Astmaatakk jm.

Ma mõtlesin vist ise ka, et see mu sünteetilise keemia vaenulikkus on minu peas. Et ma lihtsalt tean, et see on ohtlik tervisele ja keskkonnale, ja siis nii mõeldes hakkab paha, kui näen selle kasutamist.

Täna sai selgemaks, et ei, mul on ikka päriselt ka füüsiline probleem. Ma tõepoolest ei kannata õhku paiskuvaid sünteetilise keemia aure.

Ja ma võin üritada alla neelata igasuguseid asju, mis on minu peas ja südames (miks kogu aeg jõulutuled põlevad ja miks paberrätikuid nii palju kasutatakse), aga kopsude vastu ma ei saa.

Justini ema mõtles ka kuni tänaseni, et ma niisama nina kirtsutan ja simuleerin, kui ma tema pihustite ja puhastite eest tavaliselt õue põgenen.

Aga täna. Istusin telekatoas ja üritasin natuke taas siinset telerägastikku tundma õppida. Tasapisi tuli mulle ninna kloorihais (teise majaotsa tundsin ära!). Tegin akna seal toas lahti, aga õue minna ei saanud – siin nimelt tormab täna, soe ja suvine vihmatorm ning äike. Natukese aja pärast läksin alla keldrisse pesuruumi (pidin sealt meie pesuhunniku üles oma magamistuppa viima) ja juba keldrikorrusele astudes hakkas paha.

Millegipärast ikka läksin. Justini ema oli alustanud uue masinatäiega ja kõik pesuruum ning selle kõrval asuv suurMarta mängutuba haises hingematvalt valgendi järele. Sealsamas oli Justini ema ja surtsutas Windexit, pesi pesuruumi. Võibolla just nende kahe asja kombinatsioon oli see, mis mul lõi hinge peaaegu kinni. Põgenesin kaks korrust kõrgemale, magamistuppa, ja katsusin lahtise akna peal oma hingamist tagasi saada.

Kellel on olnud kunagi astma, see teab seda tunnet. Kusagil kopsude sees hakkab sügelema, kiskuma ja sa ei saa parata, hakkad köhima. Ei saa järele jätta. Tead küll, et pead rahunema ja lihtsalt olema, aga ei suuda, köha haarab sind kaasa. Siis haarab paanika, surmahirm, sest sa ei saa hingata.

Mul oli esimesed 10 eluaastat astmaatiline bronhiit ja ma mäletan neid hingematmisi ka lapsepõlvest. Siis kasvasin ma välja. Umbes kuus aastat tagasi Inglismaal jäi korra hirmsasti köhasse ja siis diagnoositi seal veel korra astma ja sain inhalaatori. Aga see läks kiirelt mööda ja meelest. Inhalaator kadus hiljem Indias ära.

Kui ma seal aknal siis kõõksusin ja köhisin, tuli Justini ema ja oli häiritud.

“Mina seda küll ei põhjustanud!” ja “Ma arvan, et sul on tolmuallergia” ja “Kas sa järele ei saa jätta?” Ma ei saanud vastata.

Rahunemine võtab aega. Praegu on sellest kõvasti üle tunni möödas ja mul on silmad punased, kurgus ja kopsus kraabib ja pulss lööb vist kiiremini kui muidu, adrenaliin ja paanika ikka veel peksab sees. Sügavalt hingata ei saa, ei julge, sest siis võib uus köhahoog tulla.

Olukord on selles mõttes traagiline, et – ma olen selle pere minia ja ma olen lubanud, et elan siin majas koos lastega pikkade külaskäikude ajal. Nad ootavad, et tuleksime uuesti – suviti ja talviti vähemasti, aga miks mitte ka kevadpõhadeks ja halloweeniks (seda vaevalt, et juhtub). Ja need on minu laste vanavanemad. Nad on suured puhtusearmastajad – puhtus tähendab Ameerikas võitlust bakterite ja mikroobide ja viiruste ja pisikutega, kasutades kõikvõimalikke pihusteid. Telereklaamide najal on nad seda õppinud. Kummaline, aga nende kopsud peavad sellele vastu.

Enne käis Justini ema uuesti minuga rääkimas. Ta arvab ikka, et mul on tolmuallergia, sest meie tuba pole korralikult koristatud.

“Ei, ma tean kindlalt, et see algas valgendajast,” kähisen mina vastu vaielda.

