“Kui mul on aega enda jaoks, siis kammin juukseid ja käin WC-s”

Mina võin liialdamata öelda, et elu pole mul kunagi kerge olnud ;). Raskused on erinevad, seda küll: vahel pole näiteks olnud sõna otseses mõttes raha söögi ostmiseks, nii et kõht koriseb. Praegust eluperioodi iseloomustab palju raha (palju selles mõttes, et… minu jaoks palju, sest tavaliselt on mul seda vähe olnud) ja vähe aega. Vähe keskendumisvõimalusi. Vähe magamist. Vähe kontrolli oma igapäevaelu kulgemise üle. jne,

Sellest va koduperenaiste igapäevasest kangelaselust ei räägita eriti. Võibolla mõne koduperenaise meelest see polegi kangelaselu, aga minu jaoks on küll. Kindlasti oleksin ma võinud sellesama iseenda iseloomuga olla lastetu ja vallaline boheem (mitte et elu siis oleks lihtne olnud), sama võib öelda ka Justini kohta.

Aga elu läks nii, et nüüd oleme ühendatud majapidamise ja lastekasvatamise projektiga, samas aga üritades mitte endas seda boheemkunstnikku ära kaotada.

Pereteraapias kirjutas Kiira tahvlile küsimuse: “Kes on su elus kõige tähtsam?” Kelle vajadused on olulised? tee nimekiri.

“Esiteks mina ise,” ütlesin ma spontaanselt.

Justin: “Ma arvan ka, et mul oleks esimene “mina”.”

Kiira näis isegi üllatunud olevat, kui ütles: “Jah!. Ta ilmselt arvas, et peab meile hakkama seda selgeks tegema ja et me oleme selle teadmise kusagile süütunnete alla matnud.

Ei, ikka enese õnn on kõige ees, siis tulevad abikaasa ja lapsed, sest kui sa ise oled õnnelik, saad seda teistele kiirata.

Ja nagu lennuõnnetuste puhulgi õpetatakse, hapnikumask tuleb kõigepealt endale leida, siis saad teisi abistama hakata nendele maskide panemisel.

Mitte et meil siin lennuõnnetus oleks. Aga vaieldamatult on rasked ajad. Justinil on sel semestril ülikoolis viis loengukursust ehk täiskoormus, lisaks on tal sel hooajal palju konverentsireise (ka praegu on ta kodust ära konverentsil). Martal pole praegu üldse lasteaeda.

Ja mina siin… üritan leida tasakaalu, rahuldades kõigi nende vajadusi, kes mul seal nimekirjas on, üritades iseennast mitte unustada (hetkel tähendab see lastejuttude kirjutamist.. õigemini ehh, välja mõtlemist, aga üles kirjutada ei jaksa).

Tookord Indias, kui raha ei olnud ja kõht korises… Elasin aašrami suures ühikatoas, madratsitel oli umbes kakskümmend naist. Käisin iga päev vaatamas pangaautomaadi juures nagu näljane vasikas lehma juures, et kas on midagi tulnud – vaat see oli aeg, kui 1000kroonine honorar Eesti ajakirjandusest aidanuks väga, aga millegipärast honorarid viibisid.

Tulin tagasi ja leidsin oma madratsipeatsi juurest koti koos kolme pirukaga. Ma ei tea, kust need pirukad sinna said. Küsisin kõigilt madratsinaabritelt ( kes ruumis hetkel olid, neilt kohe, ja ülejäänutelt õhtupoole, kui pirukad olin juba ammu ära söönud) .

Need ei olnud mitte kellegi pirukad. Minu jaoks oli see üks neist mitmetest tähenduslikest hetkedest elus, mis näitas, et jumal on olemas. Mismoodi täpselt käis see juhuste rida, mis pirukad minu peatsisse tõi, see mind enam ei huvitagi.

Aga ma teadsin, et ma pole üksi.

Sama päeva õhtul küsisin raha inglasest sõbralt, kes oli minust sisse võetud ja kellega olin üritanud seetõttu distantsi hoida (armulood aašramis ei ole õiged asjad, mina olen sellest koolkonnast).

