Päris muhe lugu
Arvutikoristamise tagajärg – veel üks lugu, kirjutasin üles oma noore sugulase juttu, see avaldus kunagi Eesti Päevalehes.
Riia läbi lapse silmade
8aastase Ken Riisalu Riia-muljed pani kirja Epp Petrone.
Algas kogu meie Riiga sõit väga vara hommikul, juba kella seitsme paiku. Eestis tibutas vihma ja mida edasi Riia poole sõitsime, seda rohkem hakkas sadama.
Bussisõidul juhtus kaks huvitavat asja. Esiteks muidugi piir – seal pidime kõik maha minema ja oma passiga järjekorras seisma. Mul on ka pass, ja ma olen enne kaks korda Lätis käinud: ükskord vanaema autoga Siguldas ja ükskord emmega jala, kui kõndisime Kabli mere äärest Ainazhisse. No päris ausalt öeldes olen ma Lilli metsa seest ka jala Lätis käinud, aga see ei loe, sest seal polnud piirivalvureid.
Teine huvitav asi oli bussisõidu juures see, et Riiga jõudes läksime hoopis mitte bussijaama. vaid bensiinijaama! Buss seisis seal ja me juba mõtlesime, et läheks äkki hoopis siin maha. Üks pikk mees, kes meie kõrva pingil istus, hakkas kõva häälega ja imelikus eesti keeles kiruma. Me saime temaga tuttavaks. Ta oli ungarlane, kes elas Eestis ja käis palju Lätis. Ja ta rääkis, et need bussijuhid on nii ülbed, ei viitsi pärast bensiinijaama tulla ja sellepärast peamegi siin konutama. “Võibolla tund aega ootame siin! Ja vahel sõidetakse garaazhi ka!” Õnneks hakkas buss ikka umbes kümne minuti pärast edasi sõitma.
Polegi välismaa tunnet
Siis olime Riias kohal ja vihma ei sadanudki enam – olin nii rõõmus! Vaatasin ringi ja ausalt öeldes polnud mingit välismaa tunnet, kõik oli täitsa Tartu moodi. Mõtlesin küll kodus varem rohkem uurimistööd teha, aga ei olnud aega ja nii ma ei teadnudki muud, kui et oleme Läti vabariigi pealinnas ja kusagil siin on vabadusesammas. Emme polnud ka Riias käinud hästi ammu ja ta ei mäletanud midagi. Õnneks meie ungari sõber juhatas meid õigesse kohta, kesklinna.
Kõigepealt kõndisime ühest kohast teise ja vaatasime rahavahetamise numbreid. Päris tüütuks läks, aga siis sai raha vahetatud. Lätis on nii väikesed rahad. Võid putkas osta shokolaadi ainult mingi 30 santiimi eest!
Siis hakkasime otsima trammi, millega loomaaeda saab. Üks inimene näitas ühte kohta, teine teist kohta. Mul tuli juba päris hirm peale, et me ei jõuagi niimoodi kusagile! Aga üks naine, kes müüs lilli, näitas väga kindlalt, et tuleb selle trammi peale minna. Ja me läksimegi. Trammis hakkasime edasi küsima, et kuidas loomaaeda saab. Lõpuks oli meil kolm inimest ümber, kes hüüdsid, kui õige aeg oli maha minna. Ja piletimüüja ka hüüdis, ta oli väga lahke. See oli lahe, kuidas piletimüüjad trammides mulle ainult naeratasid, aga minu eest ei pidanudki piletit ostma. Emme ka ei teadnud, miks. Ma olen 8aastane, aga võibolla on neil siis koolilastele ka tasuta sõit.
Kui trammist maha läksime, polnud seal mingit loomaaeda näha. Siis pistsid need inimesed veel oma pead trammi ukse vahelt välja ja vehkisid kätega, kuhupoole minna.
Õnnetu kaamel ja äkiline kits
Kõige rohkem oli mul loomaaia minnes isu kaameli järgi, aga kui me juba väravast sisse jõudsime, läks kaamel mul meelest ära. Vaatasin, et nii uhke loomaaed, tahaks kõiki elanikke näha.
