Ajavahega harjumine… teine ja kolmas päev on mul alati kõige keerulisemad. Esimesel päeval oled veel lendamisest ja magamata ööst nii läbi, et magad mis iganes ajal…
Lend läks muidu hästi, lapsed kisasid vähe. Vaat kui vähe rahuloluks vaja 😉
—
Lendamisest. Ma olen siin mõelnud selle üle, et kas nende “viimase minuti reisidega” kaasaminek on suur öko-patt või mitte.
Esimene vastus oleks: on jah patt, lendamine ju.
Teisalt: need tšartelennud lendavad pooltühjalt nagunii Tallinna ja Egiptimaa vahet, osta sa sinna poolmuidu pilet ja mine kaasa, või mitte.
Kolmandast küljest: kui sa ei osta seda piletit ega lenda kaasa, siis on lennud tühjemad ning on suurem tõenäosus, et neid järgmiseks hooajaks vähem tellitakse. Seega mõju keskkonnale on, kaudne.
Neljandast küljest: need lennud olevat sel aastal nii tühjad ja reisifirmad nii hädas, et vähemaks jäetakse neid järgmisel aastal nagunii…
Üks on kindel, oma auto vähesem kasutamine annab tulemuse kohe. Kui me eile jalutasime Justiniga poodi, seljakotid seljas ja riidekotid käes ja tegime oma nädala ostud ära jala, siis hoidsime auto bensiini kokku ja jätsime CO2&Co õhku paiskamata kohe, päriselt, reaalselt.
—
Süda jah tõmbab kusagile soojamaareisile. Aga kuna ma pole veel leidnud inimest, kes hõissa karjuks ja minuga nädalaks kaasa tahaks tulla (ei karju seda ei Justin ega ükski mu sõpradest, kellelt olen küsinud), siis jääb vist minemata. Ja ju siis on nii õige.
Nagunii peame minema suvel ka Ameerikasse – mitu asja on ajada (reisiraamat New Yorgist lõpetada!) ja Justini vend Ian vist teeb pulmad sel suvel (ma pole ta kihlumisest jõudnud kirjutadagi, see juhtus jõulude ajal. Seesama Suzie, kellega ta olude sunnil kokku kolis pärast jalaluu murdmist).
Reisimisega on see kummaline lugu, et väga paljud inimesed muutuvad just tänu reisimisele ja maailma nägemisele rohelisteks. Seesama keskkonna-ajakirjanik Julia Hailes, kellest ma oma roheraamatus räägin, arutleb sel teemal. Kui ta poleks omal ajal seljakotiga mööda ilma tuuritanud ja kui ta poleks oma silmaga paljusid asju näinud (näiteks vihmametsade ülikiiret mahavõtmist), siis poleks temast keskkonna eest võitlejat saanud. Niisiis on lendamine mitme otsaga asi.
..Omaette küsimus muidugi, kuipalju see Hurghada või Kanaarisaar inimesele keskkonnamõtet annaks. Mulle annaks see reis igasuguseid mõtteid küll, kindlasti, aga see ei tähenda, et ma ilmtingimata minema peaksin. Mõtteid on palju ka siinsamas Tartu linnas.
http://www.timesonline.co.uk/tol/news/uk/science/article2195538.ece
nii palju siis jalgsi poes käimisest ja ökost. isegi kui see artikkel pole puhas tõde on seal asju, mille üle järele mõelda.
See artikkel, mille lingi mcv postitas, on minu jaoks täielik absurdsus. Sest nagu, emm, KUIDAS saab jalakäimine autosõidust kahjulikum olla? Auto vajab tootmismaterjali, tootmist ennast, bensiini, hooldust ja tuhat muud asja veel. Selle kõige jaoks kulub metalli, naftat jne. Kõndimisel kulutatav energia ei ole sellega ju võrreldav!
Ja pealegi, kas vanasti, kui inimesed ei kasutanudki autosid, vaid AINULT kõndisid, kas tõesti oli globaalne soojenemine intensiivsem? I don’t think so. Jah, okei, inimesi oli vähem ja midaiganes veel, aga tõesti, pool tundi kõndimist kahjustab loodust KÕVASTI vähem, kui kümme minutit autoga sõitmist. Mina jään sellele kindlaks!
Ning kui kõndimine tõesti planeeti autosõidust rohkem kahjustab, kas siis ei võiks me kogu süü äkki loomade kaela ajada? Nemad ju kõnnivad ka alalõpmata ning vajavad seetõttu meeletult energiat!?