Küsisin laenuks, aga ta andis niisama ja palus mitte kunagi tagasi anda. See polnudki ju üldse palju raha, sest elu Indias on tegelikult ülimalt odav, söödud saab näiteks 20 krooniga päevas.

Ja nädala pärast halastas mulle ka pangaautomaat ja sain temalt raha lüpsta. kriis oli ületatud.

Ma tean, et üks targa ja küpse(va) inimese tunnus on oskus vajadusel abi paluda.

Ja ikkagi ma ei oska seda hästi. Aga õpin.

Pereteraapias joonistas Kiira meile pabertahvile kogu suguvõsa (tegelikult sinna algselt läksimegi selleks, et Justinipoolse suguvõsaga suhteid parendada, aga tegelikult hargneb hea teraapia käigus muidugi igasuguseid muid asju ka välja).

“Kus on siin need inimesed, kellelt te saaksite abi paluda?” küsis ta. (Seda küsis ta pärast seda, kui me ei suutnud meenutada viimast korda, kui me midagi Justiniga oleks teinud kahekesti, ilma lasteta.)

Vaatasime seda skeemi.

“Õde? Elab ta ju Tartus.”

Nojah. Õde on otse öelnud, et ta ei jaksa, sest Marta on nii aktiivne ja Anna roomab. Tal endalgi raske, oma eelteismelise ja oma beebiga ja oma välismaal töötava mehega.

Isa ja võõrasema ei ela Tartus ja käivad tööl.

Tädi samuti.

Jah, ma olen kade neile noortele koduperenaistele, kellel elab samas linnas ema, ämm, vanaema… Jah, ma tean, et ka nende elu pole probleemitu… Igaühe klaas on pooltühi ja pooltäis. Ma tean. Minu klaas on ka pooltäis – mul on leitud tervelt kolm inimest siit linnajaost, keda ma usaldan Marta hoidmises ja kes seda raha eest vahel teevad.

Praegu on tegelikult kaks põhjust, mis meelt mõruks teevacd. Kohe jutustan.

—-

Täna tuli Martaga mängima tema 13aastane lapsehoidja-suurõde-sõbranna Maša ja tõi kaasa hennatuubi. Mulle meeldib, kui tüdrukud meisterdavad, eile näiteks plätserdasid guaššvärvidega. Seekord küll lõi mul ohutulukese põlema, sest seda meisterdamist tehakse ju sõna otseses mõttes omal nahal. Ja ma ei ülehinda igasuguseid kosmeetikafirmasid – oma asju müües nad inimeste tervise pärast üleliia küll ei muretse, nad mõtlevad ikka oma müügitulemuste peale. See on selgemast selge.

Aga panin ohutule kinni, sest meie Marta oli nii elevil.

“Tahad, teen sulle ka?” pakkus Maša mingil hetkel. Esimesel hooga ütlesin “Ei!” ja kolme minuti pärast “Hea küll, joonista mulle üks naerunägu!”

Nüüd on mul randme peal pisike naerunägu, aga see ei paista väljagi, sest terve käeselg on punane, lausa natuke paistes ja sügeleb hirrrmsasti. Mu tütrel Martal sellist reaktsiooni ei tulnud, aga…

Aga mure on tagasi, kõigi nende maailma inimeste pärast, kellele iga päev igasugust saasta pähe määritakse.

Ja mure enda pärast ka, käsi on valus ja vastik.

Kuidas ma küll sain nii hajevil olla ja seda üldse endale ja oma lapsukesele peale lasta panna. Muidugi, magamatus. Ja ei taha ju lapse sõbrannale öelda, et “Atäh, aga pane parem see ära!”

Tuubilt koostise vaatamine muidugi seletas. Nn loodusliku henna tuubi sees on metüülparabeen, mis seostub allergiate ja vähkkasvajaga. Vaadake ise – siin on lihtne guugli otsing.

Ja kuidas ma nii loll küll olin. Scratch scratch scratch

Mäletan, kuidas meie emal ta viimastel eluaastatel aina randmed sügelesid. See oli vahetult enne seda, kui tal peaasjukasvaja leiti. Minu keskkooli lõpukevad. Ta istus laua taga ja aina sügas oma randmeid. Nii, nagu mina praegu.

uhhh.

