas 6 kuud. Võin uurida sealset asja.
Epp,
vabandust, ma pole su kirjutamisi kuigi regulaarselt jälginud, aga kas sa arvad, et raadiosagedusel elektromagnetlained (wifi, mobiilid…) võivad kuidagimoodi inimese tervist mõjutada?
Olen seda teemat mõnikord oma http://www.skeptik.ee küljel kajastanud ja selline arvamus tundub tänaste teadmiste põhjal olevat igati põhjendamatu.
wifi-seadme võib muidugi ööseks välja lülitada, et elektrit kokku hoida, aga selleks tuleks toiteplokk vooluvõrgust välja tõmmata.
selliseid salajasi elektrisööjaid on meie majapidamises teisigi, eriti need ooteseisus telekad-raadiod
ma oleks hea meelega rohelisest rohelisem, teeks kõike ise, kasvataks palju toiduaineid oma käega, aga mind huvitab kas või näiteks nii pisike asi, et kui ma ostan loodustoodete poest nõudepesuvahendi, et vahel harva rasvast panni küürida, kes siis garanteerib, et see TEGELIKULT ka on nii looduslik nagu reklaamitakse?
Kommenteerida võiks nii üht kui teist, ent siit üks kild siit samast Eestist: ostsin hiljuti lapsele Mosaic brändi alt meie oma Lottega pluusi, mis polnud just kõige odavam, ja mis ma kodus avastasin: see on tehtud Türgis. Ja teistelt Mosaici rõivastelt hakkasid silma veel sellised tootjamaad, nagu Hiina ja Korea (kui õigesti mäletan, aga mingid sealtkandi maad olid). Nii palju siis Eesti oma riietest ja kaubamärkidest.
Aga muide nii wifi kui ka moblad on ohtlikud küll. Hiljuti oli selle kohta üks dokfilm. Seal räägiti ühtlasi ka sellest, et jutud selliste asjade mitteohtlikkuse kohta on välja saadetud tootjate poolt.
see dokfilm, mida meie oma ETV mobladest mõni aega tagasi näitas, ei kannata paraku mingit kriitikat
vandenõulaste üks peamine kaitsevõte ongi see, et süüdistavad “kõikvõimsaid” tootjaid info kinnimätsimises, et saaks iseend märtri ja valgusetoojana näidata
võib küll mõnda aega varjata ja hämada mõne kahjuliku efekti üle (suitsetamine ja tubakatööstus, pliiühendid ja naftatööstus, mõned ravimid ja ravimitööstus), kuid teadus on selline kiuslik asi, et vaigistades ühe uurija, ilmub välja kümme uut ja häälekamat ning kui efekt on ikka tõeliselt olemas, siis pole pääsu
paraku pole raadiosageduslike elektromagnetlainete midagi sellist sõelale jäänud. pigem vastupidi – provokatsioonuuringud “elektroallergikutega” näitavad, et nende süptomid ei ole tingitud elektromagnetlainetusest, kvaliteetsed epidemioloogilised uuringud ei viita kõrgenenud haigusriskidele, samuti puudub arvestatav teooria, kuidas raadiosageduslik elektromagnetlainetus organismi üldse mõjutada suudaks. soojusefekt küll, aga kasutusesolevast võimsusest ei piisa, et see efekt kuidagimoodi mõjule pääseks. alati tuleb arvestada ka vastastikmõju kahanemise pöördruutseosega.
Mind pani äkki mõtlema, millised võivad olla põhjused tülitsemiseks. Loomulikult kõik need igapäevased pisiasjad, mis äkki suureks muutuvad ning järgmisel päeval ei saa arugi, miks küll tüli majas oli. Olen samas õppinud, kui tähtis on kõik sirgeks-selgeks rääkida. Liiga palju olen näinud olukordi, kus majja laskub vaikus, mille põhjused kaovad, kuid mis õhupallina paisub ning kooselu hoopis lahkuminemisega.
