Kas sina reisiksid, kui sul oleks rahaliselt võimalik?
See painab mind. Veel saaks asja ära jätta. Ma ei ole selle Egiptuse-reisi eest veel midagi maksnud ja olen ainult inimesed üles ärgitanud (sõbra Kati oma lapsega, lapsehoidja Kati, tütre Marta, kes nüüd aina punaste kalade seas ringi ujumisest räägib).
Ja mul on… ühest küljest hirm ja kurbus, mis tuleb Justinilt. Ta ei ütle seda (eriti) välja, aga ma näen, et ta kardab meie pärast. Mitte et tema hirmud üleüldse eriti ratsionaalsed oleksid, talle ei meeldi lendamine ja kindlasti ei usalda ta Lähis-Ida ja selle naabrust… Lennukid võivad alla kukkuda ja enesetaputerrorist võib end otse meie rannal end õhata ja lapsed võidakse ära röövida või võivad nad ära uppuda jne. Kust need hirmud? Vahel ma tunnetan selle ära, et minu mees, minu kõige lähedasem inimene, on kasvanud üles sellel teisel kaugel maal, kus teleuudised sisemist paanikat tekitavad ja kus kõik kõike kardavad.
Justini vanematele pole ma reisiplaanist veel rääkinud. Tähendab, sai detsembris mainitud, et vist vaatame Kanaari saarte viimase hetke pakkumisi, juba see tekitas neis silmade pööritust: “See on ju Aafrika?!” Ilmselt saaks nad tõsise paranoiahoo, kui ma mainiksin Egiptust…
Teine asi on ikkagi see keskkonnateema.
Jah, ma suudan mõelda loogiliselt ja ratsionaalselt ja pisikeselt – see lennuk lendab sinna nagunii, tagasi samamoodi. Vahet ei ole, kas ma lähen või ei lähe.
Teisalt on kogu meie elu ju üks suur valikute jada, millest moodustub elustiil, nn ökoloogiline jalajälg. Ka see, kui ma vähem liha söön, ei tähenda, et maailma veisekarjadest tulev koormus maakerale kohe väheneks. Või kui kilekoti poes võtmata jätan, see kilekott olematuks muutuks… Üks koht, kus ma tõesti tunnetan vahet, on meie auto kasutus – kui see meil päevade kaupa lihtsalt seisab ja me jala ringi kõnnime, siis jääb tõesti reaalselt heitgaas Tartu õhku laskmata ja bensiiniports kasutamata. Tallinn-Hurghada lennuki kütust ja heitgaasi ma otseselt mõjutada ei saa. Aga kaudselt saan! Ma tean – kui mõelda suurelt ja tähtsalt, siis on minu tänasel otsusel kaugele ulatuv tähendus.
Lihtsalt, reisimisest on nii raske loobuda.
Ma ei tahtnudki üldse reisida oma esimesed ülikooliaastad, isegi loobusin pakutavast noorte ajakirjanike kokkutulekust Rootsis. Ja kui järsku plahvatas, siis suurelt. Tahtsin minna. Leidsin seltskonna. Oli pime talv ja olingi väga kiiresti keset kevadist… Iisraeli. Loksusime bussiga Tel Avivi lennujaamast Jeruusalemma poole, bussiaken oli lahti ja sealt tuli kõrbetolmu, asulates aga mandariiniõite lõhna. Kõik oli õisi täis. Hommikul ärkasin hosteli akna peal ja vaatasin päikesetõusu…
Olen mõelnud täna öösel ka sellele, et maine tasandil on seljakotireisimisel ja paketi-pere-reisil väga suur vahe. Kuigi tegelikult ei ole ju suurt vahet. Ka sandaalide ja seljakotiga karvik lendab selle lennukiga ja teeb selle patu samamoodi.
Kui suur see patt siis on?
Vaadake, asi on selles, et see nö patt ehk keskkonnareostus on tõepoolest suur. Kui uskuda raamatuid, mida sügisel sisse ahminisin, siis autotööstus on viimastel aastakümnetel läinud aina säästlikumate mudelite arendamises tugevalt edasi, aga lennukid on ikka endiselt sama suured raiskajad nagu nad olid varem. Ja suurusjärk on umbes selline, taastan mälu järgi ühe raamatunäite: kui oled endale dzhiibi asemel soetanud Toyota Priuse, siis aasta jooksul hoiad igapäevaselt sõites kokku nii palju kütust, mis sa näiteks Tallinn-Praha lennu ühe otsaga ära kulutad (see siis mingi murdosake, jagatud lennukis istujate arvuga).
Ma ei lenda ju tegelikult palju. Oleneb, kellega võrrelda. Justini vend Ian, ta isa John ja venna pruut Suzie käivad KOOSOLEKUTEL lennukitega. Iga paari nädala tagant. See on USA korporatiivses maailmas tavaline nähe. Ka meie sealoleku ajal lendas Justini isa ühel õhtul Orlandasse, Floridasse ja sealt siis järgmisel õhtul tagasi koju New Yorki – kõik umbes neljatunnise koosoleku jaoks. Vaat see on valus. Ja see kaotab vahel ära perspektiivi mus eneses: mida mina siin ühe oma lõunamaareisiga muuta saan?