Kasvajate tekkeks on muide vaja kahte asja. Keskkonnamõjusid ja geneetilist soodumust. Viimast ei saa mitte mingitmoodi muuta. Nagu ütles mu tuttav, geneetikaprofessor New Yorgist, tsiteerin mälu järgi: “Põhimõtteliselt saab juba beebil diagnoosida, kas tal on rinnavähigeen või mitte. Ja edasi on juba ta oma elustiili valikute küsimus, kas ta haigestub varakult või jõuab enne haigestumist vanaks saada ja millegi muu tõttu ära surra.”

Nii et mina panin täna omale – ja oma tütrele -ühe paraja paugu, mis meie elustiilivalikuid puudutab.

Scratch scratch scratch

Aga naerunäo tahtsin lasta joonistada oma käeseljale, sest tuju oli juba enne mõru. Sest eile mänguhoos jäi meie armas emakavaba emane kass Tibu-Kiisu-Liisu-Miisu ühte tuppa korra kinnise ukse taha ja pissis sinna.

See on meie kõige suurem tuba, see on selline pooleldi kolikamber, kus on kappide taha ja voodite alla asjad topitud. Seal on umbes sada sellist kohta, kus hädas kass võiks mõelda, et “huh, siin on hea kõrvaline nurgake oma põie tühjendamiseks”.

Panin Marta ja Maša ja iseenda mööda tuba ringi nuuskima, lasime seal vahepeal lausa neljakäpakil ringi. Kust tuleb hais? Öökima ajav kassipissilehk oli justkui igal pool. Aga allikat ei suutnudki me leida.

Ja sellest pidi ju meie külalistetuba saama.

Tõin kassi tagasi sinna tuppa (pärast seda, kui olin solvunult ta välisukse taha tõstnud ja kui tema solvunult mitu tundi kadunud oli ega tulnud mu kutsumise peale). Lootsin, et kass näitab oma kehakeele ja nuuskimisega, kus see kõrvaline koht on, kus see haisu allikas on.

Aga ta kas ei pidanud seda enam oluliseks või otsustas teha nägu, et tema ei tea midagi… Vahtis niisama ringi ja nurrus ärevalt.
Kui kellelgi on ideed haisu lokaliseerimise operatsiooni läbi viimise suhtes, siis – kommentaariveerud on avatud.

Eh elu, ma ütlen!

Koperdab porisedes vasakule… Stseeni lõpp.

21 arvamust ““Kui mul on aega enda jaoks, siis kammin juukseid ja käin WC-s”” kohta

  1. Jah, see kassipissihais. Kui minu täiesti niru nina mingit lõhna ilma sundnuusutamiseta tunneb, on lõhn ikka vänge. Ja meil levib seda ikka ja jälle… kõuts ju märgistab :S
    Ja tõmbavad tedagi igasugu nurgatagused, pesukuhjad jms.

    Aga rääkides igasugu hädadest ja rasketest aegadest, siis vist ikka kõige tähtsam on oma pere, liitlane kaaslase näol. Ja see on sul ja teil kummalgi olemas, nii et seljad kokku ja edasi! 🙂

  2. Tavaliselt teevad kiisud oma häda kuskile kilekoti peale. Siiani on kõik minu tuttavad kassiomanikud kurtnud, et niipea kui kilekott pikemalt põrandale ununeb on kass seal peal kraapimas ja ka loigud sinna peale tulemas.
    Kassipissihaisu võtab ära õnneks tänapäeva kodukeemia. Mis kahjuks haiseb veel hullemini kui kassipiss. Ise elasin hiljuti üle kohutava kodukeemiamürgistuse. Ja justnimelt haisust. See oli “kõigest” mööblipuhastaja. Ja see hais püsis kodus mitu päeva.

  3. Nii halvasti siis kõik? Katsu sättida asjad tähtsuse järjekorda. Keskendu esialgu lastele. Las muud tegemised olla! Lastel on see hea omadus, et nad kasvavad suuremaks, kuigi öeldakse jah, et väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured.
    Selle ühe hennatuubi pärast ära ka nii muretse. Nii võib ju lolliks minna! Ole edaspidi lihtsalt targem!
    Opereeritud kassi kusi ei peaks haisema enam nii jõledalt?!
    Varsti tulevad paremad ajad! Kevad ja suvi.Rahu!