Ja meelde tuli ka meie põhjus abiellumiseks vene aja lõpupoole – kuigi „õnnepalee” ametnik vaatas kahtlustavalt, kas kleit juba punnitab, pidime hoopis kiirustama, sest ainult peredele lubati anda omaette korter, kui peale ülikooli mu tulevane tööle läks. Oh, neid aegu…
See, mida siit loete, on kirjeldus ühest hüpohondria erivormist.
ausalt mulle jääb küll mulje, et sul on juba ette nii suur paanika kogu ameerika vastu, et pooled hädad ja asjad kujutad sa ette. kindlasti ei ole keemiline keskkond hea aga esimesest 5 minutist mürgitust ka ei saa ja pininaid kuulma ei hakka.
vähki suri näiteks ka minu isa kes elas suurema osa elust maal ülimalt looduslikult, tegi suure osa elust sporti ja küpsetas isegi leiva ise. hakata kellegile ette heitma, et teie lapse käsi lõigati sellepärast ära, et teil jõulutuled vilguvad öö läbi on lihtsalt õel. uueks aastaks sooviks sulle rohkem kainet mõtlemist, sest roheteemadel valitseb üsna palju demagoogiat ja “ma tunnen seda mis siis, et sellel teadusliku alust pole” suhtumist. its on your head ämeerika keeles. ja rohkem tolerantsi nende suhtes kes ei ei ela ega taha elada samamoodi kui sina. eriti kui nad on vanemad inimesed ja selle üle õnnetud.
its in your head siis ikka 😛
Epp, kas sa oma psühhiaatrile oled rääkinud neist pininatest?
Mina sain sellest Epu jutust kyll aru nii, et mingi tehniline vidin on otsi andmas ja seega piniseb (ja vòib-olla mitu), aga kuna kogu maja on neid vidinaid tàis, siis on allikat raske leida, seda enam, et mòned teevad tòòtades niiehkii hààlt.
Ma ei julgeks vàhki-haiguseid ainult yhe asjaga siduda, see ei pruugi olla ainult (vòi yldse) synteetiline keemia, see on ka see, mida syyakse (toidulisandid, liigne hulk sàilitusaineid) – eriti vàikese lapsena – kui palju liigutakse, kui rahulikult on lastud inimeste immuunsysteemil vabalt kujuneda jne. Keskkond on ylikompleksne nàhtus ja mingi yhe elemendi eemaldamine vòi syydistamine ei pruugi midagi muuta, ma arvan.
Aga Martin V, mina ei julgeks nii kindlalt teadusetegemisse uskuda, s.t. jah, kui mingi teema on parasjagu moes ning sellel on palju alternatiivseid rahastamisallikaid, siis on sul kindlasti òigus, ei saa teadlaskonda vaikima panna. Aga kahjuks ei ole kòik asjad moes ja teinekord vòtab liiga pikka aega, enne kui millegi kahjulikud efektid avastatakse – ja on ilmne, et tootjad yritavad neid varjata (seni kuni need yliilmsed ei ole), miks nad peaks oma kasumi àra andma 😛 Ma suhtun suure ettevaatusega uuringutesse millegi kahjutuse kohta, mille on on kinni maksnud selle millegi otsene tootja (ja selle pàrast ongi oluline igasuguse teaduse avalik rahastus). Teadlased tahavad ka millesti àra elada – ja kui neid, kes otseselt vààrtulemusi produtseerivad on arvatavasti vàhe, sest nad ei pysiks jàlle teadlaskonnas, aga mingite asjade mitteuurimine on alati vòimalik.
Kuid teisest kyljest, igasugused vandenòuteooriad (mida sa kenasti oma lehel lahkad 🙂 ) teevad reaalsete probleemide avastamise veel keerulisemaks, sest sind on nii lihtne maha karjuda, kui sa hakkad mingit efekti uurima, mis on vandenòuteoreetikute poolt àra kàkk”tòestatud”.
Igasugused releed ja asjad võivad ju vabalt veidi piniseda. Ei maksa seda kohe ettekujutuseks nimetada. Lõhnadega samamoodi – osa inimesi lihtsalt on igasuguste lõhnade suhtes tundlikumad. Pluss muidugi see, et kohas, kus ka muidu olla ei meeldi, häirivad kõik asjad topelt.
