Hajali

Tundub, et pärast Eestisse naasmist pole ma ikka end veel korralikult üles leidnud. Korraga oleks nii palju teha… Jah, sina, kellele ma jaanuari alguses iga päev julmalt pikki kirju kirjutasin tööasjadest – miks ma nüüd olen vait? Ja sina, kes saatsid mulle illustratsioonid, ootad tagasikaja. Ja sina, kes kirjutas pikalt oma mõtteid “Roheliseks kasvamise” raamatu kohta. Ja sina, kes ootad kirjastuse uue aasta töögraafikut. Ja sina, kellelt ma käsikirja tellisin ja pole seda esimest peatükki nüüd jõudnud läbi lugeda… Ja sina, kellele ma lubasin saata oma käsikirja lugeda ja siis järsku ära kadusin… Ja sina, kellele ma lubasin tööd raamatupoodidega suhtlemisel jne.

Mul on järjekordne segadus.

Ühest küljest olen oma 2007. aastaga ülimalt rahul,  sest ma tegin kirjastuse ja avaldasin enda raamatuid.  Ma võiksin tegelikult aasta aega täiesti vait olla, ilma et sees kraapima hakkaks. Kiigutan last ja mõtlen ja loen. Kui ma teile üles tunnistaksin, mis raamatud mul tegelikult lugemata on…

Teisalt olen ma end sidunud inimestega, kes mult ootavad tööd. Ja lisaks on mind viimasel ajal otsinud üles uued inimesed, kes ootavad minult midagi, mis näikse kuuluvat rahvale. Et ma läheks ja esineks keskkonnaõhtul ja kirjutaksin arvamuslugusid ja võitleksin rohelise mõtte eest… Ma ei halvusta. Ma tahaks seda teha 100% oma ajast.

Mul on lihtsalt pea segi. Kuidas ma saan korraga kirjutada hea arvamusloo, hea novelli, valmistada ette hea kohtumisõhtu, toimetada hästi ära raamat, ajada hästi välja ühe teise raamatu tõlkeõigused… Ja olla hea ema.

Ma peaks kõik oma poolikud projektid kirjutama paberitükikestele ja istuma põrandale nende keskele ja mediteerima. Siis hakkama neid ükshaaval üles võtma ja panema aastate kaupa hunnikusse: “2009, kohtumiseni!” ja “2010, näeme veel!” Ja muidugi tuleks osa neist kägardada ja öelda: järgmises elus ehk.

Aga need plaanid on kõik mulle kallid. Ma olen uute asjade algataja tüüp, mind tabab erutus, kui saan midagi uut välja töötada, õhulossi täis puhuda ja enamvähem ära kontrollida, et see toimiks küll. Praegu on mul kirjutamise ja kirjastamise ees hoopis kihelus aidata seda MTÜ päevahoidu korraldada, ja kirjastamises hoopis paus teha. Aga nii ju ei saa! (Tegelikult saab küll, ma olen ju oma firma ainuomanik ja ise tean, mis teen. Siiski, nii ei tehta.)

Ja kui olen olnud mitu päeva ilma kirjutamata, siis on tunne nagu kalal kuival. Tahaks hoopis võtta aasta maha ja kirjutada. Noh, ka rääkida. Aga valitud inimesega ja olulistest asjadest – teha valmis “Kõnelused Frediga” raamat. Sest see on ilmselt üks asi, kus mind hetkel keegi asendada ei saa.  Aga selle tegemiseks peab süvenema. Kõik need teised paberitükikesed lihtsalt kokku nurka pühkima ja unustama – nagu ma sügisel roheraamatut kirjutasin. Mitte midagi muud ei eksisteerinud nädalate kaupa, ainult see raamat ja laps(ed).

Üle kahe asja ei saa inimene korraga prioriteediks võtta. Üks on mul emaks olemine, teine?

Nii et kui ma veel täna ja homme meilidele ei vasta, siis sellepärast – katsun mõelda ja tunda ja haja seest õiged niidiotsad kätte saada.

Et 2008 oleks edasiminek, sellises suunas, mille ma valinud olen. Mitte sellises suunas, mis lihtsalt ette juhtus…