Mida mina teeksin…

Nii, Anna jäi hotellituppa magama, Justin läks mikrokiipide firmasse kohtuma-tööasju ajama, mina istun siin suure hotelliakna juures ja vaatan katuste tagant paistvat ookeani.

Kusagil siin all on San Francisco, aga ma ei tunne teda veel peaaegu üldse. Kes ta mulle olema saab? Kas lihtsalt üks tore põgus tuttav – või midagi rohkemat?

Viimasel ajal arutame Justiniga intensiivselt meie tuleviku üle. See on väsitav, aga see on paratamatu. Me ei saa ajas ette rutata, aga me saame oma tundlad lahti hoida ja omavahel mängida läbi võimalikud variandid. Sest tulevikku on ikkagi ainult üks, meil on kaks tütart kasvatada ja elukeskkonna valik on ülioluline otsus. Selleks ajaks, kui Marta kooli läheb, peaksime me teadma – see annab meile kaks-kolm aastat, ja üürileping Tartus lõppeb suvel 2010.

Võimalusi on umbes ehk kuus-seitse. Kui Justin jätaks alles sama töö, mis tal praegu on, siis saaks ta elada kus iganes maailmas. Üks neist kohtadest on muidugi ikka Tartu.

Üks on Vancouver. Sellepärast ta tahtiski, et ma kaasa tuleksin – et kas ka mina arvan, et see on linn, kus on “see midagi”. Jah, seal oli ka minu jaoks see miski, mille pärast ma sellesse linna armusin: mäed ja rannad ja mets ja pisikesed kohvikud ja raamatupoed ja imesõbralikud inimesed. Lisaks Kanada korralik haridus- ja tervishoiusüsteem. (Ainult et tegelikult on see linn muidugi nii kaugel meie perekondadest, Eestist ja New Yorgist…)

Justinil on oma tulevikunimekirjas ka San Francisco.

“See on koht, kus ma tahaks elada…” Nii on ta mulle oma korduvatel tööreisidel telefoni õhanud. Ja muidugi tean ma, kuidas SF on hipide, boheemide ja ökoinimeste paradiis jne. Ootused on olnud kõrgele pekstud. Eile õhtul aga oli siin nii kohutavalt tuuline ja kõle ilm, kõndisime mööda tuulekoridoridest tänavaid ja ma aina virisesin: tuul puhus lapse mütsi minema, mis pagana unistuste linn see on! Pole ime, et Mark Twain siin oma surematu tsitaadi pillas: “Kõige külmem talv, mida ma oma elus olen kohanud, oli SF suvi!”

…Aga ootame, mida tänane päev toob.

Praegu just lendas aknast üks lind mööda. Naljakas ja kõhe on siin 18. korrusel olla, eriti teades, et “see linn sisuliselt hävines 1906. aasta maavärinas…”

Üks asi, milles ka Justiniga oleme ühel meelel, meie oleme oma elupaiga valimisel esimese kahe korruse inimesed. Heake küll, hotellis ju võib vahel ka taeva all ööbida (kuigi isegi siin on keset ööd see teadmine kuklas vaikselt tagumas, et maapinnani saamine oleks raske…), aga igapäevaselt elama sellisesse kõrghoonesse me ei tuleks.

Ma tahaksin, et mul oleks elukutsevalik ka tehtud. Tunnen, et olen teelahkmel. Olemas on head alged saada päris kirjanikuks (jättes sisuliselt maha teiste kirjastamise, võttes aja maha ja süvenedes olemas olevatesse kirjutamise-ideedesse). ja samamoodi on olemas head alged saada päris kirjastajaks (jättes sisuliselt maha ise kirjutamise…). Muidugi saab neid kahte kuidagi kombineerida, aga raske on. Ma jõuan tagasi selle ideeni, et peaks leidma endale partneri (kas osaniku või palgalise töötaja, see polegi nii tähtis), kes mu ideid kirjastada aitaks, olles ihu ja hingega selle töö juures ja olles usaldusväärne… Mitte tehes seda esmajoones raha pärast, mitte üritades mind tüssata, ja saades selle eest samas tegelikult päris hea raha… Ja andes mulle aega kirjutamiseks.

Vancouveri raamatupoodides tuli mulle muidugi jälle igasuguseid muid ideid…

Ja üldse, ideed tulevad, tulevad, tulevad. Vahel tahaks oma kõrvad ja silmad kinni katta ja süveneda, aga see poleks siis vist mina. Mina olen ju see, kes maailma ahmib ja ideid (taas)toodab ja siis need unustab, sest uued tulevad peale.