Öösel mõtlesin ka sellele, kuidas blogi on nagu minu super ego. Ma ei saa siin valetada, sest see tuleks nagunii välja. Ma ei saaks rääkimata jätta, see tuleks ka välja. Ja kui ma midagi iseendale ütlemata jätan, ütleb selle mõni kommentaator välja. Mõnes mõttes on see ääretult ebamugav, aga samas heas mõttes distsiplineeriv ja mind, kui lubate, paremaks inimeseks kasvatav…
Ma olen harjunud elama selle blogiga, see on nagu omamoodi reality TV. Pealtnäha olen ma ise selle rezhissöör, aga tegelikult on ikkagi elu ise see, kes siin stseene sätib. Vist? Või olen see mina ise?
Nagu ma oma roheraamatu lõpus ütlesin “Minu maailmas on üks kõige tähtsam inimene ja see olen mina ise”, see siis selle kohta, et kas kusagil on keegi tähtis inimene, kes saab keskkonda mõjutada.
Lõppkokkuvõttes taandub kõik sellele, et mis ma ise sellest reisist saan. Kas ma suudan tagasi saada selle katarsise, mis tekitasid mu esimesed lõunamaareisid. Kas see reis aitab meenutada… Kurb teema on see, et ma oma varasemad lõunamaakirjad kaotasin, aga tahaksin neid olukordi – lõhnu, hetki, inimesi – kirjalikult taastada. On selleks just seda Egiptuse reisi vaja? Ma ei tea.
7kuiseks saava Anna pärast ma ei muretse. Minu meelest on lapsele kõige olulisem olla ema juures ja teisena oluline (vähemalt minu lastele) on igasugused mööda ujuvad naeratavad näod, pluti-pluti hüüdvad inimesed, aga ka päikesepaiste ja vesi. Ma ei saa üldse aru neist, kes väidavad, et 7kuine laps ei saa millestki aru ega oska veel reisi nautida. Ta oskas väga Aura veekeskuses veedetud päeva nautida. Oskas Varssavi lennujaama nautida jne.
4aastasest Martast rääkimata. Tema juba arvestab, et läheme “Giptusesse”, kus ujuvad ringi punased kalad ja delfiinid ja kus on palav. Mitme päeva pärast me läheme, emme?
Ma mõtlen, et kõik need jõukad keskklassi pereemad-isad teevad ju asju oma laste ja iseenda meeleheaks. Ja ma olen seda neile sisimas ette heitnud, et neil mingeid muid argumente tasakaalustamiseks pole. Ise olen nüüd aga samasugune. Kui ma kujutan ette, mismoodi Marta rannal jookseb, siis polegi nagu rohkem argumente vaja…
Siis tuleb jälle nagu mingi paha maik ka suhu. Ise olen ma kirjutanud sellest, kuidas need edasi-tagasi kiired pakettreisid keskkonda koormavad. Ma ei taha olla variser, kes kirjutab ühte ja ise teeb teist.
Viimasel ajal on mult paar korda küsitud, et kas ma olen mõelnud poliitikasse mineku peale kunagi kaugemas tulevikus. Millegipärast on see mu keskkonnateema ajamine neis selle küsimuse tekitanud. Ja olen selle asja täpselt läbi mõelnud. Ei taha, kindlasti ei taha ma minna valitavasse ja koosolekuruumide toimuvasse poliitikasse. Ma tahan ju olla vaba kirjutaja.
Ja mõtlesin toona, et kui ma ei taha minna poliitikasse, siis ei pea ma kunagi liiga palju muretsema selle üle, missugune on minu elus näilisuse ja tegelikkuse vahekord. St ei pea ma oma pead liigselt valutama, mismoodi mu tegevus kellelegi teisele tundub. Mis sellest järeldada võib? Kas hääletada Epp Petrone poolt või mitte?
Ja eile öösel sain ma aru, et ma olengi ju poliitikas! Ilmselt läksin ma poliitikasse 2006. aasta alguses, kui kirjutasin www.greengate.ee leheküljele esimesel kolumni, pealkirjaks sai “Roheliseks kasvamine”, ja see sai nüüd 2007. aasta lõpus ilmunud raamatu pealkirjaks ka. Mida iganes ma teen, sellel on laiem tähendus neile inimestele, kes seda raamatut on lugenud ja sealt keskkonnateadlikku elustiili õppinud. Nad juba ongi mind valinud. Ise ma kirjutasin sellise raamatu, läbi enda. Tegin endast nagu mingisuguse sümboli. Kõik see on juhtunud poolkogemata ja täpsemalt läbi mõtlemata, aga – nii see on.
Ja kaotada on rohkem, kui koht n-nimelises valitavas kogus. Ma võin kaotada selle, et inimesed seda raamatut tõsiselt võtaks ja üritaksid ise maailma muuta, piskuhavaal, säästlikke valikuid tehes. “Ah, ma võin küll, näed, isegi Epp lendas ikkagi Egiptusesse, kui tuju tuli.”
—
Kuidas teie reisimist enda elus põhjendate? Mind tõesti väga huvitavad need arvamused, eriti rohelisemat verd inimeste puhul.