  4. pidi ikka suur nälg olema, kui indias, kus saab kenasti söönuks 20 krooniga päevas, unistasid sa tuhandest kroonist.

  5. kassipissiga võib tulla jama. kui seda võimalikult kiirest ei lokaliseeri ja kahjutusta, võib kass jääda sama koha peal käima.

    meil tegi Miisu konkreetselt laste pehmete mänguasjade kasti. kast oli suht suur, mul vahepeal nohu ja täpselt sama seis -tunnen, et on hais, aga kus ei saa täpselt aru! siiamaani on meeles see sorteerimine – nina alla – haiseb-paber-puit vmt – minema visata! -saab veel pesta – pesumasinasse…

    vahepeal käis mingi kass meil koridori ukse ees häda tegemas – ikka kohe aluspõrandani välja oli loik. küll üritasime selle, küll teise kodukeemiaga, lõppeks (viimaseks paariks nädalaks) on aidanud äädikas. ikka kohe isuga peale lahmata (muidugi ettevaatust lastega!) haises küll kolm – neli päeva, aga enam pole ükski kass sinna sirtsutanud!

    Jõudu soovides,
    unekott

    PS kui keski kassi tahab, siis kaks kesksoolist seitsmekuist otsivad veel kodu…

  6. mille peale sa siis solvusid? ise jätsid kassi tuppa kinni, kass oli hädas, mis ta siis tegema oleks pidanud.
    ja üldsegi – ära vingu kogu aeg. Mõtle parem, mis hästi on: sul on kaks tervet last ja abikaasa, oma maja, sa teed tööd, mis sulle meeldib.

  7. Selle hennaga läks siis küll pahasti. Ma küll ei tea, et teistel oleks sellist reaktsiooni tekkinud. Ehk sa oled ülitundlik? Aga mõeldes, kui populaarne see tuub poes oli, mõtlen küll hirmuga kõigile allergikutele, kelle koju see lõpuks jõudis. Muidugi, ma ei vaadanud seda koostist ka nii pingsalt ja ega mürgiained muidugi ei pea olema henna sees. Muide, missugune oleks õige henna ja kust seda saab?

  8. sellest hennapastast oli postimehes artikkel, et keelati eestis müük – just selle vähkitekitava aine tõttu…
    a ju se tuub oli juba enne ostetud.

  9. Aru ma ei saa, miks tulevad inimesed kellegi isiklikust elust rääkivasse blogisse ja õiendavad, et inimene kirjutab sellest, mida ta tunneb ja läbi elab. Koguaeg ei saagi ega peagi positiivsusest kiirgama ja rõõmust üles-alla põrkama. Vahel on ka halbu aegu ja iseenda blogisse võib inimene ka neist kirjutada.

  10. Lohu-lohu-lohu!

    Kilekottide peale ja kõikvõimalike reisi- ja spordikottide sisse nad sindrid pissivad jah. Ja kingade sisse.

    Aga kas sa ei saaks natuke oma kohustusi vähendada? Kahe väikse lapse kõrvalt (Anna on ju eriti nõudlikus eas, vajab pidevat jälgimist ja tegelemist) oleks paras teha natuke kaastööd ajakirjadele, kirjutada blogi ja KÕIK. Aga sina teed veel sadat asja, kirjastus ise on juba täistöökoht. Ja rahaline seis ei sunni ju rabelema, nagu su jutust välja tuleb.

    Henna pärast ei maksa jah üleliia põdeda. Edaspidi väldi lihtsalt. Siia sobiks äkki üks vana tobe klišee: “Elu on üliohtlik ettevõtmine, mis lõppeb alati surmaga.”

