Enne kui blogi puhkusele läheb, panen üles kuulutuse, vaadates kõigile kirjastuse plaanidele. Meil on vaja inimesi appi tööle (esialgu ilmselt mitte täiskohaga palgatööle). Kirjutage epp.petrone@gmail.com ja räägin täpsemalt!

- Reklaamimüügispetsialist (või keegi, kes soovib selleks saada).

- Aktiivne inimene, kes valdab inglise keelt suusõnas ja kirjas.

- Kiire trükkija (masinkirjutaja), eelistatavalt Tartus.

- Eesti keele korrektor, kes kiirelt töötada suudab, eelistatavalt Tartus.

- Lasteraamatute illustraatorid (ka need, kes saatsid oma proovipildi ja ma äkki unustasin vahepeal vastu kirjutada?) Read More »

Süütuse aeg on möödas. Kuidas ma kord kolm aastat tagasi suvel lihtsalt avasin neti ja kirjutasin, eelkõige iseendale, ja siis neile paarile sõbrale, kes sellest teadlikud olid. Mul oli a) aega, b) julgust, c) vähe lugejaid, d) null pahatahtlikku kritiseerijat. – See on hea blogi tagatis.

Nüüd on kõik teistmoodi. Iga päev juhtub mu elus midagi, millest ma tahaksin kirjutada, sageli alustan mustanditki, märksõnu ja -mõtteid, aga mul pole aega ja julgust, ja mul on palju lugejaid, nende hulgas pahatahtlikke kritiseerijaid.

Nii, nüüd olen umbes viis minutit üritanud midagi öelda ja need laused aina maha kustutanud. Eppppp läheb puhkusele; jõudsin just selle mõtteni. Me kohtume taas. Kunagi (ma ei tea veel, millal ja mis kujul) tulevad mult reisikirjad ja Minu Ameerika 3 ja mu esimene romaan jne. Kõik on veel lahtine. Mul on vist natuke loominguline kriis. Las olla lahti see suvi, see elu, see avatud raamat. Kõike head kõigile!

Kirjutan oma hambaloo lõpuni, sest siin on sees moraal, mida oma lapsele õpetaksin… Paar moraali tuli juba eelmistes osades välja:

1) mine hambaarsti juurde kohe, kui valutab, ära lükka edasi,

2) Ära mine suvalise hambaarsti juurde, vaid küsi tuttavatelt soovitusi,

3) Ära usu oma hambaarsti suurte valikute puhul (nagu hamba väljatõmbamine või silla tegemine), küsi alati teiselt professionaalilt ka arvamust (nn second opinion, see on nt USAs väga levinud, võibolla Eeestis ka, ma ei tea…). Read More »

Kuhu ma oma hambajutuga jõudsingi?

Tom koksis mul tookord neli aastat tagasi silla lahti ja küsis nõutult: “Miks see küll niimoodi tehtud sai?” Tom on helesiniste silmadega heatahtlik pereisa, kõige lahkem ja rahulikum hambaarst, keda elus kohanud olen. Ta oli siiralt kurb. Read More »

Daki kirjutab Ekspressis…

ja

Emily Gould kirjutab New York Timesis…

Lood on teatud mõttes sarnased: pikalt ja mõnuga kirjutab autor oma arenguloo – blogimaailma sattumise, netikuulsuseks muutumise, krahhi ja sellest välja tuleku.

Soovitan lugeda!

…on nüüd kolitud wordpressi, sest blogspoti aadressil sai sada lugejat juba üleeile täis.

Kes soovib saada wordpressi blogi aadressi ja parooli, meiligu mulle epp.petrone@gmail.com.

Toon selle küsimuse-vastuse eraldi välja.

1. Epp, Sa oled kirjutanud oma raamatutes erinevate rahvuste “kolooniatest” Ameerikas- inimestest, kes elavad oma keele ja kultuuriga ning ei kavatsegi integreeruda. Ameerika kontekstis tundub see kuidagi normaalne ja mõistetav. Kui aga mõelda Euroopale? Nt. Viimatine uudis Itaaliast, kus kaalutakse mitmenaisepidamise seadustamist jne jne jne palju näiteid kus vähemuste õiguste nimel kohandadatakse enamuse kultuuri. Read More »

Panen üles uue kirja Monikalt, Tartust (nimekija lõpus on kirjas, mis tal muudest asjadest veel alles on, ja vt http://eppppp.tahvel.info/?p=696) : Read More »

Viktoriiniküsimus tähelepanelikule lugejale: millal valutas selle blogi autoril viimati hammas? (Vastusevihje: see oli tema uues lemmiklinnas…) Nojah, sellest on möödas umbes kolm nädalat ja ma juba lootsin, et see oli lihtsalt mingisugune maakera gravitatsioonijõu vimka pärast lennukisõitu.

Aga ei. Täna öösel oli seesama valu tagasi. Ja praegu valmistan end moraalselt ette, et kohaliku, Petrone-pere hambaarsti ehk onu Tomi juurde minna. Tegelikult on meil tema juurde aeg pandud ka järgmiseks nädalaks nagunii. See oli paar päeva tagasi, kui Justini ema oma skorpionliku vihje tegi, et meil oleks Justiniga aeg hammaste puhastus-valgendus läbi teha. Read More »

Miks ma panin oma lapsed netis suletud uste taha?