Võibolla on paljudel vastuseks, et raha ei jätku, mis sa siin ikka reisid. Aga kui sul hüpoteetiliselt oleks raha, kas sa siis reisiksid?
targa vana inimes jutt sulle nüüd:
reisimine pole patt, ja seda on sajandeid tehtud ja see ökoeksremism on jama.
lapsed reisile kaasa on paha mõte. kui tahad minna, jäta lapsed koju eesti ja tee endale üks nn poissmeeste reis…lapsed on armsad, kuid selline väntsutamine ei paku neile midagi. olin ka omal ajal selline ema, kes lapsi ikka reisidele kaasa tahtus võtta – noh et uued kogemused jne, hiljem olen kysinud lastelt, et mida nad mäletavad – ei midagi…
ja mis kõige olulisem, emad vajavad ka puhkust ja seda su hind tegelikult igatseb, muidu sa ei niutsuks.
luba endale siis see puhkus. Justin saab hakkama lastega, ja sina tuled tagasi palju parema ja puhanuma emana.
Sinu jalajälg võrdub suures plaanis sissetulekutega. Soovid väiksemat jalajälge, vähenda sisssetulekuid. 10 000kr palka saaval inimesel on alati väiksem jalajäg kuis ka 20 000kr palgaline pingutaks. Vaesus ja paastumine on õilis? Nii jõuavadki paljud rohelised melanhoolsesse faasi, vaesus on voorus (1 $ päevas vs 1 000 000 000$), veel parem kui inimesed välja sureks planeedil maa.
Mis siis teha. Ei miskit. Investeerimine tähendab sisuliselt ühekrdset suuremat tarbimiskulutust. Säästmine on tarbimise edasilükkamine järgmisse perioodi.
küsimused mida võiksid enda jaoks vastata
# Mida ja kui palju on vaja su lastele? kas investeerida praegune lennupileti raha et lapsed saaksid tulevikus ülikoolis käia.
# Sihipärane investeerimine, nt ev mis toodavad tuulikuid.
# Annetused.
# Ettevõtlus. Ise ja väikselt teha.
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B3C4DDECCC1C029DC2257386004DD521
eestis on kõige vastikum aeg okt – dets. veebruarist alates on siingi juba valge ja mõnus kui päike väljas. 🙂
Ma arvan, et aegajalt reisimine ei ole siiski väga paha. Kuigi sellel on väga mitmesuguseid tagajärgi, kaasa arvatud erinevate haiguste levik, näiteks (et minna ökoteemadest kaugemale).
Aga selle koha pealt olen ma Kaja tüüpi, et last pole pikematele reisidele siiani kaasa võtnud. Läti on kaugeim koht, kus mu poeg käinud on. Ilmselt enne kooliminekut käime veel Soomes-Rootsis ka ära. Võib-olla ka Peterburis.
See-eest alates neljandast eluaastast uurib ta pidevalt (eriti suve lähenedes), et millal me lähem Hiiumaale, Muhusse, Võrtsjärve äärde, Peipsi äärde. Ehk siis me oleme alustanud ikka Nuustakult. Küll ta jõuab Pariisi ka 🙂
Mina jälle arvan, et Martal oleks seal lõbus küll. Taas kord pean meenutama oma hoitud lapsi, kes kahe-kolmesena Tuneesias käisid ja kaks aastat hiljem oli see ikka nende kõige ägedam kogemus 🙂
Aga lendamine, jah. Minu jaoks on lendamine tõeline kaif. Mitte, et ma seda palju teinud oleks – üks kolm korda Eesti – Saksa ots, aga pilvi pealtpoolt vaadata on midagi imelist.
Sina, Epp, oled teinud piisavalt head, et endale see üks reis ILMA SÜDAMETUNNISTUSPIINADETA lubada. Mine ja puhka 🙂
Epp, “what’s the point of living if you don’t feel alive?”
Pealegi, kas keegi otseselt keelab sõita sinna Egiptusesse bussi, rongi, laevaga?
Aga seda sa ju ei karda, et inimesed su raamatut tõsiselt ei võtaks, sest sa käid lennukiga USAs laste vanavanematel külas. Mõned asjad oled sa juba ära defineerinud kui “mitte väga roheline, aga mulle/mu perele nii vajalik, et loobuda ei saa” ja see ei paista sinus selliseid süümepiinu tekitavat kui see Egiptuse-reis.
Moraal… on vist selles, et it’s all in your head:)
Mulle lihtsalt meeldib reisida, on alati meeldinud. Ma tunnen, et midagi minu elus on puudu, kui ma ei saaks üldse reisida. Tõenäoline, kui ma ei saaks reisida, siis oleksin kuri kibestunud inimene ja ei hooliks keskkonnast mitte üks raas.
Reisimine on nagu akude laadimine – me vajame seda. Me vajame enda igapäevasest keskkonnast väljumist, sest vastasel juhul me võime ära manduda. See, kui sa otsustad, et enam mitte kunagi lennukiga ei lenda, bussiga-autoga ei sõida, vaid istud kodus, sest nii on roheline, toob lõppkokkuvõttes selle, et sa saad vanaks ja saad öelda, et ma olen eluaeg kodus istunud ja nüüd istungi kuni surmani. Kas me selleks siia sündisime? Mis on elu väärtus? Kas oma ainsa elu raiskamine on seda kannatust väärt (tegelikult sa ju sisimas kannatad)? Inimesed lendavad iga päev; hea näide oli Justini isa koosolekutel käimine.
Hübriidautode kohta tahtsin küsida, et kas sa oled seda lugenud : http://clubs.ccsu.edu/Recorder/editorial/editorial_item.asp?NewsID=188 ?
