Nii päevad läevad…

On pühapäevaöö. Ümberringi valitseb vaikus – tundub, et hispaanlased on korralikud kalendritundlikud inimesed. Reede ja laupäeva öösel käis tänavatel korralik lärm, aga täna magatakse, homme ju vaja tööle minna.

Meie üürike aeg siin hakkabki peagi läbi saama. Panen siia kiirelt kirja, mis me siis teinud oleme.

1. päev – mõnus loba taksojuhiga, hüpe hispaania keelde. Jalutuskäik õhtuses rannas ja koduküla Barcelonetaga tutvumine.

2. päev – Justin korteris oma uudiskirja kirjutamas, mina lastega mööda linna kärutamas: turul, seejärel Akvaariumis, see on nii paksult täis kohalikke lasterühmi, et ma olen minestamise äärel, nii et põgeneme sealt kiiresti… Millegipärast ei tule pähe mõtet, et hoopis Justini peaks korterist välja kupatama kusagile mujale wifi-piirkonda oma tööd tegema, seeasemel puhkan korteris jalga ja lähen lastega kodu lähedale randa. Marta jookseb ära ja Anna sööb sitta. Uhh! Saan vist päikesepiste: hirmsa peavalu ja oksendamishoo, kui koju saan. Siis magan lastega siestat – ja Justin, see muudkui toksib teises toas oma uudiskirja.

Hilisõhtuks on mu päikesepiste välja magatud ja Justinil töö valmis. Hulgume hilisel tunnil koos rannas ja mujal Barcelonetas – mõnus, kuidas elu saab õhtuti siinmaal teise ärkamise.

3. päev – Justin läheb varahommikul konverentsile, minul on plaan minna lastega suurde parki ja loomaaeda, aga pööran ühel teel liiga varakult ära ja satun selle asemel hoopis Villa Olimpicasse, mis osutub igavaks, suureks, autoderikkaks ja steriilseks. Ma ei saa üle tänava! See on kiirtee moodi, hiiglasuur, ilma ülekäigukohata. Lõpuks satun kusagile inimtühjale jalakäijatesillale ja… leian sealt maha paisatud koti sisu. Muuhulgas ka krediitkaardid ja dokumendid. Sularaha pole. Väntan siis edasi ja otsin politseid, lõpuks jätan koti ühte ülikooli valvelauda, nemad lubavad politseiga ühendust võtta.

Edasi lähen randa, lasen Martal end tühjaks ronida ja siis suundun uuesti loomaaia pargi poole, seekord õnnestunult. Ülejäänud päev möödub loomaaias, Marta naudib väga, eriti delfiine. Õhtuks tagasi korterisse, teen ise süüa, hulgume hilisõhtul, leiame puuviljapoe ja ostame kohalikke värskeid vilju.

4. päev. Justin läheb taas varahommikul konverentsile, mina magan lastega une täis ja siis kärutan kesklinna – läheme Imax kinno. Kolmedimensiooniline haikalade film ajab väikese Anna nutma (nojah!), aga järgmine, panoraammõõtmetes Alpide film sobib mõlemale lapsele ja minule ka. Siis kõnnime tagasi Barcelonetasse, söön lastega restoranis (saan isegi hakkama üksi kahe lapsega, ilma et ükski nõu katki läheks!) ja käime rannas mängimas… Õhtul lähen Justinile metroojaama vastu ja jalutame peatänaval ehk Ramlas, sööme ja vahime tänavaesinejaid.

5. päev – nüüd peaks algama puhkus, sest Justini konverents on läbi! Aga õues ladistab vihma. Barcelonas polevat neli aastat korralikult sadanud ja täna siis on see päev! Mul on väga uimane olla. Justin läheb Martaga Imax kinno (dinosauruste filmi vaatama) ja mina jään Annaga niisama koju. Pärastlõunal, kui nad tagasi tulnud on, üritame kõik koos minna Villa Olimpicasse spa-sse, aga vihm on nii kohutav, et me ei jõua kõrvaltänavast kaugemale. Hüppame sisse ühte baari, aga nemad väidavad, et taksot telefoni teel tellida ei saa, püüdku me seda tänaval… Oleme terve pärastlõuna kodus, õhtul hilja veame end läbi vihmaladina ühte kohalikku restorani paellat sööma. Anna lõhub ühe taldriku ja Marta harjutab breiktantsu (tema uued iidolid on mustanahalised poisid-tänavatantsijad; see meeldib mulle isiklikult rohkem kui roosade printsesside maania).

6. päev. Hommikul tibutab ja ilmateade näitab, et kogu Hispaaniat katavad vihmapilved, nii et isegi kui me rongi istuks, ei saaks vihma eest põgeneda. Mina esinen uuesti spa-ideega (kuus erinevat basseini, mereveeravi, saunad), aga Justinile tundub jabur olla elus esimest korda Barcelonas ja mitte olla turist (nojah, mina olen Barcelonas teist korda!). Tema valikul asume ikkagi läbi vihma kesklinna poole teele ja ostame turistide kahekorruselise bussi päevapiletid. Bussi ülakorrusele ei saa vihma tõttu minna, allkorrus on rahvast täis ning poolte akende peale on keegi tobe kunstnik lilled maalinud, nii et neist ei näegi välja. Astume bussist välja Plaza del Catalunyas ja murrame end läbi vihma moodsa kunsti muuseumisse. Enesele üllatuseks saame tutvuda Leedu moodsa kunstiga, miks mitte! Siis murrame end tagasi keskväljakule ja bussi. Suudame vihma trotsides isegi natuke aega ülemisel korrusel sõita ja sealt vaadata Gaudi maja ja Sagrada Familija imekirikut – aga mõlema ees on nii pikad järjekorrad, sest see on päev, mil kõik turistid külastavad muuseume! Vihkame turiste, vihkame järjekordi, vihkame liiklust! (= vihkame iseennast?)

