Roheliseks kasvajaid

Sirvisin netti ja leidsin mõnusa roheraamatu arvustuse, Ekspressis. Varem on ilmunud arvustus “Mahedates Sõnumites”… Aga selle raamatuga on üks fenomen veel. Ma olen saanud umbes nii kolmkümmend kirja oma meilikasti… mida on ju päris palju… Mõni on lühem: kes lihtsalt tänab, kes juhib mingisugusele teemale tähelepanu (neid kirju panin üles Orkuti kommuunis). Mõni aga kirjutab pikalt sellest, miks see raamat talle meeldis ja NB mismoodi ta ise oma elu on viimasel ajal keskkonnateadlikumaks teinud.

Palusin pikemaks tsiteerimiseks luba Marialt, see on tema kiri:

“Mul on omamoodi hea meel, et Eesti kuni 90-ndate alguseni Nõukogude Liidu koosseisus oli, sest see annab minu kaaskondsetele võimaluse tunda kaht väga erinevat elustiili – nõukogude materiaalset piiratust ja praeguseid lokkavaid võimalusi – üksteisele väga lähedal, kontrastselt lähedal, vähem kui ühe inimpõlve lähedal. Inimesed t u n n e v a d mõlemat läbi isikliku kogemuse, mitte vanemate elulugude, filmide ja raamatute põhjal. Nad t u n n e v a d, missugune oli omatehtud moos ja missugune praegune poekaup. Nad suudavad seda läbi Oma Kogemuse hinnata.

Ma olen kõigest 23, aga ma mäletan, kuidas aed andis suurema osa talve söögipoolisest, kui hea maitses omakorjatud kukeseente marinaad ja kui vähe asju liikus prügikasti, sest kõigest sai veel midagi teha: kaltsuvaibad kulunud pükstest, vannivaip katkistest kilekottidest, magamistoa mööbel vanadest koolilaudadest. Ma m ä l e t a n, missugune
aeg see oli.

Kümme aastat tagasi, teismelisena, tahtsin mina ka aina uusi asju, minimalistlikult moodsat mööblit, moekaid riideid, sest see oli minu jaoks ihaldusväärne. Inimesed, keda ma tundsin, ihaldasid neid asju, ja ma õppisin nendelt. Minu ema ihaldas elada lopsakalt, sest tema õppis neilt, kes elasid nii.

Lugedes vanaema tellitud ajakirja “Kodu ja aed” nägin ma äkki, kuidas inimesed ihaldasid vanaemalikku puupõrandat, lihtsat kodu, lapsesõbralikke ja hubaseid lahendusi. “Ohoo!” mõtlesin ma kohe, “Mulle ju meeldivad need asjad ka. Tähendab, et see on okei sellist elustiili ihaleda.” Ja ma hakkasin ka. Aegamisi kasvas julgus ihaleda seda, mis meeldib mulle ENDALE.

Sinu blogi maalib mulle pilti elust, mis meeldiks mulle endalegi. Sinu raamat “Roheliseks kasvamine” ka. See romantika ja lihtsuse võlu muudab seda ihaldusväärseks. Ma lähen bussiga linna mitte seepärast, et mulle öeldakse, et autoga ei tohi, vaid sest ma ISE tahan nii, sest ma ihaldan nii elada – see toimib oi-kui-palju-paremini targutavatest õpetustest ja keelamistest. ”

ja

“Mulle meeldib see, kuidas üks inimene ütles, et igaüks meist muudab/mõjutab elu jooksul vähemalt 3000 inimest, ja et selleks ei ole vaja teisi õpetada, torkida, keelata, vaid lihtsalt olla. Et teised inimesed õpivad ise vaadates seda, kuidas elan mina. See oli päris…
muljetavaldav ja vastutust andev teadmine. Et ma lihtsalt olen, elan, ja juba see mõjutab teisi. See muutis mind võimsaks.

Ja on inimesi, kes on ka blogima asunud oma roheliseks kasvamise teemadel. Panen nende nõusolekul katkendid ka siis nende blogidest.

http://lapsuliblikas.blogspot.com

See on ühe ökopoe müüja ja lapse ema, kes on otsustanud teadlikult läbi viia rohelisemaks muutumise, jalajälje vähendamise.

