Üks ilus saladus Hannes Tamjärve kohta…

Näete, jälle üks Eestimaine tavaline uudis: kellegil maja maha põlenud ja vajab hädasti abi… Vaatasin igaks juhuks – jah, ka Postimehes on sellest põlengust kirjutatud, see juhtus üleeile.

Ma olen pärast meie enda maja põlengut mitmesse kohta annetanud, tavaliselt küll asju, sest asjadel on kombeks kuhjuda ja neid pole niipalju vaja. Kaks korda ka raha. Aga igasugused asjad – riided, tekid, shampoonid, potid, pannid… Kõik kulub ära, kui järsku oled paljas kui püksinööp. Šokk tuleb alles hiljem, kui mõtled, et näiteks ka kõik esivanemate fotod ja kirjad põlesid ära, ja neid ei saa sulle keegi kunagi tagasi anda. Esialgu on olulisem küsimus, et kust saada uus hambahari ja hambapasta. Ja uus katus pea kohale.

Mu mõtted on täna hommikul meie majapõlengu juures. Olin siis 20-aastane. Maja saamise loost ja põlengust endast oleme kirjutanud oma suguvõsablogis.

Kirjutamata jäi aga see aeg, mis saabus pärast esimest, šokinädalat. Tasapisi jõudis kohale, missugune põnts see meie perele oli. Maja oli kindlustamata ja kõik säästud olid viimase kümne aasta jooksul sinna sisse läinud. Hea küll, laut oli ka. Lauda müüs isa vist juba sel esimesel nädalal tühjaks – piimalehmad läksid vorstivabrikusse. Kui õigesti mäletan, siis lambad ka. Ohverdasid enda elu selle nimel, et oleks raha taastamistöödeks.

See, et me taastame maja, oli selge juba esimesel hommikul, selle jubeda vinguhaisu sees. Mis meil muud üle jäi, see oli ju meie krunt ja meie varemed. Pealegi jäi esimene korrus püsti, see oli ehitatud kivist. Vettinud ja haisev, aga püsti! Hoovi peal lendles teiselt korruselt põülengu käigus tuulde pääsenud pabereid, näiteks vana foto, kummaliselt sümboolne – meie, vaatamas raamatust maali põlengust… Ja kusagilt hoovist leiti üles minu poolpõlenud koolitunnistused – miks vanajumal just need otsustas alla saata, ei tea.

Ma olevat Favoriidi toimetuses veel mõnda aega punaselapiliselt ringi käinud. Mu toonane ülemus, peatoimetaja Priit Pullerits tuli minu juurde: “Epp, mul on teile idee!” Ta pakkus välja, et kirjutaksime tema nime alt kõigile Eesti rikkaimate firmade omanikele või juhtidele ning paluksime toetust.

Kirja sisu koostas tema: “Meie toimetaja Epp Saluveeri pere tabas eelmise aasta lõpus tohutu õnnetus…” Minu hooleks jäi need rikkad inimesed üles leida. Keegi Liivimaa Kulleri toimetusest soovitas võtta ette telefoniraamat (sel ammusel ajal, 1994. aastal, olid igasugused internetikodulehed ja otsingumootorid veel algjärgus) ja suuremate reklaamide põhjal neid otsida. Tallink, Eesti Energia… igasugused suured firmad. Sekka ka väiksemaid. Kokku leidsin umbes sada inimest, kellel võiks olla raha ja kelle postiaadressi suutsin tuvastada.

Hunnik välja trükitud paberit. Hunnik Pulleritsu allkirju. Ümbrikud, mille Favoriidi-Liivimaa Kulleri ühisomanik mulle annetas.

Ja siis jäi hunnik lootust.

Kuulsin isalt, et üks kohalik, Karksi-Nuia firma (Jassik Mati firma) annetas meile raha. Muidu aga oli vaikus. Ei kujuta ette, kuipaljud neist Pulleritsu allkirjaga abipalvetest õige inimese kätte jõudsid ja mida nad võisid mõelda. Sada inimest, sada erinevat lugu, sada põhjust mitte aidata.

Siis helistasin isale – käisime nädalavahetustel maal abiks, maja taastamas ja hoidsime tihedalt ühendust Küsisin: kas on midagi edenenud, kas kusagilt on äkki raha juurde tulnud?

“Jah, ütles isa. 5000 krooni on juurde kantud!” Sel ajal oli see meile väga suur raha.

“Kes kandis?”

“Selgitus oli tühjaks jäetud, aga ma palusin pangas vaadata, et kelle arvelt see tuleb” (See oli ju veel ka see aeg, kui internetipankasid polnud olemas.)

“Jah?”

“Tuli Hannes Tamjärve eraarvelt.”

Nii et oli üks mees saja rikka hulgast, kes meie kirja kätte sai ja kes aitas…

Ma pole kunagi Hannes Tamjärvega isiklikult kokku puutunud, aga kui kunagi puutun, siis ütlen talle lõpuks “aitäh”. Võibolla oleks võinud seda juba toona teha, aga elu oli siis nagu üks segane unenägu. Mulle tulevad praegu seda aega meenutades pisarad silma.

Asi ei olnud ju ainult rahas, asi oli lootuses. Et inimesed hoolivad, headus pole otsas.

Kui Hannes Tamjärv kunagi ühel heategevusüritusel kõnet pidas ja poole pead pisaraid neelama hakkas ja edasi rääkida ei saanud, siis ma teadsin, et see on päris. Sel mehel on kindlasti veel palju ilusaid saladusi, keda ta aidanud on. Ta ei lähe nendega uhkustama.

