Ma olen kahjuks täpselt sellest põlvkonnast, kellele masinakirjutamise tund Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas tehti vabatahtlikuks. Enne meie aastakäiku olevat see olnud õppeplaanis kohustuslik aine. Ja kuna see vabatahtlik tund pandi hommikul kella 8.15-ks, siis sinna ma ei jõudnud rohkem kui korra. Klassi ees oli suur plakat klaviatuuriga ja näppude areaalid olid seal peal, pidime vaatama plakatit ja trükkima. Tunni lõpuks olid väikesed sõrmed valusad. Ja isegi juba… nagu mingisugune teadmine oli sees. Miks ma küll rohkem sinna tundi ei läinud!
…Jah, mitme sõrmega ma hetkel trükin?
No mis te arvate? Jätka lugemist