Hommikust!
Ameerikas meeldib mulle näiteks inimeste julgus oma mõtteid välja öelda.
Minu blogi on minu konkreetse eluperioodi kajastus, ei midagi rohkemat ega ka mite midagi vähemat. Tunudb, et olen tõesti enamvähem väljas sellest probleemialast a la “mis keegi minust mõtleb”. See on meie elu reaalsus siin. Vanade poolt ilmselt see, et nad ootasid üliväga oma lapselapsi ja need nüüd ärkavad liiga vara hommikul ja nutavad liiga palju. Ja must pilv on siin peal jah seoses sel aastal suguvõsas juhtunud haiguste ja surmaga. See on minu isiklik elu ja isiklik must pilv ja minu isiklikud arvamused asjadest. Ärge neid ometi ainutõena võtke, mõelge ja lugege ja tunnetage ise…
—
Täna on Marta sünnipäev, läheme restorani ja öisesse tuledes Bronksi loomaaeda ja ööseks-homseks läheme mägedesse upstate New Yorgis. Palju õnne Martale ja lahkun tänaseks liinilt!
Sellest lõhnade ja haisude asjast saan ma oi kui hästi aru. Vist annaks otsad kõigi nende kemikaalide keskel. Ehk siis mitte päris nii dramaatiliselt tegelikult, aga arvestades, et igasugustest parfüümidest (mis ei pea tingimata üldse halvasti lõhnama), puhastusvahenditest ja värkidest tuleb mul selline nohu, et karju appi. Allergia ei tapa jah, aga tüütu on küll. Ja ilma oleks parem.
Õnne Martale 🙂
kas Sa t6esti tahad tagasi ameerikasse elama minna kunagi ? miks? justini p2rast?
Palju õnne Martale!
Ja kõige õigem on jääda iseendaks, palju õnne ja jaksu ka sulle!
Ökoraamatust kirjutatud!
Palju kallisid Marta-tibule!
Ei ole see elu siin Ameerikas nii hull ühti 😉
Aga inimesed Eestis tülitsevad kogu aeg ka! Minu vanemad näiteks…. Olen täheldanud, et mida “paremaks” ja kergemaks elu läheb, seda rohkem on tülisid. Kas sellepärast et midagi olulist enam pole millest rääkida? Või pole miskit paremat teha? See pidev rahulolematus ja kannatamatus on nende puhul mulle täiesti arusaamatu. Mulle meenub minu vanaema, tema oli kannatlikkuse muster minu jaoks!
Viibe Portlandist!
Ei, ei tule NY-i, kuigi väga tahaks! Oleme siin vist viimast ööd ja siis pörutame – kui ikka piletitega veab, vana-aasta öhtuks LA-sse. Vöi peame aastavahetuse kuskil x-kohas istuma, ega seegi vöimatu ole.
Siin aga on väga huvitav loodus – Oregoni sakilised männid, luuderohtus-samblas metsad, nagu nöia muinusjutus – aga LA-s loodetavasti on soem. Siin muudkui sajab.
Kuid ära muretse nende häälte ja kuivuse pärast, kui otseselt just tervise peale ei hakka…see on ju ajutiselt seal olla? ntx selles hotellis, kus me praegu oleme, on ilmselt vana ja aegunud systeem, mis jöuliselt myriseb. Jube mikrokliima, senikogetutest hullem. Ei loe, et suht.kallis hotell ja hea ruum. Olen haigeks jäämise ääre peal. Laest uhab kylma (vöi kuuma, kui sooja max peale panen, kuna on kylm ja köhe),jalad jäätuvad kogu aeg. Ka laeva kajutites on sama tyypi konditsioneerid, aga neist pole veel me haigeks jäänud. Dubais keerasime lihtsalt nad kinni möneks ajaks, ja seal sai öue sooja minna 🙂
Ka kodus on meil see neetud vent.systeem, no midagi pole teha, kogu aeg mingi myhin…maantee hääled…ei mäletagi enam, kuidas päris vaikus oleks.
