Need, kes armastavad maakera

Mul jäi eelmisest kirjutamiskorrast õhku see mõte, et kuidas saab olla ühekorraga keskkonnahoidja ja rännupisikuga. Sa ju tead oma peas, et igasugune lendamine ja sõitmine kulutab ressursse… Aga ikkagi sa tahaksid sinna kaugemale pääseda ja veel kogeda, veel näha…

See pole ju ainult minul nii. Võin oma sõpruskonnas ridamisi neid inimesi üles lugeda. Tuttav ökopere, muidu täitsa ökod, aga rahutus on hinges ja reisimata ei saa. Rääkimata tudengitest, kel raha polegi, aga ikkagi kuidagi selle võimaluse leiavad, et lennata ja rännata. Plastist loobuda on ju nii lihtne, aga Indiast, Hispaaniast, Itaaliast või Kreekast loobuda ei saa…

Sest teate mis. Nad ARMASTAVAD MAAKERA (liiga palju).

Vaat nii see ongi. Ma tõepoolest armastan ja siin need kaks asja kattuvadki. Ma tahaksin teda hoida. Ja – ma tahaks temaga samas rohkem tuttavaks saada.

Nii et hammustasin läbi selle mõttepähkli ;).

***

Mäletate, umbes kaks nädalat tagasi kirjutasin teile sellest, kuidas supleme idees minna ümbermaailmareisile. Aga mida enam ma seda endale tegelikult visualiseerisin, seda enam sain aru, et midagi on mäda. Mulle ei meeldinud see mõte, kuidas me aina edasi liigume. Kuidas jälle pakid oma kotid ja liigud uude kohta, siis pakid lahti ja ohkad. Mingi rusutis tuleb sisse…

See rusutisetunne tuli mulle seekord meie kahenädalasel reisil meelde, mälestus endistest ränduriaegadest. Miks sa seda teed? Ja kui palju muuseumeid sa jõuad läbi käia? Kui palju uute võõrastega suhelda? Kui palju uute kohtade muljeid endale sisse lasta, enne kui poorid ummistuvad?… Kohtasin sageli noortehostellides neid ilmarändureid, kes võtsid vaba päeva ja lihtsalt istusid voodis või hostelli kohvikus. Sest nad ei suutnud kusagile minna. Kui mulle see esimest korda peale tuli, siis olin päris hirmunud, õnneks üks vanem rändur seletas, et see käib asja juurde.

Nojah. Aga kas mulle on seda praegu vaja? Ja mis ma selle ilmarännuga maailmas paremaks muudaks?… suutsin küll välja mõelda mitu raamatuideed, mis võiks sellist ümbermaailmareisi piisavalt õilistada (miniportreed maailma kerjustest näiteks oli üks), aga see ei tundunud ikkagi olevat õige! Sain aru, et oma armastuse väljendamiseks ja tutvuse uuendamiseks ei pea ma sugugi maakerale n ajaühiku jooksul ringi peale tegema, eriti veel nii väikeste lastega…

Siis tuligi mulle meelde mu tuttav (tegelikult, ma ütleksin isegi, et sõber) Liis. Kes jättis oma kontorielu ja läks Argentiinasse, vabatahtlikuks, getolapsi õpetama. Korraldas seal neile oma kodulehekülje ja kogus raha keskküttesüsteemi ostmiseks ja kirjutas meile mitu sellist artiklit ja postitust, mis pisara kurku tõid…

Ja ma sain aru, et vaat see on see, mida ma tahaksin teha. Minna aastaks koos perega kusagile vabatahtlikuks… Kummaline, kuidas mõned mõtted on ammu läbi mängitud ja siis unustusse vajunud. Järsku tulid mulle meelde lubadused, mis endale andsin, kui kunagi 1980ndatel käisime Abja väikelastekodus “šefiks” ehk lastega mängimas. Ja meenus, kuidas ma 1990ndate lõpus rändasin ja vaesust nägin, ja 2000ndate alguses põgusalt olin  vabatahtlikuks õpetajaks ja loomulikult plaanisin seda veel teha.

Seoses sellega, et Liis mulle meelde tuli, asusin aktiivselt toimetama tema tulevase raamatu käsikirja ka. See on tal juba mõnda aega meeles mõlkunud – kolm kuud tagasi jõudis oma 14kuiselt Argentiina-kogemuselt tagasi. Eile ja täna lugesin ta tekste ja esitasin oma küsimusi, teeme aktiivselt raamatut “Minu Argentiina”. Praegu olen nagu lummas (ma arvan, et hea toimetamine ongi selline ihukarvadega teise maailma sisse minek…), justnagu ise poolenisti seal, Buenos Airese getos. Liis on ausalt kirjutanud ka sellest, kui raske see vahel on. Lihtsam on ju elada nii, et teeskleks, justkui kõik on igal pool hästi.

