Natuke Vancouverist ja San Franciscost

On öö. Anna magab juba ammu, Justin jõudis tagasi kohtumiselt ühe estofiiliga, kes ta neti kaudu oli üles otsinud… Ja mina siin mõtlen, et kas hakata pakkima, lugema, kirjutama või magama.

Homme lendame tagasi New Yorki. Nüüd on vist just paras aeg teha natuke üldistusi. Millised te olete, mu kaks uut tuttavat, Vancouver ja San Francisco.

Vancouver on tõepoolest üks maailma ilusamaid linnu. Ta on parajalt, hoomamatult suur, ja samas kuidagi käegakatsutavalt väike. Minu Vancouver on eelkõige West End, näiteks sealsed restorane täis pikutud tänavad Denman ja Robson. Mulle meeldib, et neil tänavatel pole ühte kindlat rahvust: kui kõndima hakkad, siis võid valida näiteks Malaisia, Vietnami, Indoneesia, loomulikult ridamisi India, Jaapani, Korea, aga ka Ukraina, Hollandi jm toidukohtade vahel. Mõlemad need tänavad on sellised kitsamat sorti peatänavad, mitte liiga laiad ja suurlinlikud. Mõnus on seal kõndida ja erinevate köökide lõhnu sisse ahmida.

Kõige olulisem, mis Vancouveri (ja samamoodi näiteks Stockholmi ja Veneetsia) ilusaks teeb, on muidugi vesi – ja võimalus linnaosasid üle vee vaadata. Vesi tekitab perspektiivi, peegelduse, vesi tekitab õnne… On üsna selge, et veekogu lähedusse sattudes aeglustub iga inimlooma hingamine ja verre tekib dopamiini ja serotoniini (ma natuke blufin praegu, aga võibolla on sellised uuringutulemused tõesti olemas?). Ilma veeta pole õiget linna (näiteks Eestis on Rapla ja Jõgeva need linnad, mis on ehitatud raudteliini peale ja ilma korralike veekogudeta… ja midagi on nagu puudu!)

Ja mulle meeldib see, kui palju klaasi on kasutatud Vancouveri linna ehitamisel. Kuidagi eriti õhuliselt ja futuristlikult mõjuvad need suurhooned (ja mitte kümme või kakskümmend, ei, neid klaasist hooneid on sadu!) – peegelklaasilt peegelduv vesi, jahisadam, mäed… Tol õhtul, kui me istusime Justiniga ja vaatasime Canada Day ilutulestikku, mis peegeldus korraga majadelt ja vetelt, siis tundsingi: see on minu lemmiklinn. Vancouver.

Ja siinsamas vete vahel on maailma kõige suurem ürgmetsal põhinev linnapark. Central Park New Yorgis on küll natuke suurem, aga see on inimeste poolt istutatud ja planeeritud. Vancouveri Stanley Pargis on aga puid, mis – liialdamata! – kuni kuue meetrise ümbermõõduga. Kallistage puid ja siis jalutage ühele kümnest linnarannast…

Vaadake näiteks seda videot.

Mis on Vancouveris ja San Franciscos, minu kahes uues tuttavas, ühist? Kindlasti see raskesti kirjeldatav, aga kindlalt tabatav “läänekalda hõng”. See koosneb eelkõige teadmisest, et Euroopa on kaugel ja Aasia on lähedal. Pole ime, et ma siin nende kahe nädala jooksul olen hakanud igatsema uue Aasia-reisi järele… Inimesed su ümber, restoranid, poed… Aasia on kõikjal siin kogu aeg end meelde tuletamas.

Aga mitte ainult see Aasialähedus pole läänekalda hõng. See on midagi veel. “Läänekallas tundub mulle kogu aeg liiga ilus, nagu väljamõeldis,” ütles Justin ükskord. “Meil New Yorgis ja DC-s on kogu aeg nii kiire, me topime endale aina rohkem kohvi sisse ja jookseme ringi – aga läänekalda inimestel tundub justkui rohkem aega olevat, nad on rahulolevamad ja õnnelikumad…” Tõsi, Justin pole Los Angeleses kunagi käinud, ei tea, kuidas seal rahu ja õnnega on. (Meenub aga papa Johni ütlus: “Need diilid, mis New Yorgis tehakse lipsustatultja koosolekutubades, toimuvad LA-s ujukate väel ja basseinide ääres. Ta teab, ta on mõlemal pool kallast äri ajanud.)

