Emakeelepäev: pärast ja peale

Aasta tagasi kirjutasin ka emakeelepäeval meie keelest.

Täna lisan ainult ühe suure märkuse: nii Salvesti kui Hippi laste purgisöökidele on suurelt ilusalt kujundatud “peale 6.elukuud” (number varieerub).

Aga peab ju olema “pärast”!

Sõna “pärast” vastand on “enne”.

Sõna “peale” vastand on “alla”.

Kui ma neid purke nägin, ei suutnud esiti oma silmi uskuda. Ja nüüd mõtlen, et võiks kusagile kirjutada ka – tootjatele, tarbijakaitsesse, äkki isegi ajakirjandusse.

TOIMET. Vaatasin huvi pärast, kas leian pildi Salvesti kodulehelt. Tootesilt pole näha, aga küll võib näha tootekirjeldust netis – kus samuti sõna “peale” vales tähenduses – http://www.ponn.ee/?id=259.

Muide, sõna internet on ikka imelik küll suurtähega kirjutada – Internet. Mulle meeldis see paralleel, et meie päike on samas ka taevakeha Päike. Nii et võib kasutada mõlemat pidi, olenevalt kontekstist.

Ise kasutan üha enam sõna net(t), aga tavaliselt kasutan seda jooksvas käändes, juurdlemata selle üle, kuidas see nimetavas käändes oleks õige kirja panna . Eilses Ekspressis nägin, et kodruvalt oli kasutatud vormi “net”, jäi veidi silma. Aga ega “nett” parem oleks. See sõna on eesti keeles ju olemas. Aga nii, nagu nett on viks ja samas on viks ka kingaviks, siis miks ei võiks olla nett ka internet? 😉 Kui keegi jälgida suutis.

35 arvamust “Emakeelepäev: pärast ja peale” kohta

  1. Oo, see pärast ja peale on mulle ka pinnuks silmas. Lugesin just aastavahetusel (tegelt polegi enam nii väga “just”) Douglas Couplandi “Tüdruksõber koomas” ja seal oli nii paksult seda pärast-peale viga, et südame ajas pahaks. Tahaks kohe tõlkijale-toimetajale kirjutada, et olge nüüd!

  2. Tõepoolest isegi raamatutes on sageli pärast ja peale kasutatud nii mõnigi kord valesti, kuigi keegi on lasknud oma nime isegi keeletoimetaja tiitli all ära trükkida.
    Mulle hakkas ka Ekspressis sõna ‘net’ silma ja seda just häirivast aspektist. Loogiline oleks eesti keeles “nett” – iseenesest täiesti normaalne sõna nagu kommgi, mis pikemalt on kompvek.
    Muide, kaks sõna, millega pidevalt samuti eksitakse, on järgi ja järel. Järgi tähendab “millegi põhjal”, järel aga “taga” või “pärast”.

  3. vohava net(t)-sõna asemel võiks juurutada eestikeelse sõna ‘võrk’: suupärasem ja päris hästi mõistetav
    (võrgukirjandus, võrgumaailm, võrgumängud jne)

  4. “Peale” on “pärast” asemel kasutusel isegi võrdlemisi autoriteetsetes tekstides – ühe meditsiinitoote kirjelduses olen seda keelekasutust märganud näiteks.. Ja igal pool mujal ka.
    Tartu Kaubamaja pöörduksel on ka “kena” silt: “max 6 inimest”. Samas on “kuni” ju ka hea lühike sõna selgitamaks, et korraga võib sinna ukse vahele ronida kuni 6 inimest.
    Ja muidugi “õieti” (mida kasutatakse alatasa “õigesti” tähenduses).
    “Tänu” ja “tõttu” väärkasutus on eriti jõle, “tänu lahtisele turvavööle” hukkutakse..

  5. Kahju kõiki kurvastada, aga viiane ÕS ei annagi nagu eriti võimalust tõlkijaile-toimetajaile kirjutada, et olge nüüd…
    Ajaliselt: {peale}→ pärast lõunat, pühi, kooli, seminari
    Et ei soovitata, aga ka otse ei keelata.
    Ükskõik muidugi, ise kavatsen surmani nende sõnade vahel tähenduse järgi vahet teha ja seda kõigilt lähikondsetelt nõuda.
    Aga kui juba väärkasutustest juttu, siis mind ajab hulluks murdesõna `asine`, mis päritolukohas (Saaremaa) tähendab ikka ja ainult jõukat, rikast. Asine mees on varakas, mitte asjalik – aga just viimases tähenduses kasutatakse seda ikka ja jälle. Kusjuures eriti koomiline oli kohata seda mõni aeg tagasi PM-s ühes ilusa emakeele kaitseks kirjutatud meediakommentaaris.

