Ahaa, ma ei teadnud, et SLÕlehel on selles online intekas küsimuste-vastuste limiit ja ajakirjanik pidi osa lõpuks välja viskama. Panen need siia. (Edit. Hiljem oli need ikkagi seal ka sisse pandud.)
Kas te olite varem enne abiellumist näitleja Epp Eespäev?
Ei olnud! Epp Eespäev on tore näitleja lavaka legendaarsest 13. lennust.
Kas su nimi oli enne abiellumist Epp Väljaots? Kas sa käisid Robinsonidega Malaisias?
Jah, see on mu nimi tõesti olnud.
Ning jah, ma töötasin mõni aasta tagasi teles mitme saate toimetajana ning olin ka Robinsoni-saate toimetaja Malaisias.
Kuidas suhtud blogijatesse Innosse ja Irjasse. Kui näiteks Tartus kokku sattuksite, kas hakkaksite rääkima või läheksid teretamata mööda?
Mul on nende suhtes väga segased mõtted.
Me elame netimeedia arengu suhtes väga huvitaval ajastul. Kahetsen, et ma enam ajakirjanduse-kommunikatsiooni magistrantuuris ei käi. Küll oleks praegu huvitav meie ovaalse laua taga meediateooria seminare pidada, arutleda näiteks blogide üle!
Viimasel ajal ei kirjuta sa blogides enam eraelulistel teemadel, nagu Ameerika ajal, miks?
Kirjutan küll, kui tuju peale tuleb. Mu elu lihtsalt on muutunud. Kui ma kirjutan oma kirjastuse tegemistest või lasteaia asutamisest, siis – see ongi praegu suur osa mu elust
Kas sa nõustuksid järgmise väitega: blogid on nii 2005-2006 aasta, sama mööduv haip nagu paar aastat tagasi orkut/rate eesti meedias. Halli massi inertsusest tulenevat järellainetust võib mõne aja täheldada, kuid mööduv nähtus see on siiski. Nõustuksid?
Ma arvan, et mingisugune massipopulaarsuse laine läheb tõesti mööda. Mul on endal ridamisi tuttavaid, kes on alustanud blogimist siis saanud aru, et selleks on vaja järjepidevust, nii nad “vajuvad ära”.
Samas ei kao blogimine kusagile, sellel on oma nišš. Jäävad inimesed, kes oma kirjutamistarvet päeviku asemel netis rahuldavad. Jäävad kirjanikud ja ajakirjanikud, kes teadlikult oma lugejaskonda, kirjutamisrütmi ja ka allikaid hoiavad blogide abil. Jäävad firmad, kellele on kasulikum palgata oma kodulehele üks blogija, kui et üritada üleval hoida foorumit (blogis peab ju olema vaid üks aktiivne hing, samas kui foorumi elus pidamiseks on neid ikka mitukümmend vaja). Samuti jäävad blogid poliitikutele “inimliku ja rahvalähedase” meediumina alles – ka neil on seda lihtne ja odav pidada.
Oma järjejutus narko-äritsejate tegevusest Lääne-Euroopas paistad selle teemaga hästi kursis olevat, ja hiljem mainisid kuskil et see tuleb sellest, et Inglismaal ja mõnedes teistes riikides Eesti narkokaubitsejate seltskonnas viibisid?
Ei, need inimesed polnud Eestiga üldse seotud. Sattusin suhtlema inglise ja hollandi noortega, kes olid aastaid tagasi elanud Ibizal ja seal tegelenud narkootikumide müümisega. Kasutasin neilt kuuldud lugusid „Õun ära süüa” raamatus.
Ise pole ma narkootikume ei tarbinud ega müünud ega soovita mitte kellelegi, mis oli ju ka raamatu üks moraale.
„Minu Ameerika” on huvitav saaga küll, kuigi… mis sa arvad, mis su sealsed inimesed (eelkõige siis ämm ja äi) arvaksid, kui nad su juttu lugeda saaksid? Kas nad teavad, et oled neist raamatukangelased teinud?
Teavad küll, nad teadsid ka seda, et nad olid mu blogis tegelased ja Justini ema on vahel sõnaraamatuga lugeda proovinud.
Mida nad arvaksid, kui algusest lõpuni kõike lugeda saaksid? Nad tunnevad mind nagunii, ei usu, et sealt suurt üllatust tuleks.
Kas Sa pole mõelnud, et ka Sinu kirjastamistegevus võib olla kohati keskkonnavaenulik?
