Obamast ja Hillaryst Petrone-pere andmetel

Presidendivalimine on üha enam seltskondades teemaks. Siin meie kandis on jutt koondunud praegu peamiselt teemale “Hillary versus Obama” – just nii neid kutsutakse. Hillaryt eesnime pidi, et mitte abikaasa Billiga segi ajada, ja Obamat perekonnanimega. Kolmas suurem kandidaat John Edwards paistab taas pildilt maas olemas, raske öelda, millest tal puudu jääb, ilus programm ja lumivalge naeratus ja ameerikalik edulugu – tavalisest perest pärit noormees, kes sai säravaks juristiks – aga midagi jääb puudu, nagu ka neli aastat tagasi.

Nii et sõelal paistab olevat kaks, mõlemad tegemas oma kandidatuuriga ajalugu. Naine versus must!

Ah et miks ma ainult demokraatide kandidaatidest räägin? On eelvalimiste aeg ja ma elan sinises (demokraatide) osariigis sinises kogukonnas sinises perekonnas. Kui eelvalimised on möödas, siis läheb titaanide heitluseks ehk sinine (demokraatide esindaja) versus punane (vabariiklaste esindaja).

Küllalt on siin inimesi, kellele eelvalimised üldse nii suurt pinget ei paku. Nagu ütles Tiia sõber Jordan Manhattanilt: “Kelle iganes demokraadid välja panevad, selle poolt ma ka hääletan!” (Nii öeldakse, “hääletan tema poolt”, kuigi tegemist on kaugvalimisega ehk tegelikult annad sa oma hääle valijamehele, aga viimaste käitumine olevat sada protsenti teada.)

Petronede perele sellest ei piisa, et “kelle iganes demokraadid välja panevad,” nemad on poliitikasõltlased, eriti Justin ja ta ema. Ja siin käib väga sageli vaidlus… Hillary või Obama? Obama või Hillary?

Ka jõulude ajal ja ristimispeol rääkisin põgusalt paari inimesega poliitikast ja kordus üks motiiv, mida hiljem kuulsin ka telekas jutushowst: “I love Obama! Aga tal pole kogemust!” Ta oleks oma valimise hetkeks 47 aastat vana, mitte just väga noor (Kennedy, kellega teda muide ka palju võrreldakse, oli presidendiametit alustades vaid 43. Ja Bill Clinton oli 46.), aga ilmselgelt võetakse teda paljude poolt kui poisikest.

Hillary kohta pole keegi veel ölelnud, et “I love Hillary!” Pigem kordub sõnapaar: “Hillary is a bitch, but… aga ta teab, mis ta teeb ja tal on kogemusi ja kontakte. Bitch tähendab siin tugevat ja kalki ja külmaverelist naist. Siinkohal hüppab küll Hillary toetaja Justini ema ambrasuurile ja hüüab: “Mehed, mehed, miks võite teie olla külma peaga ja arvestavad ja tugevad poliitikud, aga kui naine seda on, siis on ta kohe bitch!”

Aga jah, armastust Hillary ei tekita. Respekti – seda küll, aga sellest ei pruugi jätkuda. Eelmisel nädalal hakkas ta reporteri küsimustele vastates korraks nutma ja olevat selle eest saanud paar punkti kirja ja imidzhi pehmemaks (see käsitlus pärineb muidugi küüniliselt Justinilt, et nutmahakkamine oli plaanitud. Justini ema ja tegelikult mina ka arvame, et tal lihtsalt ei pidanud närvid vastu ja see oli plaanimata.)

Hillary pooldamise peamine punkt paistab inimestel aga olevat see, et tal on palju kontakte. Justini ema: “Tähtis pole, kes sa oled, vaid keda sa tunned! Hillaryl oleks kohe kuu ajaga administratsioon valmis, Obama võib seda nikerdada terve aasta!”

Aga Justini meelest on jama, kuidas USAs kujuneb oma aristokraatia, valitsev klass, kus peamiseks punktiks on “sest nad tunnevad teisi tähtsaid” ja neil on sugulussidemed teiste tähtsatega. Et nüüd on siis 4-8 aastat Clintonite kord, siis on 4-8 aastat Jeb Bushi kord (George W. Bushi vend, kes ka poliitikas), siis äkki mõne Kennedy kord, võibolla Hollywoodi ja Kennedy klanni ühisprodukt Schwarzenegger (selleks tuleks küll muuta seadust, et kandideerida saaks mitte USAs sündinu, aga kõik võib olla võimalik) või oot, selleks ajaks on juba Billi ja Hillary tütar Chelsea piisavalt vana, siis on ehk hoopis tema kord?

Justini ema: “Aga sa ju ise nõustud ka, Hillaryl ON rohkem kogemusi. Ta on näinud seestpoolt, kuidas käib poliitika tegemine, ja ta on reisinud nii palju mööda maailma. Ta on isegi Eestis käinud!”

