Elust kirju Postimehes ehk kas venelased võtaks lasteaia üle?

Ma hakkan alates sellest nädalast Postimehesse vabal teemal kolumnit kirjutama – esimene on siin http://www.postimees.ee/240508/lisad/arter/332569.php. Kahjuks kärpimise arvel läks esimesest loost peaaegu välja see nüanss, et mängides pisikese venelasega meie 4aastane Marta mitte ainult ei õppinud vene keelt, vaid ta ka õpetas eesti keelt.

Ma muidugi pidin nuuskima kohe kommentaaridesse ka (kunagi ju ei tea, kas ees ootab sõimlemine või on vastupidi, mõni huvitav ja konstruktiivne kommentaar).

Oligi seekord ka üks konstruktiivne . Minu arvamus, et venekeelsed lasteaiad tuleks kaotada, saab huvitava vastuarvamuse –

Kvoote vaja
24.05.2008 07:06
Lastel on tõesti lihtne keeli üles korjata, kas aga lõimumine nii lihtne on, et muudkui kaotame vene lasteaiad ära ja probleem lahenenud… Minu arvamus on järgmine. Tuleks kaotada, jah. Aga tuleks tekitada mingi kvoot, et kuidas neid lapsi jagada, kui palju venekeelsetest peredest lapsi saab vastu võtta. Üks mu tuttav aednik rääkis, et paljud vene pered TAHAVADKI tänapäeval panna oma lapsi eesti lasteaedadesse, et neid lihtsa vaevaga kakskeelseteks saada, aga lasteaiad EI TAHA võtta liiga palju venelasi – sest kui on rühmas juba rohkem kui veerand vene lapsi, siis nad võtavad üle ja kogu rühm hakkab vene keelt nende järgi ahvima, st õppima, rääkima. Isegi eestikeelsel kasvatajal on seda raske juhtida. Oleneb muidugi ka, kui suur on see rühm ja kui palju kasvataja juhtida suudab. Tavaliselt on rühm suur ja kasvataja ei suuda…
Sest vene laste temperament on kuumem, nad võtavad rühma üle. Toimub integratsioon küll, aga nn valele poole. Seda on Tallinna lasteaedades küll juba juhtunud. Kui sellele temperamendifaktorile ei mõelda süsteemi käivitades, siis… saavad küll Petrone taolised kosmopoliidid rõõmustada, et nende laps saab endale vene keele külge, aga pisikesed venelased eriti eesti keelt ei pruugi saada ikka.

Jah, võibolla tõesti? Ma ei ole sellist olukorda (veerand venelasi, kolmveerand eestlasi) ise ju kogenud, aga see kõlab peaaegu usutavalt, et teatud olukorras “venelased võtavad rühma üle”. Huvitav, kuidas lasteaiast rääkides annab sõjandustermineid kasutada. Aga eks see ju olegi kultuuride lahinguväli.

Ja – kuigi igasugused “kvoodid” kõlavad ehmatavalt, tegelikkuses kasutatakse neid nii USAs kui Lääne-Euroopas mitmel pool. Võibolla on selle kommentaatori kvoodi-idee tõesti tulevikus rakendatav, arvestades Eestis levinud kirjutamata (ja ka kirjutatud) seadust, et integratsioon tähendab eelkõige venelaste sulamist eestlastesse.

Minu erinevus vist võrreldes paljude teiste eestlastega on see, et mina tõepoolest loodan, et mu lapsed õpivad ka vene keele korralikult selgeks. Nii et kui päris aus olla, siis mina ise ei põeks, kui mu laps satuks segalasteaiarühma, kus “venelased võtavad üle”. Minu laps saaks ju siis ühe keele juurde ;), ega ta siis eesti keelt ju unusta. Ning ma siiski ei usu, et on võimalik vene lastel see lasteaed niimoodi läbida, et eesti keelt üldse külge ei jääks. Isegi kui nad vahepeal “võimu üle võtta” suudaks ;).

9 mõtet “Elust kirju Postimehes ehk kas venelased võtaks lasteaia üle?

  1. Oudekki

    Kui vanemad oleksid aktiivsemad oma lapsi kasvatama, siis eesti lapsed ka ei kardaks suhelda ja ei toimuks mingit “ülevõtmist”.

    Aga igasuguste keelekümblustega tuleb olla ettevaatlik, sest laste andekused keelte alal on erinevad. Minu tutvuskonnas on kaks perekonda, kellel on kakskeelsusest ka probleem tekkinud. Üks on Ungari-Kanada perekond, elasid ka vaheldumisi mõlemas riigis ja kui tütar oli 15 aastat vana, siis osutus, et ta ei suuda korralikult kummaski keeles kirjutada, nii inglise- kui ungarikeelsete esseede peale murdsid õpetajad käsi, et mida see tüdruk küll keelega teeb.