“Tegin kodus eksperimendi. Loodan, et keegi ei hakka mu arutelu peale naerma. Lasin veel joosta 10 sekundit maksimumtugevusel ja oma tavapärasel nõudepesutugevusel. Esimesel korral sain tulemuseks 2,2 liitrit ja teisel korral 0,9l. Seega 1 minutit lahtist voolavat kraanivett kulutab meie peres 13,2 kuni 5,4 liitrit vett. Päris palju.

Kui kiiresti ma nõusid pesen? Praktika näitab, et ühe toidukorra nõud saab enamasti puhtaks umbes kahe kuni kolme minutiga. Vahest harva läheb kauem. Kaks minutit nõude pesemist avatud kraaniga kulutab 10,8-26,4 liitrit vett. Tegelikult juba enne oma eluviiside eksperimenti ma ei lasknud veel kogu aeg joosta.

Räägitakse, et nõudepesumasinad hoiavad veekulu kokku, aga kas nende poolt kulutatud elekter, transpordikilomeetrid, metallide kulu, kallimad puhastusvahendid jms tasub ära vee väiksemat kulu? Ohjah, selle üle peaks veel mõtlema.

See nõudepesemise eksperiment viis mu mõttele igapäevastest veeprotseduuridest. Käin iga päev 1-2 korda duši all. See on minu suurim priiskamine. Mulle lihtsalt väga meeldib jooksva vee all istuda. 10 minutit dušši all mõnulemist kulutab 50-60 liitrit sooja vett. Huvitav, kas ma suudan seda osa oma elust muuta?

 

Täna käisin Kaubamajas süüa ostmas. Silm jäi pidama Kalevi maiustustele. Neelud tulid peale, kui märkasin mandleid valges šokolaadis. Keerasin pakki ja seal ilutses kiri “Sälitusaineteta!” Olles eelarvamustega tavamaiustuste suhtes, lugesin igaks juhuks ka peenikest kirja paki alumises otsas. Mäletan, et seal oli mitu E-ainet. Minu meelest on tegemist nn labase müügitrikiga. Kirjutatakse sõna säilitusainetevaba ja pannakse siis kunstlikud värvi- lõhna- ja maitseained sisse. Mul kadus pärast pakendi lugemist isu ära.

 

Kogu oma toiduvalikus ma pole veel mahedale suutnud minna. Üks toiduaineid, mida ma hetkel eelistuseta ostan, on mandariinid. Kaubamaja kenad, mahlased, magusad, kergesti eemaldatava koorega mandariinid viivad mu peast mõistuse ja ma laon neid pidevalt korvi. Ainus lohutus on, et hetkel olevat õige mandariinihooaeg.

Tekkis küsimus, et kuidas pakendada lahtiselt müüdavaid puuvilju, kui ainus valik on läbipaistev kilekott. Sõbranna rääkis, et võttis selleks otstarbeks riidest koti ükskord Selverisse kaasa ja tahtis sinna õunu panna ning kassasse viia. Tulemuseks oli, et ta peeti kinni nagu varas. Kas taaskasutada läbipaistvaid kilekotte? Kahjuks on need nii õrnad, et enamasti see ei õnnestu.

——

http://jyrioma.spaces.live.com/

See on üks keskkoolinoor, kes kirjutab igasugustest muudest asjadest ka, aga siin ja siin roheliseks kasvamisest.

Ma ei saa plastikut oma elust välja arvata. Meie arvuti, minu mobiiltelefon, minu iPod, Legod lapsepõlvest, prügikonteiner meie maja ees, veefilter meie kraanivee joomiskõlblikuks muutmiseks, minu ketside ots ja tald (jah, need on küll kummist, mitte plastikust, aga laias mastaabis on see kõik üks ja seesama). Aga siit lähebki piir. Need asjad on mul juba olemas, need on kunagi ammu toodetud, nendest loobumine ei tee maailma paremaks. Pigem just vastupidi, sest nende äraviskamine on see, mis loodust tõeliselt kahjustab. Aga kui ma suudan uue plasti muretsemist oma elus vältida (mitte küll nii ekstreemselt nagu siin või siin), on sellest juba kasu.