Tundub, et see mees tahtis kuulsaks saada, seda juttu on mujal foormuites ka lingitud ja arutatud ja igasuguste hullusteni jõutud.
näiteks
– kõndival inimesel on tervis parem, arstirohtudele lähebv raha vähem. Teisalt, selline inimene elab vanemaks – häda keskkonnale?!
– Miks seal arvutuses ainult suure ökoloogilise jalajäljega toitudest räägitakse, kas inimesed siis muud ei söögi. Jumal tänatud, me ikka sööme muud ka. Samas tasub tõesti lugeda seda ja mõelda – kui suur on selle asja koormus maakerale, mida sina sööd?
– Ja tal oli vist arvutusest välja jäänud kingade tegemise ja kulumise arvutamine?!
jne.
Minu meelest on see ka elementaarne, et autosõit üldiselt on keskkonnakahjulikum kui kõndimine. Samas, lahe lugemine 😉 Ja ehk tasub mõelda, kas tasub nii palju liha süüa ja Keeniast siia lennutatud ube jms. Seal on tal oma point täiesti olemas – nii võib mõni mees olla tõesti sama kahjulik ülal pidada kui auto.
PS. Ja mõni seal allpool antud jutust on mujalt ka kuuldud, nt et paberkott on tegelikult kahjulikum kui kilekott. (Aga parim on muidugi riidekott!)
Kui inimene tõesti sööks ainult nii palju, kui ta elutegevuseks vajab, võib tõesti arvata, et kõige loodussõbralikum eluviis on voodilebo ja võimalikult vähene liikumine 😀
Aga enamik inimesi sööb niikuinii rohkem, kui vaja. Ja kohati ma kahtlustan, et see, kes ei viitsi natuke kõndida, sööb tõenäoliselt veel rohkem, kui tervislikku eluviisi (sh liikumist) viljelev inimene.
Palun kirjuta jah sellest kihlumisest!
Ma jõudsin just raamatus selle kohani, kuis jalaluu murdus ja nüüd tekkis eriti huvi, et kuidas see lugu edasi arenes.
Lahe!
Olen Kanaaridel käinud mitmed korrad, iga kord mõnel projekti koosolekul või konverentsil, mis kõik ökoloogia ja ökoturismiga seotud. Kanaaridel paistab hullunud turism eriti silma, kui ainult taipad vaadata. Regionaalvalitsuse tegevus turistide hulga suurendamiseks (lennujaamade laiendamine, teede ehitus jne) vastandub nende väga vähesele huvile kohaliku elaniku elukorralduse suhtes: veetrasside ja kanalisatsiooni ning puhastusseadmete puudumine mitmeski asulas näiteks. Kõige jaburam on aga, et kõige suurema osa profitist haukavad endale võõramaised tuuroperaatorid. Fuerteventura kohal lennates paistis väga drastiliselt silma see, kudas järjest ehitati uusi hotelle keset lagemaad, samas kui vanemad ehitised hüljatakse ja lastakse lihtsalt laguneda, sest tasuvam on ehitada uus. Hotelli keskmine tasuvusaeg on 3 aastat!
Kohalikega aktivistidega rääkides selgub nii mõndagi.
Noh, Hurghada on selle va hullunud turismiäri näide par excellence – varem oli vaid kalurikülake, nüüd sisuliselt mereäärsesse kõrbesse riburada igat masti hotelle kerkind. Ja kohalik rahvas ikka niiiiiii väga ainult raha peal väljas (mujal Egiptis, turismiteedest ja -gruppidest natukegi eraldi kohtab ka inimlikumat suhtumist nö valgetesse võõrastesse). Ja kui suvaliselt suhtutakse ka vaatamisväärsuste juures olevatesse prügihunnikutesse…brrr, ei taha meenutadagi.
Kui plaanite Egiptust ja seda mingi reisifirma kaudu, siis üks võimalus natuke südametunnistust leevendada, on osta nänni fair trade poodidest. Ei tea, kas Hurghadas neid on (aga tasub uurida), aga Luxoris on ja Kairos kah – hästi armsad poed, müüjaks võivad olla ka noored pisut häbelikud näitsikud (araaabia maades ennekuulmatu, et naine kaupleb, eks – ja seal nad ei kauplegi, hinnad on fikseeritud).
Lõpuks leidsin..
– ühe inimese, kes hurraaga kohe tuleks minuga kaasa
– ühe inimese (Justini), kes mu ümber veenis, et ikka ei tasu minna.
Ja õige kah. Las laps kasvab, ja ma olen nagunii oma elus küllalt lennelnud.
Turismitööstus on jah nagu kasvaja planeedi küljes. Aga omamoodi huvitav, nii paljud muidu ökod inimesed hirmsasti tahaks reisida ja maailma näha… Seekord jääb minust see keelatud vili söömata.