Arhiiv kuude lõikes: mai 2008

Mitme sõrmega teie toksite?

45 kommentaari

Ma olen kahjuks täpselt sellest põlvkonnast, kellele masinakirjutamise tund Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas tehti vabatahtlikuks. Enne meie aastakäiku olevat see olnud õppeplaanis kohustuslik aine. Ja kuna see vabatahtlik tund pandi hommikul kella 8.15-ks, siis sinna ma ei jõudnud rohkem kui korra.  Klassi ees oli suur plakat klaviatuuriga ja näppude areaalid olid seal peal, pidime vaatama plakatit ja trükkima. Tunni lõpuks olid väikesed sõrmed valusad. Ja isegi juba… nagu mingisugune teadmine oli sees. Miks ma küll rohkem sinna tundi ei läinud!

…Jah, mitme sõrmega ma hetkel trükin?

No mis te arvate? Jätka lugemist →

“Minu Hispaania”

6 kommentaari

Veel üks raamat on jõudnud idee-embrüokese faasist läbi sünnitusvalude… VALMIS. Rohkem ei saa me selle raamatu heaks midagi teha, ta on laiali lennanud ja mõne aja pärast näeme, mis on tema koht siin maailmas.

Kirjutan niisiis siia üles “Minu Hispaania” ajaloo. Esiteks, Anna-Maria Penu võttis minuga meilitsi ühendust, sest ma ütlesin – hoopis ühes teises kohas ja ühele teisele inimesele, aga kirjalikult ja blogosfääris – , et kui kirjutad raamatut, siis ära kõhkle mulle seda saatmast, äkki saab asja ja kirjastame.

See teine inimene kadus ära, pole tast rohkem kuulnud. Aga Anna-Maria pakkus mu repliigist innustust saanuna mulle, et tema, tema ka sooviks kirjutada ilukirjandust! Jätka lugemist →

Eurovisiooni asemel… eilne nostalgia-youtube

12 kommentaari

Eile õhtul pidin end teadlikult sundima, et mitte telekat-raadiot käima panna kell kümme. Nädal tagasi Eurovisiooni ühe eelvooru vaatamine-kuulamine tundus pärast nii maha visatud ajana. Eks see üks parajalt mõttetu sõltuvus ole.

Läksime hoopis lastega voodisse ja võtsin läptopi ka, unejutu asemel  harrastame vahel You Tube-ist maailma maadega tutvumist: näitan Martale maailma kaardi peal, kus see maa on, ja siis otsime selle kohta lõike. Eile näiteks vaatasime natuke Rootsit. Aga siis tuli ka Justin:

“Kas sind ka teeb Rootsi kuidagi nostalgiliseks? Need punased katused ja puumajad…” Jätka lugemist →

Elust kirju Postimehes ehk kas venelased võtaks lasteaia üle?

9 kommentaari

Ma hakkan alates sellest nädalast Postimehesse vabal teemal kolumnit kirjutama – esimene on siin http://www.postimees.ee/240508/lisad/arter/332569.php. Kahjuks kärpimise arvel läks esimesest loost peaaegu välja see nüanss, et mängides pisikese venelasega meie 4aastane Marta mitte ainult ei õppinud vene keelt, vaid ta ka õpetas eesti keelt.

Ma muidugi pidin nuuskima kohe kommentaaridesse ka (kunagi ju ei tea, kas ees ootab sõimlemine või on vastupidi, mõni huvitav ja konstruktiivne kommentaar). Jätka lugemist →

Unetu öö uiutusi

24 kommentaari

Kas “paar raamatut” tähendab kaks raamatut? Mul oli ükskord üks sõber, kes vandus, et paar on kaks! Ja mina vaidlesin talle areldi vastu, öeldes, et minu arust on paar ikka pigem kolm…

Igatahes kui ma homme saadan Justiniga kesklinna ühte kohta kaks raamatut, siis võib see ihnelt mõjuda, sest ma ju meilis ütlesin, et “saadan paar raamatut”. Jätka lugemist →

Otsime majakesse üürilisi, 5-6 nädalat suvel

1 vastus

Panen teate ka siia: meil jääb tühjaks (25. juuni kuni 31. juuli) aiaga maja Tartus, Tähtveres (kesklinna lähistel aedlinna-õhkkond, kui te ei tea ;). See võiks olla ideaalne variant mõnele välismaal elutsevale eesti perele, kes tahab tulla kodumaad suvel väisama. Üüri hinnas saame kindlasti kokkuleppele, olulisem on, et oleks usaldusväärsed inimesed (eriti hea, kui tuttavate tuttavad, sõprade sõbrad, eksju) – ja kuna meil elutseb siin ka Tibu-Kiisu-Miisu-Liisu, siis temale tuleks teha pai ja anda süüa.

Kui on huvi lähemalt arutada, siis meilige epp.petrone@gmail.com

LISATUD. Oleme otsustanud! Eestlased Brasiiliast, Kolumbiast, Austraaliast ja Saksamaalt… Lõime käed Brasiiliaga, kes kõige kiiremini reageeris. 😉

Barcelona vesi

2 kommentaari

Mulle tuli meelde, et tahtsin veeprobleemist kirjutada – ka Eesti Päevaleht on kirjutanud sellest, kuidas Barcelona linn on veehädas ja suur joogiveesaadetis saabus hädasolijaid aitama.

