Laudalõhnast ja majanduskriisist

Käisime enne just Tartu Maamessil, see on meil kodust jalutuskäigu kaugusel.

Kui astusime sisse tõupulle täis suurde telki, siis langes mulle peale suur laviin mälestusi. See lõhn! Laudalõhn. Mu lapsepõlvemälestused on palistatud selle lõhnaga. Kaks kõige varasemate mälestuste hulka kuuluvat on küll traumaga seotud (kuidas mulle kukk kallale tuli ja kuida ma ise kord purdest mööda astusin ja virtsaauku kukkusin, huuh), aga sellele vaatamata on laudamälestused nii ilusad. Papa nimetas laudatööd “toimetamiseks” ja “talitamiseks”, ma ei teagi, kas see oli ainult tema keelepruuk või on see laiem.

“Noh, aeg on toimetama minna!”

Sead ja pullid ja kanad ja küülikud, hämaralt on justkui meeles ka lehm(ad), aga võibolla ka mitte. Hiljem, kui olin juba teismeline, siis oli meil ka endal kodus laut. Siis käisin toimetamas mitte vanaisaga, vaid isaga. Mingi periood sõitsime varahommikuti koos lauda juurde (sest elasime korteris), õppisin ise ka lüpsime ära. Piim tuli lahti lüpsta, enne kui sai masinad tööle panna. Ja siis läks värske piim allikale jahutusse ja jahtunud piim tuli vinnata piimapuki peale tee äärde. (Ma pole enam ammu piimapukke kohanud, kui sellele mõtlema hakata. Kas nüüd on mingi uus süsteem või ei olegi enam pisikesi piimalehmatalusid?)

Igasuguseid töid oli veel, mulle need meeldisid, kuigi näiteks Elo just ükskord ütles, et ei tahaks neid uuesti teha. Heinategu ja villa noppimine ja peetide kõplamine näiteks. Mulle meeldisid need lõhnad ja mulle meeldis see, kuidas keha tegi tööd, aga vaim sai uitama minna. Selle kohta on ka uuringuid tehtud – mõõdukas füüsiline töö teeb õnnelikuks. Vähemasti mind tegi. Ma ilmselt olen ikka maainimese tüüpi.

Mulle meeldisid loomade silmad ja nendega vaikselt jaburat naljajuttu ajada. Papa teooria oli, et loomad räägivad sulle vastu, oma kehakeeles, me ainult ei oska ju seda lugeda, või siis oskame, aga ei tea, et oskame.

See kõik tuli mulle täna seal pullitelgis meelde, nagu kusagilt kaugelt, kaugelt. Ma polnud sellele ammu mõelnud.

Kui elu oleks läinud kuidagi teistmoodi, siis võinuks ma olla talupidaja. Kui meie suguvõsa 1990.aasta paiku sai vanaema ja tädi Salme maja tagasi, siis ma rääkisin küll, üritades veendunult kõlada, et hoiaks selle alles, ma lähen sinna elama. Mõelda, talumaja mere lähistel! Vanavanaisa enda ehitatud! Ehitasin õhulosse, õigemini küll -lautu… Aga ma olin sel ajal 15-16aastane, nii et mis seal imestada, et nad mu juttu tõsiselt ei võtnud ja tagastatud talu ja maa maha müüsid. See oli aeg, kui telekas näidati poppi maaromantilist eesti telesarja “Kaevutee” ja ajaleht “Maaleht” oli suure tiraazhiga ja Võru miss läks üksi maale talunikuks… Siis tulid teised ajad otsa. Kes teab, kas ma oleksin läinud midagi muud õppima, kui see suguvõsa talu oleks alles hoitud?

…Nüüd hüppan teise teema peale. Eile lugesin värsket Ekspressi ja tundsin: suure majanduskriisi algus on jõudnud meinstriim-meediasse. Kui ma paar aastat tagasi New Yorgis tarbisin pigem alternatiivkanaleid (nagu dokfilmid ja netifoorumid), kus hoiatati maailma majandust tabava toidukriisi, veekriisi, naftakriisi, tarbimislaenude kriisi, kinnisvarakrahhi jne eest, siis hakkasin seda kõike küll uskuma, aga natuke ikka lootsin, et äkki nad eksivad. Äkki on võimalik, et meie kõikeraiskav tsivilatsioon kihutab samamoodi edasi ja mingi kummalise loogika põhjal on see endiselt võimalik ja niiöelda jätkusuutlik.

Nüüd on siis ühes täiesti tavalises ajalehenumbris kõik see koos: näiteks see artikkel võlanõustajate tihedast tööst, ja see, kerkivatest raketina kerkivatest toiduhindadest maailmaturul, ja see, Eesti riigi eelarvekriisist… Milline võiks olla üks Ekspress aasta või viie aasta pärast? Kui karmiks see kriiside kooslus läheb?

Sel aastal tuleb meil kaks reisi üle ookeani (kahjuks polnud võimalik ainult suvega piirduda, sest Justini vend lükkas pulmad suve pealt oktoobrisse, et jõuaks ette valmistada…), lisaks veel reis Hispaaniasse ja võibolla ka Itaaliasse või Indiasse (Justiniga ta konverentsidele kaasa). Mulle tundub see selle aasta lendamine nagu pidu enne katkuaja algust, ausalt öeldes.

“kas sa oled mõelnud sellele, et tulevikus me võibolla ei saagi enam niimoodi tihedalt reisida?” küsisin ma Justinilt. “Et hakkab tõesti olema nii, nagu oli sinu vanavanavanemate ajal? Kuidas su vanavanaema Maria toodi USAsse surnud õe lapsi hoidma ja ta mitte kunagi tagasi Itaaliasse ei jõudnud, kuigi alguses pidi ainult pooleks aastaks jääma?”