Vancouveris oli näiteks meie kõrvaltänaval hästi toreda auraga pood, “Ten Thousand Villages” (http://www.tenthousandvillages.com), see on poodide võrk, kus müüakse õiglase kaubanduse ehk “fair trade” kaupa. See pood on nagu omaette eksootiline maailm, kaugetelt maadelt on sinna toodud pisikesed kividest tehtud ehted, lapsekätega valmistatud õnnitluskaardid… Nõud, maitseained, shokolaadid, veidi mööblit, veidi riideid, kotte jne… Iga asja juures on kirjas, kelle käte poolt ja kus see on tehtud. Selle eest on tollele inimesele makstud õiglast töötasu ja toode on valmistatud minimaalse keskkonnakahjuga. Poes on “Pukumayo presents world music” plaadid ka müügil ja sama muusika ka mängib. On õrn eksootiline lõhn ja on tunne, et iga ostuga oled sa lunastanud mingisuguse võla…

Seal poes tundsin, kuidas see ühildub ühe teise minu ideega. Nimelt raamatupood-kohvik. Maailma suurlinnades on igasugused ühend-ideed väga populaarsed (ma pole vist kirjutanud New Yorgi lillepood-kohvikust ja lõngapood-kohvikust?)

See võiks meil olla samasugune õiglase kaubanduse ideed tutvustav ja kaupa müüv pood, kus oleks saadaval ka fair trade kohv ning shokolaad sealsamas laudade -toolide taga näkitsemiseks (ja fair trade-öko ainetega tehtud maiustused ehk kah, aga võibolla ka mitte.)

Lisaks oleks seal müügil raamatud… kasutatud raamatud… Edasi jookseb mu idee kahte: kas see oleks Eestis või kusagil mujal. Kui see pood oleks Eestis (Tartus), siis kas seal peaks olema (ainult) eestikeelsed raamatud? Või toimiks just inglisekeelsete kasutatud raamatute pood? Ostaks ja tooks mujalt maailmast inglisekeelseid. Saaks oma raamatuostu kirge rahuldada. See oleks minu lemmikraamatute pood. Reisimisest ja eksootilistest maadest ja keskkonnahoiust ja teatud valitud ilukirjanikud ka. Muidugi sobib ka eestikeelset kirjandust, aga valikuliselt, ikka sellesama nurga alla. Ja klientideks oleksid nii eestlased kui turistid.

Kas keegi tahaks näiteks Tartusse sellist fair trade poodi-raamatupoodi-kohvikut teha? Kui see keegi on olemas, siis mina ja Justin võiks näiteks partneriteks ja varustajaks hakata ;). Arvestades, et Justini töö viib teda nagunii kogu aeg maailma erinevatesse kohtadesse konverentsidele ja kohtumistele, siis – see oleks täiesti teostatav. Pakkumine on tõsine,  võtke ühendust!

21 arvamust “Mida mina teeksin…” kohta

  1. Raamatupood-kohvik on lahe idee. Olen minagi mõelnud, miks Eestis ei ole sellist. Eastonis Pennsylvanias on üks imearmas poeke, müügil kasutatud raamatud ja palju ning põnevaid. Sealsamas kohvilett, mitmet sorti kohvi nagu ikka USAs, rikkalik valik bageleid täidistega ning ka miskit lõunatoitu. Hästi hubane boheemlaslik koht, sisustus ja kogu miljöö väga omapärane ning mõnus. Seal võiks tundide kaupa aega veeta.

  2. raaamtupood-kohvik on mu aastatepikune unistus ja ma pole seda kunagi p2ris maha matnud. aga arvuta sa, kuidas arvutad, ts otsaga kokku see pood ei kipu tulema 🙁 nii et ootan, et kunagi v2ga rikkaks saaksin, et v6iksin endale selliste 2ri omamist lubada.