  11. Ma arvan, et ma tõmban tagasi just kaastöödest ajakirjadele ja blogi kirjutamises, aga kirjastust teen.
    Ja Tartu Lastehoiu Seltsis olen ma ka, aga seal hakkab nüüd minu jaoks ka lihtsam aeg – see hoid läheb alates homsest käima, kus Marta on, neli tundi päevas. Nii et mul saab ka veidi rohkem Marta-vaba aega olema (see kõlab kuidagi pahasti, aga küllap teised emmed mõistavad, mida mõtlen).

    Ja tundub, et lõigatud kassi piss ei haisegi hullult. Praeguseks on hais kadunud, aknad lahti, jäigi meil see õnnetusekoht leidmata.
    Ja teate, kevad on!! Minu lemmikaastaaeg. Ei ole liiga palav ega liiga külm ja on parajalt värske ja iga päev on nagu suur ime, mida me veel enesestmõistetavana ei võta.

  12. Õudne värk teil nende kassidega. Meil ei ole nad küll käind ei kilekoti peal ega kinga sees ega kusagil mujal. Kui elasime korterinaabritega, siis kassid tegid kaks korda nende voodisse miskipärast ja korra meie nö. elutuppa padjale, aga pärast oppi ei ole nad mu mälu järgi kordagi kusagile teinud. Ah ei, eksin, ühe korra meile voodisse praeguses kodus, sest jätsime nad kolmeks päevaks üksi ja nad ei kannatanud seda puhastamata kasti välja (loomakaitseaktivistidele: söök ja jook oli neil kohe kindlasti olemas selle aja jooksul).
    aga muidu väidetakse, et kass kipub tuppa tegema ikka siis, kui miskit häda on. ma ei mõtle siis Epu kassi, kelle tuppa pissimine on äärmiselt arusaadav, kui toast välja ei saa.

    aga kellel pidevalt tuppa teevad … tasuks esiteks lasta arstil põiepõletik välistada ja teiseks mõelda, kuidas läbisaamine kassiga muidu on.

  13. Ei mallanud l6puni lugeda, torkan kohe esimese tuhuga siia vahele, et just see raske olukord ongi t6estuseks sellele, kui vanematel on alati 6igus kui nad muretsevad, et nende laps abiellub vaese mehega.

    Raha olemasolu ei garanteeriks 6nne aga siis saaks nais inimene v2hemalt juukseid rohkem kammida ja meesinimene ei pea ennast kogu aeg mingi 2bariku ja syydlasena tundma.

    See t2hendab siis vast seda, et noored tydrukud peavad vaatama vanemaid mehi kel on raha. V2hemalt oma esimeseks meheks tuleb v6tta/saada/hankida/meelitada jne. rikas vanem mees. Siis on ka lahutus kergem ja v2hem solvavam k6igile.

  14. Ise olen tegemist vajavad asjad ära liigitanud: kohe vaja ja kannatab oodata.
    Esimese punkti alla käib 8 kuune ja kõik temaga kaasnev,
    teise alla siis (kodu)tööd, mees ja vanem poeg. Iseendale saan aega, kui mees töölt koju tuleb ja ka nädalavahetustel. Auto ja internet annavad vabaduse, elukoht maal aga jõudu ja energiat.
    Kogu suguvõsa ja nn. turvõrgustik on kaugel ja senini pole ka erilist abi vajanud, jah, mul on teadmine, et kui me tõesti abi vajame, nad tulevad ja sellest teadmisest on iseenesest ka abi.
    Kui oma tegemisi läbi mõelda ja liigitada ja planeerida, saab ikka: lisaks perele ma ka töötan endiselt, seda küll kodukontoris peamiselt, siis on mul aiamaa ja kasvuhoone, üks vaba tuba on praegugi istikutega potte ja kaste täis- puhas rõõm on igal hommikul vaadata kui palju on öö jooksul muudatusi toimunud.
    Aga püüan elada nii, et ükski tegevus pole kohustus, vaid vabatahtlik meeldiv tegevus. Eks ma olen üksjagu vanem inimene ka, oma 41 eluaastaga olen õppinud ennast ja oma vajadusi/võimalusi tundma, ning põrgulikult hea meel on, kui suudan kõigega ise hakkama saada.
    Jah, mees töötab ja mina võiksin ainult rahulikult kodune ema olla aga mulle meeldib mu töö, mulle meeldib teadmine, et vajadusel suudan oma pere ka ise ära majandada.
    Ainult iseendale lootmine teeb tugevaks ja seda, millega ma arvan end mitte toime tulevat, ma ette ei võta. Energiat üritan ka igati kokku hoida, pesu ei triigi, telekat vaatan vähe ja püüan ka lobisemissoovi kontrolli all hoida 🙂

