Arhiiv kuude lõikes: aprill 2008

“Teeme ära”, aga mis teha lastega?

Nagu me kõik teame, eksole, tuleb sel laupäeval üle-Eestiline koristusaktsioon – praegu on mu teada juba hilja nimesid kirja panna, aga mitteformaalselt saab ühineda ikka. Ka meie autos paistab jäävat vaba ruumi, nii et kes meid tunnevad Tartus, helistage või meilige!

Tükk aega olen aga mõelnud ühel teemal, arutanud seda ka paari tuttava lapsevanemaga ja me lihtsalt ei tea. (Panen kohe meili ka teemeära-organiseerijatele, kuigi ilmselt ka neil pole õiget vastust.)

Nimelt, kas tasuks võtta lapsi kaasa? Las ma seekord mõtlen variantides, visioonides: Loe edasi “Teeme ära”, aga mis teha lastega?

Laste vabapidamisest

Äkki oskate aidata, sain sellise kirja –

“Tere Epp,
kirjutan väikest arvamuslugu ja tahtsin küsida, ega Sa ei tea, kui vanalt USA seadused kohustavad vanemaid oma lapsi järelvalve all hoidma? St nad ei võigi teatud vanuseni üksi kooli minna või üksi kodus olla. Või millistes Euroopa riikides see veel nii on? Inglismaal on vist 10-12 aastaseni, jällegi täpselt ei mäleta.
Tahan kirjutada, et ühelt poolt on see eesti laste suur iseseisvus hea (näiteks suvevaheajal), teisalt jälle on suur osa lapsi täiesti omapead ja hoolitsemata, sest seadus ei kohusta vanemaid oma lastel otseselt silma peal hoidma.”

küsisin ajakirjanikult, kas võin selle teema oma blogisse panna, tema nime nimetamata, sain vastuse: Loe edasi Laste vabapidamisest

Esmaspäevahommikune bluus

Bluus olla see, kui heal inimesel on olla paha? Seda ütles mulle Emil Rutiku Malaisias produktsioonisaare basseinis, kui tal oli pohmell.

Mul on ka täna pohmellitunne ;). Eelmisel nädalal panin kokku Reisikirjade raamatut, kaks ööd jäi eelmisel nädalal magamata! Sellest ka pohmellitunne.

Ja tänahommikust lehte lugedes mõtlesin: kellele on vaja mu kirjastust ja raamatuid, kui oleme majanduslanguse alguses?

Huvitava instinkti leidsin endas ka. Seda on demograafid ammu märganud, et majanduskitsikusele reageerivad naised üsadega. Sünnitades rohkem. Pealtnäha tundub see paradoksaalne – ja ongi, kui lähtuda üksikisikust, üksikperest. Aga liigi seisukohalt on see instinkt väga õige. (Iseasi, kas inimese liik maakerale see väga õige asi on, aga ärgem ajagem esmaspäevahommikul asja liiga keeruliseks, eksju.) Loe edasi Esmaspäevahommikune bluus

Laudalõhnast ja majanduskriisist

Käisime enne just Tartu Maamessil, see on meil kodust jalutuskäigu kaugusel.

Kui astusime sisse tõupulle täis suurde telki, siis langes mulle peale suur laviin mälestusi. See lõhn! Laudalõhn. Mu lapsepõlvemälestused on palistatud selle lõhnaga. Kaks kõige varasemate mälestuste hulka kuuluvat on küll traumaga seotud (kuidas mulle kukk kallale tuli ja kuida ma ise kord purdest mööda astusin ja virtsaauku kukkusin, huuh), aga sellele vaatamata on laudamälestused nii ilusad. Papa nimetas laudatööd “toimetamiseks” ja “talitamiseks”, ma ei teagi, kas see oli ainult tema keelepruuk või on see laiem.

“Noh, aeg on toimetama minna!” Loe edasi Laudalõhnast ja majanduskriisist

Ah et nõuanded?

Blogimaastikul käib üks mäng. Nõuanded 16-aastasele iseendale. Juba teine inimene palus ka minul vastata, ma ei hakka kolmandat ootamagi.

Mõtlesin järele – ma olen põhijoontes praegu samasugune, nagu olin siis. Vaimustun mingisugustest uutest asjadest ja olen kohati valmis võitlema suure asja eest (näiteks tol ajal selle eest, et me saksa keele saaksime endale tunniplaani lisaks inglise ja vene keelele), siis jälle tuleb vajadus ronida omaette ja sõna otseses mõttes poppi teha.

Mida ma endale soovitan? Loe edasi Ah et nõuanded?

Üks avaldamata jäänud artikkel minust ja Dakist

Kraamin arvutit ja vaatan, siin on ju see lugu, mis “üks väljaanne” mullu suvel tellis – et me Dakiga kirjutaksime teineteisest – , aga siis seda avaldamist edasi lükkas, nüüd võib vist juba öelda, et avaldamata jättis.