  3. See idee on kohutavalt armas ja ka mina olen reisidel neid kohti imetlenud. Pikemalt asja läbi kaalunud ei ole, sest minu arust puudub Eestis viimasel ajal nii kohvikukultuur kui ka raamatukultuur. Iga äriprojekti realiseerimeks peab olema teatud kriitiline mass kliente. Meil on inimesi niigi vähe ja keskmine eestlane ei lähe peale tööd mitte kohvikusse, vaid koju teleka ette. Noored koju ja internetti. Kui ma vaatan praeguste 16-17 aastaste põlvkonda, siis loetakse võimaluse korral isegi raamatuid arvutist.
    Üks projekt aga, mis mulle õudsalt meeldiks, oleks see, kui keegi võtaks tõsiselt käsile eestikeelsete e-raamatute kirjastamise ja levitamise. Sel alal valitseb totaalne must auk. Ja kui keskkonnasäästlik idee see oleks.

  4. Epp, lähtu elukohavalikus laste huvidest. Neil peaks mingiks eluperioodiks, näiteks kooliajaks, olema kindel elukoht.
    Katsusin siin kaasa mõelda, aga ei suutnud .

  5. No aga siis tuleb hakata lasteraamatutepoe-mänguväljakuga endale kliente kasvatama, kes tahaksid ka suuremaks saades tulla pood-kohvikusse 🙂 Aga selliseid poode pole meil sellepärast, et kasvatus ei luba söögi kõrvale raamatut lugeda (või raamatu kõrvale saia pudistada), mälestustes on mingi koolis loetud lugu sellest, kuidas enne raamatu kätte võtmist tuli teha näpujälje proov, et näpp rasvane poleks…

  6. Tallinnas Pärnu mnt-l oli ka kunagi lillepood-kohvik. Kohvik küll polnud suurem asi, aga mina küll käisin, sest lillepoes oli SUPER istuda. ENam seda küll pole…
    Ma kujutan ette, et Tartus võiks küll raamatupood-kohvik toimida, sest siin on ju meeletu hulk nö “kodutuid” rahutuid tudengeid (sh eluaegseid) ja täiesti olemasolev kohvikuskäimise harjumus. Kuivõrd see raamatupoe pool end ära tasuks, ei oska hinnata, aga kui rõhk oleks kasutatud raamatutel, mille vähemalt ise saaks enne läbi lugeda 🙂 …

  7. Tere, Epp! Küsin siin ühe täiesti teemasse mittepuutuva küsimuse ja nimelt – kas teil on kunagi mängumaja maha põlenud. Nimelt väidab seda täie kindlusega minu väike tütar. Ja “Epu ema ütles, et ostame uue maja.”
    Aga raamatupood.kohvik on ülilahe idee. Saksas raamatupoodides käies olen alati imestanud, et miks seal on võimalus istuda raamatuga nurka ja lugeda, aga kuskil ei ole võimalus juua samal ajal kohvi.

  8. Ehk siis, ta on hakanud rääkima sündmusi, mida pole olnud, kus aga kordub majapõlengu motiiv, fraasid epu maja ja epu ema. Ma siis igaks juhuks kirjutan sellest.

    Näites ütles ta:
    emme, ma tahan epule külla minna, aga ainult siis, kui epp on kodus. ma kardan muidu.

    mina: mis sa kardad?
    tema: kardan, et maja põleb maha.

    ja räägib ühest majast, mis maha põles.

    Kui küsisin, kus see maja siis maha põles ja kas inimesed olid kodus, ütles ta, et kedagi polnud kodus. nad sõitsid (vist rongiga) ära. kui ma küsisin, kas lastetuba ka põles, siis ta ütles suure inimese loogikaga ja nagu etteheitvalt, et kuidas siis mina ei tea: emme, neil ei olnud lastetuba, lapsed olid juba suureks kasvanud.
    Rohkem ma temalt välja ei pinninud.

    Ja nüüd, kuu aega hiljem rääkis ta uuesti, kuidas “kõik olevat ära sõitnud”, ja “nad pidid sõitma bussiga, aga epu ema ütles, et nad läheks rongiga”. Ja kui ma küsisin (nagu meenutades), kas maja põles maha, siis ta ütles – “ei, mängumaja põles maha, aga epu ema ütles, et see ongi väga vana maja ja väga väsinud, ja ostame uue maja. ja siis viidi vana maja ära.”
    Mina (üritan uurida): kuidas siis maja mahtus auto peale.
    Tema: emme, see ei olnud päris maja, see oli ju mängumaja.

    Lisan – see võib olla ka vabalt ju keegi teine EPP! aga igaks juhuks uurin seda müstikat.