Tekib küsimus, et kas inimkond ei pinguta “rohelusega” üle? Ma leian, et kõike tuleb teha mõistlikkuse piirides, üritan ka ise nii elada. Sorteerin prügist välja ainult paberi, pudeli ja tetrapakendid, vanad riided viin neile, kel neid vaja, vana elektroonika viin ise Recycling centerisse. See on kõik. Ülejäänud prügi läheb ühte kotti ja ma ei kavatse pükstest välja hüpata sellepärast, et peaksin tekitama 10 erinevat konteinerit ja hakkama sisuliselt prügi sees elama. Ma teen nii nagu minu eluviisi juures mugavam on, lõppkokkuvõttes ma elan enda elu ja enda jaoks, sealjuures mõistuse piires arvestades ka teistega.
Siis lendamise puhul eelistame me kõik võimalikult lühikest ja vahepeatusteta lendu – ka see reostab vähem ja samas on meile endale mugav, ehk siis 2in1. Enne puhkuse planeerimist ei mõtle ma niivõrd sellele, kuipalju see lennuk ikka saastab ja äkki ma seetõttu läheks kusagile lähemale. Ei, ma lähen täpselt sinna, kuhu süda ihkab ja kus ma käinud pole. Võõraste riikide külastamine ja kultuuriga tutvumine on samuti eneseharimine ja võimalusel seda lihtsalt peab viljelema. Sa ise oled ka reisinud ja tead seda väga hästi.
Autoga lähen tööle siis kui tuleb paduvihma. Ausõna, selle nimel, et ma üliroheliselt mõtleks, mõtlen ma ka sellele, et ma ei soovi läbimärjana tööle jõuda (buss on ju ka patt) ja seejärel kopsupõletikku põdeda. Eksole – jällegi olgem mõistlikud.
Egiptuse koha pealt usun ma, et see pole päris sama, mis Aafrika. See on ikkagi just turistide jaoks kunstlikult tekitatud koht, kus asuvad beduiinide külad on ka ainult turistide jaoks üles seatud. Palmid ei ole ka sinna ise kasvanud, vaid kõik on istutatud ja neid kastetakse selle kuumuse juures igapäevaselt, muidu jääks alles ainult kõrb. Seega ei tasuks seal selliseid ohte karta nagu kusagil Nigeerias.
Oeh, sai pikk jutt, aga see on absoluutselt minu subjektiivne arvamus. Arvamust sa tahtsid 🙂 Täpselt selliste põhimõtete järgi ma elan ja siinkohal minu idee polnud sind õpetada, vaid jagada enda kogemust. Küll aga soovitan säilitada üks hea ‘common sense’ 🙂
Epp, reisimine pole patt, patareid vajavad laadimist. Pealegi ei jääks ükski tšarter seepärast tegemata, et sina otsustasid reisist loobuda, seega keskkonda sa koju jäädes reostamisest ei päästa. Küll aga ei ole ma kindel, et Egiptus su vajadustele vastab. Olen Hurghadas käinud. Koledamat reisikogemust annab välja mõelda. Kui sa tahad lastega rannamõnusid nautida või snorgeldamisega tegeleda, on Egiptus muidugi ideaalne, aga niipea kui hotellist väljud, satud hoopis teise maailma. Hurghadas pole sul võimalik kahte sammugi liikuda, ilma et mõni libe kaupmees sind käest või lihtsalt riietest tõmmates oma poodi ei tiriks. Sinu lapsi katsutakse ja patsutatakse pidevalt ja pane tähele, kui ostlemisele kenasti “ei” ütled, ei jäeta sind ikka rahule ja halvimal juhul saad kaupmehe pahameele osaliseks.
Ekskursioonid Luxorisse, Gize püramiidide juurde jms huvitavatesse kohtadesse eeldavad poole päeva pikkust bussis loksumist ja algavad juba varastel hommikutundidel – lastega reisijale jällegi vastuvõetamatu kombinatsioon.
Muide, kuigi meie olime 5′ hotellis ja sõime ainult hotellitoitu, jäime ikka kõik kõhutõppe ja veetsime puhkuse WC-potti kallistades.
Soovitaksin sul mõelda pigem veidi kaugemate, aga lapsesõbralikumate ja turvalisemate sihtkohtade peale. Näiteks Kuuba või Jamaica.
Praeguse seisuga võiksid oma reisimõtte siiski teoks teha. Kui juba nii kaua sel teemal jahunud ja mõtisklenud oled võrduks lõpuks tegemata jätmine intiimelus vahekorra poole pealt katkestamisega, kusjuures vastutahtmist ja mingite väliste tegurite mõjul. Tagantjärele isegi halbadest kogemustest kirjutamine on ikka parem, kui õhkamine – et näe, ikka ei julgenud minna… Hakkama saate aga kindlasti!
Pealegi on muu pere ka juba ‘üles köetud’, lapsele pettumuse valmistamine on paha-paha. Ei pea sugugi kindlasti Egiptus olema, Tenerife on lahe (palju atraktsioone lastele), Kanaaridest Lanzarote. Tegelikult vahet pole – ühed turistikohad kõik! Valima peaks lastega reisides nende heaolu ja mugavuse järgi, mitte võimalikult eksootilise (taas)kogemuse alusel.
“Egiptuse koha pealt usun ma, et see pole päris sama, mis Aafrika. See on ikkagi just turistide jaoks kunstlikult tekitatud koht.”
