Lennujaamajuttu

Heake küll, pikemat lennusõidujuttu saab lugeda ilmselt “Minu Ameerika 3” raamatust (hetkel minu paksust kaustikust ja pole aega siin sisse lüüa)… Mõned meeldejäävamad asjad siiski.

San Francisco lennujaama turvakontrollis.

“Kas see on teie kott?”

“Jah.”

“Teil on siin pudel vett.”

“Jah. Kas sellega on probleem?”

“Vesi ei ole lubatud!”

“Aa… Aga ma joon selle siis ära.”

“Ei, ei ole lubatud. Ma pean selle vee teilt ära võtma.”

“Ma… Mul on tegelikult hirmus joogijanu. Ma olen rinnaga toitev ema, mul on palju juua vaja.”

“Ei ole lubatud.”

“Aga kui ma teisele poole väravat läheksin oma veega?” küsisin ma. Sest tegelikult oli paar tundi tagasi JFK lennujaamas ju samasugune dialoog, ainult et siis oli üks pudel vett lubatud ja teine ei olnud, ja siis võisin selle üleliigse pudeli teisel pool väravat ära juua, et siis tagasi tulla.

“Ei,” vastas poisiohtu turvanoormees ja vaatas mind kurbade inimlike silmadega. “Uskuge mind, mul võib sellest pahandus tulla.”

“Mul on tõesti dehüdratsiooni probleemid… Ja joogijanu…”

“Ärge muretsege, te saate kohe sealt poest uue vee osta,” viipas ta.

Lõnksatasin ja vaatasin oma vett. Täiesti avamata korgiga pudel, mille ta võttis mu kotist ja viskas enda jalgade juurde prügikasti.

“Kas see pudel vähemasti recyclingusse läheb?” küsisin.

Noormees punastas.

See intsident rikkus mu tuju rohkem, kui oleksin tahtnud. Olen ju kogenud lennureisija, ja seda teavad kõik, et “lendamine pole pärast 9-11 see, mis ta oli varem…” Kõik on alandustega harjunud. Koorivad endal püksirihmad ja saapad ja jakid ära ja lasevad juuksed hobusesabadest lahti ja seisavad järjekordades nagu lambukesed. Nii see lihtsalt on. Millegipärast mõnes lennujaamas mõnel päeval karmimalt kui teises. ..

Aga seekord oli kuidagi eriti alandav. Poolteist päeva tagasi olin dehüdratsiooni pärast lennukis minestamas, olen imetav ema, kes oma kehast vedelikku läbi laseb rohkem kui keegi teine… aga näed, oma vett ära juua ei tohi.

“Võibolla nad koguvad neid ära võetud asju omale koju,” üritas Justin minu lohutamiseks nalja teha. “Mul võeti hiljuti hambapasta ära. Mõtle, kui hea poisil koju minna on õhtul: sai jälle tasuta hambapastat ja vett!”

Minule see nalja ei teinud. Kurat, miks ei võiks seda julma autoritaarsust, mis niiöelda terrorismivastases võitluses kasutatakse, rakendada mõnevõrragi ka keskkonna kaitsmiseks? Miks ei võiks plasti kasutamist samamoodi vähendada julmade meetodite abil. Pole lubatud ja kõik!

Aga ei, see pudel oli tal ikka vaja prügikasti visata.

Kanadast jäi aga väga hea mulje, esimesest hetkest peale. Nagu muinasjutt. Marssisime lennukist välja ja üks pisike lennujaama elektriauto peatus meie juures: “Kas sõitu tahate?”

“Ei,” ütles Justin, samal ajal kui mina ütlesin: “Jaa!”

“…Heh, jah, miks mitte,” lisas Justin.

Ronisime pisikese autosse ja sõitsime läbi lennujaama, mööda kõigist teistest meie lennuki inimestest, kes oma jalal sibasid… Sõitsime kõigepealt mööda tehismaastikuga ruumi, kus oli oja ja purkkaev ja mingid suured taimed, siis sõitsime mööda suurtest seinapannoodest ja puupuuslikest… Kõige ilusam lennujaam, mis ma eales näinud olin! Lõpuks sõitsime suurde lifti, vahetasime korrust ja jõudsime passikontrolli ruumi, kus sõitsime järjekordadest mööda ühe eraldi leti juurde. Voila! Ja olimegi Kanadas.