Sel ajal olid ju USA ja Euroopa teineteisest palju kaugemal…

“Jah, olen küll,” ütles ta. Ja arvas, et ta eelistaks sel juhul Eestis elamist. Aga et kes seda teab.

Jah, kes seda teab. Vähemasti ei ole meil suurt kinnisvaralaenu ja me oleme investeerinud siin maamajasse, kus ei ole laenusid peal ja kus on põllumaad ja metsamaad, ja laut ja küün on ka seal alles.

Võibolla ma ikkagi jõuangi ringiga sinna tagasi. Sinna laudalõhna juurde?

14 arvamust “Laudalõhnast ja majanduskriisist” kohta

  1. Nii ongi. Pole enam piimapukke ja lehmapidajaid. Mõnel mammil veel on kiusupärast lehm, aga neid jääb aina vähemaks. Piimatööstused võtavad piima ainult suurematelt tegijatelt kellel kõik euronõuded täidetud.

  2. Ka minul, linnalapsel, on erinevaid “laudamälestusi”. Näiteks see, et minu vanaemal olid kunagi kanad, kellest igaühel oli oma nimi. Kanadel oli kanakuur, mille tagumises otsas oli “salatuba” – koht, kus ma lapsena mõõduka kanahaisu sees mängida sain. Kui munadest koorusid tibud, siis mõnikord olid need vanaema maja koridori aknalaua peal puuris. Kollased ja siutsuvad olid nad. Ning vanaemal olid veel küülikud ka. Neid toitsin mina võilillelehtedega. 🙂

  3. Maailma l6ppu oleks ikka p2ris kuskilt mugavast kohast pealt vaadata. Tegelikult me juba vaatamegi ju. Igal pool praegult p6leb, plahvatab, v2riseb, kisab, karjub, tapab, n2lgib, sureb, ahastab, vihkab, raevutseb ja piinleb tohutult palju inim-biomassi. Ja kogu see meeletus ja viimnep2ev yha ligineb meile, …. valgetele inimestele.

  4. See aeg, mil maailm oleks taas “suurem”, võiks mõnes mõttes vist üpris põnev olla. Näiteks inimene ei lähe Tallinnast Madridi, vaid läbi nende maade, mis sinna vahele jäävad. Tõenäoliselt mõjub silmaringi avardamisele omajagu paremini kui otsetee. Kui lihtsalt otse lennata, siis jääb muidugi soovi korral vahepeal aega nende vahepealsete maade-rahvaste kohta lugemiseks, kuid mulle tundub, et oma silm on ikkagi kuningas. Räägitagu raamatute lõpust ja elektroonilise meedia võidukäigust mida tahes. Oops, kui kõik on omadega totaalselt pahuksis ja kriisis, siis kust tulekski elekter, et e-raamatut lugeda…

  5. Maakodu kõlab äärmiselt vahvalt. Olen ka ise maamaja renoveerimisega (küll linnainimeste maakoduks) ametis ja seetõttu loen mõnuga teiste analoogsetest toimetamistest. Ons teil seal ikka mingi mingi elumaja ka? või ongi ainult laut ja küün. ja kuhu kanti end sisse seate?

  6. “Äkki on võimalik, et meie kõikeraiskav tsivilatsioon kihutab samamoodi edasi ja mingi kummalise loogika põhjal on see endiselt võimalik ja niiöelda jätkusuutlik.”

    John A. Bargh : „Kui jutt on meie käitumisest, siis on alati küsimus: mida teha järgmisena? Oleme avastanud, et meil on ebateadlikud juhtimissüsteemid, mis pidevalt saadavad meile soovitusi, mida järgmisena ette võtta. Aju võtab soovitused vastu, kaalub neid ning sageli ka tegutseb nende järgi – ja kõike seda ilma, et inimene sellest protsessist teadlik oleks. Vahel on need soovitused meie teadlike kavatsustega kooskõlas – vahel aga mitte.”

  7. Minu vanaemad käisid “loomi kamandamas” või “loomi talitamas”. See esimene on eriti naljakas tänapäeval, aga tollal ma üldse ei mõelnud selle sõna teisele tähendusele, käsutamise mõistes 🙂

  8. Ian võtab naise? Palju õnne 🙂

    Maailmalõpu peale ära mõtle! Õigemini, sa mõtled niikuinii, mõtle siis võimalikult VÄHE.

  9. kaur – Ma ei arva, et see maailmalõpp on, mille peale ma mõtlen ;).

    Nelli – vastasin sulle uues postituses.

  10. “talitamine” on õige küll. mulle meenus just see lõhn, kui ema tuli naabrinaise juurest lehmi talitamast, kui toda ennast kodus polnud ja see lõhn oli sõnuseletamatu – lakast alla aetud hein ja natuke külma värsket õhku ja veidi sõnnikut ning kübeke lambavilla hõngu, sest õiges laudas on lambad ikka ka.
    piimapukid on küll kadunud, aga kadunud on ka lehmad. need vähesed, kes 1-2 lehma peavad, on küla peal kõrges hinnas, neilt ostetakse piim koduõuest ära. vähemalt minu mehe kodukohas käib see nii. õhtuti on “piimaralli” 🙂

  11. talitama ja toimetama olid meiegi kõnepruugis. jah, eestimaal on väikeste põllumajandusmajapidamiste aeg ammu ümber. suurtootmine on võtmesõna kogu arenenud maailmas. need, kes käsitsi lehmalüpsmist, laudalõhna ja heinategu mäletavad, surevad koos meiega.

  12. kunagi oli postimehes artikkel TÛ tudengitest, kes tegid mingi uurimis- vôi diplomitöö piimapukkidest. kui mu mälu mind ei peta, siis nad olid rahvaluule tudengid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.