Oli huvitav seltskond

Mägedesse jäi minemata, aga aasta viimasel päeval saime kutse siiasamasse Justini vanemate lähedale – ameeriklased ütlevad “ümber nurga” või “kõrvalmajja”, tegelikult küll 10 minuti autosõidu kaugusele.

Seal elavad minu ja Justini põgusad, aga samas päris lähedased sõbrad, lesbipaar Hailey ja Rebecca. Oleme nendega kokku puutunud erinevatel pidudel, tänu Justini ühele parimale sõbrale Davidile – kelle vanemad elavad Rebecca ja Hailey naaberkrundil.

Kunagi pidasime seal hüvastijätupidu, üürgasime laulda ja saatsime Davidi ja ta pruudi Alli elama Virginiasse muusikute kommuuni (kust nad mõne aja pärast tagasi kolisid ja siis hoopis Chicagosse juristiks õppima läksid… praegu on jõuluks vanemail külas, nagu meiegi.)

Siis veetsime seal kellegi sünnipäeva. Siis oli Davidi ja Alli pulm, pidu, mille me Justiniga praktiliselt algusest lõpuni Hailey ja Rebecca seltsis veetsime. Nad on Eriti Lahedad Tüübid. Nemad, koos Davidi ja Ally ning viimaste emade-isadega on need, kes annavad mulle Lootust – kunagi, kui siia tagasi kolime, leida üles see oma pragu ja oma inimesed.

Nii me siis eile istusime RH pool, siinkandi ühes vanimas majas, laiade laudpõrandatega ja vanade akendega pikal verandal pika laua taga, suurte küünalde valgel, suurte toitu täis vaagnate ees ja lärmasime nagu itaalia külakõrts.

Dave´i isa – pikk ja pooleldi indiaanlane. Väga tark ja samas väga poisiliku olemisega… tead küll seda moosivarga nägu, millest mõni inimene mitte kunagi välja ei kasva. Ta on teadlane, nii et oma esimesed 7 eluaastat elas Dave koos perega hoopis Saksamaal, sest isa tegi seal teadust. Siia kolisid nad kunagi tänu Stony Brook ülikoolile. Jah, ma vist pole blogis kirjutanudki, et lisaks tüüpilisele Long islandi rahvale elab siin naabruskonnas ülikooli tõttu ka väga ebatüüpilist eeslinna-rahvast. Aga nad ei suhestugi eriti Long islandiga. Nad on inimesed, kes käivad näiteks kultuuri tarbimas Manhattanil, samas kui tüüpilised longislandlased käivad linnas harva.

Davidi ema – krussis juustega, tedretäppidega ja rohekashallide silmadega, ateistist juut. Pealtnäha tasane, aga siis järsku hüppab püsti ja karjub peenikese häälega: “Mootestesses for hostesses! Toasts for the hosts!” Tema ja RH (RebeccaAndHailey) armastus olevat alanud üksteist aastat tagasi kõige esimesel päeval, kui RH kolis sisse ja Karen naaberkrundile vaatama läks. Seal pole midagi imestada, et neil kohe haakus. Nad on erilised. Teistmoodi kui enamik siinkandi rahvast.

Ka Kareni ema, Dave`i vanaema on eriline. Samamoodi rõhutatult ateistist juut – üks neid, kes pikalt, haritult ja kompleksivabalt räägib oma rahvast. Üks jututeema eile oligi juutlus. Teatud mõttes haakub see eestluse teemaga. Kas rahvas on geneetiliselt määratletav kategooria? Davidi vanaema oli lasknud hiljuti endale teha siinkandis üsna populaarse DNA testi (selleks tuleb saata testifirmasse enda suus hoitud vatipulgake) ja selgus, et ta on geneetiliselt keldi ja iiri ja inglise päritolu. Samas on ta kultuuriliselt Poola juut, kelle emakeel on saksa keelel baseeruv jidish. What the heck? Kas ei peaks juudid algselt olema mitte kusagilt seal Siiani kandist pärit?

