Kui tekstid ära kaovad

Ma ei tea, millist kuradi sõna praegu kasutada. Kujutage ette, et ma kirjutasin pika loo, üle kahe tunni kirjutasin sellest, kuidas me Justiniga käisime Manhattanil laupäeval ja põimisin sisse reisimälestusi Indiast ja kilde Obamast ja Hillaryst… Korduvalt salvestasin oma juttu. Siis aga, üle lugedes, kuidagi aktiveerisin selle teksti (näpp vääratas) ja see kõik lihtsalt kustus ära.

Kas seda enam polegi mitte kusagil? Kas wordpressi blogidel pole mingeid backuppe või viimast salvestust?

Wordi failis kirjutamisest loobusin, sest sealt ümber kopeerides tekkis jama (taandread kadusid).
Kiirelt “publish” vajutamisest loobusin, sest kuulsin, et kui seda hiljem toimetada, saavad RSS lugejad endale palju koopiaid samast tekstist.

Ja mõtlesin, et see otse blogis pika teksti kirjutamine on lollikindel. Aga mitte miski pole lollikindel. Arvutid on vastikud, neid ei tohi mitte kunagi usaldada.

Ma loodan, et seda saab taastada. Kui ei saa, siis jääb see lihtsalt teil lugemata, sest uuesti ma ei saa seda kirjutada.

Krt, ja ma kirjutasin seal kollageenist nahas ja soojätkamise pingest, mis meid laupäevaõhtuses rongis ümbritses. Võibolla kunagi tulevad need mõtted tagasi ja ma tunnen ära, et need on ikkagi kasutamata mõtted.

See on nii vastik, nii valus ja ebaõiglane, tekstidest ilma jääda. Alles kolm päeva tagasi elasin selle üle. Aga sellest ei saa ma kirjutada, sest äkki ikkagi on lootust.

Ehk saan ma kunagi tagasi oma vanad kirjad.

Ja ehk saab wordpressist mingi käsuga eelmise salvestuse kätte?

27 mõtet “Kui tekstid ära kaovad

  1. K.

    Hetk pärast aktiveerimist ja ära kustumist olekst ctrl+z (ehk undo põhimõtteliselt) kõik tagasi toonud..

  2. E:r

    Kui tekst ära kaob, siis tasub käed väga rahulikult hoida (s.t. mitte suvalisi nuppe vajutama hakata) ja vajutada ctr+z.

    WordPressil on võimalus poolik tekst “Save as Draft” abil mustandina salvestada. Seda RSS lugejad kätte ei saa.

    Enne mustandina salvestamise nupu vajutamist tasuks tekst lõikepuhvrisse võtta (ctr+z), juhuks, kui internetiühendus, veebilehitseja vms jamab.

  3. E:r

    Btw, kui sa teksti enne õnnetut kustutamist salvestasid, siis peaksid selle admin lehelt menüüst “manage” alt lõigust “your saved drafts” ikkagi kätte saama… kui sa just tühja teksti uuesti mustandina ei salvestanud.

  4. Tatsutahime

    Lisaks eelkõnelejatele: Wordist kopeerimisel tuleb tekst kopeerida lihtsalt sinna “html” osasse, siis ta ei käki seda teksti ära. Muide, mina tavaliselt kirjutan mustandeid hoopis notepadis, see läheneb tekstile tekstina 🙂

    Ja kui sa teksti korduvalt salvestasid, kas tõesti drafti alles pole?

  5. Tinn

    Tean, mida tunned. Mind valdab oma “tööd” kaotades samamoodi hirmus viha. Kuigi ma võin mäletada sõna sõnalt mis ma kirjtasin, aga käsi ei tõuse seda enam kordama. See esimese kirjutamise tunne, kui sa teksti läbi elad, seda ei saa tagasi. Ja siis hakkad analüüsima oma kirjutatut ja tunned, et ah sellest polegi enam oluline kirjutada…

  6. unekott

    kas lõikepuhvrisse võtmine mitte ctrl+c pole? hiljem lõikepuhvrist välja “sülgamine” ctrl+v (copi-paste)…

  7. keelek6rv

    ma olen ka seda ctrl+a ja ctrl+c kasutanud tähtsate asjade puhul aeg-ajalt. ja wordis on autosave iga 5 v 10 minuti tagant, siis ei ole kaod kunagi megasuured.. kaastunne igatahes ja äkki homme tunned, et viitsid uuesti alustada! kohe pärast pauku lööb tõesti silme eest mustaks ja mõtled, et never again..