    Teine tuttav perekond olid itaallased, kes elasid Panamas ning tulid sealt Itaaliasse tagasi, sest nende laps ei suutnud ennast ei itaalia ega hispaani keeles väljendada ja ei tahtnud lõpuks enam üldse rääkida.

    Mõlemal puhul oli ka spetsialistide soovitus: ükskeelsesse keskkonda!

    Need võivad olla küll erandid, kuid samas vaadakem, kui palju on inimesi, kes praktiliselt ei suuda ühtegi võõrkeelt omandada või mandavad juba teise võõrkeele viletsasti. Kohustuslik koolisüsteem (s.h lasteaed) peaks tagama kindlasti ka selle, et inimene vähemalt ühe keele omandaks.

    Mina reformiks muidugi lasteaiasüsteemi üldse pisemate rühmade peale (6-10), seal jõuab kasvataja jälgida ning siis võiks olla küll nii, et lasteaiad võtavad vastu lapsi sõltumata emakeelest, aga vajadusel võib komplekteerida ükskeelseid rühmi – rühmad ju puutuvad kokku ka, siis need, kes suudavad ja tahavad omandavad teist keelt ka.

  2. Elsa

    Selles kommentaaris ongi õige iva sees! Olen selle eripäraga tööalaselt ka kokku puutunud, erinevatest allikatest kuulnud, just lõimumise kontekstis. Ja eks see lihtsalt kultuuride ja temperamentide erinevus ole, mingi maast-madalast olelusvõitlusega harjutamine ka timgimata midagi ei muuda 🙂

  3. mari

    Mu tädi on abielus venelasega. Ääretult tore perekond. kodus räägivad vanemad omavahel vene keeles, lastega eesti keeles. Samas oli tädipojal koolis eesti keel kahe kolme vahel sinnamaani, kui keskkooli minnes meie pere juurde kolis – siis oli kogu aeg ainult eesti keel koduseks keeleks.

  4. sille

    ütleksin selle lõimumise kohta seda, et minu klassis oli palju vene lapsi. nad rääkisid ja õppisid ilusasti eesti keeles, neil olid koolis eesti sõbrad.
    ja siis sain ma eelmise aasta mais ehmatusega teada, et ka minu (endise) klassi kaks vene poissi olid aprilliöödel lõhkujate ja ras-si-ja karjujate hulgas. väga kurb oli seda teada saada.

  5. Pille

    Tere, Epp!

    Lugesin sinu reisist Barcelonasse ning edukalt lõimunud sisserändajana (seda kohalike hinnangul) on mul, nagu ka paljudel teistel katalaanidel, valus lugeda kuidas lisaks hispaanlastele ka turistid katalaani kultuuri ja keelt eiravad ja alahindavad. Jah, tõsi see on, et siin räägitakse hispaania keelt, aga kas keegi ka teab, et kohalik etniline rahvas räägib hoopiski katalaani keelt?

    Kohalik õpe käib lasteaiast keskoolini teoreetiliselt katalaani keeles. Nii et enamus siinsest rahvast mõistab katalaani keelt probleemideta. See on hea saavutus, kui arvestada, et viimase 70 aasta jooksul on katalaanide osakaal pideva immigratsiooni tõttu langenud umbes 90%-lt alla 50% ning viimase 10 aasta jooksul on Kataloonia rahvastiku arvukus tõusnud tervelt miljoni inimese võrra, kes on enamuses sisserändajad Lõuna-Ameerikast (hispaaniakeelsed) ja Aafrikast (enamasti õpivad ära hispaania keele). Kas on see riigi poliitika, et tulevikus vähemuses olevad etnilised rahvad oma iseseisvuspüüetes kunagi enamusse ei jääks? Mulle tundub nii, sest Katalaani valitsusele ei taheta sugugi volitusi anda sisserände piiramiseks.

    Igapäevaselt kasutavad katalaani keelt aga juba palju vähem inimesi, võib-olla ainult 40% ja turistide ees langeb see protsent nulli. Mis otseselt pole turistide süü, aga kaudselt siiski on, sest enamasti nad mingit huvi üles ei näita kohaliku keele ja kultuuri vastu.

    Nii et võib rääkida sellest, et katalaanid on väga hästi lõimunud hispaania ühiskonda. Nagu sa ütlesid: “Toimub integratsioon küll, aga nn valele poole.” Ja sellest on kahju, sest iga päevaga on katalaani vaim kaduvam. Ja veel rohkem kahju on sellest, et paljudel katalaanidel endal pole kahju.

    Mis isegi minu jaoks on aga lausa solvav, on see, et maailmakuulsad artistid nagu Antoni Gaudí, Joan Miró, Josep Carreras ja Pau Casals muutuvad väljaspool riigipiiri hispaanlasteks Antonioks, Juaniks, José-ks ja Pabloks.