Ma peaksin:
1. istutama vähemalt ühe puu;
2. muretsema postkontorist rämpspostivastase kleebise postkastile;
3. valima hoolikalt pakendite hulka toodetel, mida ostan. See läheb väga hästi kokku Uue Aasta Lubadusega #2: kõige enam on pakitud justnimelt maiustused, vähemalt mulle tundub nii. Ja kui ma püüan palju pakendatud tooteid vältida, siis paratamatult väldin ka maiustuste söömist. Super!
4. viima oma prügi lähimasse sorteerimisjaama. See asub kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel Pargi tänaval. Ma küll kahtlen, kas ma tõesti hakkan seda tegema, sest siinkohas jookseb piir rohelisuse ja eetilisuse vahel. Sest nende prügikonteinerite tühjendamise eest maksab minu teada Pargi tänava elanikkond ning oma prügi sinna toomine oleks sellel juhul ülimalt ebaeetiline. Aga ma uurin seda asja veel. Kui ma tõesti otsustan oma prügi sinna sorteerimisele viia, vähendab see minu kodusolemise aega, mis omakorda vähendab arvutis olemise kogust ja mis jällegi omakorda haakub suurepäraselt Uue Aasta Lubadusega #1!
5. sõitma võimalikult vähe autoga ja käima võimalikult palju jala. Seda punkti olen ma elu algusest järginud. Meie peres pole kunagi autot olnud ja eeldatavasti ei saa seda siin kunagi ka olema. Igale poole oleme seni saanud jala, jalgratta või bussiga. Jah, ka bussid reostavad loodust, aga ma jään sellegipoolest bussi igal hommikul koolisõiduks kasutama, sest mõistus ütleb mulle, et isegi kui ma ei sõidaks kooli bussiga, ei muutuks bussi liikumisgraafik ja buss tiirutaks oma igapäevasel marsruudil ka ilma reisijateta. Ja seepärast on vähemalt bussile astumine igal koolihommikul selline tegevus, mis ei pigista minu südametunnistust.
6. tegema vahet päris ökol ja võltsil kommertslikul ökol. See pole õigupoolest sugugi keeruline, sest päris öko ei ole erinevalt võltsökost plastikusse ja kilesse pakitud.
7. kaotama oma elust kilekotid. See ei peaks keeruline olema. Juba praegu ütlen müüjatele, kes toote pakkimiseks kilekoti välja võtavad, et ma ei tahagi kilekotti. Eestis ei vaadata selle peale õnneks imeliku pilguga. Õnneks. Ning poodi minnes on meie perel ikka linasest riidest kotid kaasas ja hiljuti ostis ema kaltsukast lahedat triibulist linast riiet, millest kavatseb veel kotte õmmelda.

Lisaks neile kahele mainitud roheliseks kasvajale on meil näiteks ka roheliseks kasvatajad (no eks nad ise ole ikka kasvajad ka) – www.pilleriin.ee, muude teemadega segamini, aga siit sildi alt leiab ta keskkonnateemad.

ja puhtalt, tõsiselt ja huvitavalt keskkonnateemadel, õppejõud http://erikpuura.wordpress.com/

Pange siia veel blogisid (ja miks mitte blogiposte), mis selle teemaga seostuvad?

30 arvamust “Roheliseks kasvajaid” kohta

  1. mina taaskasutan küll puuviljakotte. ei saa taaskasutada neid, millele peab hinnakleepsu poes ise peale panema. need lähevad kassiliiva-prügikottideks. aga muidu tuleb see kott lihtsalt üsna õrnalt kinni siduda, siis saab lahti ja üsna mitu korda veel kasutada.

  2. Puuviljakottide asemel võib kasutada pesukotte – neid mille sees rinnahoidjaid pestakse. Võrk- ja sibulakotid on ka sobivad.

