Hambajuttu

Viktoriiniküsimus tähelepanelikule lugejale: millal valutas selle blogi autoril viimati hammas? (Vastusevihje: see oli tema uues lemmiklinnas…) Nojah, sellest on möödas umbes kolm nädalat ja ma juba lootsin, et see oli lihtsalt mingisugune maakera gravitatsioonijõu vimka pärast lennukisõitu.

Aga ei. Täna öösel oli seesama valu tagasi. Ja praegu valmistan end moraalselt ette, et kohaliku, Petrone-pere hambaarsti ehk onu Tomi juurde minna. Tegelikult on meil tema juurde aeg pandud ka järgmiseks nädalaks nagunii. See oli paar päeva tagasi, kui Justini ema oma skorpionliku vihje tegi, et meil oleks Justiniga aeg hammaste puhastus-valgendus läbi teha.

“Misasi see veel on?!”

“Noh eks ikka kraabitakse hambad puhtaks, tead ju küll!…”

“Ei pleegitata keemiaga?”

“Ei,” ütles Justini ema, kuigi ta ei külanud nii enesekindlalt, kui tavaliselt. “See on ainult 60 dollarit! Korralik keemiaga valgendamine on ikka mitusada dollarit. Sa lasid ju tavaouhastust ju omal ajal New Jerseys ka teha, see oli teil Justiniga tervisekindlustuse plaanis sees – iga normaalne inimene laseb seda korra-kaks aastas teha, ja igas normaalses kindlustuses on see sees, üks või kaks korda aastat tasuta.”

Aa. Meenus jah uduselt, et meil kuidagi puhstati ja kraabiti neid hambaid.

Hambad, muide, on Ameerika üks obsessioone. Hambad on staatuse sümbol, nagu ka “hammastega tervisekindlustus”.

Hammaste pleegitamise vastu võitlevad ökoinimesed, aga mitte väga veendunult (olen seda vaid ühes raamatus kohanud, aga olen ökoraamatuid kümnete kaupa sirvinud-lugenud). Ma ei imestaks, kui see on üks teema, mille kallal liiga palju suud ei pruugita, sest endalgi on suus puhastatud ja töödeldud hambad…

Hammaste pleegitamine käib iga korraliku poliitiku ja popptähe elustiili juurde. Kusjuures mulle isiklikult on loomulike hammastega Michael Moore tunduvalt sümpaatsem kui “Pepsodendi” reklaami meenutav liiga-säravvalge naeratusega John Edwards…Pleegitamine käib muide ka paljude noorte pulmaettevalmistuse graafikusse-eelarvesse. Mäletan, kuidas mind veidi ehmatas Justini sõbranna Jessi nägemine tema pulmas: hambad olid järsku nii säravvalged, peaaegu et helesinaka läikega. Ilus oli, aga kuidagi võõras ka.

“Ta ei saa mõnda aega kuuma ja külma süüa,” arvas Justini ema kõrvalt. “Ma olen ise ka seda uurinud. Valgendamine teeb hambad tundlikumaks!”

Ise tegi ta hiljuti läbi läbipaistvate breketite aastase kuuri ja sai oma esihambad sirgeks. Kusjuures 18-20aastaselt tegi ta oma viltuse esihambaga ilusasti Manhattanil modellitööd.

…Kirjutan neist asjust, sest hambad pole tabuteema siinkandis. Ega ma tea, kas Eestiski on. Siin igatahes arutatakse breketeid ja valgendamist rahulikult näiteks peojutuna.

Heake küll, minu hambad.

Minul ei ole head hambad, nad on küll pealtnäha sirged ja ühesuurused, aga nad kiputavad seest ussitama minema (see muidugi on metafoor, noh, mitte päris ussitama, aga kaaries jms).

Kunagi ülikooli esimestel kursustel algas üks halb ahelreaktsioon, millega siiani maadlen. See oli ilmselt oluline aeg, mil oleksin pidanud hambaarsti juurde minema, aga polnud mu elus sel hetkel seda inimest, kes mulle oleks seda öelnud, et mine, mine nüüd. Ema ja isa olid oma asjadega hädas, kui lühidalt öelda, ja millegipärast poiss-sõber/mees mind ka hambaarsti juurde ei saatnud ;). Ise olin loll ja kartsin. Kui siis lõpuks suure valuga läksin, tõmmati kaks hammast kusagilt tagant välja, sest need olevat nii läbi omadega olnud. Kuna neid millegagi ei asendatud (isegi mu meelest toona ei soovitatud seda, ei võetud jutuks). siis said ümbruskaudsed hambad edaspidi suurema koorma ja nii pole ime, et tõmmati aasta pärast veel üks välja.