San Francisco on samamoodi veeäärne linn nagu Vancouver. Aga SF on kuidagi suurem ja tuulisem… Ja muidugi mägisem. Kui ma peaks SF-t kirjeldama, siis ei valiks ma eripärana välja mitte vett, vaid õhu (kuidas saab temperatuur nii kiiresti ja korduvalt ühe päeva jooksul muutuda?) ja maa (kellel küll tuli see mõte, ehitada linn 34 mäe otsa?) Mäed tekitavad sellele linnale perspektiivi. Ronid näiteks peaaegu püstloodi üles, näed vaid taevast, selline tunne, et jõuad kohe ookeani äärde, kuigi linnakaart seda ei kinnita, siis jõuad kohale ja näed, et oled mäe tippu jõudnud, auhinnaks on vaated… ja siis saad teises suunas alla joosta. See oli just see, miks Justin mulle iga SF reisi ajal on helistanud ja öelnud: “Sa pead seda linna nägema! Millised jaburad mäed siin on!!!”

San Francisco inimesed tunduvad mulle rohkem “ätitjuudiga” kui Vancouveri omad. Ei, mitte ülbed. Aga sellised… eneseteadlikud ja uljad. Nagu ka njujorklased. Ma olen täiesti kindel, et on olemas selline asi nagu San Francsisco kodutu kerjuse uhkus – ta on uhke, et ta just selles linnas ringi uitab. New Yorgi kerjuse uhkus on ka olemas. Mõlemas linnas ongi palju kerjuseid (Vancouveris oli neid palju vähem, vähemasti kesklinna piires.)

Turiste on siin ka palju. Liiga palju.

Täna näiteks käisin ma kahes sellises linnaosas, kus ma oleksin ühes tahtnud olla nähtamatu ja teises ajastut muuta. Aga ei. Ma olin just siin, veel üks vasikasilmne fotoaparaadiga turist. Üks neist linnaosadest oli gayde meka Castro – väidetavalt maailma, vähemasti USA gayde pealinn. Tänavad on täis vikerkaarevärvides lippe ja käsikäes kõndivaid mehi, õhus on põnevust, energiat ja head maitset (ausalt, kõige ilusamate hoovidega majad olid just seal linnaosas, niipalju kui sisehoovidesse piilua andis)… Ainult et mina ei kuulu siia.

Teine linnaosa oli Haights Ashbury, see, kust said alguse “kuuekümnendad”: arm, seks ja roknroll. Siin lähedal oli San Francsisco ülikool, noored hakkasid narkootikumidega katsetama, tekkis paar mõnusat bändi, siis sattusid paar Los Angelese produtsenti selle seltskonna peale ja tabasid ära, et selle asjaga saaks raha teha… Ja edasine on juba ajalugu. Armastuse Revolutsioonist sai üleriiklik ja ülemaailmne sündmus. Anno 2008 tammume meie aga ühest T-särgipoest ja suveniiripoest teise ja mõtleme, et kas osta koju kaasa see kollane kruus, mille peal on kollane allveelaev… Mängime armastuse revolutsiooni, seljas T-särk “Make love, not war” (jah, ma ostsin selle särgi), imiteerime endiste aegade tegelasi, aga tegelikult on meil ju meie endi aeg. Meie endi väljakutsed. Olen täiesti kindel, et meiegi põlvkond läheb ajalukku, sest meie ees on keskkonnakriis.

…Aga jah, San Franciscos tervikuna tundsin end enamiku ajast kui vale inimene või valel ajal. Kõige autentsem tundus Hiinalinn, aga loomulikult olen ma ka selles nn outsider. Kuivatatud kala lehka täis toidupoest ostsin enne paar banaani, hakkasin maksma ja siis märkasin, et minu taga olev hiinlanna asetas kaalu peale kilekoti kanavarbaid: küünistega, kortsu tõmbunud jalad. Oietasin kergelt ja naeratasin talle, see oli instinktiivselt, enne kui mu mõte järele jõudis. Ta ei saanud aru. Tema jaoks oli see täiesti tavaline söök. Nagu sealsamas kõrval sinised kana meenutavad lihakehad. Liiga sinised. Mis need olid? Tuvid?

SF Hiinalinn on maailma suurim, muide. Siin asub ka maailma suurim nn Japantown, kus ma jaapani köögile uue võimaluse andsin ja seda armastama hakkasin.

Minu lemmikkoht SF-s? Raamatupood “City Lights”– ka see on muidugi endiste aegade fenomen, siin on kunagi ringi hänginud Kerouac ja Ginsberg, aga siin on ka praegu vinge energia sees. Kõik raamatud on valitud niiöelda nurga alt: ühiskonnakriitiline, vasakpoolne, kosmopoliitne. City Lights on samal ajal ka kirjastus. Ja maailmas on nii palju häid raamatuid. Ma proovisin saada ülevaadet seal müüdavatest biograafiatest ja sotsioloogiast, aga ülevaade jäi saamata… Kui saaks, siis veedaks mitu päeva järjest seal poes, vanade pinkide peal.

Eile öösel lugesin sealt poest ostetud head uut raamatut Eve Enslerilt – seda. Soovitan.