  3. Epuke, kui Sa äkki pole märganud, tänases Ekspressis kirjutas Kõusaar Roheliseks kasvamise raamatust. Väga empaatiliselt ja elegantselt.
    Mul nii hea meel.

  4. Hmhhh. Mulle tundub just selle puuviljakoti näitel ja üha mastaapsema roheteema ja roheraamatu valguses üha enam, et laialdaselt levib mõtteviis, mille kohaselt tsivilisatsiooni üks hüve on saatanast teine jumala and. Samas, see pole nii.

    Seesama puuviljakott on kusagil toodetud plastpakend. Väga mitteöko, eksole. Kuigi võiks olla palju rohkem öko ja toodetud kallima tehnoloogia abiga biolagunevast plastist.

    Samas äärmiselt “roheline” on nende mandariinide ja kõigi muude puu- ja köögiviljade ostmine, mida veetakse veokitega, ladustatakse säilitamiseks külm/küttega hoidlates. Väga ökoloogiline on osta “mahekaupa” mida veetakse üle kontinentide laevade ja lennukite ning jällegi autodega. Ladustatakse küttega/külmutusega. Väga ökoloogiline on süüa mahetoitu, mille saagikus nt GMO’ga võrreldes kordi madalam, see tähendab et kokkuvõttes tuleks inimkonna äratoitmiseks raadata palju enam põllumaid, ökoloomakasvatuste jaoks (ilma nt kunstsööda jm GMOloomatoidu kasutamist) enam ruumi jne. Süüa rohkem looduslikku toitu sh. kala (mille tarbeks püütakse tühjaks maailmamerd)Kas see kokkuvõttes on ikka mahe ja roheline ja pro bono publico. Tsivilisatsiooni ei saa tagasi puu otsa ajada, samas saab evida teatavat mõistlikkust põhimõttel “jaga ja valitse”. Ülim mahesuund ei ole seda kahjuks aga mitte. Mõistlikkust oleks palju enam vaja kui äärmusi. Osa ökondusest on väga mõistlik, aga teine osa ekstremism, mis tegelikult ei säästa suurt midagi ning ei keera tsivilisatsioonikella tagasi.

    Biokütused neelavad tulevikus väga suure suutäie inimkonna toidulaualt, nii otse, kui läbi loomakasvatuse ja põllumajanduspoliitika. Kas see on ökoloogiline?
    Fossiilseid kütuseid jätkub ehk heal juhul meie eluaja lõpuni ca 50 aastaks. Sellest tulenevalt ka kõiki teisi naftasaadusi – plastid, polümeerid et cetera.

    Nö. mahetoodete eelistamine on tegelikult osav hinnakujunduslik turundustrikk, mis nõuab muuhulgas kulukamat transporti ja ladustamist (säilivuse küsimus maheviljade puhul on terav).

    Vabandust, Epp, et sinu blogis, sinu veendumusi teades selle välja ütlesin, samas, olen hulk aega diskussiooni jälginud ja lõpuks oma arvamust välja ütlemata jätta ei saanud, kuigi oleksin võinud.

  5. Leanikaga nõus. Meenub üks suhteliselt hiljutine Ekspressi Ökoisti lugu, kus üks kena inimene kirjeldas, kuidas on täitsa võimalik üht ja teist asja palju ökomalt teha kui tavaliselt kombeks, aga lõpetas kurtmisega, et öko-olemist ei tehta kahjuks inimestele üldse mitte lihtsaks: ta nimelt peab käima alatasa mööda linna ringi, suured kilekotitäied veepudeleid kaasas, et leida kohta, kus neist lahti saada…;-)

  6. Leanika, aga nii see on minu meelest ka. Samas on raske öelda, kus ja mis on äärmus. Ja kuipalju miski keskkonda koormab. Mustvalgeid vastuseid ei ole.
    Mahetoidu saagikus näiteks võib olla madalam taime kohta, aga samas ma pole nõus, et selle kasvatamine “raadaks maa ära”, sest mahekasvatuse sertifikaadiga käib – väidetavalt – kaasas ka see nõue, et ümbritseva keskkonna tasakaalu peab arvestama.