“Aga ma kasutan seda ju iga jumala päev, ega sa esimest päeva meie majas pole?”

“Mind on see ju alati häirinud, kas sa ei mäleta?”

Ta on vist tõepoolest arvanud, et ma lihtsalt olen tööst kõrvale viilinud, kui ta näiteks kevadeti oma aiatoolid on mingite lahustega üle kastnud ja Justini pesema pannud, jne.

“Ma pesen iga päev bleachiga pesu!”

“Sa ei pese ju iga päev bleachiga pesu!”

“Pesen küll! See hoiab linad ja rätikud valged. Kuidas see allergia sul siis ikka nüüd järsku tuli?”

Ei tea. Ma tõesti ei tea, miks ja kuidas.

Igatahes leppisime kokku, et ma hoian valgendajast eemale nii palju, kui võimalik.

“Kuidas sa siis oma kodu koristad?” küsis ta.

“Mul on lõhnavabad mahetooted.”

“Kas sul on lõhnavaba mahevalgendi ka?”

“On jah. Aga ma ei kasuta seda eriti, meil polegi valgeid asju.” Seda öeldes igatsen väga meie hipiliku ja kirju kodu järele… Siin on peaaegu kõik kodused kangad valged ja pestakse neid, nagu kuulsite, “iga päev”.

Pesuruumiga seoses meenus veel üks lugu. Kõik läheb ju pesumasinast kohe kuivatisse, nii et need kaks suurt energiaröövlit üürgavad seal kõrvuti suure osa päevast.

“Teil on siin ruumi küll, te võiks osta siseruumi-kuivatusresti,” pakkusin ma eile jutujätkuks (ma tavaliselt kannan oma soovitusi kaasas tükk aega ja üritan leida sellist “jutujätkuks”-momenti, aga ikka kukub kohmakalt ja süüdistamisena välja.) “Te saaks ju kuivatada osa asju õhu käes – neid, mis ei pea olema sirged. Näiteks rätikuid saaks vabalt kuivatada restil. ”

“Rätikuid ei kuivataks ma eluilmas restil!” sain vastuseks. “Nad kuivavad ju nii kõvaks, sügelevaks. Ikka pesukuivatis saab head pehmed rätikud!”

Ma arvan, et enamikul naistel oleks probleeme, kui nad meheemaga ühes majas peaks elama. Naiste valdkond on kodu – pisikesed olulised asjad nagu pesu ja mööbli asetus ja mis sööki teha ja kuidas lapsi kasvatada. Minu traagika on, et siin on lisaks kahe naise erinevusele ka kahe kultuuri ja kahe maailmavaate erinevus.

Istun siin voodil ja kirjutan. Just käis uksele koputus ja Justini ema tuli vaatama, kuidas mul läheb. Me ju omal kombel väga hoolime teineteisest, aga nii kui suhtlema hakkame, lööb elu kohe mõrad sisse.

“Ma sõidan poodi, ostan kana ja teen kanasuppi,” ütles ta äsja.

“Aga külmkapp on ju sööki täis? Ristimisest on nii palju oliive ja juustu ja seeni alles, las ma keedan parem pastat ja segan selle kõik pestoga,” pakkusin ma. “See läheb ju muidu halvaks!”

Viie aastaga pole ma veel ära õppinud, et see pole eriline argument. Las läheb halvaks. Tema loogika on, et kahte päeva järjest sama sööki ei sobi süüa – sest ta on hea perenaine – ja meil oli alles itaalia toit (tomatikaste ristimisest, kuhu, ehk mäletate, pooled inimesed kutsumata jäid, nii et meil liiga palju toitu alles jäi).

Nii ta siis sõitis kana ostma. Minul kraabib kopsus ja ainuke rõõm on hetkel mu bloginatuke, kuhu saab valada kõik elumured

20 mõtet “Astmaatakk jm.

  1. suvaline möödakäija

    Kuna sul on kunagi enne ka astma olnud, siis äkki see argument hetkel ei kehti, aga…minu arvates olid need sümptomid küll ehtsa paanikahoo omad. Eriti, kui enne oled kogu selle bleachiga jms kokku puutunud (muidugi, astma ägeneb ka stressiga nagunii). Aga mul oli eelmisel aastal mitu “astmahoogu”, kui ma mõtlesin, et suren lihtsalt ära, sest hingata ei saa. Aga hiljem tuli välja, et mingit astmat ei ole, lihtsalt ärevushäire ja sellest tulenevad paanikahood.

