“Minu Hispaania”

Veel üks raamat on jõudnud idee-embrüokese faasist läbi sünnitusvalude… VALMIS. Rohkem ei saa me selle raamatu heaks midagi teha, ta on laiali lennanud ja mõne aja pärast näeme, mis on tema koht siin maailmas.

Kirjutan niisiis siia üles “Minu Hispaania” ajaloo. Esiteks, Anna-Maria Penu võttis minuga meilitsi ühendust, sest ma ütlesin – hoopis ühes teises kohas ja ühele teisele inimesele, aga kirjalikult ja blogosfääris – , et kui kirjutad raamatut, siis ära kõhkle mulle seda saatmast, äkki saab asja ja kirjastame.

See teine inimene kadus ära, pole tast rohkem kuulnud. Aga Anna-Maria pakkus mu repliigist innustust saanuna mulle, et tema, tema ka sooviks kirjutada ilukirjandust!

Ka see idee kadus esialgu ära (loe: lükkus tulevikku; sellest olen ma juba aru saanud, et kirjastamismaailmas loetakse aega aastatega, mitte kuude või nädalatega. Kui teile mõni kirjastaja pool aastat ei vasta ja siis särasilmselt tuleb tagasi vana jutu juurde, nagu oleks sellest viimati räägitud eile, siis… Nii see kipubki olema kirjastustega. Korraga on kuum paari asjaga ja soe paarikümne või paarisaja asjaga, oleneb muidugi kirjastuse suurusest.)

…Aga see, et A-M oleks võimeline ilukirjandust tegema, selles ma ei kahtle, olles lugenud ühte ta novelli. Ja olles lugenud ta “Minu Hispaaniat”. Ta on kirjutajana isiksus. Minu kui teise kirjutaja jaoks on näitaja see, kui ma ei suudaks peast teise inimese stiili reprodutseerida, aga tunneksin ta stiili ära lugedes. Midagi tema kirjeldustes on nii mahlakat ja sooja, selles suhtes ta sobib täpselt Hispaaniasse elama – või on Hispaanias elatud aastad ta selliseks muutnud?

Ja samuti on A-M võitlev meel minu jaoks hispaanialik. No ikka ju seostub sõnaga “Hispaania” meile punase rätiga härja ees lehvitav toreadoor ja punasemusta kirjut seelikut laksutav kirglik tantsijatar. Kui ma loen, mismoodi A-M osales feministide meeleavaldustel “Ka mina olen aborti teinud!”, siis – see on Hispaania ja see on meie kuumavereline eesti tüdruk Hispaanias, viskumas barrikaadidele, et sealse maa seadusi ja tavasid muuta.

Igal Hispaanias elaval eestlasel oleks kirjutada oma “Minu Hispaania”. A-M oma näiteks on feministi Hispaania ja valentslase Hispaania… Muidugi, on ka korduvaid teemasid, mis aga iga inimese jaoks omamoodi detailides lahti rulluvad. Kuna me praegu oleme mitme teise “Minu…” raamatuga kirjastuses töös, siis ma näen, et korduvad teemad on:

– Lihtsam on leida välismaale kolinud ja kirjutamisaldis eesti naist kui meest.

– Enamasti on see naine lahkunud Eestist mingisuguse kriisi tagajärjel. (Liiga palju vale tööd ja vähe õiget armastust, võiks selle kokku võtta.)

– Välismaal leiab peategelane endale välismaalasest partneri.

– Uuel maal ootab ees kriis, kus ta ei ole harjunud uue elukorraldusega, aga peagi – veel hullem! – saab aru, et ta ei kuulu enam ka vanasse maailma ja vanad Eesti sõbrad on kaugele triivinud ning võõrastavad teda.

– Kindlasti tekivad mingisugused jamad kohaliku bürokraatiaga, mis meelehärmi tekitavad.

– Kriisidest tullakse läbi ja saavutatakse oma elus mingi uus kvaliteet, leitakse võibolla ka mingi uus elukutse.

Minu jaoks peakski see “Minu…” sari olema arengulugude sari. Needsamad lood saaksid juhtuda ka Eestis, kui inimene julgeb oma kriisidest õppida ja maailma endast läbi lasta.

Huvitav, kas kunagi võiks tulla ka “Minu Hispaaniale” teine osa? Mina kirjastajana seda ei välistaks ;). Sest inimene areneb ja õpib ja kogeb ju edasi, lood jätkuvad.