    Kylaline, ma täpselt ei tea, mis jutust sa räägid, aga mulle tundus, et autor oli äkki irooniline?
    Sest see on ju praeguse Eesti elu iroonia, et pakendikonteinerid on pilgeni täis ja siis käid (või sõidad!) pakenditega mööda linna ja otsid kohta, kus sa saad. Ja omamoodi (enese)iroonia võib olla see, et oled öko, aga jood vett pudelist…

    Andry – ma nägin jah seda arvustust. Uus mõte oli mulle see, et kas ma näitan end naiivsena. Mõtlesin sellele veel. See, kuidas ma kirjutan, on ilmselt Ameerika mõjudega, kui ma õpetaja Pulleritsult esimesel kursusel tema kirjutamisõpikuid laenasin ja sealt selgeks sain, et kirjutada tuleb nii, nagu jutustaksid sõbrale – selles keeles ja selliseid fakte valides. Keerulist lihtsaks muutes. See tundus nii õige lähenemine. Aga jah, kui nüüd mõelda, siis täpselt seda arvustaja ütlebki. “On õppinud end naiivsemana näitama, kui on.” See on ehk eestlaslik lähenemine ameerikalikule kirjutamisviisile?
    Lihtsalt selline mõte.

    http://www.petroneprint.ee/roheraamat.php siin on muide paar lugeja arvamust ka.

  7. Ei, irooniat ei olnud seal küll mingisugust, see on päris kindel. See lugu ilmus umbes eelmisel luvel, seega jupp aega enne praeguse prügipaanika lahtiminemist, ja ka eneseirooniast oli asi kaugel. Aga noh, eks tegelikult vist ongi nii, et hea kui mingist servastki püütakse öko olla, natuke kasuks ikka

  8. Epp, aga kui eeldada, et roheline mõtteviis saaks valdavaks, ei jätkuks mahetoidust, sest selle saagikus on kordi väiksem, mis tähendaks omakorda palju suuremal hulgal põllumaade kasutuselevõtu vajadust. Seda pidasin ma silmas kui tulevikku. Projekt võib ju praegu olla õilis ja prioriteedid paigas, samas inimkonna toidutarbimisvajadus ainult suureneb, paraku ja see vajadus määrab arengusuunad nii või teisiti. Mulle meenub Šotimaa-reisist nende Eearth-center (oli vist selle nimega muuseumilaadne asi Edinburghis) ja rahvuslik uhkus selle üle, et Šotimaa suudab ennast täielikult ise ära majandada-toita. Seal oli ka mingi tulevikuprogramm globaalpoliitilistest otsustest ja nende mõjust tulevikus (nt. see et kui sa otsustad loobuda just sellesama GMO kasutamisest ja teadusarendusest ses vallas) siis viid sa inimkonna mingi aastal 20xx näljahäda piirile – laastamised, põgenikud, haiguste levik, meditsiini puudulikkus et cetera.. Päris põnev, kuigi väga populaarteaduslik oli neid valikuid ise teha ja vaadata, mis tulemuseks on.

  9. PS muide, Epp, raadamine ei tähenda maa ärarikkumist või kurnamist, nagu sa näikse seda mõistvat, vaid maa puhastamist näiteks metsast või võsast, et teda põllumaaks üles harida. Nii et mitte mahetoidu kasvatamine ei “raada maad ära”, olgu sertifikaadid ja nõuded või mitte, vaid maad võidakse raadata mahetoidu kasvatamiseks, ja raadataksegi.

  10. “Mäletan, et seal oli mitu E-ainet. Minu meelest on tegemist nn labase müügitrikiga. Kirjutatakse sõna säilitusainetevaba ja pannakse siis kunstlikud värvi- lõhna- ja maitseained sisse.”

    Ei noh… esiteks, värvi-, lõhna- ja maitseained ei pruugi olla veel säilitusained, ja teiseks, “E-aine” kui selline pole mingi tont, kõik sõltub ikka sellest, millise ainega täpselt tegu. Paljud “E-ained” on kahjutud või suisa kasulikud (E500 on näiteks tavaline söögisooda ja E300 C-vitamiin).