  8. kairit

    Mina olen näiteks blogspotiga viiamsel ajal muudkui hädas ja hädas, ei ta seivi dfafti ei automaatselt, ega ka käsu peale. Muidugi ei välista, et probleem on klaviatuuri ja laua vahel. Ja olen ka kaotanud tekste, millest on jätkuvalt sügavalt kahju… undo värki tean, aga paraku see ei aita iga kord ega asja vastu.
    Tean, mida sa tunned, minu kaastunne.
    Mingist ajast alates kirjutan ma olulisemad tekstid notepad-is.. ajuti on tunne, et tee või väljatrükke, kuna miski pole kindel:(

  9. kaur

    Kasuta sellist sõna nagu “kooliraha”. Kaks tundi ei ole väga palju. Võta mõni arvutit jagav abiline ja lase tal välja nuputada selline süsteem, mis ei lase tekstidel ühe näpuvääratuse peale ära kaduda. Ja siis harjuta, kuni see sul automaatseks saab.

    Mul on kirjutades kombeks salvestada iga punkti ja iga koma tagant. See on täisautomaatne liigutus, näppudes sees, nagu autot juhtides suuna näitamine. Aga selleni jõudmiseks kulus palju valu ja vaeva ja kadunud teksti.

  10. Maria

    Kaur kuidas sa seda salvestamist teed?
    Millise kombinatsiooniga ja millises programmis?

  11. BC

    this is the way how WordPress works.. 😀

    aga muidu, kirjuta pikka juttu text-faili, mida sa saad iga natukese aja tagant salvestada ja siis tõstad korraga siia.. 😀

  12. Olev

    Miks sa ei kasuta Google Docsi? Keegi wordpressi kasutaja just nädala eest kiitis. Kas Henrik Roonema Kuku Tehnokrati saates?
    Aga ehk paneksid siia kommentaari siis lõike Obamast ja Clintonist? Mul on tunne, Oprah teeb USA-le uue presidendi, vaatamata Hillary teeseldud pisaratele jms …

  13. Eppppp Postituse autor

    Jah, läks kaduma see tekst.
    Saved drafts all ei ole, sest wordpress salvestas automaatselt kohe ära mu apsaka ja seda eelmist ei ole.
    Kooliraha jah!

    Aga ma ikkagi kirjutan selle uuesti. Mulle meenub, kuidas ma kord kaotasin veel vanas blogis kirjutades meie Bostoni-reisi ühe päeva (sest kirjutasin tükk aega ilma salvestamata ja kui salvestasin, siis oli kontakt vananenud) ja see SIIAMAANi häirib mind.

    Igatahes suur aitäh, inimesed, et keegi narrima ja mõnitama ei hakanud ;).

  14. Eppppp Postituse autor

    Olev – kirjutan presidendivalimistest ilmselt eraldi.
    Oprah on Obamale teinud palju head (mtled seda, et ta oma tuurile kaasa võttis?), aga siin on ka neid inimesi, kes ütlevad “I hate Oprah!” ja kellele see just negatiivselt mõjus.

    Üldiselt aga ütlevad siinsed inimesed, et “I love Obama!” ja lisavad siis “BUT”… Nad arvavad, et Hillary oleks pädevam. Tal on kontaktid ja kogemused.
    Aga mitte keegi ei ütle “I love Hillary!” Pole veel kuulnud.
    Eks ole näha, kumb siis demokraatidel peale jääb, mõistus või tunded. Seda ma ei usu, et John Edwards peale jääb, kuigi, kes teab.
    Ja vabariiklastest… kirjutan siis teine kord. Siin minu kandis muidugi räägitakse demokraatidest palju rohkem. See on meie riik. See sinine.

  15. Kristo

    Ise kasutan
    http://they.misled.us/dark-room

    Tasuta programm, mille reklaamtekst algab nii: “Dark Room is a full screen, distraction free, writing environment. Unlike standard word processors that focus on features, Dark Room is just about you and your text.”

  16. viva

    PALUN kirjuta see uuesti. Palun väga.
    lihtsalt need märksõnad tekitasid väga huvi.
    kui vähegi viitsid-suudad-aega on.

  17. Kaur

    Kui kirjutad postitusi kogu aeg sama arvuti tagant, siis võid proovida ka sellist programmi nagu Windows Live Writer.

  18. Eppppp Postituse autor

    Olen jah dumb user…

    Aga ma panen siin praegu kokku raamatut “Ema, isa ja Leevike” (allikaks emaisaleevike.blogspot.com), kopeerin siia katkendi:

