Kohtumine inimestega – keskkonnaõhtu ”Roheliseks kasvamine”

Tartu Keskkonnahariduse Keskuses Kompanii 10,
kolmapäeval, 20. veebruaril 2008 kell 18.

Keskkonnaõhtu ”Roheliseks kasvamine”

Õhtu külaliseks on ajakirjanik Epp Petrone, kes tutvustab oma raamatut “Roheliseks kasvamine”.

Vestleme suurtest ja väikestest keskkonnateemadest, mis raamatut kirjutades ette tulid. Miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodussõbralikku remonti? Kas keskkonnasäästlikkus on uus religioon? Mida võiks õppida oma vanavanematelt ja mida ameeriklastelt? Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas?

Keskkonnaõhtu on kõigile huvilistele, tasuta.
Keskkonnaõhtut toetab KIK.

Lisainfo
Anneli Ehlvest
anneli.ehlvest@teec.ee, tel. 7361693
www.teec.ee

Üritan otsida fotosid netist, mida oma homse jutu paistel näidata, väike Anna roomab samal ajal põrandal ringi.

Ja ma ei saa üle sellest tundest, mis mul on juba selle aasta algusest saati, et igasugused professionaalsed plaanid on “ootel”. Justin on siin teinud oma ülikooli esseesid ja kirjutanud oma uudiskirja ja kirjutanud oma Eesti-raamatut. Mina olen olnud lihtsalt ema – näiteks eile ei teinud ma mitte midagi muud, kui et olin ema. Ja koduperenaine. Tegin väikeseid kangelastegusid, mida mitte keegi teine sageli ei märkagi.

Siis peab astuma ema-kestast välja, jätma lapse kusagile maha ja astuma keskkonna-ajakirjaniku kesta, et esineda. Tegelikult on oluline see, et kestavahetus oleks loomulik – on ju igaühel meil palju kestasid.

Ja elu peab olema tasakaalus. Ma tunnen end “kuival”, kui pole kauem kui päev midagi kirjutanud.. kui see juba näiteks nädal on kestnud, tundub elu täiesti mõttetu. Ja samas ma tean, et kui oleks ainult mina ja arvuti, siis suudaksin ma oma elu kahe ööpäeva jooksul nii boheemlikuks ära keerata, ööd ja päevad ära vahetada ja kirjutamise kõrvale õlut juua jne – tegin seda siis, kui Marta suureks oli kasvanud ja Justin sõitis lapsega oma vanemate juurde, jättes mind nädalaks üksinda kirjutama (see oli New Yorgis, poolteist aastat tagasi). Kui nad tagasi tulid, olin kergendustundega taas jälle lihtsalt ema… mõnda aega…

Hommikul ärgates vaatan aknast välja, väike Anna kõhul. Kui ma sügisel oma roheraamatut kirjutasin, olin maniakaalses faasis – hetki lapsega taeva vaatamiseks ei olnud, astusin iga ärkveloleku tund aina oma “üks samm korraga”, “lõpp pole enam kaugel”, et raamat üle anda.

Nüüd vaatan ma neid suuri kuuski taeva taustal ja taban ära:

APPIKE. appike, need on ju needsamad puud, mida ma nägin oma eelmises elus oma magamistoas unistades, kui ma 20aastaselt esimest korda abiellusin ja Tähtveres elasin!

Needsamad puud jah. Pärast kõndisin ja kontrollisin üle. Ma elan tõesti nii lähedal sellele kohale, kus ma kunagi ammu elasin.

Mul oli sel ajal kaks unistust. Ma tahtsin hakata kirjutama raamatuid ja ma tahtsin kahte või kolme last. Kujutasin oma unistustes ette, et kuidagi saame ka maja teise korruse enda pere kätte (elasime seal majas esimesel korrusel) – üleskorrusele tuleks ema-isa magamistuba ja lastetoad. All oleks kirjutamise koht.

…See tabab iga kord, see tõdemus. Kuidas su unistused lähevadki täide, ainult et teistmoodi – alati teistmoodi!!! – kui sa ette kujutad.

Siin ma nüüd elan, ainult 15o meetrit kaugemal, spiraaliga tagasi!

Mõni detail sellest kunagisest naiivsest unistusest on täpselt tõeks saanud, näiteks lapse kiik tubade vahel… või varahommikune ärkamine ja ideede kirjapanek öökapi peal… Aga suures osas on kogu see elu palju proosalisem ja raskem. Neid detaile ei oska ju ette kujutada – kui raske näiteks on lastega talvel õue minna, neid kindaid ja sokke korvist üles leida ja jäsemete otsa toppida ja higiseid lapsi rahustada, et kohe saab… Niisugustest hetkedest ei oska unistada ;).

Millest ma täna unistan?

Mul on üks tunne, kuidas me kunagi Justiniga vanad oleme, seal kohas on väike majake ja mägirada ja vesi – kas suur järv või ookean), lapsed on suureks kasvanud, ära läinud, ja meie oleme teineteisega. Rahu ja tasakaal. Ma ei tea, mis ilmajaos see koht olla võiks.

7 arvamust “Kohtumine inimestega – keskkonnaõhtu ”Roheliseks kasvamine”” kohta

  1. kummaline lugu, kas sa siis enne ei olnudki märganud, et sa elad nii lähedal kunagisele elukohale…

  2. Nii armsad mõtisklused ja unistused, pisar tuli lausa silma! Ja ega ei olegi ju mõtet tulevase elu raskusi detailselt ette kujutada, sest nagu sa juba tead – mõtted materialiseeruvad ühel või teisel viisil täiesti kindlasti. Võimalike raskustega tuleb niiviisi üldisemas plaanis arvestada, aga elavalt kujutleda ja unistada maksab ikka vaid positiivsetest asjadest. Palju päikest sulle!

  3. kas see on ameeriklaste raamatu tõlge vä? neil ju sama pealkirjaga raamat täitsa olemas.

  4. Ma ei olnud enne mõelnud, et ma NII lähedal elan, sest need on paralleeltänavad. Ja et need on NEED kuused, mida ma aknast näen.

    Ei ole tõlge, enda raamat on (kuigi on palju viiteid, kokkuvõtteid ja katkendite tõlkeid ka sees). See sattus mul esimese peatüki pealkirjaks – “Roheliseks kasvamine” – ja jäi sujuvalt ka kogu raamatu pealkirjaks.
    Vaatasin jah nüüd, ameeriklastel on “Growing Green” nimeline raamat. Seda pole ma ausalt öeldes näinudki.

  5. klassikat kah:

    “Ühel kevadööl kõndisin ma Pariisis puiesteel, kus laternatuled puude tiheda värske roheluse varjus metalselt läikisid, enesetunne reibas ja nooruslik, ning mõtlesin:
    Üks tuttav tänav meeles mul
    ja maja pargi sees…”

    kes on autor?
    / mälumäng 🙂 /

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.