  11. Ma olen nõus, et ekstreemöko pole enam alati öko, aitäh selle GMOalase mõtteainese eest.

    Leeloo. Ma üritan praegu kirjutada E-de välimäärajat ja selle http://www.fes.ee fondi abil pisikese voldikuna trükkida ja supermarketitesse tasuta jagamisele saada.

    Kui keegi tahab aidata (kokku panna, läbi lugeda), võtke ühendust minuga. Aga see on pro bono töö, st ei mina ega ka kujundaja saa selle eest sentigi ega saa ma ka kaastöötajatele maksta.

    Ok, lahkun liinilt ja asume peagi teele Eesti poole.

  12. Epp, seda e-ainete nimistut nimistuna on ka eesti keeles korduvalt tasuta (ja ka tasu eest) jagatud. Võrgus peaks ka täisnimistu olemas olema.

    Sealjuures, ma usun et päris paljud e-ainenimed on ära toodud esimese kahe aasta keemiaõpikutes koos vastavate näidetega elust enesest :).

    e-tähistab lihtsalt euronimistut ja number järjekorranumbrit. Numbrid on ka grupeeritud vastavalt ainete omadustele.

    Ja mulle ajab iga kord judinad peale sõna “keemia” kasutamine kahjulikus kontekstis. Kõik mis toimub elementidega on keemia, sealhulgas hingamine ja seedimine :). Keemia ei ole mitte kahjulik vaid on elu tekkimise ja kestmise alus.

    Kahjulikud on mõned ained, ühendid, või nende liigtarvitamine.

  13. “aga kas nende poolt kulutatud elekter, transpordikilomeetrid, metallide kulu, kallimad puhastusvahendid jms tasub ära vee väiksemat kulu?”

    ohjah, aga veetorude ehitamise metallikulu, veetorude paigaldamiseks ehitatud traktori metallikulu, veepuhastusjaama ehitamsie kulud, vee ülemiste j. kanalite süsteemis juhtimise kulud jne. kas ikka tasub tarbida kraanivett? äkki on mõistlikum pudelis osta? või käia igal hommikul allikalt toomas tipa-tapa?

  14. Põhimõtteliselt võiks sellest nimekirjast meelde jätta mis gruppi aine kuulub, nad on grupeeritud säilitajate, värvainete jne järgi
    100-199 on värvid (osa nendest üsna looduslikud ja osa vastupidi sünteetilised)
    200-299 säilitusained (sealhulgas ka täiesti nö looduslikku päritolu happed)
    300-399 antioksüdandid, (et toode ei muudaks õhuga kokkupuutudes värvi) happesuse regulaatorid
    400-599 paksendajad, zeleerijad, emulgaatorid, stabilisaatorid, paksendusvastased ained
    (sealhulgas nt agar, mis on täiesti “looduslik” 🙂 )
    600 – lõhna- ja maitsetugevdajad
    900 juures on põhiliselt magusained

    e ja number tähendavad, et need on euroliidus enamasti lubatud ja kasutuselolevad ained. Kui lisaained e-registrist puuduvad, vaat siis on asi veel kahtlasem…

    Näiteks nö “indiaani käsitöö loodusvärvid” kandelinal, mida laps lutsutada võib… mina kardaks pigem neid, sest seal võib tõesti midaiganes värvitooni saamiseks ja tugevdamiseks kasutada… see ei ole kontrollitav.

  15. Ja muide, miks peaks supermarket nö teadusrefereerimisega tegelema.

    Teadlik inimene jätab ohtlikumad asjad meelde, või kui ei, kannab oma nimekirjakest kotis. Tegelikult inimesele ohtlikke aineid on selles e-nimistus siiski üsna vähe, vastasel juhul ei oleks nad lubatute hulgas. Ohtlikeimaks loetakse värvaineid (aso-värvained) kunstlikke magusaineid, mõningaid antioksüdante ja säilitusaineid. Ökosahvri lehel on need mõjud tegelikult ka kenasti olemas ja välja toodud. :).
    quote/ Anders osutab määrdunud nimetissõrmega kõrvalolevale artiklile “Tige lehm tekitas paanikat” “Kas sa ei arva, et ka see võis olla onu Einar?”