Mind see tegelikult nii väga ei üllatanud, sest olen kunagi Iisraelis rännates selle kultuurišoki üle elanud, kui nägin üle maailma kokku kolinud juute, kes geneetiliselt silmaga vaadates täiesti erinevad. Musta värvi Etioopia juudid ja kississilmsed Usbeki juudid ja slaavi nägudega Vene juudid jne…Pealtnäha polnud neil küll võimalik ühist nimetajat leida.

Aga kuigi ma seda teadsin, oli siiski kummaline seda veel kord kogeda: jah, geneetiline ja kultuuriline inimeste kihistumine võib täiesti erinev olla. Juudid on läbi aastasadade vastu võtnud uusi liikmeid oma rahvusesse (juutide puhul eelkõige usku) ja sama on teinud tegelikult enamvähem iga rahvus, olgu see nii pisike ja tihe kui tahes. Nii et kas näiteks tumedaverelisel Merle Liivakul ja blondil Kristiina Heinmetsal (kaks suvalist näidet) selle vatitiku-testiga ka midagi geneetiliselt ühist tuleks? No ma ei tea. Igatahes oli mõnus neid teemasid taeva poole lasta vana aasta viimasel tunnil.

Hailey on muide üks ilusama kehaga inimesi, keda ma üldse tean. Ta on õppinud teatridekoraatoriks, aga töötanud on eelkõige puusepana – ilmselt siis see töö hoiab musklid nii korras. Ta kannab alati tanktoppe ja on sellise näoga, et “ära minuga parem jama!” Sama pingul nagu musklid on ka ta huumorimeel. Ja eile nägin ära ka Hailey suure õpetaja ja armastuse ja inspiratsiooni, NYU ülikooli näitlejate õppejõu Jimmy. Poliitiliselt ebakorrektne ja üliirooniline Jack Nicholsoni nägu eatu mees. Ta esitas näiteks tubateatri eeslinna-inimeste teemal, kes (päriselt ka) nõuavad, et mitte ainult majade suurused, vaid ka autode suurused oleksid kohaliku seadusega reguleeritud. Et kellelgi poleks liiga suur või liiga väike.Võrdsus, keeping up with Jones…

Rebecca, romantiline kübaramoori-tüüpi punapea, kuulub aga kohalikku volikogusse (temalt ka see autode mõõtmise info pärines). Tema üks sõber on kirjastusäris toimetav Christine. Veel üks annus säravat irooniat. Nii Jimmy kui Christine on elanud kunagi aastaid Euroopas. Jutud läksid näiteks Saksamaa nn süüle ja uue põlvkonna neonatsismile…

J: “Töötasin seal noorte näitlejatega ja mitu inimest ütles mulle järjest: holocausti ja teise maailmasõja teemat mina etüüdides kajastada ei taha, mul on sellest kõrini, ma olen seda saanud kõik oma 20 esimest eluaastat, mulle aitab! Mina pole süüdi! See oli minu vanaisa, kes SS-is teenis, mitte mina!”

C: “Inglise jalgpallifännid mõjuvad sama hullult nagu saksa neonatsid. Aga kusagil sisimas ma tunnen, et inglasi saab usaldada. Nad võivad olla inimeste tasandil julmad, aga kui asi läheb laiemale tasandile, siis jääb ühiskonnas terve mõistus peale. Sakslasi… ma selles mõttes ei usalda. Kes on näinud sakslaste neonatside meeleavaldusi, see teab, millest ma räägin.”

J: “Kas tead, miks fashism Inglismaal läbi ei löönud? Nad ei taibanud seda Inglismaal siduda vanade müütidega, nagu nad Saksamaal tegid. Nad jätsid Kuningas Arthuri mängust välja!”

… ja rääkisime näiteks sellest, et ameeriklastel on Euroopas raske.

C: “Ja siis nad ütlevad Londonis: teil oli ju orjapidamine. Ma küsin: mis mõttes meil? Selle algatas ju teie riik! Ja lõpetas meie riik!”

