Arhiiv kuude lõikes: juuli 2008

Petrone Print otsib inimest (inimesi) appi

Enne kui blogi puhkusele läheb, panen üles kuulutuse, vaadates kõigile kirjastuse plaanidele. Meil on vaja inimesi appi tööle (esialgu ilmselt mitte täiskohaga palgatööle). Kirjutage epp.petrone@gmail.com ja räägin täpsemalt!

– Reklaamimüügispetsialist (või keegi, kes soovib selleks saada).

– Aktiivne inimene, kes valdab inglise keelt suusõnas ja kirjas.

– Kiire trükkija (masinkirjutaja), eelistatavalt Tartus.

– Eesti keele korrektor, kes kiirelt töötada suudab, eelistatavalt Tartus.

– Lasteraamatute illustraatorid (ka need, kes saatsid oma proovipildi ja ma äkki unustasin vahepeal vastu kirjutada?) Loe edasi Petrone Print otsib inimest (inimesi) appi

Midagi on mul ikkagi valesti selle blogimisega…

Süütuse aeg on möödas. Kuidas ma kord kolm aastat tagasi suvel lihtsalt avasin neti ja kirjutasin, eelkõige iseendale, ja siis neile paarile sõbrale, kes sellest teadlikud olid. Mul oli a) aega, b) julgust, c) vähe lugejaid, d) null pahatahtlikku kritiseerijat. – See on hea blogi tagatis.

Nüüd on kõik teistmoodi. Iga päev juhtub mu elus midagi, millest ma tahaksin kirjutada, sageli alustan mustanditki, märksõnu ja -mõtteid, aga mul pole aega ja julgust, ja mul on palju lugejaid, nende hulgas pahatahtlikke kritiseerijaid.

Nii, nüüd olen umbes viis minutit üritanud midagi öelda ja need laused aina maha kustutanud. Eppppp läheb puhkusele; jõudsin just selle mõtteni. Me kohtume taas. Kunagi (ma ei tea veel, millal ja mis kujul) tulevad mult reisikirjad ja Minu Ameerika 3 ja mu esimene romaan jne. Kõik on veel lahtine. Mul on vist natuke loominguline kriis. Las olla lahti see suvi, see elu, see avatud raamat. Kõike head kõigile!

hambajuttu vol 3

Kirjutan oma hambaloo lõpuni, sest siin on sees moraal, mida oma lapsele õpetaksin… Paar moraali tuli juba eelmistes osades välja:

1) mine hambaarsti juurde kohe, kui valutab, ära lükka edasi,

2) Ära mine suvalise hambaarsti juurde, vaid küsi tuttavatelt soovitusi,

3) Ära usu oma hambaarsti suurte valikute puhul (nagu hamba väljatõmbamine või silla tegemine), küsi alati teiselt professionaalilt ka arvamust (nn second opinion, see on nt USAs väga levinud, võibolla Eeestis ka, ma ei tea…). Loe edasi hambajuttu vol 3

Rahvaste rändest ja sulandumisest

Toon selle küsimuse-vastuse eraldi välja.

  1. Epp, Sa oled kirjutanud oma raamatutes erinevate rahvuste “kolooniatest” Ameerikas- inimestest, kes elavad oma keele ja kultuuriga ning ei kavatsegi integreeruda. Ameerika kontekstis tundub see kuidagi normaalne ja mõistetav. Kui aga mõelda Euroopale? Nt. Viimatine uudis Itaaliast, kus kaalutakse mitmenaisepidamise seadustamist jne jne jne palju näiteid kus vähemuste õiguste nimel kohandadatakse enamuse kultuuri. Loe edasi Rahvaste rändest ja sulandumisest

Hambajuttu

Viktoriiniküsimus tähelepanelikule lugejale: millal valutas selle blogi autoril viimati hammas? (Vastusevihje: see oli tema uues lemmiklinnas…) Nojah, sellest on möödas umbes kolm nädalat ja ma juba lootsin, et see oli lihtsalt mingisugune maakera gravitatsioonijõu vimka pärast lennukisõitu.

Aga ei. Täna öösel oli seesama valu tagasi. Ja praegu valmistan end moraalselt ette, et kohaliku, Petrone-pere hambaarsti ehk onu Tomi juurde minna. Tegelikult on meil tema juurde aeg pandud ka järgmiseks nädalaks nagunii. See oli paar päeva tagasi, kui Justini ema oma skorpionliku vihje tegi, et meil oleks Justiniga aeg hammaste puhastus-valgendus läbi teha. Loe edasi Hambajuttu

Minu selgitus. Ehk: kirjutavate emade dilemma

Miks ma panin oma lapsed netis suletud uste taha?

