Nostalgiliselt jätkates

Rääkisin just Justiniga, kes seal teisel pool maakera praegu viimaseid asju pakib ja peagi lennujaama sõitma asub. Nädala ajaga on ta käinud ühel konverentsil (Bostonis), ühel koosolekul (Manhattanil), venna juures ööbinud (Hobokenis) ja vanemate juures ka (Long Islandil). Nad olid seal just kõik koos suure iiripärase pajaroa söömise lõpetanud ja magustoiduks oli iiri soodasai… Eks ikka homse Patricku päeva auks.

“Kuidas seal siis muidu on?” küsisin telefonis. “Mis tunne on jälle tagasi olla?”

“Noh… Sel aastal on lihavõttekaunistused ja Patricku päeva kaunistused üheskoos, tead ju küll, sõidad siin ringi ja vahid neid täispuhutavaid jänkusid ja rohelisi mütse… Ja siis homme olen Eestis, kus pole meie tänaval mitte kellelgi mitte ühtegi kuradi kaunistust ..” Ise naeris kohmetult.

Ma sain umbes aru küll, mis ta öelda tahtis. Ta on samamoodi kahe vahel, nagu mina. Mõlemal pool on natuke imelik.

Praegu see helisebki ja kolisebki mul sees. Jah, need nõmedad ukseesised kaunistused seal Ameerikas. Midagi neis on. Vähemasti oli alati huvitav Belle Harboris ringi jalutada. Alles võeti valentinipäeva südamekesed ja mummukesed maha, kui juba sõitsid Patricku päeva ristiklehed sisse jne. Mõttetu raiskamine, muidugi. Siin Tähtvered kõnni ringi mis iganes aastaajal, sellist mõttetut raiskamist ei näe… ja hakkad seda vahel mingil kummalisel kombel justkui peaaegu et taga igatsema. Mhm.

Kindlasti igatsen ma Belle Harbori iirlasi taga. Seda, kuidas nad laudteel pinkide peal punapõskselt istusid ja õlut jõid ja igaühega juttu tahtsid ajada. jnejne.

Panen siia lingid: meie kunagine (praegu varjusurmas) fotoblogi, otsing märksõnaga “iiri”

ja kaks aastat tagasi Patricku päeval tehtud fotosessioon akendest.

Oot, otsiks veel. Siin on USA iseseisvuspäeva ehk 4. juuli eesaedade galerii. Üleeile emakeelepäeval, muide, oli siin Tähtveres kodutänaval lipud puudu pooltel majadel.

Halloweeni näeb siin ja siin. Einoh, neid elektripuhuri peal võbisevaid kolle vaadates hakkabki nostalgia üle minema.

5 mõtet “Nostalgiliselt jätkates

  1. andry

    Elektripuhuri peal vöbisevad kollid. Hee. Ehee.

    Igatsemine on nii hea tunne, paneb liikuma. Ja see on surpersuurepärane, kui inimene tunneb end kodus mitmel pool.
    Liikumine on hea. Mitte lati ja mitte köigile, arvan, aga mulle meeldib ja sobib.

    Mulle ei meeldi, kui blogikommentaaris kommija kukub rääkima, et mul ka, mul ka, minu kogemuse järgi vms.
    Ongi ju nii, t tekste kirjutatakse köigepealt enesele, ja kui hää tekstiga maha saad, siis teistele. Äratundmiseks ja yldse.

    Siiski, siinkohal ei saa mainimata jätta, mul on kaks kodu Eestis, ja yks siin Rootsis. Mis tähendab seda, et mu kodu on tegelikult seal, kus ma olen.

  2. Kissu

    Siinkandis vist kaunistatakse rohkem sissepoole, enda jaoks. Õues lehviv majasuurune kana ei tekita mulle mingit pühademeeleolu, erinevalt ise kraavi äärest korjatud pajutibudega okstest, alustassil kasvatatud lihavõttemurust ja lapse voolitud plastiliinijänestest…

  3. Aivar

    Tere Epp.

    “Every man is an island.”

    Ja see on nii kuradima valus ja see on nii kuradima vabastav ja hea kui see teadmine saab sulle iga su ihurakuga arusaadavaks ja selgeks.

    Terv.

  4. andry

    juu aivar, juu

    aga saartest, neist mänedki moodustavad arhipelaagi

    ja mäned ei moodusta.

    mu meelest see epukese ploog on täitsa arhipelaag

  5. Anz

    USA lipp ja sümbooolika on väga ilusad ja tekitavad patriootliku tunde neid vaadates.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.