  9. Aga Anne – Tallinnas on ju Apollo-Kehrwiederi ja Rahva Raamatu-Bestselleri raamatupood-kohvikud?

    Ma kahjuks ei ole jõudnud veel NOP’i, nii et parandage mind, kui praegu segast peksan, aga kas mitte seal ei ole ühes hoones koos ökopood ja ökokohvik?

  10. Mirjam – jah, on küll Tallinnas need kaks su nimetatud kohvik-raamatupoodi (uute raamatute poodi). Võiks olla hubasemad ja vanemate raamatutega jne.
    NOP-is pole ma veel käinud.

    Gea – kas sa oled siis tõsiselt arvutanud: kulud vs tulud, mingil ajateljel?

    m – kas sa arvad, et su laps on nn indigolaps, kes mäletab minevikku vms? Minul on maja põlenud küll, aga see polnud mängumaja, ikka päris. Kui sa siin blogis paned otsingusse “Hannes Tamjärve”, siis peaks see postitus välja tulema.

    Helle – sellepärast see ongi suur vastutus, et me mõtlemegi nii: kus me Marta koolimineku ajaks elama jääme, seal peaks ka elama niikaua, kuni lastel koolid läbi. Ideaalis võiks see nii olla. Eks näis, mis ja kus saab…

  11. Naljakas kokkusattumus: avastasin just täna Kadriorus uidates NOPi ja nüüd loen siin sellest! Ole tõeliselt sümpaatne kohake! Eesti mahemaasikatega ja puha!
    Leidsin nad ka netist, kuigi inff seal üsna napp:
    http://www.nop.ee/

    Õnnelikku reisi Epu perele!

  12. Mirjam – Apollo Kehrwieder pole absoluutselt see – igav, ebamugav, olematu lugemis-sirvimisvalikuga, rääkimata Rahva Raamatu Bestsellerist, mis tegelikult üldse raamatupoest eraldi – kõle ja rohkem nagu enesenäitamise koht.

  13. Loodetavasti Sa ikka tead, et enamus New Yorgi koole ootaksid Martat juba mõne nädala pärast – 2. septembril. Kalifornia (ja Kanada) koolide vanusepiir on tavaliselt augustis, nii et läheksite järgmisel aastal. Kindergarten ei ole muidugi kohustuslik, aga vähemalt meie koolis 95% lapsi käivad K-st kuni 12-ni koos. Teises klassis (st 2010) hakkavad juba igasugused riiklikud eksamid peale. Kui tõesti 2-3 aastat mõelda mõtlete, siis pigem jääge juba Eestisse (koolisüsteem parem niikuinii!) 🙂

  14. Kas Tartu Wilde mitte polnud algselt selline raamatute ja kohviku sümbioos? Mõttel on jumet nagunii, kuigi väiksed raamatupoed (ketistamata, ma mõtlen) surevad ju välja kõik tänapäeval. Ja mitte käibepuudusse otseselt, vaid suured jaemüüjad ei viitsi neid enam varustada.
    Kas sul on kogemus, et keegi on sind kirjastamise alal tüssata püüdnud? Mul kohe kuklakarvad tõusid ärevalt, aga no ei, mina ei võta omaks :-)! Inimese töölevõtmine on problemaatiline, eriti kirjastamises, kus ei ole praegu kõige paremad päevad. Kirjastaja palk aga on vähemalt 15 tuhande kandis kätte — suur kulu, mis ei pruugi sulle ära tasuda. Sa võid loota, et keegi ei tee seda ainult raha pärast, aga ilma rahata ka ei tee ju nagunii.

  15. Ühes Peres ja Kodus (pole 100% kindel) oli juttu laste raamatukogust, kus on neile palju võimalusi ajaviitmiseks loodud. Oli vist Rootsis (?) ja kõikide pisikeste lemmikkoht 🙂

    NOPi olen üritanud ise ka jõuda aga pole veel õnnestunud.

    Kuidas seda kohvikut-raamatupoodi muidu ühildada? Ikka peab klient raamatu ostma enne, kui ta selle kõrval kohvi juua saab? Kohviplekid raamatutel pole just kuigi isuäratavad 😀 Mina pagen Tallinnas alati võimalusel Viru keskuse Rahva Raamatusse, kus on Bestseller kohe kõrval. raamatud ja brüleekreem – võrratu kooslus!

  16. Ei pea enne ostma, ikka poe raamatuid saab lugeda ja sirvida. Mina olen sellistes raamatupoodides kyll mitmel pool ilmas k2inud.