Christine ja tema kirjanikust abikaasa (kes ütles kogu õhtu jooksul mu meelest ühe lause) hakkavad peagi siitkandist ära kolima. Paljud ameeriklased kolivad – sageli teadlikult viimast korda elus – siis, kui nad pensionile lähevad. Pensionipõlveks sobivate linnade ja maakondade kohta on näiteks nii palju raamatuid ja internetisaite, et seda võib omaette tööstusharuks nimetada.

C: “Me otsisime kolm aastat, me hakkasime juba varakult peale. Kõigepealt oli meil tahtmine kolida Kanadasse! (kõik noogutavad, sest Kanada on siin alternatiivsema rahva hulgas väga hinnas.) Aga siis me käisime kohapeal mitmes linnakeses – üldine mõte oli kolida kusagile Montreali lähistele, kas siis Kanadasse või Põhja-Vermonti (Montreali peale jälle noogutused… “Oo, mulle meeldib french!” ütleb Rebecca.) …Aga siis me saime aru, et nii külm ja pime on! Ma ei taha ülejäänud elu kusagil pimedas ja külmas elada. Aga enamik lõunaosariike on ju vabariiklased!”

Siis läks jutt korraks sellele, kui nõmedad on spetsiaalsed vanurite külad ja linnakud. C: “Esiteks on enamik sinna kolinuid vabariiklased! Ja teiseks… see pole ju päris elu, kui sa enam lapsi ja noori inimesi ei näe. Las need lapsed parem karjuvad vahel, aga loomulikult ma tahan neid oma elus veel näha! Inimesed muutuvad imelikuks seal vanurite linnades. Näiteks meil üks hea tuttav kolis pensionäride golfikülasse. Ta mängib päevad otsa golfi ja mitte millestki muust enam ei mõtlegi…”

Aga kuhu nad siis enda kolme-aastase otsingu järel kodu leidsid? See kõlas nii hästi, et ma oleks juba isegi valmis kotid pakkima… Nimelt New Mexico osariigis Santa Fe linna piirkond. “See pole mitte lihtsalt sinine [demokraatide pooldaja], vaid ka roheline! See on üks suuremaid keskkonnakaitsjate keskuseid kogu riigis! Me ostsime maja, mis käib päikesepatareidega ja seina sees soojustuseks on kasutatud postiteenistuses kasutatud vahtplasti kuulikesi!” Ümberringi on imeilus loodus, on rohelist, on mägesid, on kõrbe… On päikest!”

Siis rääkisime veel sellest, kui nõme on USA tervisekindlustuse(tu) süsteem ja kui hea on Michael Moorei uus film “Sicko”- Ahjaa, ja Alli ootab last,  ta vangutas pead ja küsis kaks korda üle, kas Eestis tõesti tuleb 0 krooni maksta haiglas sünnitamise eest. Ja rasedatele on automaatselt terviskindlustus tasuta? Ja lastele ka? Siis peavad teil vist maksud ikka väga kõrged olema? Ah ei olegi?

“Damit, meil siin läheb ju riigi eelarvest üle poole sõjaväe ülal pidamisele!”

Ja toost: “Elagu 2008, uue ja parema presidendi saamise aasta! Ja läbi saamas on see aeg… kelle nime me ei nimeta!” Järjekindlalt öeldi presidendi nime asemel “see, kelle nime me ei nimeta” ja “Evil with no Name”.

Mitu inimest lubas suvel Eestisse külla tulla, aga kahjuks jäävad need lubadused enamasti täitmata…

PS. Ja lapsed magasid sel ajal Justini ema-isa juures, suured tänud neile lapsehoidmise eest. Olime kokku leppinud, et tuleme koju, kui Anna ärkab ja Justini ema meile helistab, aga mul tuli järsku keset ööd nii suur lasteigatsus peale, et tulime koju… Aga Anna magas hommikuni!

Hea aasta on alanud, inimesed!