Justin: “Hillaryl tundub tegelikult demokraatide parteis olevat palju vaenlasi. Ja ta tundub olevat selline oma meelest kaval strateeg, aga – see ei meeldi inimestele. See oli nii läbipaistev: kui ta New Yorgi senaatoriks kandideeris, siis rääkis “Ei, mina ei taha presidendiks kandideerida, ainult senaatoriks” ja juba toona oli näha, et tahab küll! Neli aastat tagasi ei hakanud Clintonid ju Kerryt avalikult toetama, sest nad tahtsidki, et Kerry kaotaks – siis on Hillaryl järgmisel korral suurem shanss. Nüüd maksis Kerry kätte ja asus avalikult Obamat toetama.”

Justini ema: “Obama on ju alles esimest vahetust senaatoriks, tal ei ole kogemusi! Punkt.”

Justini ema ei saa aru, kuidas saab Justinile Hillary mitte meeldida, sest Hillary on ju peaaegu nagu peresõber. Meie pere on toetanud rahadega Hillary NY senaatoriks valimise kampaaniat ja käinud fundraising ehk “rahakasvatamise” pidudel, meil on siin lausa fotosid koos Hillaryga ja puha. Justin nende piltide üle millegipärast eriti uhke pole ja ta näppas ema kapi pealt selle kuldraamis foto ära, kus ta kahekesi kaheksa aastat tagasi Hillaryga poseerib ja pani selle kusagile peitu ära, ema pahameeleks.

“Ma võtsin selle ära, et sa seda sisse ei skännika ja internetis laiali ei saadaks” – “Mis sul selle vastu on! Sa võiks selle pildi ise oma blogisse panna?!” – “Ma ei taha, mulle ei meeldi!” jne.

Selliseid nn peresõpru ehk rahaandjaid on Hillaryl kindlasti tuhandeid. Aga Justini ema seob Hillaryga veel üks eriline kosmiline seos: nad on nimelt täpselt ühel päeval ja ühel aastal sündinud. Christine New Yorgis, Hillary Chicagos. Christine on paar tundi vanem ja talle meeldib väga meie viimaste nädalate välja mõeldud kompliment: “Sa näed noorem välja kui Hillary!”

“Ja kui me sellest Hillaryga rääkisime, ta ütles – “kujutad sa ette, Christine, et kusagil taevas on võimalik meil oma elu valida ja me seisime seal kahekesi koos, valmis sündima ja siis sina ütlesid: mhm, sellist elu ma küll ei taha, ma võtan selle teise!” Ja ma pärast mõtlesin – mida Hillary sellega küll öelda tahtis? Kas vihjas, et tal on Billiga nii raske?”

Võimalik, et ta ei tahtnud mitte midagi öelda ja heitis lihtsalt nalja.

Huvitav on minu jaoks see, et diskussiooni “naine presidendiks?” või “must presidendiks?” ei kohtagi, vähemasti mitte siin minu Ameerikas. Võibolla kusagil lõunaosariikides sülitavad kohalikud Kentucky Lõvid pihku ja vannuvad sel teemal. Siin mitte.

Huvitav nüanss Obama kohta on aga ehk see, et ta ei ole Ameerika orjade ajalooline järeltulija. “Jah, ta on sellele vihjanud küll vahel oma kõnedes,” möönab Justin, kui talt seda uurin. “Ta ei ole tavaline afroameeriklane, ta isa sündis Keenias ja tuli USAsse õppima. Ja ta ema on valge.”

Vaatasime eile Justiniga filmi “Senator Obama goes to Africa“, kuidas Obama käis oma naisega Aafrikas ametlikul visiidil. Ja ma nägin veel kord, kuidas sel mehel on kõnemehe ja rahvamehe andi. Tuhandete inimeste seas valjuhääldiga suhtlemas…

Ahjaa, kuidas mina esimest korda Obamast kuulsin. See oli suvel 2004. Demokraatide konventsioon, mida ma poole silmaga vaatasin, Justin ja ta ema aga enamvähem kogu aeg ekraani külge kleepunud olid.

Olin parasjagu köögis, kui telekatoas keegi uus mees kõnelema hakkas.

Ja midagi seal oli!