    Siinne rahvas on üldjoones väga uhke oma kakskeelsuse üle. Minu arvates aga hõisatakse enne õhtut, sest et räägitakse ja kirjutatakse halvasti nii ühes kui ka teises keeles. Ja pigem kirjutatakse-räägitakse halvemini ikkagi kohalikus keeles – keeles mida räägivad (teoreetiliselt) 10 miljonit inimest ja mis on euroopa keelte hulgas seitsmendal kohal rääkijate arvukuse poolest.

    Tõelise kakskeelsuse saavutamiseks ei piisa vaid suhtlemisest, seda tuleb järjekindlalt õppida.

  6. Eppppp Postituse autor

    Pille, tean küll katalaani keele ja kultuuri kohta, isegi nii palju, et unustasin sellest siia kirjutada. Mul oli kunagi Barcelonas 1980ndate lõpus, 1990ndate alguses kirjasõber, ajalootuden Octavi, suur vabadusvõitleja.
    Ise olen varem õppinud hispaania keelt ja lihtsalt selleks, et keeli mitte enda jaoks segi ajada, jätkasin selle keelega ka Barcelonas oma asjade ajamist.
    Oma nüanss, võid seda kommenteerida, kas vastab tõele, aga mina olen seda lugenud: suur osa teenindajates Barcelonas on hispaanlased, linna sisserännanud. Nii et taksojuhile või ettekandjale ongi see suure tõenäosusega emakeel. Katalaanid on rohkem (kõrg)keskklass.

  7. Eppppp Postituse autor

    Veel.
    Lennujaamas lennukit oodates sõbrunesime ühe katalaaniga, kes õpib Tartus eesti keelt ja ajalugu, Mark oli ta nimeks.
    Justin küsis ta käest, et kas see võib kohalikke katalaane solvata ka, kui turistid hispaania keeles nende poole pöörduvad. Mark ütles, et kindlasti mitte. Ütles, et tema enda jaoks on ka segane, mis keeles pöörduda teenindajate või ka suvaliste inimeste poole tänaval, sest näost ei saa ju aru, mis on inimese emakeel, nii et sageli võib juhtuda, et kaks katalaani räägivad omavahel tänaval hispaania keeles või kaks galiitslast räägiad katalaani keeles.

    Sellest katalaani-värgist ma ei kirjutanud, sest ei mahtunud, eks ma katsu sellest kunagi kusagil mujal laiema lugejaskonnaga kohas kirjutada, näiteks oma “Reisikirjade” raamatus.

  8. Pille

    Epp,

    enamus teenindajatest Barcelonas on tõesti sisserännanud (kastiillased, andaluuslased, lõuna-ameeriklased, pakistanlased jne), aga mitte kõik. Nagu ka Tallinnas minu viimaste tähelepanekute järgi on seda venelased. Vahe on aga selles, et siinsed teenindajad räägivad vaid hispaania (ema-) keeles, Tallinnas aga eesti (võõr-) keeles.

    Enamust katalaane otseselt ei solva, kui nende poole hispaania keeles pöördutakse, sest nad on rohkem kui veendunud, et ühtki välismaalast nende keel absoluutselt ei huvita ja neil on lausa sünnist saati selge, et kui kellelgi on välismaalase nägu, siis temaga peab rääkima hispaania keeles – isegi kui too sellest midagi ei jaga. Kaudselt see aga tekitab rahvuslikku rahulolematust ja stressi, sest iga päevaga märgatakse, et ollakse ikka enam vähemuses ja oma emakeele kasutamine on päev-päevalt keerulisem. Ühesõnaga – oleks nagu oma kodus aga nagu poleks ka. Kurb, eksju? Välismaalaste kõrvu arvatavasti see ei ulatu, sellega jageletakse rohkem oma “koduseinte” vahel. Paljud katalaanid usuvad, et nad kannatavad nn Stockholmi sündroomi all ja seetõttu on neil lausa psüühiliselt raske uskuda, et neil on igati võrdväärne keel ja kultuur ning et nad saaksid ka isepäi maailmas hakkama.

    See pole ka ime, kui arvestada, et Franco ajal võis katalaani keeles rääkimise eest vanglasse sattuda. Mu elukaaslase ema jutustas mulle, kuidas tema jaoks on võimatu rääkida kohalike andaluuslastega oma emakeeles (kuigi nad saaksid kõigest aru), sest on korduvalt lapsena emakeele rääkimise eest karistada saanud. Ja ometi peab ta ennast tuliseks vabadusvõitlejaks ja osaleb igasugustel keelekaitsmise üritustel.

  9. Eppppp

    oi, mul oli viga. kastiillased on need, kes Madriidi kandis, mitte galiitslased.

    Kahju on jah sellest katalaani värgist. Samas. elasid Franco üle, küll elavad ka turistid üle ;). Ega turiste kauaks jää, varsti tuleb kütuse- ja majanduskriis, arvan ma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.