Siis eksime vahepeal ära, on päeva kõige hullem hetk kusagil mingisuguse kloostri ligidal, pissihädad ja suur sadu ja mitte ühtegi kohvikut ega ka mitte ühtegi inimest… Meie turistipäev lõppeb sellega, et ma otsustavalt teatan – “Nüüd võtame takso ja läheme koju!” ja Justin kergendusega nõustub. Turistibussi piletid oli niisiis raiskamine, me peaagu ei kasutanudki neid. Spa oleks odavam tulnud ;). Aga millegipärast saime Martaga oma nohust just vihmapäeva jooksul külmetades lahti.

Pärastlõuna möödub kodus, arvutist uusi Losti osasid vaadates, lastega mängides ja süüa tehes. Vihmaga on kodus mõnus olla, isegi kui see on ajutine kodu!

7. päev. Päikesepaiste! Justin läheb varahommikul turule ja teeb emadepäeva hommikusöögilaua värskete kookide ja puuviljadega. Siis asume teele Barceloneta lõunatippu, et sealt köisraudteega sõita Montjuici mäe tippu. “Vihma tõttu suletud!” on raudteejaamas silt. Poriseme koos terve hulga teiste turistidega ja mina ärgitan Justinit helistama vastava firma instantsidesse, et kas teate, vihm on ju läbi – helistamegi, aga teisel pool kas ei saada aru või teeseldakse, et ei saada aru. Marsime siis jala kesklinna ja veedame aega taas peatänaval, järjekordeid tänavatantsijaid vaadates. Siis sõidame metrooga Montjuici mäkke ja… tuleme maha messipaviljonide juures, leides end keset parkimisplatse, mis on täis mootorrattaid! Paviljonides käib suur moottorrataste mess ja ümberringi sagib motomeeste subkultuur. Vaatame, kust tee üles mäkke leiame…

Siis satume Poble del Espanjol`i, mis on esimesel hetkel täielik jama -“Disnelyland”, nagu Justin ütleb, nimelt hispaanialiku arhitektuuri imitatsioonide kogum. Kui aga audiogiidi ostame, siis leebume – see on 1929. aasta maailmanäituseks tehtud ja ise juba ajalooks muutunud ekspositsioon. Audiogiid räägib igasugu tarka juttu, vahepeal aga suudab Marta enda jalad ära hõõruda ja teksapükste tagumikul ühest künkast alla lasta, nii et veedame aega, otsides imitatsioonküla suveniiripoodidest lastesokke ja -pükse. Leiamegi – Marta saab endame jalgpallimeeskonna FC Barcelona riietuse selga ;).

Külast lahkudes eksime jälle ära ja kõnnime järsku keset tühermaad… Justin ei anna niipea alla ka ja väidab, et kaardi järgi on see õige tee. Siis hakkab mul Anna seljakott hõõruma ja tülitseme natuke… Ja läheme tuldud teed pidi tagasi. Satume ühte ilusasse hoolitsetud parki, kuhu me samuti sattuda ei plaaninud, aga kus on väga tore. Siis jõuame Juan Miro muuseumisse, kuhu me sattuda plaanisimegi, kinnipanekuni on 15 minutit, aga nõutakse ikkagi täispiletihinda – otsustame mitte minna. Edasi läheme raudteejaama, et saada all-linna. samas jaamas märkan ma aga ka köisraudteed ja teen ettepaneku pikk päev lõpetada otseteega Bercelonetasse. Sekeldused: me ei suuda mitte ühegi oma deebet-ega krediitkaardiga maksta! Onkel laseb meid niisama peale. Kui aga jõuame pärast imeilusat lendu linna kohal köisraudtee teise otsa, siis selgub, et Barceloneta see küll pole! Kiirelt seletame sealsete teenindajatega ja hüppame siis oma kabiini tagasi…. Selgub, et siin linnas on mitu köisraudteeliini. Igatahes saime selle edasi-tagasi segase reisi tasuta.

Siis metrooga allalinna ja satume sööme ühte Türgi söögikohta. Omanik võtab Anna endale hoida meie söömise ajaks ja Justin arvab, et tegelikult võiks Türgisse minna kunagi reisima küll, mis neist türklastest ikka peljata… Edasi oleme jälle peatänaval ja vaatame veel ühte breiktantsijate etendust. Mõtleme, kas minna Picasso muuseumisse, aga – liiga hilja on. Kõnnime koju. Skaibime Justini emale emadepäeva puhul ja siis vajuvad kõik teised magama…

Ainult mina kuulan vaikset ööd ja panen oma päevad kirja.

8. päev – tuleb homme…

2 mõtet “Nii päevad läevad…

  1. Eppppp Postituse autor

    No Justin on sedavõrd jah tüüpiline ameeriklane, et kardab muslemimaid. Aga ta on ka kohanud kehva suhtumist, nt Londoni muslemite poolt, kui need kuulsid, et ta ameeriklane on…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.