Ah et nõuanded?

Blogimaastikul käib üks mäng. Nõuanded 16-aastasele iseendale. Juba teine inimene palus ka minul vastata, ma ei hakka kolmandat ootamagi.

Mõtlesin järele – ma olen põhijoontes praegu samasugune, nagu olin siis. Vaimustun mingisugustest uutest asjadest ja olen kohati valmis võitlema suure asja eest (näiteks tol ajal selle eest, et me saksa keele saaksime endale tunniplaani lisaks inglise ja vene keelele), siis jälle tuleb vajadus ronida omaette ja sõna otseses mõttes poppi teha.

Mida ma endale soovitan?

Ma vaatan ennast. Ja ma ei oska mitte midagi muuta ega soovitada. Jah, mul on kompleksid ja veidrused. Mulle meeldib näiteks väga üks poiss, kes hakkas mulle 13-aastaselt meeldima… ja kes oli armunud minu sõbrannasse. Ma ei soovita endale, et “ära põe!” ja “viska see kinnisidee peast välja”. Ma ei tea ju veel, et meie lugu alles algab aastate pärast ja kunagi saab sellest poisist minu hea sõber, ja et veel hiljem kirjutan ma sellest romaani. (No seda ei tea ma praegugi veel kindlalt, aga aiman!)

Ma ei soovita ka, et “hoia ema rohkem, varsti ta sureb”, sest ma hoian teda nagunii. See pole ju minu süü, et ta sureb. See on tähtedes sees. Ja küllap ma sellest ka veel kirjutan. Kõik on hästi. Midagi pole muuta vaja.

Ja ma ei soovita, et “koli teiselt korruselt kõik oma ja Elo kirjavahetus ja oma päevikud ja ilukirjanduskatsetused ära, sest varsti tuleb seal tulekahju”. Ma mõtlen, et need asjad pididki ära põlema. Kui muidu öeldakse, et iga kirjutaja kooliraha maksab lugeja, siis minu esimeste klasside kooliraha maksin ma ise… Need ei olnud nagunii väga head asjad, mida ma siis kirjutada üritasin. Ja selles, et mul osasid olulisi asju ei ole – fotosid, kirju – , selles on mingi kummaline võlu. Kui need olemas oleksid, siis puuduks minus see kirglik nostalgia ja igatsus lapsepõlve järele, mida ma mitte kuidagi reaalselt puudutada ei saa.

Ja ma kindlasti ei soovita, et mine ikka parem ajalugu või eesti filli õppima, kui sa kirjanikuks tahad saada. Sest ma näen ju, et verelt olen ma poolenisti ikkagi ajakirjanik ja tegin õige valiku, sinna osakonda minnes.

Mida rohkem ma mõtlen ja katsun kasvõi ühte soovitust välja mõelda… No ei tule! Kõik need valikud, mis ma tegin neil aastail – kõik on õiged. Eriti see suurele Tallinn-Riia-Vilnius vabadusematkale minek, kust rännupisik verre sattus. Kõik need suured ja väikesed valikud on mind siia toonud, kus ma olen.

Võibolla ei ole ma lihtsalt soovitaja tüüpi!

Kui minu laps oleks selline nagu ma ise 16-aastaselt, selline natuke veidrik, aga oma teed ajav, mina oleksin küll rahul!

Palli viskan edasi Kajale.

5 mõtet “Ah et nõuanded?

  1. kaugelt

    Tore, et oled võtnud lahti kirjutada selle trafaretse fraasi “ma ei kahetse midagi”.

  2. High Dosage

    Sa siis ei hoiatakski verinoort Eppu tema esimes abielu eest? Et las ujub või upub omal jõul, eks ta ikka kuidagi hakkama saab. Las õpib elu? Või ei kuulaks ta sind nii või teisiti isegi kui sa prooviks?

  3. Eppppp

    Ma arvan, et esimene abielu oli ka omaette hea ja ilus ja vahel ka raske, aga kindlasti rikastav kogemus. Ilma esimeseta poleks teist ka tulnud, sest ega ma ju oleks 28. eluaastani (Justiniga kohtumiseni)lihtsalt vaba ja vallaline püsinud… kui sa mu loogikat tabad. Ja ma olen tõesti rahul, et olen siin ja Justiniga.

    Aga mulle tuli üks soovitus pähe küll, üks asi on, mida kahetsen. MINE HAMBAARSTI JUURDE KOHE, KUI AUK TULEB, ÄRA LÜKKA EDASI!
    Seda soovitaks küll.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.