Kiri Sulle

TOIMET. SEE POST ON MUSTANDISSE KIRJUTATUD KAKS NÄDALAT TAGASI.

Kujutan Sind täna korra ette, blogilugeja, kes oled minu sõber. Natuke on Sul võibolla mu õe või venna või isa või tädi Helle nägu, või ekskolleegi nägu, või keegi selline nägu, keda ma ei teagi, aga Sul on minu suhtes head tunded ja nüüd Sa küsid mult vahel: kuidas läheb?

Ja ma kirjutan Sulle.

Tere, jah, väga kiiresti läheb. Kui ma täna käisin kuuri alt puid toomas, tuli selline mõte pähe: kuidas mu vanatädi Salme meenutas oma Siberi-aega “Ega ma tagantjärele ei saagi aru, kuidas me hakkama saime, täitsa imestan; aga elasime sel ajal lihtsalt päeva korraga ja saime hakkama!” Arvan, et see praegune aeg läheb ka meile samamoodi mälestustesse.

Lühidalt öeldes: meil on kaks väikest last ja kahekorruseline puuküttega maja ja täistöökohaga ning täies mahus ülikoolis käiv mees… ja mina, kes tahan teha süüa võimalikult mahedalt (no näiteks maheporgandite koorimine võtab aega, kui näiteks külmutatud porghanditükid supermarketist saaks ju lihtsalt sekundiga toidu sisse visatud).

Ja meil ei ole abisüsteemi. Ei ole meil vanaema ega vanaisa siin linnas, ja õel on omal rasked ajad, sest temal on ju ka 8kuine beebi ja mees on tal enamiku ajast Inglismaal.

Ah, ma ei tahtnud ju viriseda! Lihtsalt sattusin põhjendama, miks ma Sulle nii harva kirjutan.

Elu on kohati muidugi väga armas. Anna ajab end püsti ja üritab esimesi samme. Marta küsib kogu aeg “miks”. Miks on inimestel pepu? Miks on inimestel juuksed?

…Lihtsalt, kohati on samas see tunne, et ma ei suuda elada tänases ja mõtlen sellele, kuidas homme läheb elu kergemaks ja ma saan end välja magada, sest Anna on suurem; ja suvel ei pea ahju kütma jne…

See on mu elu, olen ise selle valinud.

Üha valusamalt tunnen seda, kuidas ma pean õppima valikuid tegema. Kas Sina oskad valikuid teha või oled sina lihtsalt oma hoovuses, kus eriti valikuid ei peagi tegema?

On mõningad asjad, kus ma tunnen end alati hästi. Et – see on õige valik. Näiteks lastejuttude väljamõtlemine. Samas näiteks on suur kahtlus igasuguse kirjastustegevuse suhtes. Pikemalt sellest praegu Sulle ei kirjuta, aga lühidalt – olen jõudnud veidike ummikusse tõdemusega, et enamik loomingut tekitab ju (selle loomingu) tarbijaid juurde. Ei ole ma nii ärinaine, et see mõte lihtsalt ära tagataskusse panna. Aga pole ma ka niisugune fanaatiline tarbimisvastane, et sellest mõttest midagi kardinaalselt järeldada. Niisama kõlgun siin seinast seina.

Kahtlusi on mul ka selle lastehoiu seltsi suhtes, mida ajame. Jälle lühidalt: iga laps on imeline ja vaeva väärt, aga see, kust algab pisike poliitika (MTÜ liikmete vahel) ja suur poliitika (meie ja linnavalitsuse vahel, näiteks) – kas see on minu vaeva väärt?

Kas ma ei peaks parem lastejutte kirjutama? Sest lõppude lõpuks teeb just see mind kõige õnnelikumaks.

Ahjaa, siis tahtsin veel seda mainida Sulle, et käisime Justiniga pereteraapias, et õppida enda perekonda kaitsma välismõjude ja -süütunnete eest ning vabaneda suure suguvõsa… kuidas öelda… liigsest mõjust. Ära täpsemalt küsi, ma ei räägi. Aga kui Sa vahel mõtled, et läheks pereteraapiasse, siis mina küll soovitan. Kui Sa mult konkreetsemalt küsid, keda ma soovitan, siis – Kiira Järv on meie psühholoog, ja väga hea on ta.