Ja mulle kirjutas juba enne meie minekut üks tore eestlane Inglismaalt, tsiteerin teda siin nüüd päris pikalt:

“Me jõudsime just tagasi nädalaselt puhkuselt Barcelonast. Kuna paistab, et teie pere on sinna peatselt minemas, siis ehk tasub kohapeal tähelepanu pöörata sellele, mis kriis toimub selles linnas hetkel joogiveega. Seda napib. Kraanivesi maitseb kohutav – isegi hambaid on raske pesta. Kehvemates restoranides ei tasu tellida teed, sest see on kraaniveest keedetud, jälk ja soolane. Ajalehed on täis
artikleid, mis otsivad veekriisile lahendust – muuta tarbimisharjumusi (nt olevat nüüd karistatav oma eramajade basseine joogiveega täis pumbata) või kiiresti linna vett juurde juhtima hakata (nagu alati,
karmide investeeringute abil ja teiste piirkondade arvelt). Jätka lugemist →

Ühe koti võrra vaesem ja kogemuse võrra rikkam…

7 kommentaari

Meie viimane päev Barcelonas algas kurjakuulutavalt… Kuulsin ärgates, kuidas Justin köögis ja teises toas tuuseldas. Ta oli nimelt asunud varahommikul ärgates meie korteri lepingut lugema ja selgus, et olime nädal tagasi kiirustades alla kirjutanud klauslitele nagu “korter peab olema täpselt samas korras nagu vastu võttes, sealhulgas puhas voodipesu” ja “10 minutit hilinemist korteri üleandmisel tähendab trahvi 20 eurot, 20 minutit – 30 eurot,”. Esimene nõue oli eriti jabur, sest kui viimane üleandmise aeg oli hommikul kell 11, kuidas on võimalik inimestel ühtaegu magada ja siis need linad ülikiirelt ära pesta ja kuivatada ja voodite peale panna (sest pesukuivatit ju korteris polnud, Hispaanias ei paista see riist õnneks väga levinud olevat)…

Igatahes tuuseldasime seal siis koos koristada, segajateks lapsed… Jätka lugemist →

Meie ajutine kodu

3 kommentaari

Unetus on peal, nii et kirjeldan natuke veel oma elu, enne kui see kõik kadunud on ja uute mälestustekihtide alla jääb…

Barceloneta on niisiis Barcelona üks linnaosa, mereäärne pisike poolsaareke. Mõneti võiks seda Tallinna Kopliga võrrelda. Seda nimetavad reisiraamatud kalurikülaks, kuigi minul ja Justinil on kalurikülast natuke teine arusaam. See on siin kitsate tänavate ja kolme-nelja, vahel ka viiekorruseliste majakeste piikornd. Majad on ehitatud väha tihedalt, täis rõdusid ja muud kraami – näiteks on ka jalgrattad riputatud rõdude kõrvale. Ja ilusa ilmaga on mõnel esimese korruse mehel lausa telekas ja toolid maja ette kitsale kõnniteele tõstetud. Loomulikult kuivab kõikidel pesu rõdudel, esimese korruse omadel vahel ka akende ja uste vahel. Inimesed kõnnivad autoteede peal, sest autosid sõidab siin vähe ja jõuab ju alati eest ära minna. Jätka lugemist →

Nii päevad läevad…

2 kommentaari

On pühapäevaöö. Ümberringi valitseb vaikus – tundub, et hispaanlased on korralikud kalendritundlikud inimesed. Reede ja laupäeva öösel käis tänavatel korralik lärm, aga täna magatakse, homme ju vaja tööle minna.

Meie üürike aeg siin hakkabki peagi läbi saama. Panen siia kiirelt kirja, mis me siis teinud oleme.

1. päev – mõnus loba taksojuhiga, hüpe hispaania keelde. Jalutuskäik õhtuses rannas ja koduküla Barcelonetaga tutvumine. Jätka lugemist →

Uusi kilde Barcelonast

19 kommentaari

Kui ma üheksa aastat tagasi siin linnas olin, siis meeldis mulle väga inimesi vaadata. Nüüd ma tean, milline luksus see on – sul peab ikka palju aega käes olema, et inimesi vaadata! Praegu olen ma pigem selles sahmijate leeris, keda vaadata saab.

Näiteks: “Rannatsooni sisenes noor naine kahe lapsega. Üritas käru vedada liival, siis jättis selle keset randa maha ja vedas lapsed vee äärde. Üks jooksis tulistvalu lainetesse, kuni naine talle järele jooksis, hakkas teine innukalt liiva läbi töötama ja sealt leitud sigaretiotsasid sööma. “Eeei!” karjus võõras naine ja jooksis beebi poole. Samal ajal jooksis suurem laps jälle lainetesse… Vaesekesed, mõtlen ma…” Jätka lugemist →

Kolmas päev Barcelonas

11 kommentaari

Ma olen siin linnas enne olnud. Kui eile kõndisin lastega mööda mereäärset promenaadi, läks järsku kõhu alt külmaks: politsei. Helesinine särk. Ma ei teadnudki, et see põnevuse ja hirmu reaktsioon niimoodi ikka veel kõhu sees alles on. Jah, ma sattusin ju Hispaaniasse illegaalina tööle, turgudele ja sellistele rannateedele ehteid müüma. Täpselt sellelesamale teele siin. Kui mustanahalised poisid suurte kottidega hetke pärast mööda kõnnivad, siis ma tean. Nad otsivad seda kohta, kus politseinikku pole, et oma kraam kiirelt maha laotada. Ma kirjutan sellest varsti oma reisikirjade raamatus.

Lõhnad. Miks lõunamaal prügi teistmoodi lõhnab? Jätka lugemist →