  6. Vaata, mina seda peale ja pärast traagikat ei jaga.

    OK, ma ise kasutasin tykk aega “peale” seal, kus endiste normide järgi on pärast.
    Köik mu vaesed keeletoimetajad – Tiina, Meelis, Eno… Sorry yhtpidi.
    Teistpidi, arusaamist ei sega, seega oki toki. Las aga olla.

    Samas, olen hirmus tänulik karmile Delfitädile Kerttu Passile, kes mul selle mädaneva hamba lusti välja tömbas, nii et nååd kirjutan pärast. Ole sa siiralt tänatud.

    Aga minu meelest ei ole midagi hullu lahti, kui lastetoidu purgi pääl on “pärast” asemel kirjs “peale”.

    Juhul muidugi, kui ema ei hakka seda toitu oma lapsele peale määrima:D:D:D:D

    Ja yldse, see keelehala ajab mind ökkima: et eesti keel sureb välja ja me ei oska seda hinnata ja… Böhh.
    Mul on alati tunne, et sellised kirjutajad hoiavad siidikinnastatud käsis pilbast ja pilpa pääl on seesamune.

    Kusjuures, pangu igasugu keeletorisejad tähele, ma armastan oma emakeelt.

    Ja muide, vaat see “tänu” ja “töttu” näide, vaat see funkab sajaga. Tänu lahtisele turvavööle hukkus inimene… jee ma tänu siin tunnen.

  7. ja see nett-neti-netti oleks mu meelest ka jummmalast lahe.

    Väga eestikeelne, topeltkaashäälik söna löpus.
    A mis vahe on internetil ja Internetil, minu varahommikune pea ei jaga.

  8. Mida teha riigiametnikega kes telekas kogu aeg registeerivad midagi kudagi? Ja samas on ka saatejuhid vigakeelsed. Aja- ja kohamäärusest rääkimata. Eilane eesti keel on hääbumas. Eriti kaasaegsetes orgastsoonides.
    Samas töötavad eesti keele asjatundjad mitmetes tarkades firmades tulutult. Ja nii see emakeel siis lohiseb…

  9. Mõtlesin veidi selle “võrk” vs “nett” üle ja leidsin, et tihtipeale kasutatakse suvalise arvutivõrgu tähistamiseks sõna “võrk” ja vaid Interneti tähistamiseks sõna “nett”. Mul on tunne, et selliseid näiteid on veel, kus erinevate tähendustega sõnu on eesti keeles tänu sellele rohkem, et ühe tähendusvarjundi edasiandmiseks kasutatakse laensõna.

  10. Nett, võrk, veeb – heal lapsel palju synonyyme. Kasutan kõiki mõnuga läbisegi, sõnad teevad keele rikkaks. Igal on muidugi, jah, omad varjundid. Ja suurem jagu inimesi ajab intra- ja interneti segi.

    Interneti suure või väikese algustähe puhul keegi tavaliselt väga sygavat loogikat ei otsi, enamik keeletoimetajaid ei tea selle ajaloost midagi ega tahagi teada. Meite lehes (mille tavasid ma suuremalt jaolt ka Kortsu juurutada yritan) kirjutatakse väikese tähega lihtsalt harjumusest. Aga võib ka lähtuda sellest, et kui vanasti peeti Interneti all silmas vaid yht võrku paljudest (või mitte nii väga paljudest), siis nyydseks on suur monstrum Fidoneti, Useneti ja kelle kõik veel kenasti alla neelanud ning internetist rääkides peetakse silmas neid kõiki koos (isegi kui mõni kuskil interneti kõhus veel hingitseb).

    Ega, jah, alati peagi keel rangelt õssu järgi käima. Samas võiks aeg-ajalt sekkuda stiilitaju. Tihti ei suuda inimesed keele eri kihistustel vahet teha ja siis ongi tulemuseks “Ee, päss, mis mässad? Igav vä?” rasvase lehepealkirjana. Halva maitse vastu ei aita muidugi ka ortograafia.

  11. mida vahet, kui sisust saab aru?

    Töesti, elu ei pea käima ÖSSU ehk normi järgi, elu ja keel peavad käima sisu järgi.

    Äh, ei viitsi sama laulu joriseda

  12. Mind näiteks häirivad kaks sõnaväärakat – lõppeks ja selmet?

    Lõppeks siis kasutuse lõpuks asemel. Miks see esimene sõna parem on?

