Enne ristimispidu: keda-kutsuda-tüli

Ma ei ole ristimispeost ja sellega seonduvast veel kirjutanud.

See on EELLUGU ehk esimene osa.

KEDA KUTSUDA. Selle teemaga seoses tundub meie peres alati tüli tekkivat, aga see vist käib asja juurde. Omal ajal olid Justin ja ta ema omavahel tülis pärast meie Ameerika pulma, sest üks Justini paremaid sõpru Mark jäi kutsumata. Seekord põhjustas tülina tegelikult kaudselt seesama sõber… aga kõigest järjekorras.

Kõigepealt oli meil plaanis kogu külaliste nimekiri anda otsustada Justini emale ja niimoodi kunagi novembris temaga kokku leppisimegi. “Pidu tuleb sinu majas, see on teie suguvõsa ja teie kultuuri traditsioon, palun otsusta sina,” ütlesin ma ja ta nõustus. Aga jõuluostude raskel ja tihedal perioodil ei jäänud tal selleks aega ning nii saimegi mõningase üllatusena teada, kui 22. detsembril siia jõudsime, et 6. jaanuari ristimispeole pole veel mitte kedagi kutsutud.

“Te peate ikka ise otsustama, see on ju teie laps,” ütles Justini ema. Tal oli muidugi õigus, aga meile tundus muidugi, et asi oli olnud tema itaalialikus ebaorganiseerimatuses.

Justini isa tavaliselt selliseid asju ei otsusta, mina läksin lastega hoopis raamatukokku ja muidu jalutama ja nagu ma hiljem aru sain, käis sel ajal kodus kahe itaallase Justini ja ta ema paras sõim, eks ikka teemal “Ristimiskutsed.”

“Te olete nagunii juba nii hiljaks jäänud!”

“Sina pidid ju saatma!”

ja

“Sina otsusta, keda kutsuda!”

“Sina otsusta!”

Justini versiooni kohaselt olevat siis kokku lepitud, et tema kutsub sugulased ja ema otsustab peresõprade asjus ja kutsub need.

Justini ema versiooni kohaselt pidi Justin kutsuma ise kõik inimesed, aga otsustas peresõpru mitte kutsuda.

Mina elasin kogu järgnenud nädala ja ka teise õndsa teadmisega, et kutsete asjad on korda aetud. Vahel küll torkas mulle kõrva Justini ema rõhuga küsimine: “Kas keegi on teinud arvutuse, kui palju inimesi siis kohale tuleb?”

Millele ma siis vastasin: “Peaasi, et kutsed on saadetud, täpse arvutuse saame teha ju päev enne pidu, kui tegelikult söögid ostame.”

Kui ma siis päev enne pidu hakkasin nimekirja tegema – et kellele taha panna pluss ja kellele miinus – ,siis panin kirja muidugi ka kõik peresõbrad. Need, kellega ma isiklikult küll muidu polegi suhelnud kui pidustuste raames, aga kes ikkagi on… peresõbrad. Eelkõige Justini ema ja isa sõbrad.

“Aga neid pole ju kutsutud!” sain siis vastuse, külma dushina. Mis mõttes, pole kutsutud?! Oli laupäeva õhtu kell seitse ja ristimine pidi olema järgmisel hommikul kell üksteist. Kas sobib veel inimesi kutsuda?! – “Muidugi ei sobi!” teatas Christine võidukalt. “Ja Justin ju ei tahtnud neid inimesi!” – “Mis sa valetad, ema, sina ütlesid, et ei kutsu neid!” – “Sellepärast ütlesin, et sina ei tahtnud neid!”

Nii et nägin veel kord pealt draamat sellest, kuidas itaalialiku pere pojad ei oska ise otsustada, kuigi tahavad ja emad ei oska lasta lastel ise otsustada, kuigi tahaksid osata.

Mu ees rullus lahti täpsemalt see steen, mida ma ise ei näinud, aga mida nad nüüd kahekesti seletasid ja mille ma nende kahe jutu peale kokku kokku klappisin.

Justin olevat istunud läptopi ja ema aadressraamatuga köögi laua taga ja otsinud nimesid. Ema oli sealsamas. Mina olin, eksole, raamatukogus.

“Kutsume Marki ja Viviani ka,” ütelnud Justin otsustavalt.

