Kolmas päev Barcelonas

Ma olen siin linnas enne olnud. Kui eile kõndisin lastega mööda mereäärset promenaadi, läks järsku kõhu alt külmaks: politsei. Helesinine särk. Ma ei teadnudki, et see põnevuse ja hirmu reaktsioon niimoodi ikka veel kõhu sees alles on. Jah, ma sattusin ju Hispaaniasse illegaalina tööle, turgudele ja sellistele rannateedele ehteid müüma. Täpselt sellelesamale teele siin. Kui mustanahalised poisid suurte kottidega hetke pärast mööda kõnnivad, siis ma tean. Nad otsivad seda kohta, kus politseinikku pole, et oma kraam kiirelt maha laotada. Ma kirjutan sellest varsti oma reisikirjade raamatus.

Lõhnad. Miks lõunamaal prügi teistmoodi lõhnab?

Me oleme muide “lõhnaval” tänaval ja mulle meeldib see rohkem kui hotellide regioonis.

Tegin ühe oma toonase unistuse teoks. Kui üheksa aastat tagasi Barcelonetas ehk siinses kaluriküla- vanalinnas kitsastel tänavatel kõndisin, siis tahtsin teada, mis elu nende rippuvaid pesukuhjasid täis rõdude taga küll elatakse. Nüüd ongi meil nädalaks kodu ühel kitsal tänaval, pisike üüriapartamento. Ja ongi nii, nagu ma arvasin, vastasrõdu ja -aknad on nii lähestikku, et sinu intiimseim naaber on see, kes üle tänava su vastas elab. Meie vastasrõdul elab tädi koos kahe valge puudliga. Üleeile oli tal valge pesu päev ja eile oli tal punase-sinise pesu päev.

“Hola!” karjub Marta talle, nagu ta karjub kõigile, kellele võimalik. Ta oskab juba umbes kümmet sõna hispaania keeles. Minul toimub ka hispaania keele elluäratamine… Kodus ei jäänud selleks aega. Kodus toimetasin ma viimasel nädalavahateusel aina raamatut ja esmaspäeva hommikul viskasin kotti asju, lootes, et enamvähem õiged asjad on olemas ja me ei jää maha! Ei jäänudki. Aga ühtegi lasteramaatut ega mänguasja ei saanud kaasa.

Oh, see kahe lapsega reisil olek… Ma tegelikult ei tea, kas see on seda väärt. Eile kahetsesin kibedasti. Aga reisil ongi emotsioonid suuremad kui elu ise. Sellest mu järgmise netiseansi ajal! Nüüd pakib Justin oma läpaka ja läheb ülikooli konverentsile, mina pakin oma kaks last ja lähen loomaaeda ja Villa Olimpicasse.

11 arvamust “Kolmas päev Barcelonas” kohta

  1. Lastega võiks olla vahva minna Barcelona akvaariumi kaema? Endal 7 aasta tagant mälestus, et seal oli selline madal bassein, kus lehvisid ringi miskid kalad, keda siis silitada sai. Endalgi oli vahva, kalad lausa mangusid sügamist 🙂

  2. Ma mõtlen ka teie peale. Tean, et see on raske ja lahe üheaegselt. Meie mullune reis, kui poiss oli 6-kuune, oli väsitav, aga laadis mu väga pikaks ajaks mõnusasti ära. Anna ikka teada, kuidas teil sal läheb!

  3. kle, kalla, ära pabla, just on tore lastega reisida.
    Käisime oma tytrega Moskvas, kui ta oli 5, ja pidime yhe korra pool tundi metroojaamas seisma, kuni tema muudkui söitis treppidega yles ala yles alla yles alla yles alla yles alla yles alla jne jne jne jne jne jne

    Ja see, et see tunne on kehas alles, no on ju ka muud tunned. Köik, mida me elu jooksul tunneme, jääb just nimelt kehasse alles…

    Oh, mulle tuleb meelde Gaudi
    ja mulle meenub laul, mis mulle yldse ei meeldi tegelt
    Mercurty ja Montserrat BARCELOOONA

    Kade olen kohe:D:D:D:D

    Ja Hispaanias on häid lasteraamatuid, muide

  4. see ongi üks põhjus miks meie piirdume ühe lapsega; siis saad lapsega koos elu nautida, reisida mõnuga jne. Ning saad ka enda elu elada rahulikult..
    Kui neid lapsi on rohkem kui üks siis läheb kuidagi keeruliseks 🙂

  5. No siis kui lapsed on suuremad, siis on nad paarina palju mugavamad.
    Tegelevad üksteisega ja neil on põnev üksteisega. Ka turvalisem neid linna peale ekslema lasta. Kaks pead on ikkagi kaks pead …

    See aeg tuleb küll ära oodata.
    Aga no, nt 13 aastasel on koos vanematega palju vähem teha, kui oma 15 aastase kaaslasega.

  6. mari
    Sellepärast ma küll ühe lapsega ei piirduks ja su laps selle üle kindlasti ei rõõmusta, et ta üksik on!jah, elu on tõepoolest keerulisem, kui ühe lapsega, kuid ka oluliselt rikkam ja lõbusam:)

  7. Ohh! Epp, vaatan, et su blogist on sel aastal isegi üks bakatöö tehtud, läheb varsti kaitsmisele ja puha. Päris huvitav tunne vist, kui keegi sinu virtuaalse elu teadusmeetoditega läbi lahkab =P

  8. andry:
    on väga suur vahe, kas 2 täiskasvanut on ühe 5-aastasega reisil või on 1 täiskasvanu 2 lapsega reisil (kellest 1 on beebi, kes veel toeta ei seisa!). Ütleme siis nii, et 4 korda raskem. Lihtne matematika. Olen ise selle läbi täinud.
    Mis muidugi ei tähenda, et lõbus ei võiks olla. Aga ära sa tule ütlema, et ahhh mis!
    Ja sellegipoolest läheme meiegi sügisel jälle reisile, nüüd juba nooremal kah jalg all.
    Igatahes laheda meele jätku Epule ja perele!

  9. Epp, kas Sa äkki viitsid natuke teie sealset elamist ja naabruskonda pildistada? Mulle tundub, et see võib olla täpselt seesama elu, mida ma isegi tahaks kunagi seestpoolt näha 🙂 Ja kuniks sisse ei pääse, seni vaataks kas või pildilt.

  10. Vabandust, et nii paju trükivigu oli, ma ei saanud postitust seekord läbi lugeda…
    Ei, ma ei teadnud, et Epppppu blogist (ilmselt sellest? või ka teistest?) on bakatöö tegemisel. Kas selle info kohta linki ka leiaksid, Mann?
    Jah, Anna, tahaks pilte küll rohkem teha. Homme hommikust on Justinil ka vaba aeg, praegu on olnud füüsiliselt keerukas khte last ja fotoaparaati hallata ;).

  11. sorry, helen

    Lapsed ongi ju selleks, et nendega maailma jagada.

    ma olen reisinud kolme täiskasvanuga ja 28 kaheksa aastasega nädal aega metsikus looduses.

    Elu parim matk

    Neid suuremate lastega tehtud ja oma lastega tehtud matku ma ei jaksa kokku lugedagi, kusjuures, kui nad omal melest lähevad, neil on nad meeles

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.