    Selmet?… selle asemel on jah küll liiga palju paberit kulutatud :))

    Aga ma omalaste pealt näen küll kui raske keel meil ikka on. Paljude sõnade käänamist ja pööramist ei oska seletada muud moodi, kui et nii lihtsalt on :)))
    mees – mehed… tees-teesid :)))

    3 aastane tütar tuli reedel lasteaaist koju ja teatas uhkelt, et täna on eesti emade päev :)) …. liiga palju infot oli tema jaoks selles päevas :)))

  13. kahekesi ikka, mitte kahekesti.
    Aga -kuine ja -kuune on õiged mõlemad.
    Ja selmetit ei suuda ma kuidagi sõnaväärakaks pidada – tegemist on ju Johannes Aaviku pakutud uudissõnaga, mille kasutamist meile, esmakursuslastele, väga-väga vana professor paul Ariste kunagu südamele pani. Et tore sõna ja andke talle elu. Ju siis antigi, sest üsna sage teine juba.
    Aga eks see meeldimine-mittemeeldimine ole üldse subjeltiivne. Mind ärritavad näiteks ostlema ja poodlema – no mille krrdi pärast poode pidi hulkumist ja raha laiakslöömist tingimata ühe sõnaga peab saama välja öelda? Enne šoppamise tulekut saadi ju ilma hakkama – saaks edasigi.
    Aga sellega mina küll nõus ei saa olla, et kirjakeele ainus norm on “peaasi, et aru saab”. Areneb keel ju niikuinii, aga kui selle kõnelejaid on nii vähe nagu meie puhul, siis võiks ikka selle alleshoidmist tõsiselt võtta. Muidu ongi üks puder ja kapsad varsti – sest aru ju saab.
    Miks Jaan Krossi põlvkonnal häda polnud, et raske emakeel ja reeglid ei jää pähe? Jäid. Tulemuseks oli nauditav keelekasutus erialast sõltumata – vanakoolimehed ikka oskavad rääkida-kirjutada. Aga nüüd tuleb tööle diplomeeritud eesti filoloog ja kirjutab selliste vigadega, et nutta tahaks, mitte toimetada. Mis siis veel teistest rääkida, kui filoloogki enam keelega hakkama ei saa.

  14. Oh, ja veel tahtsin ma öelda, et rasvane lehepealkiri “Ee, päss, mis mässad? Igav vä?” võib tekkida ju just nimelt hea stiilitaju tulemusel. Kõik sõltub ikka tekstist, mida pealkirjastatakse.
    Ja kõige hullemad on väljaanded, mis peavad end nii väärikaiks, et saavad endale lubada vaid “Toimus üritus”-laadis pealkirju.

  15. Nõus Andryga selles osas, mis keele arengut puudutab. Osalesin isegi oma emakeelevaimustuses ja idealismis sellises rühmituses nagu Eesti Keele Kaitse Ühing. Kahjuks oli selle organisatsiooni nimetus pisut ebatäpne. Õigem olnuks Eesti Keele Kasutamise Kallal Irisejate Ühing. Ehk siis, kaitse seisnes lauskriitikas ja ainult selles. Minu meelest iga asja kaitsmine tähendab idee laiendamist ja tutvustamist, väljasuretamiseks sobiv taktika on aga lauskriitikust keelekaitsegatemataputerrorist.

    Keel muutub ja kohaneb, kuid tema põhialused jäävad samaks. Täpselt nagu meie rahvakildki, muutub ja kohaneb, kuid ei mineta oma olemust. Selle adaptsiooni ja enesealahoiu sümbioosi üle peaksimegi kõige enam uhked olema, mitte oma uhkusest end ise kriitikatulvas surnuks materdama.

  16. Mina pean kahjuks täpitargaga ühinema selles osas, mis puudutab ülikooliharidusega inimeste keeleoskust. See tõesti läheb kogu aeg kehvemaks. Keskmiselt muidugi – on ka praegu väga häid keelekasutajaid, aga keskmine tase kukub pidevalt.
    Kõiges uhkusetulvas adaptsiooni ja enesealalhoiu sümbioosi üle paneb see ikkagi pisut muretsema. Muutumine ja kohanemine on enesestmõistetav, paratamatu ja tänuväärtki, aga just põhialused tikuvad ju paigast ära minema. Aru saamine ei tohiks tõesti keelekasutuses ainsaks kriteeriumiks olla.
    Kusjuures materdamisest võib ka tulu tõusta. Näiteks need (no igal juhul enamik neist), kes Helju Valsi tippaegadel (ja neid aegu ei anna mõistetavatel põhjustel võrrelda ta praeguste ülesastumistega)tema keelehooldest läbi käisid, said aeg-ajalt tunda end alandatute, solvatute ja porri tallatutena, aga on talle tagantjärele ikkagi tohutult tänulikud.