    See jutt polnud muidugi rahustamiseks mõeldud, sest ärevushäiret on raskem “ravida” kui astmat (nohh, selles mõttes, et tõmbad piipu ja vähemalt hoog läheb üle), aga lihtsalt teadmiseks, et äkki võiks sellele mõelda. Kuna sul nagunii seal majas elades selline stress peal pidevalt. Et siis…ikkagi on ju psühholoogiline? Kõik tuleb meie mõtlemisest, tegelikult.

    Jõudu!

  2. anna

    astma öeldakse ka paljus psühholoogiline olevat. mul käivad nt. raskete perioodide ajal niisama õhupuuduse hood, aga ma tean, et ma ise mõtlen neid endale.

  3. reet

    Allergiline reaktsioon puhastusvahendile ei pruugi tekkida kohe. Selle tekkimiseks võib kuluda mingi aeg, kuni organismis nn. kriitiline piir ületatud saab (kehtib ka muude allergeenide puhul) ja siis alles tuleb reaktsioon. Üldise stressi foonil võib allergiahoog olla tugevam ja samuti võib asi olla selles, et Su organism harjus Eestis elatud ajaga mahe-eluga ära ja sai nüüd äkitselt keemiašoki. Vähemalt sedasi tundub see asi amatöör-keemiaallergiku seisukohalt.

    Paanikahäire sümptomid sarnanevadki astmahoole, kui ikka jupp aega köhid ja hing on kinni, tuleb kellele iganes paanika peale. Paanikahäire põhiomaduseks on sümptomite tekkimine ilma mingi põhjuseta, kui varem on astma diagnoositud ja selline ülitugev allergeen nagu kloor majas, siis tuleks esialgu ikka allergeen eemaldada ja siis vaadata, kas südamekloppimis- ja hingematmishood tulevad tagasi või mitte. Astma diagnoosiks piisab vist ühest pealtnäha põhjuseta, aga lämmatavast köhahoost aastas, lugesin seda kunagi kusagil arsti ukse taga stendilt.
    Mind aitab kraapiva kurgu ja ähvardava astmahoo vastu imemistablett “Isla-Moos”, sisaldab islandi samblikku ja on hea enne loenguandmist või olulisemat vestlust põske pista – peaks muidugi keetma raviteesid, aga ega köhahoog ei küsi, kus olen või kas saan teed keeta.

    Pai Sulle ja naudi USA ilusaid ilmu, kuni saad – meil siin ladistab vihma ja kõik on lögane ja libe, isegi ilmastikukindlas rõivas ei taha nina majast välja pista.

  4. seke

    Oh, ma olen sama meelt, et kaks naist ei sobi pikalt ühe pliidi taha. Oma emaga saan küll koos toidud tehtud, kuid see ju ka sisseharjunud lapsepõlvest. Kuid ämmaga meil sõnatu kokkulepe, et kui tema meil külas, siis teen mina kogu aeg süüa ja kui meie temal külas, siis ei tiku mina köögis süüa tegema. Ja toimib!
    Ma tean seda tunnet, mul oli sarnane värk viimati vanaema matustel, kus hingata ei saanud. Pooled sugulased ehmatasid ära, et mis lahti on. Värske õhk ja paar pitsi alkoholi tõi jume uuesti tagasi ning viis hingamise rütmi. Kuid mul see ühe teise asjaga seotud, mitte astmaga 🙂

  5. Anonüümne

    Eks naistel nende ämmadega ole sama pull kõigil. Eriti nende toimekatega, tean omast käest. Ilma keemiatagi.
    Aga kuidas Justini vanemad ennast suvel käies teie juures tundsid? Kippusid ka baktereid hävitama? Suvi on ju eriliselt vohav, ka bakterid kosuvad. Ja mõtle kui palju “õunabaktereid” teil veel oli 🙂

  6. Ingrid

    Astma…
    Kõike astmast loe otsingusõnadest.
    Astma algus on aga sageli üsna väheste tundemärkidega, mis peaksid panema aga mõtlema astma kunagi tekkida võivale võimalusele.

    Lõhnatundlikkus on inimestel erinev ja erinev on ka lõhna meeldivus. Mina näiteks ei hakkaks iialgi kaenlaaluste nuusutajaks deodorantide testimisel.