Olen küll mõelnud. Mõte, milleni jõudsin, oli järgmine: mida iganes me teeme, see peaks olema tehtud võimalikult hästi ja kvaliteetselt, et vähemasti natukenegi keskkonnakulu tasakaalustada.
Teiseks, olen läinud rohelise trükise ehk vanapaberist paberil trükkimise peale.
Ja kolmandaks, tahan kevadel nii ise metsa istutada kui blogilugejaid kutsuda.
Neljandaks, tahaks teha e-raamatuid (kuigi arvutite keskkonnaraiskamise teema on veel omaette… Ärge visake arvuteid ennatlikult ära, et uusi osta, ja kindlasti ärge visake neid tavaprügisse!)
Epp on ilmselt tark küll. Sest tavaarvamusele tuginedes: loll ta ju olla ei saa – on silmatorkavalt inetu naisterahvas teine.
Ma ei arvagi, et ma väga ilus oleksin. Kui peaks valima, siis oleksingi pigem kole ja tark kui ilus ja loll.
Kas kala sööd?
Ma ei söö suurt rasvast kala, sest seal on elavhõbedasisaldus liiga suur, maailmameri on reostunud… (Mõelge sellele, et kõik on kõigega seotud, enne kui patareidega asju ostate või kasutatud patareid, suured elavõbedapommid, tavaprügisse pillute). Väikeseid kalakesi söön küll.
Olete te otsusega Tartus elada rahul? Tallinna ei igatse?
Väga rahul olen ja Tallinnasse sõitu lükkan alati kolm korda edasi, enne kui teoks teen. Asi pole mitte Tallinna linnas, vaid sinna pääsemises. Rongiühendus on harv ja maantee on kehv, nii et kui siit linnast Tallinna poole vaadata, siis on tunne, nagu oleksid saare peal ja su ees on ulgumeri…
Mu mees Justin ütles seda, talle on alati meeldinud saartel elada ja Tartus on tal tunne, nagu ta elaks pisikesel saarel, kust välja minema ei peagi.
Kas sa plaanid kunagi veel õpetama hakata?
See oli energiarikas ja inspireeriv aeg, kui ma ülikoolis praktilist ajakirjandust ja loovkirjutamist õpetasin. Aga kõik taandub jälle samale – harvendada, keskenduda. Kõike ei jõua.
Mis mulje jätsid Ameerikas elades mustanahalised? Kuidas valged ja mustad USA-s omavahel läbi saavad?
Valged ja mustad elavad eraldi elusid eraldi linnaosades, on muidugi kohti, kus need elud kokku puutuvad, näiteks metroos. Ja ärge imestage, kui te mustade räägitavast eeboni-inglise keelest aru ei saa. Isegi mu valge ameeriklasest mees ei saa sellest aru. Vahepeal olla jutuks olnud, et peaks mustade slängi koolitundides õpetama, et võõrandumist vähendada.
Muide, loen praegu väga huvitavat raamatut, mis avab USA rassivalude tagamaid, musta mehe seisukohalt. See on presidendikandidaadi Barack Obama „Dreams of My Father”. Soovitan!
Kas USA meeldib riigina rohkem kui Eesti?
Mulle meeldivad mõlemad riigid ja ma näen mõlemas miinuseid, need on mu kaks kodumaad.
“elavad eraldi elusid eraldi linnaosades, on muidugi kohti, kus need elud kokku puutuvad”
tuleb nagu tuttav ette…
“Epp on ilmselt tark küll. Sest tavaarvamusele tuginedes: loll ta ju olla ei saa – on silmatorkavalt inetu naisterahvas teine.”
mida küsimus nagu?!
😀
“kui te mustade räägitavast eeboni-inglise keelest aru ei saa”
Krõmps-krõmps tähenärimine see nüüd on, aga eesti keeles on vist siiski eebeni (-puu,-must jne). Ja kui eestlastele öelda “eebeni inglise keel” siis ega nad pruugi taibata, millest jutt käib.Mis muidugi ei tähenda, nagu paljud ei aimaks, et USAs erinevad rahvusrühmad räägivad erinevat inglise keelt.
Kas saaks nii, et SLÕL online reportereid, kelle tööks on Justi roosade uudiste refereerimine, ajakirjanikuks siiski ei nimetaks. Mari-Leen ei ole ajakirjanik ja tema sedasi tituleerimine solvab kogu elukutset.
