Astmaatakk jm.

Ma mõtlesin vist ise ka, et see mu sünteetilise keemia vaenulikkus on minu peas. Et ma lihtsalt tean, et see on ohtlik tervisele ja keskkonnale, ja siis nii mõeldes hakkab paha, kui näen selle kasutamist.

Täna sai selgemaks, et ei, mul on ikka päriselt ka füüsiline probleem. Ma tõepoolest ei kannata õhku paiskuvaid sünteetilise keemia aure.

Ja ma võin üritada alla neelata igasuguseid asju, mis on minu peas ja südames (miks kogu aeg jõulutuled põlevad ja miks paberrätikuid nii palju kasutatakse), aga kopsude vastu ma ei saa.

Justini ema mõtles ka kuni tänaseni, et ma niisama nina kirtsutan ja simuleerin, kui ma tema pihustite ja puhastite eest tavaliselt õue põgenen.

Aga täna. Istusin telekatoas ja üritasin natuke taas siinset telerägastikku tundma õppida. Tasapisi tuli mulle ninna kloorihais (teise majaotsa tundsin ära!). Tegin akna seal toas lahti, aga õue minna ei saanud – siin nimelt tormab täna, soe ja suvine vihmatorm ning äike. Natukese aja pärast läksin alla keldrisse pesuruumi (pidin sealt meie pesuhunniku üles oma magamistuppa viima) ja juba keldrikorrusele astudes hakkas paha.

Millegipärast ikka läksin. Justini ema oli alustanud uue masinatäiega ja kõik pesuruum ning selle kõrval asuv suurMarta mängutuba haises hingematvalt valgendi järele. Sealsamas oli Justini ema ja surtsutas Windexit, pesi pesuruumi. Võibolla just nende kahe asja kombinatsioon oli see, mis mul lõi hinge peaaegu kinni. Põgenesin kaks korrust kõrgemale, magamistuppa, ja katsusin lahtise akna peal oma hingamist tagasi saada.

Kellel on olnud kunagi astma, see teab seda tunnet. Kusagil kopsude sees hakkab sügelema, kiskuma ja sa ei saa parata, hakkad köhima. Ei saa järele jätta. Tead küll, et pead rahunema ja lihtsalt olema, aga ei suuda, köha haarab sind kaasa. Siis haarab paanika, surmahirm, sest sa ei saa hingata.

Mul oli esimesed 10 eluaastat astmaatiline bronhiit ja ma mäletan neid hingematmisi ka lapsepõlvest. Siis kasvasin ma välja. Umbes kuus aastat tagasi Inglismaal jäi korra hirmsasti köhasse ja siis diagnoositi seal veel korra astma ja sain inhalaatori. Aga see läks kiirelt mööda ja meelest. Inhalaator kadus hiljem Indias ära.

Kui ma seal aknal siis kõõksusin ja köhisin, tuli Justini ema ja oli häiritud.

“Mina seda küll ei põhjustanud!” ja “Ma arvan, et sul on tolmuallergia” ja “Kas sa järele ei saa jätta?” Ma ei saanud vastata.

Rahunemine võtab aega. Praegu on sellest kõvasti üle tunni möödas ja mul on silmad punased, kurgus ja kopsus kraabib ja pulss lööb vist kiiremini kui muidu, adrenaliin ja paanika ikka veel peksab sees. Sügavalt hingata ei saa, ei julge, sest siis võib uus köhahoog tulla.

Olukord on selles mõttes traagiline, et – ma olen selle pere minia ja ma olen lubanud, et elan siin majas koos lastega pikkade külaskäikude ajal. Nad ootavad, et tuleksime uuesti – suviti ja talviti vähemasti, aga miks mitte ka kevadpõhadeks ja halloweeniks (seda vaevalt, et juhtub). Ja need on minu laste vanavanemad. Nad on suured puhtusearmastajad – puhtus tähendab Ameerikas võitlust bakterite ja mikroobide ja viiruste ja pisikutega, kasutades kõikvõimalikke pihusteid. Telereklaamide najal on nad seda õppinud. Kummaline, aga nende kopsud peavad sellele vastu.