Kuigi samas, heategevusest peab rääkima. Kui ei räägi, siis ei levita me ka seda mõttelaadi – hättasattunud inimene vajab teise inimese abi.

Selle raha eest ehitasime majale uue katuse.

Aitäh ka kõigile, kes tookord talgu korras abiks käisid: kolleegid Favoriidist ja Liivimaa Kullerist, sugulased ja sõbrad! Ja neile, kes meile ulualust andsid nendeks rasketeks aastateks.

PS. Mõtlesin, et kas peaks lõppu kirjutama üleskutse, et aidake ikka inimesi, või oleks see banaalne. Igaks juhuks panen siia lõppu selle tänaste hätttasattunute lingi uuesti.

11 arvamust “Üks ilus saladus Hannes Tamjärve kohta…” kohta

  1. Kohutav. Tuli on kohutav! Hävitab teine ju kõik, mis ette jääb.
    Lugesin ka hommikul seda Raplamaa abipalvet ja mõtlesin ,et mis minul maal olla võib, mis seda õnnetut perekonda aidata võib..

    Tegelikult tahtsin ainult seda öelda, et mul tuli juba ainuüksi Sinu sissekande lugemisest hunnik pisaraid silma.

    Kui Hannesega kohtud, tee see asi kindlasti ära! 😉 .. mis võiks veel parem olla, kui 15 aastat hiljem meelde tuletada tema heategu! 🙂

  2. Ma olen ka mõni aeg tagasi ühe põlengu üle elanud. Mõistusega võttes polnud asi hull, sest sinna põlengusse (ärklikorrus) ei jäänud meie säästud, meile olulised ja sentimentaalsed asjad ja kivikatus on ikkagi kivist. Pealegi sai ülejäänud majas täiesti vabalt edasi elada- olid ainult kosmeetilised veekahjustused (super-super tuletõrje)ja kerge suitsuving, mis hajus esimese kuu jooksul.

    Mis on aga kõige hullem- esimese aasta jooksul nägin palju- palju kordi hirmuunenägusid, vahel harva nüüdki, aga enam ei ole see enam nii traumeeriv.

    Kui juba väiksemat sorti põlemine on nii traumeeriv, siis ma tõepoolest ei kujuta ette kogu oma materiaalse elu hävimise üleelamist.

  3. ja Tamjärv ongi selline mees. minu lapsed on tema koolis käinud, ja see mötteviis, mida ta sinna kooli on kylvanud, on yks parimaid asju, mida mu lapsed üldse väljastpoolt kooli saanud on. ja kuigi avalikkus söimas rocca al mare kooli nn eliit ja rikaste kooliks, siis minu laste klassides on vähemalt pooled kui mitte enamad lapsed olnud maalt, stipiga, toetusega…saaremaalt, hiiumaalt… ja mis peamine – opetajad oli erilised, ja on tänini.öppetöö kvaliteet on selline, et vötab sönatuks, ja öpetajate suhtumine ja suurimat autoriteeti selles majas laste jaoks polnud, kui hannes. see mees on töesti suurte asjade mees, ja sealjuures mitte keegi tegelikult ei tea, keda ja kui suurte summadega ta aidanud on…ilus mees, hingelt ilus mees…

  4. Mina küsin selliste lugude puhul ikka endalt – mida me peaksime muutma, et sellise õnnetuse puhul ei tekiks vajadust otsida saja kõige rikkama inimese telefoninumbreid ning ei oleks vaja mõelda, et “kui Tamjärv ei oleks siiras ja südamega mees…” Tamjärvgi ei suuda ju kogu ilma soojaks kütta.

    Mida me peaksime tegema, et siis, kui terve perekond satub hätta, oleks veel üks turvalisusvõrk, mis nad kinni püüab ja rajale aitab?

    Kas sa tead, mille üle su naaber praegu kõige enam muretseb? Kas sa tead, kes su naabritest viimati haiglas oli?
    Kas sa tead, kunas neil sünnipäev on?

  5. Kasutaks ka juhuks ja ütleks aitäh Hannes Tammjärvele RAM Kooli tegemise eest. Minu keerulise iseloomiga lapse puhul olen kõik need aastad mil laps seal koolis on käinud tundnud kooli asjatundliku tuge. Mitte ainult lapse õpetamisel vaid ka heaks inimeseks kasvatamisel. Kõike paremat!

  6. Mälestuskild H.T.-st. Sisenes tema talu kõõki(mis ei hiilanud mitte puhtuse poolest) ja tema võttis oma kingad jalast! Ja siis veel kiitis vana maja lõhna, seda osta ei saa.

  7. Tatsutahime, aga kuidas sa seda ette kujutad – kas riigieelarves on sellised fondid või pigem heategevuslikud fondid, mida inimesed nö täidavad?

    Jah, igatahes tasub oma kodu kindlustada. Lihtsalt inimesed ei teadvusta, kui oluline see on…

  8. òppisin koos Hannes Tamjärvega TPI-s
    Ja vòìn öelda ,et ta oli muljetavaldav tegija mitmeski mòttes ,kuid eriti paistsid silma tema inimlikud omadused ,seda hindasid ka tüdrukud tema elektroonikat òppinud kaunitarist naine Pille kellele ka mina silma heitsin on sìiani kauneim naine ,keda iial olen näinud meil on rahapuuduses kiratsev matemaatikaprojekt ,kus me tòestame veenvalt ,et sellised päikeselised inimesed ühinevad valgusega e. nagu antiikajal öeldi lähevad elüüsiumisse-òndsate puhkepaika.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.