  16. Muideks E620 ja sealt edasi on need ained, mis tekitavad sõltuvust ja millest osad on laste ja imikute toitudes suisa keelatud. Seda infot ei ole ökosahvri lehel.

  17. Leanika – Kas see näiline kasu GMO kahjuritekindlusest kaalub üle selle kahju, mis ta loodusle laiemalt teeb. Katsed on näidanud, et GMO tarvitamine tekitab katsealustel organismidel valgete vereliblede üldarvu kasvu, veresuhkru taseme muutuseid, punaste vereliblede üldarvu langust,maksarakkude tuumades muudatusi, allergiaid, kõhuhädasid, kõrgemat suremust, soolekahjustusi jne. Looduses laiemalt toimub GMO saaste, toiduahela osade lülide suremus, superbakterid, rohkem tugevamaid putukamürke. Ma arvan, et pikas perspekiivis on GMO suurema negatiivse mõjuga. Juba see tekitab minus kahtlusi GMO osas, et suur osa GMO uurimisaportitest on salastatud. Milleks salastada? Kas Sa tahaksid oma lapse tervise või enda tervisega pikemat GMO katset teha? Mina küll ei tahaks.

  18. Ma ei räägi sellest, et kas ma pooldan või mitte, kuid kui on valida kas näljasurm või elukvaliteedi langus… siis inimelu seisukohalt on minu jaoks väärtus pigem elul. Toidupuudus on nagunii inimkonna tulevik. GMO teadusuurimisel on võimalik negatiivsust vähendada ja inimelusid päästa. Ma arvan, et ma ei valiks lahendit, kus mina oma lapsega eksisteerin muretult, aga teised siia ilma samamoodi naisest sündinud lapsed surevad nälga, sest me oleme valinud toitumisviisi ainult privilegeeritutele. Kesktee on teadvuse tõstmises ja teaduse arendamises, mitte eitamises, ega tagasipöördes keskaega.

    Vaadake, milliseid kahjusid inimorganismile põhjustab autosõit statistiliselt, milliseid vigastusi… kas te sellepärast jätate sõitmata ja võtate kasutusele ökoloogilisema hobuvankri???

  19. Oled Sa kindel, et GMO aitab näljahäda vastu. Paljudes riikides pole nälga mitte sellepärast, et seal poleks toitu. Häda on meie kaubandusreeglites, sõdades, poliitikas.

    GMO ühendab omavahel organisme, mis looduses kunagi ei ühineks. Kui inimene mängib jumalat, aga tagajärgi põhjalikult ei uurita, siis võib sealt väga hulle asju tulla.

    Ameerikas on juba tänasel päeval väga palju GMO-d. Kas sellepärast nälgivad Aafrika lapsed vähem?

  20. Kas toitumine toidust, mis on kasvatatud ümbritsevat keskkonda arvestades, on tõesti väär.

    Ja autosõidu koha pealt. Minul ei ole autot. Vajadusel kasutan paljudele reisijatele mõeldud bussi või rongi.

  21. Ma tooksin siia sisse veel ühe mu meelest väga olulise külje – kuidas GM-taimede kasvatamine on muutunud monopoliks ja manipuleerimisvõimaluseks korporatsioonide kätes. Kopin kiirelt roheraamatust paar lõiku, pikemalt diskuteerida pole hetkel aega, aga – siin need on:

    Esiteks – miks on Aafrikas nälg?


    Ühed kritiseerivad, et Aafrikale üritatakse anda „kala, mitte õng”. Tootmine on globaliseerunud ja hästikandvad GMO-viljad on kas steriilsed või siis on nende kasutamine seadusega keelatud. Kütust kulutades tuuakse kohale suured laadungid toitu, aga nendesamade korporatsioonide poliitika tagajärjel on külades välja surnud väikepõllundus – inimesed on kogunenud virelema linnadesse ja üritavad immigreeruda rikastesse riikidesse samal ajal, kui vanaisa põld on söötis või näiteks prügimäeks muudetud – ülisuur osa arenenud riikide ohtlikke jäätmeid tuuakse jalust ära arengumaadesse ja prügiga kaetud pind seal aina suureneb.