  17. Tartus saab täitsa lubatult söömise kõrvale vanu raamatuid lugeda ju ka Ristiisas;) Lihtsalt neid raamatuid sealt vist ei müüda.
    Kui kunagi julgesin ühes raamatutega seotud asutuses piiksatada, et seal peagi avatavas kohvikus võiksid olla raamatud (nagu Apollos, Ristiisas või kus iganes), siis vahtisid “kallid kolleegid” mind nagu pidalitõbist. Kissu mainis juba seda va kasvatust. Teatud põlvkonnal ja kontingendil on see eriti karm, noorematel võib-olla vähem. Ma ise pole muidugi ka päris kindel, kas tahaksin raamatukohvikust osta kellegi menüüjääke sisaldavat raamatut:) See tähendaks aga poepidajale teatud kahjusid – ta peaks osa raamatuid müüma allahinnatumalt või ei saa neid üldse ärida. Kui oleks hästi popp koht ja korralik käive, siis poleks sellest probleemi, aga ma pisut kardan, et Tartu-suguses linnas võib tekkida raskusi.
    Olen ka siin linnas sarnasel suunal mõtteid mõlgutanud, kuid praegune aeg ei paista neid soosivat.

  18. Minul näiteks on selle NOPiga tõsine probleem. Armas maja – jah. Mõnus toit – jah. Aga nimes lubatud orgaanilisust ja praktilisust ei ole. Kohviku poolel on enamus sisust ja nõudest IKEA hiinas tehtu, mis ei ole kuidagi orgaanilise või fair trade või mis iganes muu ideaaliga, mis mind sinna majja vedas, kooskõlas. Toidu orgaanilisusest ei tea midagi, aga leti taga on näha Aura mahla ja Alma piima, mis ei ennusta head.

    Poe poole jätkub sama – puuviljadest ei ole minu seal käimiste ajal midagi peale banaanide orgaaniline olnud. Sealjuures on kuidagi veider, et ma pean poes, mille nimes on “O” “orgaanlisena” lahti seletatud, iga asja kohta uurima, kas on orgaanline ja kuulma, et ei ole. Muuga on sama – Rakvere sink, suurtöötuste jogurtid, sekka ka mahetooteid, aga lisaks kõik ka märkimisväärselt suurema juurdehindlusega, kui mujal.

    Jah, koht on armas, aga kuidagi ei kanna endas ära seda nimes lubatud ideaali. Ja sellest on kahju.

  19. mulle meeldis vanasti tartu linnaraamatukogu all kohvikus istuda. Ilusti kesklinnas, uskumatult odav kohv ja tavaliselt olid seal ainult mingid vanad habemikud (kes, ok, natuke liiga palju suitsu j2rgi l6hnasid) malet m2ngimas Ja raamatukogu kah sealsamas. Siin Amsterdamis n2gin ykskord yhes baaris/kohvikus raamaturiiulit: v6ta vabalt, reisi, vaata netist lehekylge ja kui oled l2bi lugenud, poeta kuskile sarnasele riiulile. Igasugust kraami oli seal, alates krimkadest ja l6petades 20. sajandi alguses v2lja antud inglisekeelse Musket2ride versiooniga. Tookord ma sealt midagi kaasa ei v6tnud, kuigi kohvi k6rvale sirvisin kyll. M6tlesin, et kust ma ikka teise sellise riiuli leian, ja tegelikult ei olegi leidnud. Aga m6te on ise v2ga hea.

    Kahjuks on nii, et kui on ilus ja mugav, siis see tasuta ei ole. Kohvikus ilma kohvi ja saiakest ostmata raamtut lugeda eriti ei lasta (olen proovinud), aga samas, oma yhte tassi kohvi v6id hea poolteist tundi n2pu vahel keerutada. Maksev klient ikkagi! Ja mis veel: kohviku lauad ei ole piisavalt suured, et sinna raamat, kohvitass ja v6ib-olla saiataldrik ka 2ra mahuksid. No ei mahu lihtsalt.

  20. muig @ 7 juuli 2008 01:10

    kas noad ja kahvlid peavad olema orgaanilised?

  21. aga sarnane kohvik avati tallinna vanalinnas… ma lugesin küll vaid lehest (linnaleht ilmselt), et raamaturiiul, kust võid võtta ja asemele tuua ja lugeda ja samal ajal kohvikus olla

    selline raamatuvahetuskohvik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.