Miks see hindust onkel meid oma auto peale oli võtnud? Ei tea! Võibolla ta lihtsalt pidi ühest kohast teise sõitma ja me olime kuidagi armsad, laps seljakotis?

See on üks selliseid kohti, kus sa ei küsigi, vaid lihtsalt lööd käega “Las olla! Polegi kõike vaja teada!”

Mul on meie hotellis üks selline vanapapi tekkinud, kelle suhtes… pean ilmselt lähitundidel ära otsustama, kas ka tema kuulub kategooriasse “Kõike polegi vaja teada” või palun ma teda: “Eddie, palun räägi meile om elulugu”.

Igatahes läheme praegu jalutama ja Kanada päeva ilutulestikku ootama. Ilmselt tuleb ka Eddie meiega kaasa, sest ta on viimasel ajal aina meiega ja aina otsib meie seltsi. Ta nimelt elab siin hotellis, alatiselt. Miks?

Ma ei tea.

Justin arvab, et ma võiksin selle lihtsalt ise välja mõelda, sest kui ta pole siiani meile seda niisama rääkinud, siis ei maksa küsida ka.

21 mõtet “Lennujaamajuttu

  1. luize

    Epp, kui oleksid vee siiski kiiresti sisse joonud endale, mis poiss oleks teind siis, pikali jooksnud sind?
    Ühest küljest on see muidugi arusaadavalt nõme, teisalt, arvestades inimeste hulka, kellega nad peavad tegelema, on ranged reeglid ilmselt parem abinõu. Võinoh… neile. Või siis ei ole jälle, arvestades kogu seda kaeblemist? Muidugi võiks siis olla eraldi kotid, et äravõetud asjad sorteeritakse kohapeal ja siis näiteks antakse neile, kes kasutada tahavad. Ma millegipärast ei usu, et ameeriklane pistaks suhu hambapastat, mille tuub on olnud “prügikastis”.

  2. Oudekki

    EL-s on neil kohustus küll sulle pakkuda, et “joo kohapeal ära või me peame konfiskeerima”. Muide, mina oma hulgal lennureisidel ei ole kordagi näinud, et vesi prügikasti visataks, alati rändab kuhugi salapärasele riiulile. Aga ju sellepärast, et sa ei kahtlustaks, et ta kasu saab sellest, et ta sult vee ära võtab.

    Aga mul on veel see tunne, et pärast 9/11 lendamine on mujal e-v normaliseerunud, peale Ühendkuningriigi ja USA…

  3. mcv

    See on ilmselt üks neist totakatest “kuhja” hetkedest – kuhugi peab joone tõmbama, hoolimata sellest, et see täiesti meelevaldne on ja erandeid teha ei tohi, sest muidu ei saa midagi üldse teha.

    nagu liivakuhjaga – kes ütleb, kui palju liivateri on vaja, et oleks liivakuhi – piiri peaks justkui kuhugi tõmabama, aga samas on see täiesti meelevaldne.

  4. oHpuu

    Hantõ-Mansiiski lennujaamas oleks see veepudel viidud kohe turvade ruumi ja ära joodud. seal nad tõesti võtavad ära korjatud välgumihklid ja pudelid ja mis kõik veel kasutusele.

  5. ek

    Just-just, kuhja efekt. Et kui natukesehaaval vabadusi ära võtta, siis millal inimene ei ole enam vaba, vaid ori?

  6. M.N.

    Justinil on õigus. Kõige enam ajendab neid turvakääbikuid ässama isiklik kasu. Eriti löövad neil silmad särama tutikat kosmeetikat nähes. On olnud võimalus jälgida seda bisnest ühes lennujaamas, kus turvakontrolli tegemine oli eemalt vaadeldav.

    Inimesi oli vähe, enamuses passisid turvarid tühja ja imetlesid siis saaki.