“Mu isa oli tudeng, ta oli pärit külast, kus kasvatati lambaid… Ja siis kohtas ta mu ema…Mu vanaisa läks sõtta…” Ma jäin kuulama, kuidagi nii lihtsalt, siiralt ja inimlikult rääkis ta… ja läksin teise tuppa ja kuulasin selle kõne algusest lõpuni, ei saanud pooleli jätta. (Seda kõnet saab vaadata siit ja siit.)
Kes see on?”- “Senaator Obama”. Jätsin meelde. Kui hästi ta rääkis lihtsatest inimestest ja Ameerika unistusest, kuidas ta kombineeris oma teemasid. See oli ainus konventsiooni kõne, mille ma algusest lõpuni ära kuulata viitsisin. Kuuldavasti kirjutab see mees ise oma kõnesid, ja teda on New York Timesi poolt nimetatud “Kõige paremini kirjutavaks presidendikandidaadiks selle aasta valimistel”. Mul on pooleli praegu tema lapsepõlve ja noorpõlvemälestuste raamat – jah, hästi kirjutab!

Eile filmi vaadates mõtlesin ka sellele, et jamajutt, justkui Obamal pole välispoliitikast aimu. Ta on lihtsalt olnud keskendunud teisele piirkonnale, mitte Euroopale. Näiteks käis ta oma ametliku Aafrikareisi raames Tshaadis, Lääne-Sudaani põgenikelaagris inimestega kohtumas ja andis koos oma naisega Keenias avalikult AIDSitesti. Kui sageli me mõtleme genotsiididele Aafrikas ja sellele, mismoodi miljonid inimesed seal HIV viirust kannavad, haigestuvad ja täiesti ilma rohtudeta on? Mina mõtlesin sellele pärast seda filmi. Ja mult saab Obama välispoliitika punkti küll.

Presidendivalimiste diskussioon on põhimõtteliselt kahel suurel teemal. Üks on Iraagi sõda ja teine on – nagu meie papa John ütleb – “tualetti läinud majandus”. Langenud dollar, kalliks läinud naftatooted, kõrgenenud hüpoteegimaksed, surnud kinnisvaraturg… Ei ole mina veel kuulnud, et majanduslanguse suhtes oleks kellelgi tõhusaid meetmeid pakkuda, sest lihtsaid meetmeid ilmselget ei ole olemas.

Sama muidugi Iraagi sõja suhtes. Aga Obamal on siin üks suur pluss – 2002. aasta sügisel ei kuulunud tema senatisse ega hääletanud selle resolutsiooni poolt, mis andis president Bushile õiguse vajadusel sõda alustada. Nii John Kerry kui Hillary Clinton olid aga senati koosseisus ja hääletasid jaatavalt. Justin oli toona väga pettunud – ta kirjutas isiklikud kirjad nii Hillaryle kui Kerryle ja needis neid, et “nad hääletavad jah, sest nad kardavad, et muidu valijad peavad neid argpüksideks, aga nad ei mõtle pikas perspektiivis”.

Tundub, et Justinil oli õigus. Neli aastat tagasi kasutas Bush seda karmilt ära Kerry vastu: “Kuidas sa saad öelda, et sa oled Iraagi operatsioooni vastu, kui sa ise hääletasid, et oled poolt?! Hüpiknukk, ühel päeval poolt, teisel päeval vastu!” Samamoodi pole rahvas unustanud, et Hillary hääletas poolt. (Ja see, et Hillary oli noores põlves vabariiklane, siis aga vahetas värvi, ka seda mäletatakse .)

Obamal on selles mõttes puhas kaart – tema on Iraagi sõja vastu ega ole kunagi poolt hääletanud.

Nii on Obama nagu värske tuuleõhk USA poliitikas. Ja ta meeldib, teda on huvitav kuulata. Ei paista lugevat näiteks ta tume nahavärv, see, et ta on pärit moslemi perest ja et ta isa nimi oli Barack Hussein Obama.

Kuigi ega Hillaryl ka viga ole.

Midagi tahtsin veel öelda, aga läks meelest ära ;). Täiendan võibolla hiljem.

12 mõtet “Obamast ja Hillaryst Petrone-pere andmetel

  1. jenny

    mulle on obama ka palju sümpaatilisem …
    aga ma ei arva, et otsus tuleb teha sümpaatsuse järgi väid oskuse ja kandidaati programmi järgi.
    nii et, mina olen täitsa onnelik, et ei pea otsustama kes demokraadi kandidadiks saab

  2. naljakas ...

