Hajali

Tundub, et pärast Eestisse naasmist pole ma ikka end veel korralikult üles leidnud. Korraga oleks nii palju teha… Jah, sina, kellele ma jaanuari alguses iga päev julmalt pikki kirju kirjutasin tööasjadest – miks ma nüüd olen vait? Ja sina, kes saatsid mulle illustratsioonid, ootad tagasikaja. Ja sina, kes kirjutas pikalt oma mõtteid “Roheliseks kasvamise” raamatu kohta. Ja sina, kes ootad kirjastuse uue aasta töögraafikut. Ja sina, kellelt ma käsikirja tellisin ja pole seda esimest peatükki nüüd jõudnud läbi lugeda… Ja sina, kellele ma lubasin saata oma käsikirja lugeda ja siis järsku ära kadusin… Ja sina, kellele ma lubasin tööd raamatupoodidega suhtlemisel jne.

Mul on järjekordne segadus.

Ühest küljest olen oma 2007. aastaga ülimalt rahul,  sest ma tegin kirjastuse ja avaldasin enda raamatuid.  Ma võiksin tegelikult aasta aega täiesti vait olla, ilma et sees kraapima hakkaks. Kiigutan last ja mõtlen ja loen. Kui ma teile üles tunnistaksin, mis raamatud mul tegelikult lugemata on…

Teisalt olen ma end sidunud inimestega, kes mult ootavad tööd. Ja lisaks on mind viimasel ajal otsinud üles uued inimesed, kes ootavad minult midagi, mis näikse kuuluvat rahvale. Et ma läheks ja esineks keskkonnaõhtul ja kirjutaksin arvamuslugusid ja võitleksin rohelise mõtte eest… Ma ei halvusta. Ma tahaks seda teha 100% oma ajast.

Mul on lihtsalt pea segi. Kuidas ma saan korraga kirjutada hea arvamusloo, hea novelli, valmistada ette hea kohtumisõhtu, toimetada hästi ära raamat, ajada hästi välja ühe teise raamatu tõlkeõigused… Ja olla hea ema.

Ma peaks kõik oma poolikud projektid kirjutama paberitükikestele ja istuma põrandale nende keskele ja mediteerima. Siis hakkama neid ükshaaval üles võtma ja panema aastate kaupa hunnikusse: “2009, kohtumiseni!” ja “2010, näeme veel!” Ja muidugi tuleks osa neist kägardada ja öelda: järgmises elus ehk.

Aga need plaanid on kõik mulle kallid. Ma olen uute asjade algataja tüüp, mind tabab erutus, kui saan midagi uut välja töötada, õhulossi täis puhuda ja enamvähem ära kontrollida, et see toimiks küll. Praegu on mul kirjutamise ja kirjastamise ees hoopis kihelus aidata seda MTÜ päevahoidu korraldada, ja kirjastamises hoopis paus teha. Aga nii ju ei saa! (Tegelikult saab küll, ma olen ju oma firma ainuomanik ja ise tean, mis teen. Siiski, nii ei tehta.)

Ja kui olen olnud mitu päeva ilma kirjutamata, siis on tunne nagu kalal kuival. Tahaks hoopis võtta aasta maha ja kirjutada. Noh, ka rääkida. Aga valitud inimesega ja olulistest asjadest – teha valmis “Kõnelused Frediga” raamat. Sest see on ilmselt üks asi, kus mind hetkel keegi asendada ei saa.  Aga selle tegemiseks peab süvenema. Kõik need teised paberitükikesed lihtsalt kokku nurka pühkima ja unustama – nagu ma sügisel roheraamatut kirjutasin. Mitte midagi muud ei eksisteerinud nädalate kaupa, ainult see raamat ja laps(ed).

Üle kahe asja ei saa inimene korraga prioriteediks võtta. Üks on mul emaks olemine, teine?

Nii et kui ma veel täna ja homme meilidele ei vasta, siis sellepärast – katsun mõelda ja tunda ja haja seest õiged niidiotsad kätte saada.

Et 2008 oleks edasiminek, sellises suunas, mille ma valinud olen. Mitte sellises suunas, mis lihtsalt ette juhtus…

10 mõtet “Hajali

  1. Heler

    Ja nagunii sa ei suuda mustvalgelt otsustada ja rabad sajas kohas korraga…
    ütleb lugeja, kes sind kunagi kohanud pole.

  2. Eva-Liisa

    Oih, ei olegi ainult see inimene, kes peeglist vastu vaatab tegemiste ja uute pakkumistega üle külvatud! On teisi ka. Vahel lihtsalt tundub, et teised jõuavad teha kõike.