Üsna loomaaia alguses ostsime küpsisepaki. Müüja ütles, et seda küpsist võib küll loomadele anda ka. Eriti palju andsime süüa kitsekestele, ja võibolla sellepärast nad olidki minu lemmikud. Algul ma ei julgenud neile süüa anda, kartsin, et äkki näksavad. Aga siis sain aru, et nad ei ole nii rumalad, nad võtavad ikka küpsisest kinni, mitte sõrmedest. Kõigepealt oli aia ääres ainult suur must kits. Siis tulid tallekesed ka ja tahtsid süüa. Suur kits läks sellest nii äkiliseks ja hakkas tallesid oma sarvedega minema ajama. Ma proovisin ikka igaühele vähemalt ühe küpsisetüki anda, aga see oli päris raske töö, sest must kits lihtsalt tuli ja tõukas kõik teised eest ära.
Ja järsku märkasin: kelle jalad need on?! Vaatasin üles: üks hästi pikkade jalgadega loom, kitsedest palju suurem! Seisis järsku ka seal nende keskel ja tahtis süüa. See oli vist laama. Aga kust ta siis järsku tuli, se oli nii naljakas. Me tükk aega naersime, aga ükski kits ei läinud meie juurest kaugemale, sest nad nägid, et meil on veel küpsiseid. Siis me andsime laamale ka.
Kui me lõpuks kaameleid nägime, oli mul hea meel, nagu vanade tuttavatega sain kokku. Olen neist igasuguseid asju lugenud ja kuulnud ja nad on osas arvutimängudes tegelased. Ma tean, et kaamel võib sülitada, kui tal on paha tuju. Aga pole mõtet pabistada, ega nad nii sageli ka ei tatista.
Teised kaamelid olid erksa olemisega, aga üks kõndis väga uimaselt ringi ja paistis kuidagi väga kurb olevat. Teistel olid küürud sirged, aga temal olid mõlemad küürud lontis ja lotendasid selja kõrval. Ma olen lugenud, et kaamelid koguvad oma vee ja söögi tagavarad küürudesse ja sellepärast nad saavadki olla kõrbes ilma söömata ja joomata. Võibolla sellele kaamelile siis ei olnud sööki jätkunud, või oli ta haige?
Aga elevandist ausalt öeldes ei jäänudki mulle üldse eriti muljet. Oli selline rahulik ja suur. Samamoodi krokodill: oli seal vees sees vaikselt. Ta liigutaks ennast ainult siis, kui mõne toore kala vette viskaks. Mind huvitavad rohkem need loomad, kes ennast niisama ka liigutavad.
Kätt tõstvad karud
Kõik inimesed ümberringi naerseid, kui me karudele süüa andsime. Mu lemmikud olid helepruunid karud. Nad ajasid kätt püsti, nagu koolitunnis, ja suud torusse, et viska mulle veel. Üks karu ujus vees, teistest eespool, ja enamus küpsisetükkidest kukkus tema ette. Siis tõstsid teised oma koonud taeva poole ja nutsid. Üritasin ikka neile, kaugemale ka visata, et poleks mingit ebaõiglust.
Kõrvalpuuris olid mustad karud, nemad olid kuidagi närvilisemad kui pruunid. Seal oli jälle samamoodi nagu enne kitsede juures: üks karu oli nii ahne ja närviline, ajas oma hambad irevile ja lõi kõik teised minema, et ainult üksi küpsist saada!
Aga kõige kurvem kõigist loomaaia loomadest oli vaadata metskasse. Need ajasid täitsa pead valutama. Kõnnivad aga muudkui edasi-tagasi, väga kurbade nägudega ja kiirel sammul.
Ahvid jälle olid kõige naljakamad. Nad otsisid üksteiselt kirpe. See pidavat näitama, et nad armastavad üksteist. Vahepeal jooksis üks ahv meie juurde ja tegi lõusta. Emme tegi tast pilti läbi klaasi. Siis tulid ühed minust natuke suuremad poisid meie juurde ja hakkasid emmele midagi vene keeles rääkima. Umbes, et tule siia, siit saad ahvist head pilti. Ja siis nad küsisid emmelt raha. Ta ei andnud. Natukese aja pärast tuli veel üks väike poiss meie juurde ja küsis ka raha. Me ei andnud talle ka, emme ütles, et ta ei pea seda õigeks.