Mäletan, kuidas otsisin Martale tema teiseks sünnipäevaks kingitust ja jõudsin mõtteni teha lapsele kodulehekülg ja hakata tema kohta blogi pidama. Sel ajal tundus see idee väga hea (kohati tundub siiani): ma olen tema igapäevaelu sekeldusi ja arengut kirja pannes andnud talle hea kingituse tulevikuks, ma olen saanud ise aega maha võtta, et taibata, kui tore ja õnnelik meie elu on, ma olen leidnud uusi sõpru blogilugejate hulgas, olen saanud neilt nõu, toetust ja tagasisidet… Read More »

Kreeka ja Gruusia organisatsioonid ootavad oma meeskonda vabatahtlikke! Täpsema info ja vajalikud kontaktid leiate meie kodulehelt:

Vabatahtlikuks Gruusiasse – http://euroopa.noored.ee/node/1215

Vabatahtlikuks Kreekasse – http://euroopa.noored.ee/node/1216

Heade soovidega,
Marika Matvejeva
Euroopa Noored Eesti büroo

… see tähendab jaapani keeles “Välk Hiroshimas” vms.

Istun praegu Amazoni raamatupoes ja valin, mida kinkekaardi eest osta. Ja lugesin ahnelt selle raamatu arvustusi.

Nägin seda raamatut kaks nädalat tagasi San Franciscos Japantowni suures raamatupoes. Lasteraamat Hiroshima tuumapommist? Esimesel hetkel ei võtnud seda lahtigi, aga ei, käed tulid tagasi raamatu juurde ja mingisugune jõud tiris mind seda algusest lõpuni lugema, ning kui kahe päeva pärast tagasi tulin, lugesin selle teist korda läbi. Minu lapsepõlves oli Hiroshimal oma kindel koht, olen sellest kunagi kirjutanud, kuidas meid sellega hirmutati. Read More »

…Täna oli meil Anna ja minu sünnipäevapidu.

See oli, kui järele mõelda, minu elu esimene basseinipidu (“pool party”). Malaisias produktsioonisaarel oli neid muidugi ka, aga seal oli elu nii teistmoodi, et küsimust “Mis selga panna?” ei tekkinudki. Read More »

Uni on peal, aga tahaks ikkagi veidi kirjutada. Las ma lihtsalt panen siia midagi lühidalt kirja, enne kui uued elamused peale kuhjuvad…

- Autoga rikaste ja ilusate randa ehk Long Islandi kaguosasse ehk Hamptonisse. On neljapäeva hommik ja istume juba nädalavahetuse ummikus! Liigume aeglaselt. Meist sõidavad üle rikkurite helikopterid. Kuue istmega autos on eraldi ekraanid DVD-de mängimiseks, puldid nende juhtimiseks,  igal istmel oma õhukonditsioneer ja valgustus, klaasid on tumedad ja salongis on jahe, kuigi õues on palav. Oleks ju võinud siiasamma viie minuti kaugusele kodurada sõita, aga meil ei ole ookean, meil on laht. Ja korralikult suvitama tuleb ikka ookeani äärde minna. Read More »

See on üks noor pere Tartust, kes on otsustanud lahkuda ja enne seda kõik oma asjad maha müüa. Read More »

Praegu just on kell siin Ameerikas 11.40, seega on Eestis 6.40 varahommikul, seega on just praegu mu sünni(päeva)hetk. Meil siin on aiapidu läbi, käisime veel öösel ujumas ja nüüd on öörahu – kes vahib telekat, kes magab, kes toksib arvutis.

Mul on olnud väga hea aasta: lapse sünd, mitme uue raamatu sünd, kirjastuse areng, iseenda areng, huvitavad reisid jne.

Sünnipäevakingiks tuli välja ka minu esimene lasteraamat – “Kust tuli pilv?” Read More »

Eelmise postituse jätkuks. Panen siia kirja huvitavamad lingid:

http://www.helpexchange.net/ – üle ilma huvitavaid kohti, kus saab töötada (mitmel pool vastu tasuta söögi ja toa või voodikoha. Aga peab registreerima, et kontakte näha.

Ka need on samalaadsed infokoondajad: Read More »

Mul jäi eelmisest kirjutamiskorrast õhku see mõte, et kuidas saab olla ühekorraga keskkonnahoidja ja rännupisikuga. Sa ju tead oma peas, et igasugune lendamine ja sõitmine kulutab ressursse… Aga ikkagi sa tahaksid sinna kaugemale pääseda ja veel kogeda, veel näha…

See pole ju ainult minul nii. Võin oma sõpruskonnas ridamisi neid inimesi üles lugeda. Tuttav ökopere, muidu täitsa ökod, aga rahutus on hinges ja reisimata ei saa. Rääkimata tudengitest, kel raha polegi, aga ikkagi kuidagi selle võimaluse leiavad, et lennata ja rännata. Plastist loobuda on ju nii lihtne, aga Indiast, Hispaaniast, Itaaliast või Kreekast loobuda ei saa… Read More »

Viimased 2,5 nädalat on mind visanud ühest ajatsoonist teise ja siis tagasi kusagile vahepeale. Olen vahepeal jälle rohkem kohvi jooma hakanud ja millegipärast mäletan ma unenägusid paremini, kui kohvi joon (uni on pinnapealsem äkki?).

San Franciscost on meeles üks uni, kus suur draakon ja madu võitlesid, verd lendas, ma vaatasin neid, hirm ja põnevus kurku lämmatamas. Kui üles ärkasin, siis olin hämmingus. Miks ma sellist kummalist und nägin? Kusagilt poolalateadvusest meenus – või õigemini peaaegu et mõtlesin selle välja – , et ma vist nägin Hiinalinnas jalutades poole silmaga mingisuguseid draakonite ja madudega seinamaale. Või tasse. Või olid nad hoopis mingisuguste särkide või hommikumantlite peal? Ja siis tulevad nad mu unne, justnagu tähendades midagi. Naljakas. Read More »