“Egiptuse koha pealt usun ma, et see pole päris sama, mis Aafrika. See on ikkagi just turistide jaoks kunstlikult tekitatud koht…”
Tõesti. Ega Egiptus pole mingi tuhandeid aastaid vanu riik. See on kõik osav PR. Tegemist on lihtsalt turistide jaoks kunstlikult tekitatud kohaga. Püramiidid on ka tegelikult filmitrikk.
ma ei mõista, mis rahutus see on, et ei lase inimestel rahulikult elada. Olles just ameerikast soojast ja valgest tulnud peab kohe jälle kusagile kihutama ja vee pooleldi nagu vastu tahtmist. Miks te kodus ei ole? Tore vaadata kuidas Marta rannal jookseb – kas see võib tõesti olla põhjus sõita 5 tundi lennukis? Üks asi on keskkonna säästmine, aga teine asi – tuleb iseennast säästa. See on illusioon, et tegutsedes elad rohkem. Ei ela. Kindlasti ei anna see Egiptuse hotellis lastega rähklemine sulle seda fiilingut, mis oli aastaid tagasi esimestel lõunamaareisidel.
Mine muidugi kui sa nii väga tahad. Aga lihtsalt huvitav – miks sa tahad? Sa alles tulid ja siin ei ole ju enam nii pime ja rusuv?
Kaarel, see ongi turistidele kunstlikult tekitatud koht. Iidsest Egiptuse kultuurist pole selles riigis jälgegi. Säilinud mälestised nagu püramiidid, Luxor/Karnaki ja Abu Simbel on kohalike jaoks vaid rahateenimise vahendiks. Isegi Sergei Stadnikov oli esimest korda elus Egiptusesse pääsedes ülimalt pettunud.
Miks just reisimine sinu jaoks nii suur tabu on?
Kui jalajälje pärast muretseda, siis peaks ju lausa Amishite moodi elama.
sa oled Martale lubanud, natuke hilja on ümber mõelda.
muide, minu mees läks mööda ja nägi Su pealkirja, küsis sama küsimuse. minu lapsed on enam vähem sinu lastega samas vanuses. vanema lapsega läheks küll, väiksemaga (5kuune) ei läheks.
keskkonna teemal hoian su kinni:D
Ja Kati võttis puhkuse , muidugi peate minema. Kõik on juba arvestanud sellega.
Loen seda teksti ja mõtlen. Kui elu eesmärk oleks vähendada oma ökoloogilist jalajälge siis poleks ka mingit põhjust sünnitada lapsi. Sest iga siia maailma sünnitatud inimene reostab maailma. Igasugune bussi-auto-lennukiga liikumine oleks samuti patt. Nagu ka supermarketist toidu ostmine või linnas elamine. Ökoloogilise jalajälje vähendamiseks oleks kõige kasulikum elada telgis või puuhütis üksi ning korjata endale kõik eluks vajalik metsast. Küsimus, millele ma vastust otsin on järgmine: kuhu maani võib minna eesmärkidega vähendada oma ökoloogilist jalajälge. Kui palju pead selle eesmärgi saavutamise pärast ise kannatama ja kui palju peavad seda tegema minu lähedased?
Üks mõte veel. Pööraks su viimase lause teist pidi. Kuidas te enda elamist põhjendate? Eriti just rohelised inimesed.
Sinu blogi lugedes haaras mind ka reisipisik, et LÄHEKS ja NÄEKS ja PUHKAKS… nojah. Lõin Lastminute.ee lahti ja siis hakkasin mõtlema: mees tulla ei saa, lapsi tema juurde jätta ei saa, üksinda lastega minna ei saa, keegi tuttav tõenäoliselt kaasa ei tuleks… Siis meenus vist poole aasta tagune juhtum, kus keegi terrorist end kuskil Egiptuses turistide seas õhku lasi ning otsus oligi valmis: jään koju. Eks tuleb õppida siin puhkama.
http://www.postimees.ee/020106/esileht/187535_1.php
epp…there are several homepages on the internet which calculate your CO2 usage when flying. you can then donate money which they use to support projects in developing countries.
tõepoolest, aga miks te jälle lendate kuhugi, miks te kodus ei ole?
ega enda eesti ei põgene, see, mis su sees on, see tuleb igale poole kaasa.
ja veel, ma ei saa aru su mõttekäigust näilise ja tegeliku üle sinu elus, kas tõpoolest ainult sellepärast peaks püüdma neid kokku viia, et kavatsed kunagi kauges tulevikus poliitikasse mina, et siis poleks kellegil sulle midagi ette heita?
ja eladki ainult nii – teistele hindamiseks ja vaatamiseks?
kus sa ise oma elus oled?
kui sa elad oma südametunnistuse järgi ja vastutad oma sõnade ja tegude eest, pole sul kunagi vaja muretseda, mida teised sinust arvavad ega küsida neilt nõu, kuidas oma elu elada.
Aaaaaaahhhh…
Lugenud kõik kommentaarid läbi ei oska ma enam muud lisada (pikalt kirjutada ei taha), et Epp, võta rahulikult =). Arvab rahvas, mis arvab – tee nii, et SUL on hea. Ükskõik, mis see ka ei oleks. Sest tegelikult muu ei olegi tähtis, pikas perspektiivis =)
Oi, tore sissekanne ja nii palju teemasid korraga.