    Hoopis iseasi on erinevate ainete toime nahale ja limaskestadele. Ühed ained on leebed, teised aga ärritava toimega. See ärritav toime võib põhjustada nii häireid hingamisteedes (aevastamine, läkastamine, silmade kipitus või sügelemine) kui nahal ( punetus, kipitus, sügelemine).

    Nahka ja limaskesta ärritav toime on ebameeldiv ja peabki seda olema, sest see on organismi kaitserektsioon keemilise aine ohustava toime vastu. Ja õige käitumine selles olukorras on kontakt kemikaaliga lõpetada (värske õhu kätte minek, rohke veega loputamine, nõgesepõõsast välja astumine).

    Kui aga limaskestade ärritus toimub lõhna peale, millel puudub otseselt ärritav toime (kõikvõimalikud lõhnalisandid kodukeemias) ja Sa hakkad selle peale läkastama ja aevastama, siis pead mõtlema allergia võimalusele, ülitundlikkusele teatavat sorti kemikaalide suhtes. Mis vähegi sul aevastusi esile kutsub, sellest loobu.
    Allergia võib areneda tasapisi ja suhteliselt kerges vormis, kuid võib tekkida ka kiiresti, juba esimesel või teisel kokkupuutel kemikaali või ravimiga.

    Ärritusköha pole astma, kuid näitab sinu organismi kõrgenenud tundlikkust keemia suhtes ja täiesti põhjendatud on keemiat enda ümber minimaalseni vähendada.

  7. Maarja

    Mulle piisab poes mõnekümnest sekundist pesupulbrite-kodukeemia vahes, kui hingamine juba raskeks läheb. Üritan kaugelt “oma” pesupulbri asukoha paika panna ja sealt läbi tuhiseda. Arumaeisaa, kuidas nad läbi pakendite haisevad?

  8. Jüri

    Meie peres on ka astma ja klooriga sekeldusi olnud. Kõige suurem probleemide põhjustaja on vanaema, kes pikki aastaid aiandusega tegelenud on. Ja ühel päeval diagnoositi tal astma, aga tema seda ei tunnista. Igal aastal korduvad tomatiistikud tema magamistoas ja pikad tunnid umbses ja õietolmuses kasvuhoones, kus ta tegelikult olla ei tohiks. Ja peale eduka aianduspäev lõppu köhib ja nuuskab ta õhtu otsa, endal silmad punased ja hingamine kinni.
    Kloori keelas ema tal juba ammu ära, sest ka mina olen allergik ning üldse pole meie kodus kloori kasutamine vajalik. Aga mõnikord teeb vanaema ikka salaja oma klooripuhastussessioone ja järgneb jälle õhtu täis köhimist, nuuskamist, punetavaid silmi ja hingamisraskusi.

    Ning eile juhtusin vaatama üht reklaamipausi ja mõtlesin, kui üleliialdatud enamus reklaame ikka on. Kõigepealt Cillit Bang, millega köögis rasvaga kaetud pliiti ja mootoriõli köögipõrandal puhastati. Ei jõua mulle hästi kohale, kuidas reklaamikodud alati nii mustaks saavad minna. Ja ei jõua mulle kohale ka see, et kõik need keemilised ained peavad ju ikka metsiku puhastusmõjuga olema, et nad reklaamis näidatud mustusest jagu suudavad saada. Aga koristatakse nendega ikka paljaste kätega!
    Ja siis mingi WC-puhasti, mis pidavat kõik veepiirist allpool elavad bakterid ära tapma. No ma ei tea, aga mind need bakterid ja pisikud küll eriti ei häiri…

  9. Jüri

    Veel üks asi, millest ma aru ei saa, on see, miks lõhnavabad pesupulbrid kallimad kui lõhnastatud on. Sest loogiliselt mõeldes peaks ju need ained, millele lõhnaaineid lisatud on, kallimad olema. Aga reaalsus on hoopis vastupidine…

  10. Katrin

    Kas ikka on kallim? Näiteks Miniriski kulub vähem. Temast saab kauem pesta, kui tavalisest haisupulbrist. 2kg Arielist saad 20X pesta. Miniriski peab Sul olema 750g, et 20X pesta.

  11. Jüri

    Tegelikult on sul vist isegi õigus. Kontrollisin oma andmeid ja tõesti, Eestimaine Mayeri on odavam, lõhnavaba ja seda jätkub ka kauemaks kui näiteks Ariel’i või Tide’i. Ju see kehtib ka paljude teiste lõhnavabade pesupulbrite puhul.

