Üks avaldamata jäänud artikkel minust ja Dakist
Kraamin arvutit ja vaatan, siin on ju see lugu, mis “üks väljaanne” mullu suvel tellis – et me Dakiga kirjutaksime teineteisest – , aga siis seda avaldamist edasi lükkas, nüüd võib vist juba öelda, et avaldamata jättis.
Aga ma avaldan ta siis siin ;). Praegu loen üle ja vaatan, et võibolla see ongi selline õbluke ja imelik artikkel, sobibki siia blogisse paremini kui kusagile mujale.
Ja loen ka selle pilguga, et palju asju on praeguseks muutunud – näiteks saan ma nüüd palju paremini kirjutada oma asju, ka ilma Daki abita. Aga palju asju on ka samad. Meil tuleb ju ka (millal? eee. Varsti!) uus lühijuttude kogu – “Naistest, lihtsalt”! Ja raamatud, millest siin juttu… ma ei hakka linke panema, eks need jooksevad ju siin postituse kõrval vasakul reas ka kõik.
Et siis…
Kaks blogitari, üks ookean ja kaks raamatut
Mis juhtus? ehk Daki versioon
Kuidas me seda tegime? Nüüd, kui seda kogu aeg küsitakse, tundub endale ka uskumatu. Et lihtsalt ühest pooljuhuslikust internetitutvusest kasvas aastaga välja lausa kolm raamatut.
Aga kuidas ikka ilukirjandust tehakse. Täiesti stereotüüpselt. Istud keset ööd veiniklaasiga köögis, kõrval suitsupakk ja vahid sinist ekraani. Ja kui juhe kokku jookseb: kus Epp on?! Ah, õige, õues lapsega mängimas. Neil Ameerikas on ju päev.
Kõige paremini töötavad asjad siis, kui neile pidevalt mõtlema ei pea. Mõtlema hakkasime hiljem – kui mingi osa järjejuttu oli valmis ja tekkis küsimus, mis edasi. Või kui mõned täiesti eraldiseisvad novellid meestest said kummalisel kombel kokku liidetud ja leidsime, et need on ju täitsa toredad. Võiks teha raamatu, ah?
Muidugi oleme Epuga hästi erinevad. Ja teisest küljest: hästi sarnased. Mulle meeldivad olukirjeldused ja sisevaatlused, Epule meeldivad dialoogid ja action. Kuidagi nende kahe meeldimise sümbioosist ongi kõik asjad tekkinud. Järjejutt, peagi ilmuv jutukogu “Meestest, lihtsalt”… Kõige isiklikumad lapsed ongi vist hoopis blogiraamatud.
See oma päevikute avaldamine oli kummaline protsess, millest ma senini päris toibunud pole. Ma teadsin, et Epp pidas oma Ameerika-elu päevikut mõttega ükskord see raamatuks vormida. Kõik need uskumatud ja otsekohesed ämmalood, aus ja humoorikas ülestunnistus kaalujälgimisest… Aga mina olin bloginud algusest peale iseenda jaoks, niimoodi poolsalaja ja väga isiklikest asjadest. Ja oli õõvastav lasta Epu toimetajakäed selle kallale, mis nii pikka aega oli internetis rippudes andnud tunnistust mu elutõusudest ja -mõõnadest.
Kuidas juhtus? ehk Epu versioon
Kuhu ta jälle kadunud on?!! Ainult Daki peale olen ma võimeline niimoodi sisimas vihastuma, ja sama kiiresti tingimusteta andestama, kui ta pärast kolme päeva leviaugus istumist välja ilmub ja üsna süüdimatul moel teatab “Aga ma ei saanud ju suhelda, ma olin debrekas!” Selge, mis seal ikka, olen meil selline armsalt bipolaarne. Aga nüüd oled sa tagasi ja mul on sind vaja, nagu sinul on mind vaja. Sest üksi me millegipärast ei oska veel kirjutada.
Daki on mulle nagu mingisugune alter ego – piits ja präänik, tänu kellele asjad valmis saavad. Nüüd näiteks peame kaante vahele saama lühijuttude raamatu “Meestest, lihtsalt”, sest oleme seda endale lubanud. Kui ma seda üksi endale oleksin lubanud, siis oleks sellest palju lihtsam minema hiilida… Aga kahekesi surume ja inspireerime teineteist kirjutama.
Minu meelest nendest meeste-naiste suhete teemalistest lühijuttudest meie kahe suhe eelmisel kevadel alguse saigi, pärast seda, kui me juhtumisi teineteise netipäevikuid olime lugenud ja paar meili vahetanud. Ja siis see idee tekkis, õhust: mis oleks, kui prooviks teha koos ilukirjandust?! Mis siis, et meil üks ookean vahel on ja et jutte kirjutatakse tavaliselt üksi, mitte kaksi – proovime! SL Õhtulehe eelmise aasta suvejutt “Õun ära süüa?” oli üks neist lugudest, mille me lihtsalt lühiformaadist pikemaks kasvatasime. Aga meeste-raamat ilmub lõpuks ka, selle suve lõpus!
Mind on see väga distsiplineerinud, kui ma tean, et kusagil on Daki, kes ootab, et ma kirjutaksin edasi, või viimistleksin, teeksin ta loole alguse, või lõpu. Teatud mõttes on ta ka praegu minust kaugel, kuigi ka mina olen USAst ju Eestisse kolinud, ikkagi minust kaugel. Aga mina elan Tartus, tema Tallinnas. Silmast silma oleme kohtunud vaid loetud korrad ja ikka veel on mul tunne, et ta on mu “väljamõeldud sõber”.
Ka meie kahe netipäevikutest kokku pandud raamatud – “Minu Ameerika” ja “daki.elab.siin” on intiimse koostöö tulemus. Võite ju umbes ette kujutada, kui suur peab olema usaldus inimese vastu, kellele sa ulatad oma päeviku ja ütled: “Sina vali, mis siit igaveseks raamatusse raiuda.” Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas see saab olla võimalik, et me kogu selle intiimsuse juures veel tülli pole läinud. Mina olen Dakile joonelt andestanud tema ärakadumised, tema – vist? – on pidanud alla neelama minu teatud autoritaarsuse ja kontrollfriikluse.
Meil on välja kukkunud nagu hea abielu: tead küll, et teisel on vigu ja et teine kasutab sind ära, aga tead ka, et kogu see sümbioos on vastastikkune.
aga millal tuleb “Naistest, lihtsalt…”?
Ma ju ütlen, et varsti ;).
Sel nädalavahetusel olen kirjutanud aga oma reisikirjade, -mälestuste raamatut.