Muidugi mine Egptusesse.
Justini hirmud – ega neist muidu üle ei saa kui ennast pingutades. Päris foobiaga muidugi lendama minna ei tasu, aga kui arvad, et tal on lihtsalt ebamugav sinna terrorismi-pessa minna, siis tuleks lihtsalt proovida.
Jalajälg. Nagu Toivo kirjutas: su jalajälg on sissetuleku suurune. Jätad lendamata – kulutad selle raha mingil muul viisil – ostad midagi, paned panka – ja tulemus on täpselt sama. (Panka panek ei ole kulutamisest loobumine, pank investeerib selle kuhugi Hiina majandusse ja majanduskahju on veel suurem.)
Lapsed jätavad reisimised meelde. Iidaga pole me välismaal käinud, tema kõige pikem reis oli kevadel Saaremaale – kas tal on meeles? Muidugi!
Mingit katarsist sa kuurortist vaevalt saad, aga tore on kindlasti.
Muudest asjadest kunagi hiljem 🙂
Egiptusesse ei läheks, ilma asjata, turistilikku reisimisse ei usu. Kusjuures : ka selles on mul üks erand — ma tahaksin kunagi käia Indias.
Sellesse keset talve “suve otsimisse” ei usu samuti.Mäletan, kui kunagi 80ndatel käisin emaga Krimmis juunikuus, siis seal, kuurortlinnas Gursufis olid väljas suured plakatid, kus oli informatsioon aklimatiseerumise kohta. Et esimesed 3 päeva uues kliimas olles organism harjub, näiteks ei soovitatud selle aja jooksul meres ujumas käia. See on asi, millest nädalaste pakett-reiside ajastul enam ei räägita — tegelikult on ju selline järsk kliima-ja asukoha-ja aastaajavahetus vägagi ebaloomulik asi.
Ma ise eriti oma ökoloogilise jalajälje pärast ei muretse, aga kui seda teeksin, ei tahaks ma kindlasti toetada seda süsteemi, kus massiliselt sõidetakse teise planeedi otsa, et seal nädal aega päevitada, ujuda ja suveniire osta (ja elada hotellis, kus su toas iga jumala päev voodipesu ning pisikesi shampoonipudeleid vahetatakse ja su tuba sünteetiliste puhastusvahenditega üle käiakse… tohutu raiskamine ju….). See on sama, kui ma taimetoitlasena ostaksin allahinnatud vorsti, mille parim enne -tähtaeg on lähedal.
See ei ole etteheide, lihtsalt minu isiklik vastus laiale ringile suunatud küsimusele, kas ma ise antud tingimustes sellele reisile läheksin.
ohh… kui mul oleks nii palju raha.. ei läheks t6enäoliselt egiptusesse. putitaks kodu. käiks massaazhis, regulaarselt. v6ibolla oleks m6nes eesti spaas. ylejäänu paneks k6rvale.
aga teisalt, kui need asjad oleks tehtud ja ikka oleks v6imalik, kyllap ma ikka vähemalt korra käiksin. kasv6i selle pärast, et pole kunagi käinud.
Egiptus oleks tore. Teoreetiliselt. Praktiliselt aga … khm, khm, ytleme ausalt ja otsekoheselt – liiga palju kilisid. Sorry. 🙁
Ise ei sooviks.
Kunagi kui kilid mingi imega kadund siis jah, aga praegult. Ei. Nii, et mitte iilagi siis.
No kuulgem te ainult vaadake kasv6i neid jubedaid mordasid, kes sealt Palestiinast just yle tara Egiptusesse ronisid.
Jubeeeeee!!!
Ja muideks – kuurortid need pidavat seal paksult venelasi t2is olema. Prussakas ronib ikka sinna kus on odav ja soe. See, et nad sul eestis akna taga r2uskavad sellest veel ei piisa? Nyyd maksad siis omast taskust peale ja l2hed imetled nende l6ustu oma raha eest vahemere 22res?
Neid ignoreerida? Nojah. Aga see ei ole ju mingi puhkus kui k2id ringi ja aina ignoreerid. Kilisid ja venelasi. Stress ju ainult.
Hiljuti kirjutasin ühes blogis kommentaariks: kui mul OLEKS pool miljonit krooni, siis võtaksin kogu pere kaasa ja läheksime ümbermaailmareisile. Järgmisel hetkel mõte: aga see ei ole ju öko. Samas, Sinu kirjutatud jutt sellest, kui lõdva randmega amid muudkui lendavad, veenab mindki kenasti, et mõte üks korralik reis teha pole üldsegi paha:)
Tegelikult too reisisoov on mul kaugema tuleviku jaoks mõeldud. Et kui lapsed on juba suuremad (noorem vähemalt 10). Ja kindlasti mitte koguperepakettreisile, vaid nö omal käel. Prooviks kohapeal elada nagu kodus (s.t vaataks ka reisil oma ökovalikuid), prooviks aeg-ajalt leida mõne hooajalise tööotsa (et teeniks reisi käigus reisi jaoks raha juurde) jne. Mulle meeldis see variant, kuidas Pent Nurmekund 1930ndatel Euroopas käis. Ise praktiliselt vaene nagu püksinööp – sõitis laevaga, töötas; õppis Sorbonne´is, töötas (või ei, vist oli siiski mingi stipp) jne. Ma arvan, et sedasi mõni kuu reisides oleksid lapsedki tunduvalt rohkem haritud kui sama aja jooksul kusagil koolis jorutades. Näeksid inimesi, näeksid elu.