  17. …näiteks mina. 1992-1997 Favoriidis.
    Helju tahtis võimalusel alati “autoriga vestelda”, kui ta välja trükitud käsikirja oma punase pastakaga oli ära teinud. Vestlustel võis ta pahasti öelda, võis sind mitte kuulda või kuulata, võis kanduda ei-tea-kuhu teemadesse, aga – lõppkokkuvõttes – ütles tohutult palju selliseid asju, mis meelde jäid ja mu keelt korrastasid.
    Kordasin seda kogemust eelmisel kevadel “Minu Ameerika” 1. osaga, mida Heljul palusin keeletoimetada. Teiste raamatutega mul polnud kahjuks seda aega, et istuda pool päeva tema juures ja arutada ning siis hunnik paberil tehtud parandusi kolme päeva jooksul sisse viia… Tavalisi keeletoimetajaid on ju palju lihtsam, kasutada – saadad faili ja tema saadab faili tagasi, kõik.
    Aga ma tahaksin küll Heljut uuesti kasutada, loodetavasti saan endale selle aja planeerida.

    Ilmselt on ta keelekasutuses asju, mis on koolkonna küsimus (“tahaks” – halb, “tahaksin” – õige), või mis on maitse asi (kas kuue kotiga üle mere tulek võib olla “kolimine”? Helju arvab, et ei), aga palju on tal sellist, mille suhtes saan “ahhaa! õige küll” elamuse. Näiteks “rühm” on parem kui “grupp”.
    Ja mingisuguste väljendite kallal on ta nõus päevi mõtlema ja siis helistama vaimustusest kiljudes, et leidis kõige õigema lahenduse.
    Vaat selline keelenaine.

    Ma olen ikka vahel mõelnud, et temast ja temaga tuleks kuidagi raamat teha, aga siis on kõrvalt öeldud, et “ei müü”, et keda see keel(enaine) nii väga ikka huvitab.
    Mis te arvate muidu?

  18. Eks selle raamatu lugejaskond muidugi keelehuviliste inimestega piirdub, see on selge, aga viimase poolsajandi koloriitsemaid keeleinimesi on ta küll igal juhul.
    Praeguseks on aastad ilmselt ikkagi oma töö teinud, neist keelekommentaaridest, mida ta aegajalt veel kirjutab, on teinekord ikka üsna raske sotti saada – et mida ta nüüd siis õigupoolest ütelda tahtis. Ja kõik need tragikoomilised lood lähiminevikust – kui ta pahandas, et miks on peatänaval ingliskeelse nimega kohvik – Catwalk siis. Lõpuks jõudis koguni arutluseni, et mis pistmist on Rüütli tänaval kassidega, et kohvik Kassikäiguks nimetati, aga kui siiski, siis miks mitte eesti keeles – ja miks seda ülepea veel moekohvikuks nimetatakse?!?
    Oma hiilgeaegadel oli ta aga tõesti äge mutt. Mis mulle eriti meeldis – talle pole nii oluline, kas iga koma on viimase vindini õiges kohas, teda huvitab rohkem keelekasutuse nõtkus ja värvikus, isikupära, väljenduse täpsus…
    Olen minagi ta käes pisaraid neelanud omal ajal, sest kui ta tahtis – ja enamasti ta tahtis – võis ta ikka vägagi sapine ja salvav olla. Kusjuures keele arenemine-muutumine käis tema käes õige kähku. Sel ajal, kui kõik veel paberil käis, juhtus seda sageli, et andsid Heljule käsikirja ja said selle põlglike kriisete saatel tagasi tulipunaseks kritseldatuna. Passisid siis sobivat aega ja andsid käsikirja tähtegi muutmata uuesti – siis, kui Heljul oli silmatorkavalt hea tuju või kiire võimlema. Ja said tagasi paari parandusega ning kommentaari saatel: No palju parem on nüüd, saad küll, kui pingutad!
    Solvumisi oli ikka palju, aga tagantjärele tänulik – jah, kahtlemata.
    Mis aga raamatusse puutub, siis äriprojektina see kardetavasti tõepoolest kasumlikuks ei osutuks.

  19. Kuis see `tahaks` koolkonna küsimus on? Minu arusaamist mööda on tahaks lihtsalt 3. pööre: ma tahaksin, sa tahaksid ta tahaks – sellepärast on mina puhul õige tahaksin.

  20. Ma tahaks minna. Ma oleks läinud. jne. Kas see on keelatud?
    Igatahes pani Helju mulle igale poole juurde -in. Tahaksin.
    Ja ma nii nüüd kasutangi, arvates, et on koolkond.
    Aga võibolla jah oli see “ma tahaks” siis viga lausa.