Enne käis Justini ema uuesti minuga rääkimas. Ta arvab ikka, et mul on tolmuallergia, sest meie tuba pole korralikult koristatud.

“Ei, ma tean kindlalt, et see algas valgendajast,” kähisen mina vastu vaielda.

“Aga ma kasutan seda ju iga jumala päev, ega sa esimest päeva meie majas pole?”

“Mind on see ju alati häirinud, kas sa ei mäleta?”

Ta on vist tõepoolest arvanud, et ma lihtsalt olen tööst kõrvale viilinud, kui ta näiteks kevadeti oma aiatoolid on mingite lahustega üle kastnud ja Justini pesema pannud, jne.

“Ma pesen iga päev bleachiga pesu!”

“Sa ei pese ju iga päev bleachiga pesu!”

“Pesen küll! See hoiab linad ja rätikud valged. Kuidas see allergia sul siis ikka nüüd järsku tuli?”

Ei tea. Ma tõesti ei tea, miks ja kuidas.

Igatahes leppisime kokku, et ma hoian valgendajast eemale nii palju, kui võimalik.

“Kuidas sa siis oma kodu koristad?” küsis ta.

“Mul on lõhnavabad mahetooted.”

“Kas sul on lõhnavaba mahevalgendi ka?”

“On jah. Aga ma ei kasuta seda eriti, meil polegi valgeid asju.” Seda öeldes igatsen väga meie hipiliku ja kirju kodu järele… Siin on peaaegu kõik kodused kangad valged ja pestakse neid, nagu kuulsite, “iga päev”.

—

Pesuruumiga seoses meenus veel üks lugu. Kõik läheb ju pesumasinast kohe kuivatisse, nii et need kaks suurt energiaröövlit üürgavad seal kõrvuti suure osa päevast.

“Teil on siin ruumi küll, te võiks osta siseruumi-kuivatusresti,” pakkusin ma eile jutujätkuks (ma tavaliselt kannan oma soovitusi kaasas tükk aega ja üritan leida sellist “jutujätkuks”-momenti, aga ikka kukub kohmakalt ja süüdistamisena välja.) “Te saaks ju kuivatada osa asju õhu käes – neid, mis ei pea olema sirged. Näiteks rätikuid saaks vabalt kuivatada restil. ”

“Rätikuid ei kuivataks ma eluilmas restil!” sain vastuseks. “Nad kuivavad ju nii kõvaks, sügelevaks. Ikka pesukuivatis saab head pehmed rätikud!”

—

Ma arvan, et enamikul naistel oleks probleeme, kui nad meheemaga ühes majas peaks elama. Naiste valdkond on kodu – pisikesed olulised asjad nagu pesu ja mööbli asetus ja mis sööki teha ja kuidas lapsi kasvatada. Minu traagika on, et siin on lisaks kahe naise erinevusele ka kahe kultuuri ja kahe maailmavaate erinevus.

Istun siin voodil ja kirjutan. Just käis uksele koputus ja Justini ema tuli vaatama, kuidas mul läheb. Me ju omal kombel väga hoolime teineteisest, aga nii kui suhtlema hakkame, lööb elu kohe mõrad sisse.

“Ma sõidan poodi, ostan kana ja teen kanasuppi,” ütles ta äsja.

“Aga külmkapp on ju sööki täis? Ristimisest on nii palju oliive ja juustu ja seeni alles, las ma keedan parem pastat ja segan selle kõik pestoga,” pakkusin ma. “See läheb ju muidu halvaks!”

Viie aastaga pole ma veel ära õppinud, et see pole eriline argument. Las läheb halvaks. Tema loogika on, et kahte päeva järjest sama sööki ei sobi süüa – sest ta on hea perenaine – ja meil oli alles itaalia toit (tomatikaste ristimisest, kuhu, ehk mäletate, pooled inimesed kutsumata jäid, nii et meil liiga palju toitu alles jäi).

Nii ta siis sõitis kana ostma. Minul kraabib kopsus ja ainuke rõõm on hetkel mu bloginatuke, kuhu saab valada kõik elumured