Suurema lapse jaoks on kindlasti see reis ise ka elamus (mul pajatab poiss siiamaani, kuidas ta rongiga sõitis – ise oli tookord 2,5 ja sõitsime Taevaskotta:p). Väiksema jaoks pigem emaga koos olemine tähtis – kui ise suudad titega toimetamise kõrvalt pikka reisi ka nautida, on hästi.
Mina oma pisikest last sinna küll viia ei julge. Kes garanteerib, et laps kõhuhäda külge ei saa? Ja sellisel juhul oled pärast puhkust veel rohkem väsinud kui enne seda.
kas sa Anna vähemalt vaktsineerida lasid? Arendasid siin küll mõtet et B hepatiidivastu alles kauges tulevikus aga Egiptuses on see oht ju reaalselt olemas?
mina ei läheks. puhtalt sellepärast ei läheks, et kodus on kõige parem. kui mul ka natuke rohelisi mõtteid on, siis reisimata jätmine ei tule kuidagi sellest, vaid ikka ainult sellest, et halb on eemal olla.
kaugeim koht, kuhu praegu minna soovin, on Ahvenamaa. ja see on ju väga lähedal, aga samas piisavalt teistsugune, et saada elamusi.
ma ei teagi, mis ma selle kommentaariga nüüd öelda tahan … ehk küsida, et kas sa oled kindel, et su reisimisvajadus ei tulene sellest, et siin paigal olles pole sa oma eluga rahul?
Lennukiga reisimine on inimesele nii füüsiliselt, psüühiliselt kui ka energeetiliselt väga halb ja negatiivne, keskonna saastamisest rääkimata. Suuremad massid on juba muu peidetud saastaga nii tundetuks tehtud, et nad ei saa aru lennukiga reisimise negatiivsusest, keegi ei räägi sellest ega soovi ilmselt ka… Et enam-vähem see üle elada, on vaja põhjalikku ettevalmistust. Ma ei räägi siin visuaalsest elamusest, mis on jumalik. Mäletan ise väga hästi oma lennukireiside suurepäraseid vaateid aknast, meenutades oma sõbra sõnu, et “There is allways sunny up there…” Kui ma esimesel korral Indiasse läksin, oli elamus võrratu, aga pärast kuudepikkust saibabandust ja muud india religioosust sisse ahminuna, ei tundunud tagasilend kuidagi nii suurepärane kui tulek, pigem vastupidi… Aastaid hiljem sain teada või siis tõestuse, et kui hullusti võib üks lennukireis inimese energiakehaga ümber käija.
Sinu küsimus võib peituda oma just tuldud lennureisi tagajärjel segaminilöödud peenenergiate tasandilt. Lisaks veel meele poolt toodetud süümekad asjade tegemata jätmistest jne.
Selge on see, et puhkust ja eemalehüpet Sa vajad, kuid kas on seda vaja just eneselegi natukene vastumeelselt lennukiga teha. Proovi sisekaemuslikult või joogalikult asjale läheneda, hea sügav meditatsioon ja meelerahu toob kindalpeale selguse ning Su painajalik küsimus minna või mitte minna saab kindlasti vastuse.
Ole tubli ja palju Rahuingleid!
Kaupo kommentaar elustas minus mälestuse sellest, kui viiendat kuud rasedana Saksamaale lendasin. oh, ma ju tegelikult jumaldan lendamist, see on nii erakordne, nii põnev, nii seikluslik…aga tookord oli mul nii-nii paha (mitte et süda oleks paha olnud) ja tundsin sündimata lapse ees tugevaid süümepiinu. Kaupo juttu lugedes mõistan nüüd: see, miks mul oli paha olla, oligi see sama asi, mis teeb lendamisest energeetiliselt, psüühiliselt ja füüsiliselt negatiivse. lapseootel naine tunnetab ju kõike kordi teravamalt kui tavaolukorras. ma ei ole iial lendamisest saanud nii halba maiku.
seepärast usun, et see ei tee ka juba sündinud lastele head. rannaliival jooksmine ei kaalu lendamise-halba, minu arvamuse kohaselt, üles. Martaga saab minna ujuma-mullivanni mõnulema-sooja sauna ka siinsamas Eestis, näiteks Auras, on ju nii.
ma ei julge väita, et ise teen ainult ja ainult õigeid ja rohelisi otsuseid. eks ma üritan ikka laveerida, kuidas mulle parem ja sobivam on. aga kui ikka on olemas alternatiiv, mis ei ole märkimisväärselt kehvem esimesest valikust, siis ma ikka püüan selle valida. nädalane puhkus mõnes Eesti spa-s ei ole minu arust sugugi halb puhkus. saate kodust ära ja ujuda ja puhata ja Justin saab omi asju ajada.
(kui minul tuleb vastupandamatu valguse-soojuse-suve igatsus, siis käin Tln Bot. aia Palmimajas. seal on võimalik ette kujutada, et suvi ongi juba käes. ehk naiivne, aga töötab :))
Lähemegi Aafrika asemel Aurasse 😉
See reis on ammu juba “ostetud” — patt oleks mitte minna.