  15. Leelotaja jutt on täiesti ebakohane, õieti suisa loll. Esiteks ei tee see küll kedagi pikas perspektiivis õnnelikuks, kui saab endale rohkem nipsasju ja raha eest pamperdamist lubada – põhiprobleem ju ikkagi jääb – ka maailma suurima reha eest ei saa osta niipalju aega juurde, et jaguks ühekorraga piisavalt 9-kuusele, 4-aastasele, mehele ja oma hobide-tööga tegelemiseks. Kusagil tekivad ikka käärid. Vaja on hoopis kõige olulisemale keskenduda ja hetke võimalustest rõõmu tunda. Ja seda Epp juba ju teab ja teebki.

    Ja elada mudeli järgi – et kõigepealt rikas vanamees, siis lahutus ja edasi varaka prouana suurt armastust püüdma – täiesti keskaegne ellusuhtumine, ka vanemate poolt, kes seda oma lapsele soovivad. Ning millise eeskuju annab see siis neist purunenud peredest sündinud lastele? Ikka samasuguse! Enne raha ja materiaalne kindlustatus, siis südameasjad ja võibolla kunagi (kui jumal annab) ka vaimsus.

  16. Pani mõtisklema see teema, et „kelle õnn on kõige tähtsam”. Ma usun, et küll teie terapeut arvas, et pereelu-asja tõsiselt võtvatele inimestele peab nende endi olulisust ka meelde tuletama, aga iseenesest ma selle „minu
    õnn ja vajadused kõige ees” suhtumisega küll päri pole. Miskipärast tuletab see mulle meelde toda riskirasedat, kes uhkesti Türki lendas….ja miskipärast tundub mulle, et seda enesekesksust rõhutatakse praegusel ajal niigi liiga palju. Kas pole mitte Maa kehvake seisundki sellest tingitud, et ühe rohkem inimesi leiab, et nad on seda, teist ja kolmandat väärt..neil on seda ja teist asja vaja, nende õnn pole muidu täiuslik – ja jätavad kõrvale mõtte, et võibolla teistele kusagil kaugel maal või kauges tulevikus teeb nende taoline käitumine halba. Ja kui hapnikumaski olukord välja arvata, siis ma usun, et on märksa rohkem olukordi, kus vanemad tormavad enda elude peale mõtlemata võsukesi päästma. Lapsi pole ju võimalik sellisest suhtumisest kinnihoidmisega kasvatadagi – öösel korduvalt üles ärkamine titetoitmiseks eeldab enda vajaduste (pisukest?) mahasurumist, see, et juba suuremale lapsele kordi ja kordi (loe:tüütuseni) maailma toimimist seletada, samuti. Ka tundub mulle, et laps ei tohi kasvada egoistliku arusaamaga stiilis „peaasi, et ise õnnelik ja rahul oled, teised tulgu pärast seda”. Kõigi toimivate suhete eeldus on ju valmidus teha kompromisse, tunnistada ka teiste vajadusi.
    Iseasi muidugi, kuidas õnne defineerida – kui sinna definitsiooni mahuks teatud loomulik enesepiiramine (olgu siis nt unevajaduse piiramine mammadel või ostmisvajaduse piiramine üleüldse), raskuste aktsepteerimine loomuliku elu osana, siis võib enda õnne rõhutada küll 🙂

  17. Minu s6nades on karm t6de. Kahjuks. T6de aga ei meeldi kunagi mitte kellelegi. Mulle endalegi mitte.

    Elu lihtsalt lajatab nii, et silmad pahupidi ja alles p2rast seda tuleb pilt ette.

    Te lihtsalt liiga noored veel. Ja see ei ole etteheide. Lihtsalt nukker t6demus, et k6igile n.n. ideaalidele t6mbab elu vaikselt vee peale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.