Klaasist sipelgapesa
Edasi läksime troopikamajja, seal oli palav ja niiske nagu saunas, mind see eriti ei häirinud, oligi huvitavam. Kõige põnevam ja isegi natuke õudne oli pimedates ruumides, kuigi ma tegelikult seal eriti midagi ei näinudki. Tundus, et ühes puuris hüppas ringi see loom, kes “Jääaja” filmiski oli.
Valguse käes ruumides nägime palju konnasid: siniseid, rohelisi, lillasid, kollaseid. Eriti meeldisid mulle ühed roosakasvalged konnad, kes vees ujusid ja ennast vahepeal õhku täis pumpasid, et veepinnale saada.
Madudest ootasin ma midagi põnevamat. Nad olid kõik kuidagi sarnased – mõni oli natuke teist värvi, mõni oli peenikesem, mõni päris paks jurakas. Mul ei tulnudki hirmu peale. Kui sa hakkad mõtlema, et nad seal puuris nii rahulikud on, miks nad looduseski peaksid teistmoodi olema, nad lihtsalt ei liigutagi palju.
Ja ka prussakaid vaadates ei tulnud hirmu peale. Prussakat olin ma ausalt öeldes päris elus ka näinud, aga need seal troopikamajas olid eriti suured, üks puukoor oli neid täis ja liigutasid seal oma vuntse. Teises kohas oli puu täis rohutirtse, lehed ei paistnudki nende alt.
Ühes kohas oli hästi uudishimulik ja suhtleja kilpkonn. Ta oli koos kameeleoniga samas puuris ja kui mina ennast klaasi taga liigutasin, tulid nemad ka kohe mulle järele. Emme arvas, et see oli sellepärast, et mul oli ilus kollane värv seljas. Ta proovis ka, aga tal oli musta värvi pluus ja loomad ei tulnud.
Aga kõige mõnusam asi oli troopikamajas sipelgapesa! Seal ees oli palju trügimist, kõik tahtsid seda pikalt vaadata. Ühes kohas oli pesa, teises kohas olid lehtedega puuoks, ja nii nad kõik töötasid. Vedasid lehetükke pesasse. Kahe koha vahel oli kuivanud oksast tehtud sild ja seal oli suur sipelgate liiklus. Enamik jooksid koos lehetükikesega, aga mõned olid vist laisad ja jooksid ilma milletagi edasi-tagasi.
Intervjuu Läti telesse
Meil oli veel paar küpsist alles hoitud, aga selgus, et osa loomi ei tahtnudki neid eriti. Märkasime, et kaks kängurut on hästi aia lähedal, hiilisime sinna ja viskasime neid küpsisetükiga. Nemad nuusutasid ja siis üks võttis selle läbi häda suhu. Niisugust isu ei paistnud neil küll olevat nagu karudel!
Edasi läksime suslikute juurde. Üks kraapis hoolega liiva ühest kohast teise, teine pikutas seal kõrval, kolmas oli kännu otsas püsti ja valvas. Me viskasime küpsise, suslikud ei teinud alguses teist nägugi. Lõpuks ajas see pikutaja ennast püsti ja tuli nuusutama. Võttis väga pika hambaga ja krõbistas natuke aega. See oli ka meie viimane küpsisetükk.
Kui peavärava poole tagasi läksime, peatasid meid telekaamera ja mikrofoniga mehed. Algul hakkasid läti keeles rääkima ja siis inglise keeles. Küsisid, et mis me sellele eeslile nimeks paneks, sest tal ei ole veel nime. Ma ei tea, kas see oli mingi naljasaade või on neil kõigil loomadel nimed… Me ütlesime, et paneks Arnold. “See ei sobi,” ütlesid nad. “See on emane eesel!” Siis ütlesime meie, et paneks Aita. Sest see on eesti keeles naise nimi, aga me enne lugesime siltide pealt, et läti keeles on see lammas. Selle peale hakkasid telemehed naerma ja ütlesid, et see on väga hea vastus!
Kui edasi kõndisime, nägime, et üks toonekurg oli lindude aiast üle lennanud ja roheliste riietega loomaaia töötajad ajasid teda taga. Emme rääkis, et lindudel on siin tiivad ära kärbitud. Ta ei saanud kõrgele lennata, enamiku aja lihtsalt kõndis ja siis vahepeal lükkas tiibadega hoogu, et kaugemale põgeneda. Mõtlesin veel hiljem ka, et huvitav: kas nad said ta kätte või laskiski jalga?