***

Mis reisimisse veel puutub, siis kindlasti saab reisida ka nii, et maakera-armastus väga suur ei ole ega suurene see ka siis, kui sa ringi liigud. Jah, ma olen küllalt näinud inimesi, kes just maailmas ringi vaadates hakkavad keskkonda tähtsustama ja sotsiaalsete teemade pärast muret tundma. Aga siin, USA-s, näen ma seda, kuidas inimesed on harjunud raiskama ja hedonistlikult elama. Reisivad oma kindlatel marsruutidel, tegelikku maailma tajumata. Arvates, et neil on privileeg raisata rohkem kui kõigil ülejäänutel kokku – ja neil on lihtne seda arvata, sest nad ei olegi seda maailma teist poolt näinud. Telekas ka siin kolmandat maailma eriti ei kohta, kuigi on üle 300 kanali.

Ja ma ei tahaks, et minu lastest sellised inimesed saavad. Me kõik vastutame oma laste eest – milliseks me neil kasvada laseme, kas me suudame neid harida nii, et nad oskavad maakera armastada ja omakorda oma lastele edasi anda. Keegi ei tohiks mind ja Justinit kritiseerida, kui me otsustame veeta aasta kusagil vaestelinnaosa lastekodus. “Kuidas sa võid seda oma lastele teha?” on ilmselt see, mismoodi mu ämm esimesena reageeriks. Aga lapsed näeksid maailma seda külge, mis nende hinge harida laseks. See on see, kuidas meie sest aru saame – ja nagu öeldud, igaüks vastutab oma laste eest nii, nagu oskab ja suudab (jah, see lastelaste teema on muidugi raske…).

Eile oli mul Martaga hirmuäratav jutuajamine. Kutsusin teda jalutama raamatukogusse (10 minuti kaugusel). “Aga miks sa, emme, muudkui kõndida tahad, võtame auto!” teatas ta. “Mimmi ja papa sõidavad küll kogu aeg autoga!” Ja hommikuse rüstsaia alla nõudis ta paberkäterätikust tükki – “Mimmi alati paneb!”

Nii et äkki on minu kolmanda maailma plaanid ikkagi lihtsalt eskapism, mis mulle siin majas peale tuleb? Elame, näeme.

4 mõtet “Need, kes armastavad maakera

  1. Pingback: Kapist välja! « Kängsepa seiklused teiselpool maakera

  2. Krista

    Olen ka sedalaadi reisimisele parasjagu mõelnud, aga ikka kipuvad mingid proosalised takistused tekkima. Et kui vanad lapsed võiks juba olla, et neilgi oleks võimalik sellist “reisi” nautida? Et nad ei ripuks piltilikult öeldes minu küljes, vaid toimetaks ka kaasas? Kas lasteaias (või kui hiljem minna, siis) koolis probleeme ei teki, kui nad mõne nädala ära on? Kas “asja enese kõrvalt, mille pärast sai teele asutud”, oleksid nende tähelepanu-lähedus jm vajadused rahuldatud? Jne. Aga muidu, just niimoodi tahaks “reisida”, lapsi ei suudaks koju jätta või neile seda sama kogemust keelata.

  3. e2-e4

    Hea, eksistentsiaalseid mõtteid esile kutsuv tekst. Aga, lugemisel tekkis mul probleem – ma mõistan nii miniat kui ämma…
    Kas selle probleemi nimi on tolerants?

  4. Eppppp Postituse autor

    Krista, aga mis sorti reisi sa mõtled. Seda on seal http://www.lonelyplanet.com foorumis ka arutatud (vaata thorn tree linki seal, palju alafoorumeid)… Ümbermaailmareisi jaoks on üks variant laps just vaetult enne kooli minekut… või siis reis suvel tema koolivaheaja jooksul… Mina aga mõtlen rohkem seda aastast ühte kohta elama minekut. Vabatahtlikuna tööle. Kui minna väikeste lastega (nt 3 a ja 6a), siis ideaalis tahaks ma leida sellise töö, et saan oma lapsed sinna kaasa võtta (töö teiste lastega nt). Aga kui on suuremad, juba kooliealised, siis on ju olemas kohalikud koolid. Siis tasub muidugi arvestada, et mida vanem laps, seda aeglasemalt ta uut keelt õpib, ja et tasuks minna suve alguses, et ta sügiseks juba keelt räägiks.
    See on väike kokkuvõte foorumist loetu ja minu enda mõtete kohta.
    Mis sellesse puutub, et kas lapsed naudivad, siis… ma ei tea. Lapsed kohanevad kiiresti, seda kindlasti. Ja lastele meeldib, kui nad saavad palju aega oma vanematega veeta. Neile meeldivad rahuolevad, õnnelikud vanemad. Ja nende maailmapilt kindlasti avardub tohutult. Samas on see neile (ja ka vanematele) kindlasti kohati keeruline ka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.