  21. Mida juttu.
    Absoluutselt hästi myyks selline raamat!

    Mingi uurimus meenub, kas mitte Ilona Martsoni magistritöö mitte, vöi mingi muu asi, igatahes on seal ära toodud, et kirjaniku raamatute läbimåågile möjub köige soodsamalt see, kui tema nime lehes pidevalt tråkitakse.

    Eriti, kui selle keelelood tema värvika olemusega. Ja elu ja mötlemisega.

    Lisaks, veel ostetakse sellepärast, et eestlasele on keel tähtis. Rääksin pronksiöö ajal köikidele oma vene söpradele, et meie identiteet ja teie identiteet on erinevad.

    Teie oma on käega katsutav, söduri kuju vöi Kremli måår vöi viinapudel vöi mis iganes.
    Meie identiteet on seotud katsutamatuga. No sa vöid Sakala maha löhkuda, Sa vöid Estonia maha löhkuda, isegi Toompea laiali kanda, ikka jääb identiteet alles.
    Meie identiteet – See on riik, aga enneköike keel.

  22. Krista: minu 3-aastane tuli emakeelepäeval koju ja teatas, et täna on naistekeelepäev :))
    Et naistepäev ja alles oli ka ja nii see asi sassi läheb…

  23. Et see absoluutselt hästi müüks, on kahjuks keelega lähedalt seotud inimese idealismus – näitavad varasemad kogemused, Helju enda raamat sealhulgas

  24. “Pärast” ja “peale” on nüüd (kahjuks) vabaks lastud, kipun siiski teisi parandama ning turri minema vale kasutust kohates.

    “Õieti” ja “õigesti” väärkasutus jääb aga rohkem kõrva põhja-eestlastele, sest “õieti” on Lõuna-Eesti murretes esinev sõna ning mul endal lipsab see aeg-ajalt suust (aga mitte kirjutades), kuigi tean, kumb on õige.

  25. Vabakslaskmine tõepoolest ei pea midagi tähendama – lasti mõni aeg tagasi ju täiesti ÕSi järgi ka pensjon kirjutada, nüüd enam õnneks mitte. Kuivõrd mina ei usu, et ootamatult on kasvanud peale inimesed, kes enam nende kahe sõna – peale ja pärast – vahest aru ei suuda saada, ehkki siiani on suudetud, ajan ka ikka vana joru ja nõuan endiselt, et öeldaks/kirjutataks nt “Kell kuus õhtul pärast sõda”. Ei mingeid pealeid 🙂

  26. Üks keelt solvav väljend on “mina isiklikult”.
    Seda kasutab kahjuks enamik kaasmaalasi.

  27. Heh, kasutan seda sageli… Aga kontekstis. Näiteks kui me oma mittetulundusühingu koosolekul arutame asju. tahan selle väljendiga öelda, et see on lihtsalt minu isiklik arvamus ega pruugi ülim tõde olla.
    Mhm.

  28. http://www.eki.ee/dict/qs2006/index.cgi?Q=peale&F=M&O=0&E=0
    … Ajaliselt: {peale}→ pärast lõunat, pühi, kooli, seminari. …
    ja: LOOKSULGUDES ja NOOLEGA on sõnad või väljendid, mida on soovitatav vältida. Nende järel on keelendid, mida peaks kasutama. Vt lähemalt osast „Soovitamine”.

    nii et pole vist ikka päris vabaks lastud.. mind isiklikult see pealetamine häirib, aga samas – kui seda kasutab valesti tõesti ca 99% inimesest, oleks ehk aeg see õigeks kuulutada.. 🙂

    kommentaar helju teemal – ühinen täiesti täpitargaga selles osas, et järjest enam on raske sotti saada, mis ta kommentaari MÕTE on.. peale grafomaania.. ma võin praegu liiga teha, aga lisaks catwalkile – kas polnud mitte hv see, kes ei saanud aru, miks peaks vanemuise kohvik olema shakespeare’i nimeline? noh et mis on tartul shakespeare’iga pistmist.. tule taevas appi! aga ma tegelt ei mäleta, kes selle geniaalse kolumni autor oli, tundub, et helju, aga võib-olla siiski mitte. sel juhul – palun andeks..

  29. Gümnaasiumi emakeele tunnis väideti, et öeldes “mina arvan seda” saavad kõik aru, et sina seda mõtlesid. Alternatiiv olevat “isiklikult arvan seda”. Öeldes “mina isiklikult arvan seda” korratakse ennast 2x.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.