Aga ma avaldan ta siis siin ;). Praegu loen üle ja vaatan, et võibolla see ongi selline õbluke ja imelik artikkel, sobibki siia blogisse paremini kui kusagile mujale.

Ja loen ka selle pilguga, et palju asju on praeguseks muutunud – näiteks saan ma nüüd palju paremini kirjutada oma asju, ka ilma Daki abita. Aga palju asju on ka samad. Meil tuleb ju ka (millal? eee. Varsti!) uus lühijuttude kogu – “Naistest, lihtsalt”! Ja raamatud, millest siin juttu… ma ei hakka linke panema, eks need jooksevad ju siin postituse kõrval vasakul reas ka kõik. Loe edasi Üks avaldamata jäänud artikkel minust ja Dakist

Otsin artikli jaoks inimest, kel Soome/Rootsi vm lastehoiuteenusega kokkupuudet

Pakkusin ajakirjale Pere ja Kodu teemat, et nad võiksid kirjutada lastehoiuteenusest, sellest, mismoodi see on Soomes ja Rootsis lasteaedadele täiesti võrdne ja riiklikult soositav alternatiiv.
Nüüd läks nii, et Pere ja Kodu võttiski artikli teema vastu, aga ootab, et ma selle ise kirjutaksin.
Leppisin kokku intervjuu professor Inger Kraaviga, kes on tuntud kui “lastehoiu idee Eestisse tooja”.
Aga kui te oskate, inimesed, leida mulle kedagi, kes on ise oma lapsega elanud näiteks Soomes ja kogenud lastehoiuteenust. Neid peresid peaks päris palju olema, sest Eestist on ju hordide kaupa rahvast kolinud üle lahe.

Mismoodi meie lastehoiu seltsi asjad edenevad, saab lugeda muidu siit – www.lastehoiuselts.blogspot.com.

Veel üks väike soovitus – Totoro

Olen sellest kunagi pajatanud, kuidas me jaapani multikate võlusfääri sattusime. Ja see “Minu naaber Totoro” on nii minu kui Marta lemmik. Väga hästi tempereeritud lastefilm mu meelest. Hirmu ja õudust ka veidi, aga siis selgub, et pole põhjust – metsatroll on hoopis hea. Looduse maagiline maailm. Ja minu jaoks on see film ka kuidagi… kadunud maailm. Tegevus toimub (vist) 1950ndatel ja kuigi see on Jaapani nostalgia, toimib kogu olustik ja detailid ka meile nostalgiat tekitavalt. Kaks õde. Ema haiglas (aga ta saab terveks!). Hajameelne teadlasest isa. Sõbralikud hajevil kummitused. Muusika, mille plaadi ma lihtsalt pidin ostma. Maailm, kus keegi pole paha ja kus imed juhtuvad nurga taga.

Jookseb tänasest Tallinnas Sõpruses, Tartus  Ateenas näidatakse korra veel jaapani anime-festivaliga seoses, 13.aprill kell 14.

Hommikune hetk. Leelo Tungal ja Heljo Mänd ja mälestused

Hetk enne teiste ärkamist. Öösel lugesin raamatut ja eile päeval ka. Olen lükanud muud asjad edasi, et lihtsalt natuke lugeda – seda saab teha ka 8-kuise lapse kõrvalt, kui teatud nipid omandada (laps süles, kiigul; laps seljakotis, ringi tammuda, raamat näpus).

Mulle on alati meeldinud sellised filmid ja raamatud, kus peategelaseks on laps, läbi kelle näidatakse ajastut – täiskasvanud lugejatele. Teate küll. Raamatutest näiteks “Seitsmes rahukevad” ja “Tappa laulurästast”. (Lisan: filmidest näiteks Spike Lee Crooklyn , Jim Sheridan In America ,Walter Salles Central Station/Central do Brasil ja Katia Lund City of God/Cidade de Deus.) Loe edasi Hommikune hetk. Leelo Tungal ja Heljo Mänd ja mälestused

Veeprobleemid ehk film täna õhtul

…ETV-s 22.30

Veest, inimestest ja kollastest kanistritest (Über Wasser. Menchen und gelbe kanister, Austria/Luksemburgi 2007)
Austria kineasti Udo Maureri dokumentaalfilm on siiras ja mõtlemapanev lugu veest, nii enesestmõistetavast ning ometi asendamatust elemendist kolmes maailma erinevas paigas: Bangladeshi Brahmaputra jõe deltas, kus inimestel jääb vee pealetungi ees üha kitsamaks; Aralski linnas Araali mere ääres, kus laevavrakkide vahel jalutavad nüüd kaamelid; Nairobi suurimas slummis Kiberas, kus puhas vesi maksab hingehinda. Sel teekonnal avaneb jahmatav pilt inimeste igapäevasest eluvõitlusest – hoolimata veest, veega ja ilma veeta. Film on eetris ETV keskkonnakuu raames.