    … et prantsusmaal kandideerisid viimati Ségolène (eesnimi — sest perekonnanimi Royal kõlaks liiga kuninglikult) ja Sarkozy

  3. Olev

    Juba jutu algul mõtlesin, et Justini ema on Hillary kooliõde olnud. Ühesõnaga sama põlvkonna esindaja ja hääletab ta poolt mida iganes ta ka teha ei soovi… Eks sealt need Hillary hääled tulevadki. Igatahes minu poolt Justinile kiitus!
    Samas lisaksin omalt poolt Justinile argumendi. Clintoniga USAs midagi ei muutu ja allakäik jätkub. Ameerika vajab uut hingamist ja seda võimaldab ainult üks demokraatide kandidaat Obama. Bushi(de) roimade tõttu võib võrrelda USA sõjavastaste kodanike meleolusid II maailmasõjajärgsete sakslaste omaga.
    Obama tulek oleks aga sõõm värsket õhku nagu 60ndate algul tõid poliitikasse vennad Kennedyd. Seda enam, et Obama kõnemaneer on samuti sarnane: lihtne ja südamesse minev. Obama ei keeruta ega vassi, pole võlts. Obama ei peagi otseselt midagi eriliselt uut tegema, ainuüksi inimeste alateadvus, et Washingtonis istub lõpuks õige mees annab majandusele uue hingamise…
    Clintonid on nähtamatu jõu teenistuses, mis ruineeris kogu Kennedyte dünastia … seetõttu on mul väike hirm, et ajalugu võib korduda. Rääkimata Hillary võltslikusest ja tuulelipplikusest.
    Muide kui Hillary oli nooruses vabariiklane, kas tal oli kokkupuude McCainiga? Koos nad käisid Eestis ja meedia on märganud nende vahelist poolehoidu. Muidugi võivad neil olla samad rahastajad. Nagu Eestis Sõõrumaa toetab kõiki suuremaid erakondi miljoni krooniga.

  4. Eppppp Postituse autor

    Küsin pärast Justinilt seda McCaini asja.

    Lisasin lõigu Obama kohta –

    Kuuldavasti kirjutab see mees ise oma kõnesid, ja teda on New York Timesi poolt nimetatud “Kõige paremini kirjutavaks presidendikandidaadiks selle aasta valimistel”. Mul on pooleli praegu tema lapsepõlve ja noorpõlvemälestuste raamat – jah, hästi kirjutab!

  5. timbu

    See moslemi päritolu keerab asjale veel ühe huvitava vindi peale. (Ei teadnudki..)
    Olin 2004 valimiste ajal sealmaal ja mäletan, kui nakkav oli see kampaaniavärk. Sõbrad-sugulased kõik närvivapustuse äärel… Eestist vaadates aga – mõnus tugitoolisport. Punkte saab see, kes veetlevam.

  6. Eppppp

    Obama isa ja kasuisa olid moslemid, ema aga oli ateist. Ta kirjutab oma raamatus – mis on tÕesti hea! – palju religioonist ka.
    Vaadake, kui teised kandidaadid on kirjutanud raamatu koostöös ghostwriteriga (st kirjanikuga, kes tegelikult on suure osa tekstist kirjutanud) ja teinud seda, sest igal õigel poliitikul on oma elulooraamat, siis Barack Obama sai oma raamatudiili, kui ta oli tundmatu inimene. Tema raamat on siiras: ta kirjutab musta rassi valudest USAs ja näiteks oma kolledzhiaegsest narkootikumitarbimisest. Võibolla ta nüüd toimetaks sealt raamatust midagi välja, aga enam ei saa ;). Võibolla ta ei põe ka seepärast, ta tundub tõesti olevat seda tüüpi inimene, kes usub siirusse, mitte strateegiatesse.

  7. Eppppp

    Raamatu link

    http://www.amazon.com/Dreams-My-Father-Story-Inheritance/dp/0307383415/ref=pd_bbs_2?ie=UTF8&s=books&qid=1200229133&sr=8-2

    Ja tema teine raamat
    http://www.amazon.com/Audacity-Hope-Thoughts-Reclaiming-American/dp/0307237702/ref=pd_bbs_1?ie=UTF8&s=books&qid=1200229133&sr=8-1

    Ma mõtlen, et kui temast ka ei saa USA presidenti, siis ta juba on väga hea non-fiction kirjanik ja tal on kindlasti ees huvitav tulevik. Võibolla oleks isegi hea, kui temast ei saa presidenti, sest nagu öeldakse, mitte kusagil mujal ei muutu inimeste üllad ideaalid peenrahaks nii kiiresti kui poliitikas…

  8. kakuke

    Isiklikult meeldib mulle Obama rohkem, ta lihtsalt tundub parem kandidaat. Mis siis, et ameeriklased valivad eks.
    Aga samas, ei mäleta, kes seda mainis (uudistes, ma kipun arvama) aga keegi ütles, et nt. Eestile oleks rahvusvahelisel tasandil sobiv see, kui võimule tuleks vabariiklane, sest demokraatide valitsusajal on juhtunud Eestiga nii mitmedki ajalugu pöördumatult muutnud sündmused.
    Aga samas, ega keegi vist ei tea, mis tegelikult juhtuma hakkab.

  9. Karim

    There is historical prnecdeet: I like Ike you could chalk it up to being famous for something else before running for office (winning WWII, putting up with bill clinton). Still, I can’t help but think that sexism has something to do with it.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.