Päikesest ja kuust

Eile oli meil väga mõnus ja rahuldust pakkuv päev. Kohe sellest. Aga vahetult enne peo algust helistas mulle elus esimest korda blogituttav Mari-Leen, kes nüüd on tööl SLÕhtulehes ja pakkus, et tahaks minuga teha lugejate online-intervjuud.

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et mind võiks teatud tingimustel avaliku elu tegelaseks nimetada, kuigi ratsionaalne pool muidugi saab aru, et nii see on, kui sa oma nime all raamatuid avaldad. Ja ratsionaalne pool ütles ka, pärast kaheminutilist mõtisklust: “Teeme ära!”. Kuigi see mu vaiksem ja haavatavam ja emotsionaalsem pool oleks meeleldi üldse kivi all peidus. Aga teeme ära. Ja kui teil on küsimusi, siis minge siia lingile ja esitage need ;).

Mul on muide üks asi, mis mulle peaaegu iga päev meenub, see oli loetud Mari-Leenu blogist, kus ta Minu Ameerika 2 raamatut arvustas. Seal ütles ta, et arutles kellegagi teemal, kas Epp(ppp) on tegelikult avameelne või ainult jätab sellise mulje. See oli nii huvitav küsimuse esitus. Ühest küljest on ausus minu elu imperatiiv, aga teisalt – ma ei näita ju kõike. Sugugi mitte. Need on ikkagi mingisugused lood, mis ma välja valin, või mingisugused küsimused, mis ma iseenda jaoks tahan lahti kirjutada ja mille puhul ma hindan ka seda, mida teised kommentaarides vastu peegeldavad. Aga see pole ju avameelsus 100 protsenti.

Inimene jääb nagunii saladuseks. Iseenesegi ees.

Ja niimoodi tundub, et nn avameelsusega pole midagi kaotada, ehk ainult veidike rohkem selgust võita.

Aga pärast seda telefonikõnet siis… läks peoks. Tegime Marta järelsünnipäeva. Ja soovitaksin sama stiili kõigile, kel palju sõpru-tuttavaid, aga tahaks teha peo kodus. Nimelt lahendasime ürituse “lahtiste uste päeva stiilis” – alates kella 14st võisid inimesed saabuda. Nii võtsimegi vastu mitu lainet, kes omavahel segunesid või teatepulga edasi andsid. Peaasi, et süüa jätkuks – parim on varem valmis tehtud pirukad ja puuviljad – snäkk, mis liiga palju taldrikuid ei nõua. Viimased inimesed lahkusid kella 21 paiku.

Ma olen ikka väga rahul meie Tartu kiirelt tekkinud sõpruskonnaga. Millegipärast ei tekkinud meil seda New Yorgis – tean küll, millepärast. Ma ei leidnud seal üles naabruskonnas elavaid öko-inimesi (võibolla sellepärast, et neid seal ei olnudki). Neid, kelle jaoks on iseenesest mõistetav, et lapsele ei kingita plastist ja patareidega lelusid ja kes kasutavad kandelinasid ja mahetoitu ja lükkavad edasi vaktsineerimise. jne.. Sellised pisikesed elustiilinäitajad.

Need, kelle hulgas ei tunne sa ise end imeliku dissidendina, vaid “omade hulgas”.

Ja tore on see, et sellesama Tartu sõpruskonna baasil võib meil tõepoolest õnnestuda teha MTÜ ja eralasteaed. Waldorf-pedagoogika elementidega, kohapeal värskelt keedetud mahetoiduga jne. Kus emad kõik tunneksid üksteist, veel enam, emad käiksid ise külakorda appi ka abikasvatajaks ja seeläbi tunneksid nad ka oma lapsi ja oma laste sõpru.

Kirjutan MTÜ loomisel tekkinud teemadest täpsemalt homme või ülehomme.

Täna jalutasime Giustinoga mööda Tähtveret ja leidsime ühe tühja maja! Selge see, et lastepäevahoiu tegemise üks suuremaid väljakutseid on õige koha leidmine. Kas keegi tuletaks mulle meelde, kuskohas on see andmebaas, kus saab otsinguga vaadata aadressi järgi seda, kes on maja omanik?

Mõnus oli mööda kodutänavat kõndida. Päike paistis silma… Kas teate, et päikest tuleb silma lasta, ja ilma päikeseprillideta, siis tekib mõnuaine kiiremini. Ma valgusteraapia kabineti seina pealt kunagi lugesin ;). Justin aga ümises rõõmsat viisijuppi, sest Obama võitis eile Lõuna-Karoliinas mäekõrguselt, heihoo…

Ja mina. Ma olen Egiptuse-reisi suhtes viimased 24 tundi oma mõtteid edasi heietanud, aina hüpanud “jah” ja “ei” vahel…

Sellest võiks palju kirjutada. Aga küsimus rahutuse kohta. Alles nädal tagasi sai koju jõutud ja nüüd nädala pärast uuesti minna? Mul on sõpru-tuttavaid, kes niimoodi elavadki. Midagi otsides, millegi eest põgenedes? Mida otsides? Mille eest põgenedes? Kui selle vastuse leiaks, küll annaks teile teada ;). Seda on raske seletada inimesele, kel seda rahutust hinges peal ei käi.