    Isa ja arvuti
    Umbes kümme aastat tagasi töötas Leevikese isa ühe kuu ajalehes Sirp filmitoimetajana. see oli suvel puhkuste ajal. Toimetaja töö tähendab seda, et tuleb ise kirjutada ja tellida teistelt lugusid filmide kohta. Tol ammusel ajal ei olnud arvuti nii tavapärane tööriist kui tänasel päeval. Leevikese isal oli selle masinaga üsna väike kokkupuude, samuti ka teistel filmiajakirjanikel. Lugu ei saadetud toimetusse mitte e-mailiga, vaid toodi käsitsikirjutatult paberil. Toimetuses töötas masinakirjutaja, kes kirjutise paberilt arvutisse toksis. Lugusid toodi igasugusel kujul, Rainer Sarnet esitas ühe näiteks bussipiletite tagakülgedele kirjutuna. aga no mis sa teed, kui bussis inspiratsioon peale tuleb ja muud võtta pole.
    Masinakirjutajal oli oma kindel tööaeg. Õhtul läks tema kenasti koju. Aga isa ajakirjanikud ei toonud kunagi õigeks ajaks lugusid ära ning nii ei jäänud Leevikese isal tavaliselt muud üle, kui ise kahe sõrmega need jutud sisse toksida.
    Ühel hilisõhtul, kui Leevikese isa jälle üksi toimetuses istus ja järjekordset filmikriitikat hakkas arvutisse lööma, selgus et arvutiga sai kirjutada vaid suuri tähti. Ilmselt oli keegi eelmine kasutaja nupu caps lock lihtsalt alla vajutanud. Aga Leevikese isal ei olnud sellisest nublakast aimugi. Ta uuris suurt masinat igast küljest ja avastas lõpuks, et klaviatuuril on üks noolega klahv, mida all hoides muutusid tähed jälle väikesteks. Nii siis leevikese isa öö otsa töötas – parema käe ühe sõrmega kirjutas lauseid ning vasaku käega hoidis nooleklahvi all.
    vastu hommikut, kui Leevikese isa vanalinnas kodu poole jalutas, mõtles ta endamisi: küll ma olin ikka rumal ja raiskasin palju aega! Oleksin võinud selle klahvi teibiga kinnitada või sinna peale panna mõne raske asja, näiteks auguraua. Nii oleks palju kiiremini saanud.

    Meenub, kuidas ma ise vanasti Favoriidi toimetuses kirjutasin lugusid, keegi polnud õpetanud, kuidas akent suuremaks teha ja nii oli vahepeal tekst mulle näha ja vahepeal oli pimetrükk. Mõtlesin nippe välja, kuidas taandridade abiga kõike näeks. Siis lõpuks küsisin meie küüniliselt kujundajalt abi ja tal oli nalja kui palju.
    Aga mõelge, mitte keegi pole mind ametlikult õpetanud arvutit kasutama. Kas sind on? Enamik meist on ju lennult ja õhust ja komistades neid asju õppinud. Veal kihla, et see “Ctrl plus Z” sai siin päris paljude lugejate poolt üles nopitud ja kõrva taha pandud. (Mina proovisin noolega tagasi minna ja rikkusin asja ära…)

  19. Eppppp Postituse autor

    Ja aitäh kõigi programmide eest, uurime.

    Ja kirjutangi selle uuesti, jep. Eks näis, mis tunne on. Ilmselt töö tunne.

  20. Catharina

    Tunnen südamest kaasa, ma tean väga hästi, mis tunne see on!

    Lohutuseks – teistkordne sama teksti kirjutamine võtab enamasti aega vähemalt poole vähem kui algselt. Mõned laused, sõnakombinatsioonid jms, mida enne välja mõtlesid ja nuputasid, et kuidas parem oleks, on nüüd ju meeles.

  21. Annu

    heh, tuleb meelde, kuidas ma bakalaureusetöö viimasel õhtul “ära kaotasin”. nutsin ühe peatäie, siis helistasin targemale inimesele, kes linna teisest otsast kohale sõitis ja paari klahviklõpsuga kogu töö ekraanile tõi. ta püüdis mulle seletada ka, mis juhtus (ilmselt vajutasin varrukaga kuhugi), aga ma olin nii närvis, et ei suutnud kuulata. õudne tunne oli.

  22. Mann

    Tead, Epp, mulle meeldib, et sinu blogist on saanud alustavate roheliste kommuun. Koht, kust saab nõu ja suhelda.

    Lihtsalt mõte, pidin kirja panema.

  23. helle

    Mina olen küll paljudel arvuti kursustel käinud, aga põhiasjad olen ikka omandanud katse-eksituse meetodil. See, mida iga päev ei kasuta, läheb ruttu meelest. Näiteks sügisel polnud mul enam meeles e-kooli parool, sinna sisenemine, puudujate märkimine jm – lühidalt kõik oli meelest läinud.
    Käisin ühel koolitusel( ammu, mul polnudki endal veel arvutit), mis oli selgelt mulle üle jõu käiv. Oskasin hädaga ainult kirjutada ja seivida. Õpetaja oli võõras( väga irooniline mees), tundsin ennast nii lollina. Taseme vahe oli umbes selline, et mina olin näiteks 3.klassis, aga pidin sooritama põhikooli lõpueksami. Mitte eluski varem ega ka hiljem pole ennast nii halvasti tundnud (vaimses mõttes) kui siis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.