Tühi koht pardal või reaalselt müümata pilet ei pruugi midagi mõjutada õiges suunas. Kui tarbijad ei osta, siis pigem mõeldakse ümber marketing reklaam strateegia.
Impulss peab tulema kõrgemalt — sealt, kus ostustatakse kogu turismi orientatsiooni üle.
Minul sellise reisi jaoks raha oleks ja ma sinna ei läheks. Reisima soovitan minna ikka sinna, kust ka midagi hingele ja vaimule võib leida, mitte sinna, kus on hordide kaupa kõikvõimalikke eestlasi odavates hotellides ja koju tulles peab sellest jamast paar nädalat välja puhkama. Aga siin Eestis on ju lund nii ülivähe, et patt oleks seda nägemata jätta ja mitte otsida sobivat päeva, kui saaks koos lastega lumememme teha.
Jalajälje vähendamisest rääkides – lennuki kütuseliiter ja sellest tulev keskkonnasaaste on ühe inimese kohta tunduvalt väiksemad, kui ühe auto ja ühe autojuhi kohta. Ehk siis, lendamine, võrreldes samaväärses mahus inimeste autoturismiga säästab väga olulisel määral kütust ja saastet. Rong on samadel põhjustel tunduvalt ökoloogilisem, kui auto või buss. Rohelisuse seisukohalt võiks Tallinn-Tartu liinile panna (kiir)reisironge iga tunni tagant, ning ökoloogias ja jalajälje vähendamises võidaksime me sellega tohutult, võrreldes tossavate pooltühjade bussiloksude ja otseselt liiklusohtlike olukordadega – väheneks ühe inimesega tlntrtu maanteel kiirustajate ja suurte busside hulk. See oleks mõistlik, säästlik ja ökoloogiline, pealegi suuremas mastaabis kui prügimajandamise teema. Aga meie transiitidest ja autodest kihavas vabariiklikus mõttemaailmas pole rongidele eriti kohta antud. Kuigi võiks.
Pealegi, ca 25-30 aasta pärast, kui inimkond ei panusta piisavalt alternatiivenergiate teaduslikku arendusse, annab fossiilsete kütuste otsalõppemine kogu maailmas nagunii väga tugevalt tunda, ja igasugune reisimine saab tõenäoliselt olema tunduvalt kulukam…
lähteküsimus: kuidas mina rohelisemat verd inimesena reisimist põhjendan.
Nii ja naa. Enamasti jõuan välja selleni, et asjad peavad olema tasakaalus. Tegelikult ei poolda ma üheski asjas ultra-radikaalsust. Iga asi ikka mõistuse piires. Samuti rohelisus.
Lisaks vaatan, kuidas asi tasakaalus on. Iga reis toob ju ka midagi “tagasi”. Minnes praegu reisile ma loomulikult süvendaksin oma ökoloogilist jalajälge. Samas ma saaksin uusi teadmisi ja, mis kõige olulisem, laeksin oma akusid ja ammutaksin energiat. Siis jõuan jälle uue jõuga “roheline” olla.
Vasta enda jaoks küsimusele: kellel sinust kasu on kui sa oled väsinud, masendunud ja porisev kuna sa PEAD roheline olema ja ei saa endale midagi lubada?
Mina pooldan eluviisi, kus ma ei PEA midagi tegema, vaid VALIN teha. Sel hetkel kui ma tunnen, et need asjad, mida ma muidu VALIN ja tahan teha muutuvad selleks, mida ma PEAN tegema, on mingi tasakaal paigast ära. Vaja on puhkust, akude laadimist.
Ole roheline võimete piires. Kõigi inimeste eest sa nagunii ei suuda roheline olla. Ning Egiptuses olles sa ju samuti võimaluse piires sorteeriksid prügi, ei ostaks massiliselt kilekotte jms.
Kes teab, ehk on see reis millegi jaoks vajalik? Äkki kohtad Egiptuses mõnda vahvat inimest, kes sinust eeskuju võtab ja samuti vähendab kilekotitarbimist?
pillele ja teistele –
kes küll on need “meie” kes reisimist akude laadimiseks vajavad? igaüks rääkigu ikka enda eest.
mina ei talu reisimist – kui just sõbrad ees ei oota.
ja miks küll peaks kaugemal käimine akusid rohkem laadima kui lähedal, siinsamas eestis reisimine?
mis seal kaugemal erilisemat on? teistmoodi kliima, millega kohanemine kurnab?
reisimise juures on ainuke akusid laadiv moment see, et saad rutiinist välja, jätad mõneks ajaks igapäevaelu mured sinnapaika. selle effekti saavutab ka vähemate vahenditega. oluline on minna kukile, kust argirutiin sind kätte ei saa.
egiptus ei ole ses mõttes etem kui lähinaabrid või oma kodumaa piires rändlemine.
ja veel – ma ei arva, et inimesed pingutaks rohelised olemisega üle.
ma arvan, et inimesed teevad liiga vähe.
kui piisavalt paljud inimesed jätaksid ära need praegu imeodavad egiptusereisid, ning ka muud… siis võibolla hakkaksid lennufirmad kah lendamise “rohelisemaks” muutmise peale mõtlema.
iseenesest võimalusi selleks oleks.
lihtsalt suurfirmadel puudub selleks praegu motivatsioon.
loomulikult pole reisimisest hoidumine ainus viis kokku hoida.