Emme küsis, et kus mina tahaks loomaaias töötada. Ma kohe tükk aega mõtlesin vastust ja ma ei teagi. Igatahes madude majas ma heameelega ei töötaks.
Kiriku kukk on autosuurune!
Tagasi kesklinnas, läksime Peetri kirikusse. Allkorrusel oli kiriku kukk – see oli vist mingi tagavara, sest üleval torni tipus olin ma kaugelt vaadates enne näinud ka kukke. Torni tipust paistab, nagu see oleks mingi mänguasja suurune või nii. Aga tegelikult on see tohutu suur, peaaegu auto suurune!
Sõitsime liftiga üles, ma olin inimeste vahele kokku surutud nagu pannkook, sest nii palju rahvast tahtis üles sõita. Mul jõudis selle sõidu ajal uuesti see jutt meelde tulla, mida me enne bussis arutasime. Et kui seal New Yorgis läks elekter mitmeks tunniks ära, kuidas küll inimesed liftides hakkama said? Kui neil näiteks pissi häda tuli? Ma lootsin, et nüüd ei lähe elekter ära, ja jõudsimegi ilusasti kohale. Üleval oli mõnus. Tuuline, ja hästi ilus vaade: punased katused, inimesed nagu sipelgad.
Üleval käis igavene lärm ja inimesed andsid üksteisele oma fotoaparaate, et endast Riia vaatega pilti saada. Me lasime endast pilte teha ühel mehel, kes ütles, et ta on Saksamaalt ja just eile käis Eestis reisimas. Tundus, et seal üleval oli hästi palju erinevaid rahvaid koos. Ma teen vahet soome, inglise, saksa ja prantsuse keelel. Katsusin vahepeal kuulata: kas teen vahet, kes räägib vene ja kes läti keelt? Aga minu meelest kõlavad nad täpselt ühtemoodi ja koolis pole ma kumbagi õppinud. Võibolla Läti ongi rohkem nagu Venemaa moodi. Vene keeles tean ma üle kümne sõna, aga läti keeles ainult kahte. Seda, et saldejums on jäätis, õpetas emme mulle juba hästi ammu. Ja nüüd sain teada, et iela on tänav.
Tegime kirikutipule ringi peale – seal on selline ringikujuline rõdu – ja vaatasime kaardi järgi, millised kohad me ära tunneme. Emme näitas kaugelt vabadusesammast, teletorni ja seda maja, kus selle aasta Eurovision toimus. Siis tulime liftiga alla tagasi. Sealsamas kiriku lähedal on üks maja, või loss. Selle nimi on Mustpeade Maja: roosat ja helesinist värvi, inimesekujulised kaunistused peal. Vaat sellist imeilusat maja pole ma Eestis näinudki – loodan, et peagi ehitatakse. Emme tahtis minna vaatama veel mingeid ilusate majadega tänavaid, aga siis ta loobus, sest Tartu-bussini polnud enam palju aega ja ta ütles, et lähme ikka sinna lõbustuspargi moodi söögikohta “Lidosse”. Mul oli selle otsuse üle hea meel. Eestis on ju ka küllalt majasid, emme võib neid seal vaadata.
Lennata ei taha
Juba kaugelt oli näha, et lõbustuspark! Paistis, et mingid inimesed lendavad korraks taevasse ja siis kukuvad jälle maa poole. Kui lähemale jõudsime, siis nägin, et nad on kummitrakside otsas ja kummipõranda peal, niimoodi vetrudes lendavadki. Veel oli seal kaks härja kuju, kes raputasid kohutavalt ja kelle selga võis sõitma minna. Üks härg oli lastele ja teine suurtele. Üks mees parasjagu ronis aina härjale selga ja kukkus kohe jälle maha. Siis kõik ümberringi naersid ja tegid temast pilti.
Mina ise tundsin, et ma lihtsalt ei taha sinna härja peale minna. Kogu aeg kukud sealt maha, täielik ajaraiskamine. Ja kummide otsa lendama minna ma ka ei tahtnud – igasugused taeva ja maa vahet lendamised mulle ei meeldi. Pole kunagi proovinud ega vist proovi ka.