Kahe päeva pärast sõidab Justin ära USAsse konverentsi-komandeeringule. Õnneks lubab natukeseks kevadilma. Küll ma kuidagi siin kahe lapsega hakkama saan. SIIT SEE POSTITUS KATKEB. SAIN ÜKSIKEMA ROLLIGA KENASTI HAKKAMA (JA SELGUS, ET MUL ON TÄIESTI ARMAS JA TOIMIV TURVAVRGUSTIK, KUI ÜHEKS ÕHTUKS-ÖÖKS HAIGEKS JÄIN, SAIN ABI KIIRELT.

ÜLEHOMME JÕUAB JUSTIN BOSTONIST JA NE YORGIST TAGASI KOJU.

10 arvamust “Kiri Sulle” kohta

  1. Köik ju liibub laabub

    Aga tegele kirjutades töesti vaid sellega, mis sulle röömu toob teeb tekitab

    Mina otsustasin seda ja kas Sa tead ka, kallis Epuke, kui hea see on.

    Tahad, ma öpetan hea nipi, kuis rööm eneses iga kell yles leida. (Anna siis meili peale märku)

  2. Olen ise oma elu jooksul korduvalt eksinud järgmise soovituse vastu:

    Saavuta kõigepealt rahulolu iseendaga, siis paku seda rahulolu lastele, kui üle jääb, siis abikaasale, edasi lähedastele, sõpradele. Kui sinu ümer on rahu ja kindlustunne, tekib jõudu ka maailmaparandamiseks.

  3. Kõikse paremat,Epp!
    See kirjutis on kaudselt nagu mulle, kes ma ammu js pidevalt Sind loen ja ei ole sõna sekka öelnud.
    Mul on väga kahju, et Sa paar aastat tagasi ei leidnud võimalust mulle Häädemeestel külla tulla (siis Sa vist käisid Tõstamaa kandis, nagu ma õieti mäletan).
    Minu tervis on sestsaadik aina “sitemaks” läinud, nüüd saan hädapärast ainult kepi najal komberdada.
    Kalju

  4. Epp, ma olen just pidanud kahele inimesele loengut selle kohta, kuidas sa oledki suurepärane kirjastaja, keda Eestil väga vaja on ja täidad täpselt seda kohta, mida kõik ootavad – ja mida vaid vähesed on võimelised täitma. Ära kirjastamist küll maha jäta!

  5. No ideaalis võiks see nii olla, et mul on kirjastamiseks rohkem aega ja pea valikute osas selge. Siis võiks küll minust nii ilusasti rääkida ;). Aitäh igatahes.

  6. Kalju, see oli alles eelmise aasta juunikuus (käisime Varblas ja seal olid surnuaiapühad). Ja ma arvan, et tuleme sinnakanti uuesti justnimelt kunagi kevadsuvel sel aastal. Äkki sel aastal trehvame, kui sobib?

  7. ma olen ülinõus hundiuluga:)

    ja paariteraapia on väga vinge asi! mina väidan, et meie perel algas pärast seda uus elukvaliteet:)) soovitan kah kõigile.

    aga muidu – jah, elu kergemaks muutumine füüsilises mõttes on pöördvõrdelises seoses laste kasvamisega:)

  8. Kirjutamise ja kirjastamise kohta Leelo Tungla luuletus –

    Kui loobuks ühest raamatust,
    kas säästaks ühe kase?
    Mu saamahimu saamatus
    mind valida ei lase:

    ma kirjutan kui teisedki
    ja nutan taga kaske.
    Saen oksa nagu teisedki.
    Kui ütlen, et on raske,

    siis kõik mind rõõmsalt usuvad:
    oh loodus, vaene loodus!
    Kas inimene rusuvat
    näeb iseenda loodus!
    (1975)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.