    Seal, kus noosid suurimad ja probleem kõige teravam, on meedia endiselt piisavalt käpa all, et kisa ära jääks. Poleks ju isamaaline tegevus ning ohustaks riiklikku julgeolekut, kui leheneegrid paljastaks millist kõrvalbisnest uhkete loosungite varjust tegelikult aetakse.

  7. Eppppp

    Jah, ja kõige jaburam oli ju see, et paarikümne meetri kauguselt ostsin ma uue vee! Miks see parem oli kui see teine?

    (Meenub ka juhtum Tallinna lennujaamast, kus pidin turvaväravas loobuma nürist noast, millega plaanisin oma apelsine koorida… Ja siis läksin ootepiirkonna kohvikusse, võtsin sealt täpselt samasuguse noa ja koorisin sellega oma apelsini. Miski poleks takistanud mind seda nuga lennukisse kaasa võtmast.)

    Ok, tahtsin veel palju kirjutada, aga ei jõua hetkel… Asume lendama, Vancouver-San Francsiso.

  8. mrl

    Jep, otse prügikasti lennutati ka minu pudel, mille olin kotti pistnud, et rongireisil joon ära, aga mis sinna oli ununenudki. Ilmselt on neil tööle võetud eraldi inimene selle peale, kes keerab need pudelid lahti, valab vee ühte anumasse, paneb korgid teise ja tühjad pudelid kolmandasse. Ärajoomist ei tulnud mul pähe küsidagi…

  9. Maarja

    Huvitav, kunagi mingis lennujaamas avastati mu reisikotist jogurtitops, see küll lubati sealsamas turvalindi kõrval istudes ära süüa… Kuigi päris naljakas tunne seda seal niiviisi turva silme all teha.

  10. öö

    aga sa ju TEADSID, et vesi pole lubatud
    ja et lendamine pärast 9/77 pole enam see, mis varem
    JA sul oli janu
    JA sa oled kogenud lendaja
    ja ilsmelt teadsid, et saad kohe uue vee osta…
    vabandust, aga nahhui sa ronid siis veega väravasse? või kui tahad, siis paki see väikestesse pudelitesse kilekotti, nagu peab!

    ma käisin ka just nelja lennuga puhkusereisil ja kuna paigad olid palavad, oli meil pidevalt vesi kotis. no ja iga kord vahetult enne väravaid jõime janu täis või nii palju, kui sisse läks, viskasime ülejäänu või taara värava ees prügikasti ja läbisime kõik kadalipud murede ja stressi ja januta. ja need väravaeelsed prügikastid olid sarnase strateegiaga inimeste viimase-hetke-pudelitühjendamise tulemusi täis.

    minu meelest olid sa ise loll lihtsalt.

  11. Cat

    Antud juhul ei saa mina ka aru, miks sa üldse selle pudeliga sinna läksid. See on ju teada, et vedelikke tohib kaasa võtta liitrises kotis, max 100 ml kaupa pakituna. Isegi need teavad, kes sinust mitu korda vähem lendavad 🙂

    See, et turva ära ei lubanud juua, oli imelik. Kui sa olid väravatest juba läinud, siis on vist tõesti teine teema, turvamehed peavad siiski reegleid järgima. Nii, et see oli küll oma viga antud juhul 🙂

    Nuga samamoodi, nad ei tohi sind sellega läbi lubada. isegi siis ei tohi, kui sa peaksid hiljem sellesama noa mõnest toidukohast varastama 😉

  12. Eppppp Postituse autor

    Mina olen pudeliveega saanud läbi küll, selles probleem ongi, et need niiöelda reeglid ei ole kogu aeg igal pool ühtemoodi.
    Viimati sain ju pudeli vett viia kaasa sellesama päeva hommikul, New Yorgi JFK lennujaamas! (Teise pudeli pidin seal värava juures ära jooma).

