Süütuse aeg on möödas. Kuidas ma kord kolm aastat tagasi suvel lihtsalt avasin neti ja kirjutasin, eelkõige iseendale, ja siis neile paarile sõbrale, kes sellest teadlikud olid. Mul oli a) aega, b) julgust, c) vähe lugejaid, d) null pahatahtlikku kritiseerijat. – See on hea blogi tagatis.

Nüüd on kõik teistmoodi. Iga päev juhtub mu elus midagi, millest ma tahaksin kirjutada, sageli alustan mustanditki, märksõnu ja -mõtteid, aga mul pole aega ja julgust, ja mul on palju lugejaid, nende hulgas pahatahtlikke kritiseerijaid.

Nii, nüüd olen umbes viis minutit üritanud midagi öelda ja need laused aina maha kustutanud. Eppppp läheb puhkusele; jõudsin just selle mõtteni. Me kohtume taas. Kunagi (ma ei tea veel, millal ja mis kujul) tulevad mult reisikirjad ja Minu Ameerika 3 ja mu esimene romaan jne. Kõik on veel lahtine. Mul on vist natuke loominguline kriis. Las olla lahti see suvi, see elu, see avatud raamat. Kõike head kõigile!