Aga muidu on esimesed muljed Ameerikast just ökoloogilised: esimene pood osutus juhuse tahtel WholeFoodsiks ja esimene kohvik Noah’ Coffee Shop’iks. Mmmmm. Oskavad ikka seda haputaigna saia siin hästi teha. Ja igal pool pähklid, jöhvikad, toorjuust, vahtrasuhkur (ja vahtrasiirup). Hotelli hommikupuder on suurepärane – selline kaera?kruubine ja yldse mitte magus! Mulle meeldib. Aga annan aru, et see on vist siinkandis juhuslikult nii…Käisime ka brunchil, täitsa OK, eriti kalavalik, ja kui kookidest-saiakestest mööda vaadata. Selle asemel maasikad, mustikad ja vahukoor (natuke). Kuid ega ämma kodus saa valida, seal on raskem, saan aru.
Olge tublid.
Ja muide, tulime täna just söömast, toateenija oli parajasti meie toa kallal, oli vaja vetsu minna, kysisin kas vöib, hakkas hisp.keeles seletama, et tal keemia tegemine pooleli (just keemia tegemine!, ma niipalju aru saan) – oligi pihustipudel ja suured rohelised kummikindad kraanikausi serval. Ja ma palusin, et rätikuid ei vahetaks iga päev, hotell ju ise pakub, et kui on pörandal, on vaja pessu, kui ripub, saab edasi kasutada, vett kokku hoida. Sildikesed yleval, väga sydamlik ja ahastav jutt. Aga kus ma maailmas poleks ka selle hotelliketi hotellis olnud, vahetavad nad omaenda pakkumise vastu ikkagi köik rippuma pandud rätikud IGA PÄEV ära. Ja panevad yha uusi seepe ja muid pudelikesi, kuigi eelmised vaevalt kasutatud. Vat sulle öko.
WholeFoods on mul ka üks lemmikpood ;).
Miks ma koliks tagasi USAsse – see pole ju (ainult) minu otsustada. Ma ei välista seda varianti. Vaatame, mis vanajumalal meie jaoks taskus on. Eelkõige on oluline Justini töö, sest mina saan oma töid teha mis iganes maal.
Ja on asju, mis mulle siinses kultuuris ei meeldi. Ja on asju, mis väga meeldivad.
—
Aitäh, Aurora! 😉
—
Killuke – mille üle tülitsevad?
Kõige tavalisem asi on skeem: miks sa nii vihane ja mossis oled? – Mina ei ole, sina oled! – Vaata end peeglist, sina oled!
Teine skeem: Ma ju ütlesin sulle, aga sa unustasid ära. – Ei, sa ei öelnud! – Ütlesin küll! – Sa oled seniilne. – Sina oled!
Kolmas skeem: Tee see ära. – mis sa käsutad, miks sa ise ei tee, mul on oma asjad teha.
Ega midagi muud vist olegi 😉
Aga need on väga kurnavad dialoogid, vähemalt pealt kuulamiseks. Aga ka osalemiseks.
Meil Justiniga esineb esimest skeemi. Teist ja kolmandat ei esine.
epp, mina tahaksin ka sellised inimesed, nagu see naine, yles otsida. Aga… selliseid siin lihtsalt pole. Voi neid lihtsalt on voimatu leida, sest neid on vaga vahe. KOIK on sellised nagu selles kummalises majas.
yksi oma murega.
Minu vanavanemad tülitsevad ka koguaeg. Ja tõesti, k o g u aeg Tüli alustab vanaema, kes vanaisa lolliks sõimab ja siis talle kätega kallale läheb. Vanaisa ütleb midagi lolli ja hakkab naerma ja vanaema kordab oma käitumist, kõige selle taustaks meeletu kriiskamine. See stsenaarium kordub igal hommikul, igal lõunal, igal õhtul ja kõigil vahepealsetel aegadel. Armastus?
Kati, kus sa elad täpsemalt?
Uhh, hea, et meie omad kätega ei tegutse. Ainult verbaalne tasand. Aga see võib ka väga valus olla.