Ema olevat seepeale nägusid teinud. Mark on üks Justini paremaid sõpru siinkandis, tõsi, ta on kanepisõltlane ja töötab sibiauto juhina, aga ta teeb ise arvutis head muusikat ja multifilme. Vivian on Marki ema, meie pere vana naaber, kes on nüüd valitud kohaliku volikokku ja kes teeb head karjääri kohaliku omavalitsuse juristina. Nii et ilmselt on kaks põhjust, miks Justini ema oma vana naabipere enam nii väga ei armasta, kui vanasti: Markil läheb liiga halvasti ja Vivianil läheb liiga hästi.

“Nemad ei kutsunud meid oma tite ristimisele,” teatas Justini ema.

“Mis tite, Margil pole ju titte?”

“Aga Marki vennal Chrisil?!” Tal on jah kolm last.

“Aga ema, minu sõber on ju Mark, mitte Chris!”

Edasi olevat Justini ema teatanud, et tema ei otsusta siin enam midagi.

“Ema, aga ma ei tea ju teiste sinu sõprade kohta, kes sul sel aastal on sõber olnud ja kes mitte! Ma ei elagi ju enam siin, kust ma tean!” Selllega sai vist puudutatud kahte õrna kohta – et Justini ema oma osade sõpradega tülitseb ja et meie ära kolisime…

“No näiteks Nancy ja Wayde´i võiks kutsuda,” olevat Justini ema siis öelnud puiklemise ja palumise peale. Mispale Justin olevat vist nalja visanud:

“Heh, aga nende tütar Brooke mind oma pulma ei kutsunud!” Tegelikult olime selle pulma ajaks juba Eestisse kolinud ja Justin olevat tahtnud nalja teha… aga tulega ei mängita.

Siis: “Kutsu Frank ja Doris!” – “Ema, aga nad on ju talviti ära Havail!” – “Mis siis, Frank on su ristiisa ja ta saadaks siis kingituse ikka.”

“Aga kas ma Joe ja Brenda kutsun?”

“Ei! Nad on ju talviti ära Floridas!”

Siin on paljudel vanematel inimestel nimelt kaks elamist: suved New Yorgis ja talved kusagil soojemas kohas.

“Aga ise ütlesid, et Frangi ja Dorise kutsuksin, kuigi neid pole siin?”

“No mis sa norid!”

“Kas Vinnie ja Lisa kutsun?” Vanad peresõbrad, kes meie pulmas näiteks olid,

“Ei, ära kutsu, nemad pole meid ka oma üritustele kutsunud!”

“Aga neil polegi ju vahepeal mingeid üritusi olnud? Või on?” Vinniel ja Lisal on kolm last, keda pole vahepeal ei ristitud ega laulatatud.

Siis olevat Justin midagi arutanud, et kutsuks äkki kõik need, keda me kutsusime omal ajal Marta kingipeole (home and baby shower, sel puhul, kui me 2004. aastal Eestist USAsse kolisime) ja mainis jälle: “Ja Vivian näiteks oli ju seal peol..”

Ja siis olevatki nad lõpuni tülli läinud. Justini ema olevat oma aadressraamatu ära võtnud ja jäigi nii, et Justin saatis kutse ainult sugulastele ja meie enda sõpradele. Rubriik “peretuttavad” jäi ära.

Millest oli mul sel laupäeva õhtul hiiglama kahju. Seda mitmel põhjusel. Põhimõtteliselt korraldatakse lapse ristimist kahel põhjusel “to show off the baby and to raise money”, nagu mulle esimest korda, Marta ristimise eel seletati. Lisaks muidugi ilmsele – kirikus pühasõna ja veega piserdamisele.

Niisis, kohale tulevad inimesed, kes musitavad, naeratavad, imetlevad lapsukest.

Need inimesed on sõbrad, või peaaegu sõbrad. Ja neil on rääkida lood.

Ja neil on kinkida raha (või siis kingitusi, tavaliselt on need hõbedast või kullast). Mida Justini ema sel laupäeva õhtul mitte ütlemata ei jätnud: “Nüüd tuleb väiksem pidu ja saate vähem kingitusi! Aga see oli Justini otsus – tema ei tahtnud meie sõpru.”

Ahjaa, Vivian ja Mark jäid ju ka kutsumata.

Lõpetan, Anna ärkas. Jätkan hiljem ;).

3 mõtet “Enne ristimispidu: keda-kutsuda-tüli

  1. helen

    Kõrvaltvaatajal on igatahes naljakas lugeda. Aga ma kujutan ette, kuidas su pea huugab. Ja tegelikult tahavad ikka kõik parimat. Nagu alati…
    OOtan järge!

  2. algaja

    küsin täitsa siiralt:
    kas siin pole mitte 2 eitust?
    “ebaorganiseerimatus”

    tõesti, vaid enda jaoks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.