  13. Kata

    Ma olin pikka aega nördinud kui Tallinna lennujaamas mul imepisike vürtsikilude konserv ära võeti. Olin oma suure koti juba ära andnud ning kui vahepeal Ülemiste keskuses käisin, tuli meelde, et välismaal sõpradele väikeseks “eesti peoks” oleks vaja vürtsikilu. Valisin kõige väiksema metallist karbi, sest olin kindel, et see peaks olema max 100 ml. 30 minutit peale ostu pidi see karp aga lennujaamas prügikasti lendama ning sihtkohta jõudes ei teinud ma mingit “eesti pidu”. Pigem oli mul tahtmine lennujaamast uurida, et kas näiteks selliseid asjad nagu kinnised konservid lähevad lihtsalt prügimäele või ehk lähevad need mõnele puudustkannatavale grupile. Igaljuhul oli mul kahju, et ei saanud Eestit välismaal tutvustada, viskasin raha otse prügikasti ning reostasin tõenäoliselt asjata keskkonda jne jne.

  14. Cat

    reeglid peaksid ju igal pool samad olema. eriti peaks neid USA-s järgitama. see kui mõni (uus?) turvamees “suure” veega läbi laseb, ei tähenda, et selles lennujaamas teistsugused reeglid on.

    sama lugu nagu pagasiga. kui mõnikord lastakse ülekaalulise pagasiga ilma lisatasu küsimata läbi, siis see ei loo iseenesest konkreetse reisija jaoks pretsedenti, et “ma ju eelmine kord sain ka”.

  15. Eppppp

    Kata, kas sa üritasid vastu ka vaielda?
    No ma ei saa aru, mis saab ohtlikku olla suletud konservikarbis…

    Cat – see esimene turvamees ütles, et “üks pudel vett on lapse jaoks lubatud”. Ilmselt siis see on kusagil reeglites neil ka.

    Kas sa oskad ka anda mingi lingi, kus neecd reeglid kõik kirjas on? Mina pole ise nii väga süvenenud, kõik rohkem rahvajuttude tasandil ja vahel lennujaamades jääb pilk kusagile pidama, mõnes kohas on pildid üleval, et mis keelatud on.

    Mul on näiteks pinsetid kunagi ära võetud.

  16. Anne

    Kata – asi ilmselt selles, et teatud toiduaineid ei lubata näiteks üldse sinna riiki üle viia. Oleks pidanud pagasisse panema. Risk muidugi, kuid mina olen küll igasuguseid toiduained saanud kaasa viia, mis tegelikult USAsse pole lubatud. Miks see nii on – ei tea – pagas ju ka kontrollitakse.

  17. Cat

    Linkan Sulle TLL kodukat – http://www.tallinn-airport.ee/index.php?page=678 Sealt saad viite ka vastavale Euroopa Komisjoni määrusele.

    Eks see esimene erand (imikutoit, eridieet, meditsiiniline näidustus) on mitmeti tõlgendatav (mõne jaoks on imikutoit ainult püree ja med. näidustuse kohta nõuab arstitõendit) ja sellest lähtuvalt siis reageerisid turvamehed erinevalt.

    USA kohta kahjuks linke ei ole käepärast.

  18. miretty

    Minul on olnud juhus, kui võeti imeväike mee purk ka ära. Turvamehed küll vaatasid ja vaagisid ja ma tahtsin küllmal talvel oma kurgu ravimi kaasa võtta – vanaema andis veel, aga ei läinud ka õnneks. Kusjuures tunsin, et kui oleks veel seebitanud natuke, siis oleksid nad läbi last.

  19. Kata

    Lendasin Frankfurti, seega ei saanud probleem olla sihtriigis. Probleem oli see, et vürtsikilud on ju vedelikus :(. Seda vedelikku on seal küll vähe aga ikka. Hiljem hakkasin mõtlema, et oleks pidanud küsima, et mille põhjal ta väidab, et konservikarp on suurem kui 100 ml. Sel hetkel nagu ei tulnud see mulle pähe.
    Ning ma ei olnud esimene inimene kellega nii juhtus. Kui toppisin oma läpakat tagasi kotti, siis nägin kuidas ülejärgmisel inimesel oli 2 väikest karpi sprotte ja need võeti ära.

  20. Pofanne

    minul on reisides vesi kaasas täidetavas nn. spordipudelis. enne turvaväravat joon pudeli tühjaks ja pärast saab lennujaama peldikus uuesti pudeli vett täis lasta. muidugi kui olen maal, kus kraanivesi juua kôlbab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.