Mäletan, kuidas otsisin Martale tema teiseks sünnipäevaks kingitust ja jõudsin mõtteni teha lapsele kodulehekülg ja hakata tema kohta blogi pidama. Sel ajal tundus see idee väga hea (kohati tundub siiani): ma olen tema igapäevaelu sekeldusi ja arengut kirja pannes andnud talle hea kingituse tulevikuks, ma olen saanud ise aega maha võtta, et taibata, kui tore ja õnnelik meie elu on, ma olen leidnud uusi sõpru blogilugejate hulgas, olen saanud neilt nõu, toetust ja tagasisidet… Loe edasi Minu selgitus. Ehk: kirjutavate emade dilemma

Hiroshima no pika

… see tähendab jaapani keeles “Välk Hiroshimas” vms.

Istun praegu Amazoni raamatupoes ja valin, mida kinkekaardi eest osta. Ja lugesin ahnelt selle raamatu arvustusi.

Nägin seda raamatut kaks nädalat tagasi San Franciscos Japantowni suures raamatupoes. Lasteraamat Hiroshima tuumapommist? Esimesel hetkel ei võtnud seda lahtigi, aga ei, käed tulid tagasi raamatu juurde ja mingisugune jõud tiris mind seda algusest lõpuni lugema, ning kui kahe päeva pärast tagasi tulin, lugesin selle teist korda läbi. Minu lapsepõlves oli Hiroshimal oma kindel koht, olen sellest kunagi kirjutanud, kuidas meid sellega hirmutati. Loe edasi Hiroshima no pika

Märksõnu reisilt ookeani äärde

Uni on peal, aga tahaks ikkagi veidi kirjutada. Las ma lihtsalt panen siia midagi lühidalt kirja, enne kui uued elamused peale kuhjuvad…

– Autoga rikaste ja ilusate randa ehk Long Islandi kaguosasse ehk Hamptonisse. On neljapäeva hommik ja istume juba nädalavahetuse ummikus! Liigume aeglaselt. Meist sõidavad üle rikkurite helikopterid. Kuue istmega autos on eraldi ekraanid DVD-de mängimiseks, puldid nende juhtimiseks,  igal istmel oma õhukonditsioneer ja valgustus, klaasid on tumedad ja salongis on jahe, kuigi õues on palav. Oleks ju võinud siiasamma viie minuti kaugusele kodurada sõita, aga meil ei ole ookean, meil on laht. Ja korralikult suvitama tuleb ikka ookeani äärde minna. Loe edasi Märksõnu reisilt ookeani äärde

Palju õnne

Praegu just on kell siin Ameerikas 11.40, seega on Eestis 6.40 varahommikul, seega on just praegu mu sünni(päeva)hetk. Meil siin on aiapidu läbi, käisime veel öösel ujumas ja nüüd on öörahu – kes vahib telekat, kes magab, kes toksib arvutis.

Mul on olnud väga hea aasta: lapse sünd, mitme uue raamatu sünd, kirjastuse areng, iseenda areng, huvitavad reisid jne.

Sünnipäevakingiks tuli välja ka minu esimene lasteraamat – “Kust tuli pilv?” Loe edasi Palju õnne

Need, kes armastavad maakera

Mul jäi eelmisest kirjutamiskorrast õhku see mõte, et kuidas saab olla ühekorraga keskkonnahoidja ja rännupisikuga. Sa ju tead oma peas, et igasugune lendamine ja sõitmine kulutab ressursse… Aga ikkagi sa tahaksid sinna kaugemale pääseda ja veel kogeda, veel näha…

See pole ju ainult minul nii. Võin oma sõpruskonnas ridamisi neid inimesi üles lugeda. Tuttav ökopere, muidu täitsa ökod, aga rahutus on hinges ja reisimata ei saa. Rääkimata tudengitest, kel raha polegi, aga ikkagi kuidagi selle võimaluse leiavad, et lennata ja rännata. Plastist loobuda on ju nii lihtne, aga Indiast, Hispaaniast, Itaaliast või Kreekast loobuda ei saa… Loe edasi Need, kes armastavad maakera

Vahel ma mäletan, et olen seda unes näinud…

Viimased 2,5 nädalat on mind visanud ühest ajatsoonist teise ja siis tagasi kusagile vahepeale. Olen vahepeal jälle rohkem kohvi jooma hakanud ja millegipärast mäletan ma unenägusid paremini, kui kohvi joon (uni on pinnapealsem äkki?).

San Franciscost on meeles üks uni, kus suur draakon ja madu võitlesid, verd lendas, ma vaatasin neid, hirm ja põnevus kurku lämmatamas. Kui üles ärkasin, siis olin hämmingus. Miks ma sellist kummalist und nägin? Kusagilt poolalateadvusest meenus – või õigemini peaaegu et mõtlesin selle välja – , et ma vist nägin Hiinalinnas jalutades poole silmaga mingisuguseid draakonite ja madudega seinamaale. Või tasse. Või olid nad hoopis mingisuguste särkide või hommikumantlite peal? Ja siis tulevad nad mu unne, justnagu tähendades midagi. Naljakas. Loe edasi Vahel ma mäletan, et olen seda unes näinud…