Ma arvan, et mu vaarisa Aleksander Dujev on see, kellelt mina selle rahutuse sain (vene keele oskajad, pöörake tähelepanu ka perekonnanime tähendusele ;). Ta olevat ühinenud Vene valgekaardiga, et maailma näha. Siis sattus ta sõja käigus siiakanti, võttis Eesti naise, jäi vastloodud EW-sse ja nad kolisid Eestis korduvalt ühest kohast teise. Tema poeg, minu papa, armastas ka reisida, nii päriselt kui ka maakaarte kogudes ja neid tagatoas laua peal luubiga uurides, teatmeteosed kõrval…

Kõndisin aga lastega mööda päikeselist Tähtvere tänavat ja mõtlesin selle va rahu ja rahutuse teemadel… Siis hakkas telefon piiksuma. Mu kaasa värvatud lapsehoidja Kati. Sõnum: “Olen hääletu, neelupõletik, ei saa Egiptusesse tulla…”

Sobib!

Nüüd pean ma ainult teisele Katile helistama ja seda ütlema, et meie ei tule.

“Ma tean, et sa kardad teda natuke, ta on nii võimas ja eriline kuju,” ütles Justin enne, kui nägi, et ma helistamist edasi lükkasin.

Ähh! Aga tal on vist õigus. Jutt käib Kati Murutarist. Kes meile Justiniga mõlemale väga meeldib, aga kes on selline omamoodi, tugeva auraga, kes võib poolkogemata väga pahasti öelda ja keda ei tahaks pahandada ;). Kui ma talle mõni päev tagasi ütlesin, et “Ma vist ikka ei tule, sest Justinile ei meeldi,”, siis sain vastuseks: “Mina KÜLL ei lase mehel enda eest selliseid otsuseid teha!”

Aga ma nüüd helistan. Ja peatükk sellest, kuidas Justini ema ja isa Egiotuse-teemalise paranoiahoo saavad, jääb seekord ära. Tuleb hoopis peatükk (loodetavasti) päikeselist Tartut ;).

PS. Kuust ka. Olen märganud, et rahutus “ära, ära! Reisile!” käib mul peal täiskuude ajal. Samamoodi nagu unetus ja suur kirjutada-tahtmine.

Aga mõelge, kuidas kuu tõmbab ookeane paigast. Miks ta ei peaks inimest mõjutama. Me oleme ju 75% vedelik.

6 mõtet “Päikesest ja kuust

  1. j

    Kas sa mõtled seda tühja maja Jannseni tänavas? See on tühi jah, aga ma ei kujuta ette, mis seisukorras see olla võib, aed on täielik džungel. Ma olen Tähtveres kaua elanud ja pole seal erilist elutegevust märganud…
    Noh jah, olles Tähtvere patrioot, tahaks kas või ise selle maja ära osta kuidagi, muidu ma pean siit värsti ära kolima. JA sellega ei suuda ma mitte leppida…

  2. Eppppp

    Ei, see on Koidula tänaval, mida meie teame. Samuti aed on padrik ja eesaed on lausa mingi traadiga risti-rästi kinni pandud. Ja värav samuti. Nii oli ta kesksuvel ja nii on ka praegu.
    Aga lähen nuusin seal Janseni tänaval ka ;).

  3. jannseni tn elanud

    jannseni 5 mõtled?
    seal elab tegelikult üks vanem üksik naine sees. aed on metsik nõus:-) teine korrus on tal välja ehitamata.

  4. j

    ahjaa, see koidula tänava oma ei tulnud ette mulle jah. kuigi ma lähen sealt iga kord mööda, kui ma jooksma lähen parki. See on kummaline maja. Ses suhtes, et keegi seal toimetab, sest need traadid on vahepeal teistmoodi pandud või on uusi juurde pandud… no kui ma suvel kogu aeg jooksmas käisin, siis ma panin tähele. ja mingit kahtlast lõhna tundsin tihti, kui sealt majast mööda läksin… ei tea, mis see oli.

  5. koeraga jalutaja

    ma olen ka sellest veidrast koidula tänava majast möödunud, kui koeraga jalutan. see on lausa hirmuäratav. olen netist ka otsinud, et ehk keegi on juurelnud või midagi, aga pole leidnud. õudne on see, et iga kord on midagi juures- naelad aialippidel põsti, kivid ukselingil, okastraat puu ümber jne. inimlik uudishimu muidugi nõuab vastuseid küll, et mis seal toimub?!?!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.