    Tee seda, mis sulle endale kõige enam huvi pakub. See, mis meeldib, mida ei raatsi tegemat jätta. Mõned asjad annavad vabalt oodata, kasvõi seesama keskkonnaõhtu. Saab ka kunagi hiljem. 😉

    Jaksu sulle! Ja et tüdrukutel ikka üks rõõmus ja tore ema oleks.

  3. Terje

    sind isiklikult tundmata ütlen oma konsultandipraktika alusel seda, et tavaliselt nii mitmete asjadega sahmimine näitab pealiskaudsust ja süvenematust.
    mina selliste ‘multitaskeritega’ enam ei tegele, sest tavaliselt on selline rabelemine seotud nende isisklike sisemiste probleemide varjamisega – 90% on tegemist madala (tihti põhjendamatult) enesehinnanguga inimestega, kes niimoodi rabeledes üritavad kellegi (ühiskonna? vanemate? abikaasa?) heakskiitu ära teenida…ja kahjuks enamikel juhtudel jäuavad kannatajaks lapsed ja pere, sest seal aega tagasi teha ei saa.

    mina pooldan seda seisukohta, et multitaskimist pole olemas – korraga saab tõsiselt tegeleda ainult ühe asjaga. selleks, et midagi saavutada, tuleb sellele keskenduda – ‘millele keskendud, see õitseb”.

  4. Elen

    Arvan ka, et prioriteete saab olla ainult ÜKS. Ja sellega, kui jätad osad tegemised järgmisteks-ülejärgmisteks aastateks (see paberitükikeste-mõte oli täitsa hea!), sellega annad ainult head eeskuju teistele emadele. Kardan, et muidu hakkavadki paljud blogilugejad-noored emad end häirituna tundma, et nemad nii palju ei jõua? 🙂 Jõudu igal juhul ja palju tarku otsuseid!

  5. catalina

    Teadmata, mis ala konsultant Terje on (ainult sõna “konsultant” ei tähenda minu jaoks küll mingit psühholoogia alast ekspertsust) julgen talle vastu vaielda – on inimesi, kes suudavad tegeleda mitme asjaga korraga ja nii, et need mitu tegelemist ka õitseks. Inimesi on erinevaid 🙂
    Epule aga jõudu õigete valikute äratundmisel!

  6. Eppppp

    Mu traagika ongi see, et ei suuda pealiskaudselt teha… ja samas tahaks palju asju teha…

    Ma arvan, et prioriteete saab siiski olla KAKS. Mitte rohkem küll. Kirjastamise ja kirjutamise juures on õnneks tore see, et mingil hetkel saab asi valmis! ÜKS prioriteet on alati pere ja siis tuleb lihtsalt otsustada see TEINE.

  7. üks ema

    Catalina,
    Terje kommentaar tundus küll kergelt üleolev ja ütleks isegi, et pisut kibestunud (väsimus?), aga selles oli oma point. Selliste järelduste tegemiseks ei pea omama erialast haridust, piisab elukogemusest.

    Kusjuures, ma arvan, et Epu puhul on tegu lihtsalt sooviga ennast teostada ka inimesena, mitte ainult emana. Teate, ega siis emaks saamisega inimene ise õhku ei haihtu. Eneseteostusvajadus on meis enamikes siiski olemas. Ja kui laps on kergemapoolne (emad teavad, mida ma mõtlen), siis on aega ka mõelda muude asjade peale peale lapsega seonduva.

  8. Terje

    See on suur nauding, peale ema olemise veel keegi muu olla. Ükskõik, mida ei räägitaks, on raske saada väärtustatud ainult ema olemisest. Võib-olla kuskil mujal, mitte eestis. Ei suuda nii enesekindel olla. Mõnda aega vast, aga mitte pikalt.

  9. Tatsutahime

    Minu arvates on inimene mitmekülgne oled. Kui me keskendume ainult ühele, siis paratamatult teised asjad kannatavad. Ma ei näe küll mingit põhjust, miks peaks töö kannatama perekonna nimel ja vastupidi. Sinu roheline mõtteviis, sinu kirjastamistöö, sinu perekond tunduvad mulle kõik sinu osana. Kõik tähtsad, kõik sina ning kui sa millestki neist loobud, siis see tähendab, et sa loobud tükikesest endast.

    Mina olen tähele pannud, et endast loobumine toob ainult kurbust ja kannatust. Seega, minu soovitus on mitte millelgi pühendada 100% oma ajast, vaid kõigele natukene, vastavalt oma vajadusele ning sisetundele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.