Seeasemel proovisin lihtsalt liumäge ja ronimisradasid. Üks tädi käskis mul seista ja oodata, et tema laps saaks enne ronida. Ma ei saanud ta keelest aru, aga ma sain ikkagi aru, mis ta ütles. Üsna ülbe tädi oli. Pärast ronimist sõitsin autoga. Seal oli mingi mootor sees ja sai inimeste vahel ringi sõita. Teised autod sõitsid seal ka. Mul tekkis ühe poisiga, suhe, tegime võidu, et kumb saab rutem postini ja tagasi.
Emme vaatas muidugi kogu aeg kella ja ma sain ise ka aru, et peab minema hakkama. Üks päev on ikka tõesti liiga vähe Riia jaoks. Seal “Lidos” võiks päev otsa järjest olla!
Igatahes tahtsime enne äraminekut ka süüa, et viimaseid läti rahasid ära kulutada ja eks kõht oli ka tühi. Lõbustuspargi keskel oli suur puust loss. Seal oli hästi palju erinevaid nurgakesi ja laudasid, kust sai endale süüa valida: igasugused erinevad puuviljad, pannkoogid, kotletid, magustoidud… Kõike oli. Me sõime nii kiiresti nagu tuletõrjujad. Mina üldse ei kartnud bussist mahajäämist, mul oli kogu aeg see tunne, et nagunii jõuame.
Siis pistsime trammipeatuse poole jooksma. Järsku emme ütles, et oi, siin polegi ju peatust, kas me oleme ära eksinud?! Oli päris pabinas. Aga mina olin see, kes sai aru, et Lätis on trammipeatuste sildid hoopis teistmoodi kui Eestis: mingid peenikesed rohelised sildid, kus on numbrid peal. Ja siis kohe hakkaski üks tramm paistma. “Ole seitse!” ütles emme. Ja oligi.
Kui ma trammiga sõitsin, hakkasin mõtlema, et ongi see reis läbi saamas ja mis ma siis Riia kohta õppisin. Minu meelest on Riia huvitavam linn kui Tartu või Tallinn. Riias on justkui palju rohkem autosid. Ja loomaaaed on ka Riial parem kui Tallinnal, sest seal võib osadele loomadele süüa anda.
Bussijaamas jooksime veel natuke aega edasi-tagasi, et leida üles õiget kohta, kust buss Eestisse peaks minema. Kohtusime jälle oma sõbra ungarlasega, kes pidi tulema sama bussi peale ja kes teadis, kus õige koht on. Tal oli läti pruut ja nad rääkisid omavahel eesti keeles, sest see pruut õppis ka Eestis.
Ja siis me oleks peaaegu peksa saanud. Ungari sõber pani oma kohvri pingi peale ja seisis meiega jutustades natuke kaugemal. Üks kaltsakate riietega vanamees läks kohvri kõrvale istuma ja ungari sõber ütles meile: “Vaatame, kui ruttu ta mu kohvrit ära tahab varastada!” Me piilusime, aga see vanamees nägi ja sai õudselt vihaseks. Ta oli purjus ka ja hakkas taarudes meie poole tulema, ise sisises kurjalt. Õnneks oskas meie ungari sõber vene keelt, või oli see läti keel, igatahes ta käratas ja sõimas midagi. Ta oli hästi pikk, aga vanamees oli lühike, ja siis läks vanamees heaga minema.
Aga siis oleks ungarlane peaaegu bussist maha jäänud! Kõik olime juba bussi peal ja tema kohver ka, aga tema muudkui musitas ja kallistas oma pruudiga. Buss hakkas juba vaikselt liikuma ja mul oli tast päris kahju. Aga siis ta ikka sai bussi peale. Nii et seiklusi jätkus meil viimase minutini.
Tagasiteel Eestisse
Praegu istun bussis ja meenutan oma pikka päeva. Seda ei osanud ma küll oodata, et siin liinibussis näidatakse telekat. See on otse meie ees ja lärmab kõvas vene keeles, ma ei saa midagi aru. Ma pole kunagi elus ühe pärva jooksul nii palju bussis pidanud olema. Nüüd olen sellega juba ära harjunud. Kui ei taha telekat vaadata, siis vaata aga aknast välja või maga niisama. Vahepeal mõtlen, et kuhu võiks järgmise reisi teha. Tahaks minna Ameerikasse, või siis Riiga tagasi.
Impressa:) or as a Portuguese, vpechatlilso!