  22. Teiseks – peatükk GMO-dest.

    SIDEBAR
    Kas tead, et…
    GMO-tootjate argument on, et miljonid inimesed maailmas nälgivad ja kui me suudame toota rohkem toitu, päästame maailma näljast.
    Samas näitavad raportid, et suurtootmine, sealhulgas litsentseeritud GMOde tootmine on loonud mehhanismid, mis hoopis suurendavad nälgijate hulka arengumaades. Praegused nälgijad olid vanasti maaharijad. Need kunagised väikepõlluharijad on suurtootjate poolt tõrjutud linnadesse vaesusse ja tööpuudusse, neil ei ole enam võimalust kasvatada ise endale toitu.

  23. kolmas katkend –

    Ja kui kontsernide tegevust veidike edasi uurida, avaneb võigas pilt. Nii on põllumajandusse lastud muudetud geneetikaga maisisort, mis on immuunne teatud tüüpi umbrohumürgi suhtes… Ja oh üllatust, seda mürki toodab ainult seesama suurkontsern Monsanto, kellele kuulub maisiseemnete patent!
    Nii et küsimus geneetiliselt muudetud toidu kohta ei puuduta ainult meie tervist. Sama oluline on küsimus üldiste sotsiaalsete mehhanismide kohta: kui manipuleeritavaks ja haavatavaks saab inimkond muutuda globaalsete toidumonopolide käes?

  24. E-voldikust ka, ma ei hoia oma mõtteid mitte vaka all, sest see pole kasumlik kaval äriprojekt, pigem on hea, kui keegi soovib selle tegemisel kampa tulla (või suudab mind ära veenda, et sellist asja pole vaja).

    Nimelt – loomulikult olen ma kursis Ökosahvri leheküljel oleva tabeliga ja sellega, et E-de ülevaadet on netis ja pabermeedial avaldatud (näiteks aprill 2006 Pere ja Kodu toidueri) ning olemas on ka raamat.
    Aga.
    Inimesed ei jaksa seda kõike pähe õppida ja puudub selline pisike ülevaatlik voldik, mida saaks nt rahakoti vahel kaasas kanda ja kus oleks antud kontrollitud info lühidalt, ning keskendutud neile E-dele, mida toitudes sagedamini kasutatakse.
    Uurisin turustamist. Praegu ootan supermarketite vastuseid. Selver vastas positiivselt (aga eks näis, kas läheb ka tõesti asjaks) – kui nad voldiku oma poodidesse tasuta jagamisele võtaks, siis see oleks suur positiivne pluss Selveri kapsaaeda! Sest supermarketid võiks ju mõelda, et selline voldik on nende poes jagamiseks kahjulik, harib liiga palju ostjaid. Teised marketid pole veel mu selgitavale-küsivale meilile vastanud.

  25. Epp, inimeste ajupotensiaali paari-kolme ohtlikuma e-grupi meeldejätmise suhtes ei tohiks alahinnata. Infoühiskond ei tähenda, et inimesed enam aju ei kasuta, üksnes silmi ja sõrmi ;). Aga see on muidugi minu pisikene tagasihoidlik arvamus :).

  26. Olen 2 lapse ema, keskkonnaalase haridusega ja hetkel kodune. Alustasin ka keskkonna ja terviseteemaise blogi pidamist, mul on tohutult ideid ja materjale, ainult kirjutamine võtab aega. Paar artiklid nädalas ikka jõuab. Põhjus blogi tegemiseks on, et äkki mõni minu tuttavates mõtleb ka natuke nende asjade üle, sest nemad võõraid blogisid niikuinii ei loe. Samas soovin ma kõigile inimestele huvitavat lugemist pakkuda!:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.