No aga ikka on ajakirjanik, kes ta siis veel on? Mhm.
//
Sga muide, ta just meilis, et need küsimused-vastused on ikkagi kõik nüüd üles pandud. Aga ma ei hakka siiski neid maha kustutama siit.
//
Catalina, on vist jah eebeni… eebenikarva juuksed Lumivalgekesel ju ;). Kas sul on beebi käes, oli vist jaanuaris tähtaeg? Meili mulle, kui aega saad.
Vaatasin SLÕlehe klippi. Päris vahva on sind ka “live´is” näha! Ja kui tohib, siis “silmatorkavalt inetu naisterahva” kohta näed sa ikkagi vägagi sarmikas välja! 🙂
Kui tuli see koht, kus ämm tahtis koerale tuled põlema jätta, siis mõtlesin kohe, et mina jätan ka koerale alati ühe tule põlema (kuigi ma täpselt ei tea, kas ta sellest hoolib). Ja siis tuligi sinult ka kohe mööndus, et ühe väikse tule võib ikka jätta ka, aga mitte tervet majatäit (no seda luksust ei lubaks eestlased endale juba majanduslikel kaalutlustel).
Mari-Leenu ajakirjanikuks olemise asjus olen ma küll ka sellega sama meelt, kes palus teda ajakirjanikuks mitte nimetada. Ma usun, et see pole võimatu, et inimene astub ühel heal päeval toimetusse ja hakkab ajakirjanikuks – aga see saab olla ikkagi väga harv erand. Miks üldse siis ülikoolis ajakirjandust õpetada, kui see niisama lihsalt käibki. Onlaini reporter, kelle asi mujal ilmunud uudiseid refereerida – palun. Aga ajakirjanikuamet kõigi oma kutseoskuste ja -eetikaga, väljendus- ja õigekirjaoskuse ja hulga muude akadeemilise haridusega kaasa tulnud oskustega… Las ajakirjaniku tiitel jääb ikka neile, kes selle väljateenimiseks tööd on teinud. Mis ei tähenda, et onlainis ei võiks töötada ajakirjanik – aga esialgu paistab see, et ta seda on, teiste taustal ka kaugele välja. Selline on seis praegu.
Minul pole Mari-Leenile midagi ette heita, kõik oli korrektne. Lausa hästi kirjutatud lead oli, lõpu-üllatuseks. Ja kohe alguses helistades oli korrektne ning pidas mitu korda minuga pisiasjade suhtes sidet. Ja marssis tublilt meie perega kaasa mööda Tartu linna, kuni lõpuks see videointervjuu võimalus tekkis.
Nii et oli täitsa normaalne ajakirjanik! 😉 Eriti veel arvestades, et ta seal töökohal umbes teist nädalat töötab.
Üldse jäi seekord Õhtulehe asjaajamisest hea mulje. Välja arvatud see stoppkaader video alguses, mis on lihtsalt ebaõnnestunud näoga, aga see on ikkagi pisiasi.
Mina nõustun küll eelnevatega, et Mari-Leenu ajakirjanikuks nimetamine on küll liig mis liig. Kirjatükk loomulikult korrektne aga no tõsiselt, kas sa kuulasid ka, kuidas ta rääkis? ää,öö ja nagu iga teise sõna ees. Kas sa sellist ajakirjanikku võtad tõesti tõsiselt?
Lõheliste puhul ei ole elavhõbeda sisaldus nii kõrge. Ütleks nii, et ainult elavhõbeda pärast (v.a. raseduse ajal jne) ei ole mõtet nt lõhet vältida.
Läänemere puhul teeb mulle kordades rohkem muret PCB/dioksiini probleem (ja muu Venemaalt tulev saast). Elavhõbe on mürgiseim lihtaine, kuid PCBd on mürgisemad veel.
Metsiku Alaska lõhega (kus pealegi ei toimu ülepüüki) ei ole minu teada probleemi, meie turul müüdavad Kamchatka gorbusha konservid peaksid samuti olema OK, kuid kes seda teab – Vene toode.
Ma olen juba tundide kaupa otsinud, aga ei leia netist mitte kusagilt infot, selle kohta, kas Tartus on ka võimalik osta mahetoitu … Kas sahver.ee ja mahekaup.ee oma tooteid ka Tartusse toovad? Või on siin olemas mõni eraldi mahetoidu pood ka?
Vabandust, et sind selle küsimusega tüütan, aga ei oska kellegi teise poole ka pöörduda …