  12. kati

    Epp, kuidas sa yldse suudad nendega nii pikalt koos elada? Oled vist vaga leebe loomuga ja leplik? Ma ei suudaks juba ammu nendega nii kaua yhe katuse all olla. Just sellise kaitumise ja suhtumise tottu on mulle vaga paljud ameeriklased vastumeelsed. Kahjuks on nad enamus sellised ja teistsuguse suhtumisega annab tikutulega otsida.
    Parane kiiresti.

  13. anna

    heh, mulle just tundub Justini ema selline veidi süüdimatu, siiras ja lahe memm 🙂 oma vead on ju kõigil, aga Epu postituste põhjal midagi väljakannatamtut ja piiritut leebust nõudvat ta küll ei ole.

  14. mati

    Just sellise katiliku lahmiva suhtumise tottu on mulle vaga paljud eestlased vastumeelsed. Kahjuks on nad enamus sellised ja teistsuguse suhtumisega annab tikutulega otsida.
    nojahh..

  15. eh

    Erilised nilbed on aga veel need inimesed kes endi autodesse l6hnakuused tahavaate peegli kylge nina ette tilbendama riputavad.

    USAs on nendeks tavaliselt mustad ja redneckid. K6rgklassi inimeste autodes sellist jama ei n2e. Sama k2ib ka muu keemia ja haisukate kasutamisele majapidamises. See on siis omalt poolt nagu klassi ja hariduse asi ka.

  16. Mari

    Lõhnakuused, valgendid, kõikvõimalikud haisvad värgid.. uhh.

    Aga mul tekkis selline küsimus hoopis. Mul on kuidagi tekkinud stereotüüp või arusaam, et ameeriklased eriti süüa teha enam ei armasta? Noh nagu vanasti oli, et pere istub ühise laua taga ja nice home-cooked meal.. Pigem ostetakse igasugu juba valmis tehtud värke. Kas su ämm on oma kanasupi ja söögitegemisharjumusega selline tore erand?

  17. mariaana

    oi, keeruline juhtum. kahtlustan, et see valgendi + n-keemia oli justkui viimane piisk karikasse ja vallanduski psühhosomaatiline astma. sul nina ilmselt kogu aeg “kikkis”, et mis keemialõhn järgmiseks… tuttav tunne.
    ehk te siiski saaksite kuidagi-gi-gi kokkuleppele, et sinu seal olles teatud keemiatooteid ei kasutataks? või siis teine variant, et kannatad lihtsalt selle aja ära, justkui pime ja ninata ja kurt ka. lülitad end välja ega pane tähele.
    see on võimalik, olen kogenud. sest seda (maailmavaadet) lihtsalt ei saa muuta (mulle on selline mulje jäänud), (seal) ellu jäämiseks tuleb muuta oma suhtumist.

  18. liinet

    hei,

    allergia võib avalduda teatavasti ükskõik millisel eluhetkel – ole sa siis 3 või 33 aastane. Nii et see ei ole küll miski argument, et kuidas sa siiani oled nt kodukeemiat talunud ja nüüd enam ei talu. Muuseas Suurbritannias leiti mingi uuringuga, et nendes peredes kuis kasutati ohtralt tavapärast kodukeemiat oli lastel 4 korda suurem tõenäosus astmat põdeda.

  19. Eppppp Postituse autor

    Mari – nädalas süüakse siin peres take-outi 1-2 korda, väljas restoranis käiakse korra ja ülejäänud korrad teeb siis pereema süüa. Ma arvan, et ta on jah päris tubli kokkaja (aga suure ökoloogilise jalajäljega samas ka oma kokkamise pärast; toitu on koju alati rohkem muretsetud kui vaja ja osa läheb halvaks).

    Take out on peamiselt etnilised toidud. Viimati tellisime kreeka toitu, enne seda hiina, india ja mehhiko. Kõik muidu tore, aga see tekitab ekstra pakendeid… ;(

    Liinet, Mariaana jt – jah, me leppisime kokku, et ma üritan eemale hoida, kui ta valgendiga pesuruumis toimetab.
    Marta mängis ju seal pesuruumi kõrval oma mängutoas ega teinud teist nägugi nende aurude suhtes. Aga mul süda nii valutab laste pärast – mina olen ka lugenud neist uuringutest, kuidas kodukeemia ja astma on seotud, samamoodi on leitud kodukeemia ja vähi vahel linke. Enamik ajast me elame oma kodus, aga siin saavad nad päris suure laksu…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.