“Misasja, sul oli 20-aastaselt kolm hammast välja tõmmatud?!” väristas Justini ema õlgu, kui seda talle rääkisin. “M e i l siin poleks seda kunagi tehtud!” Tundsin piinlikkust ja sõgedat äkkviha sel hetkel: ei teagi, kas ämma snobismi või postsovetlike hambaarstide suhtes. Sest mina olin ohver igal juhul ;). Mina ja mu vaesed väiksed hambad. Maailm üldse on ebaõiglane, üks saab endale kaasa terved hambad ja sureb ilma plommita, teine aga ussitab…

Igatahes sai aastal 2000 Tallinnas korraliku hambaarsti juures mulle tehtud nn sillad, mis tähendab siis seda, et väljatõmmatud hammaste ümber viiliti teised hambad pisemaks ja sinna peale pandi mingi tugeva täidise abil siis… noh, sillad. Kui suu lahti teha, sis on kõik ilus ja ühtlane , kuigi ma mõnda aega seda silla-fakti iseenesest häbenesin. Kujutasin ette, et teistel noortel inimestel küll suus viilitud hambaid pole! Eksisin – viimasel ajal olen kuulnud paljudelt eakaaslastel, et nendelgi on juba hambid välja tõmmatud ja asendatud…

See, et “sild” polnud minu olukorras sugugi hea lahendus, selgus Ameerikas, kui ma paarikuise Marta kõrval ühel ööl ärkasin hiiglasuure hambavaluga… Ja sellesama onu Tomi juures järgmisel päeval lõpetasin. Röntgeniülesvõte näitas, et silla all on ühele hambale tekkinud haiguskolle. Silda tuli ära koksida ja toksida tükk aega, aga lõpuks õnnestus.

ok, aga nüüd on aeg käes, pean hakkama onu Tomi juurde minema. Eks siis pärast toksin ja koksin edasi kirjutada..

18 arvamust “Hambajuttu” kohta

  1. Epp, Sa oled kirjutanud oma raamatutes erinevate rahvuste “kolooniatest” Ameerikas- inimestest, kes elavad oma keele ja kultuuriga ning ei kavatsegi integreeruda. Ameerika kontekstis tundub see kuidagi normaalne ja mõistetav. Kui aga mõelda Euroopale? Nt. Viimatine uudis Itaaliast, kus kaalutakse mitmenaisepidamise seadustamist jne jne jne palju näiteid kus vähemuste õiguste nimel kohandadatakse enamuse kultuuri.
    Milline on Sinu nägemus ja arvamus nendest asjadest?

  2. Jah, see huvitaks mind ka! Saksamaal on suur häda (pöhiliselt) türklastega, kes koguni seal maal sündinud, aga keelt ära ei öpi ja muud loomulikult ka mitte. Elavad oma kogukonnas, lapsed jäävad üha rumalamaks, sest koolis nad kehva keele töttu hakkama ei saa ja siis see kuritegevus muudkui kasvab.

  3. Kas see kraapimine on tõesti valgendamine, mitte hambakivi eemaldamine? Hindade vahekord klapiks sel juhul.

  4. Ma ka hakkasin mõtlema, et ehk kraapimine on pigem võitlus hambakiviga…aga misasi on tavapuhastus? Eestis mõtleks, et soodaga üle käimine.
    Selle üle, et hambaid tuleb aegajalt välja tõmmata, mina ei põe. Endal mul vist kõik tarkusehambad eemaldatud ja seda vist paari kuu jooksul – mõni läks “ussitama” ja siis selgus, et neil kurivaimudel on kõigil sellised üliharulised juured, et eales ei saa keegi neid päris ära praavitatud….et parem, kui ei oleks teisi tüütamas. Mina imestasin, et kuda nii ja kas ma siis süüa üldse saan enam, aga öeldi, et ega neil tarkusehammastel väga suurt närimiskoormust pole nagunii. Ja pean nõustuma – siiani närin 🙂

  5. Katkised hambad on ju ida-euro trademark. Kui oled ikka paremaks muutumise maalt p2rit siis on ju loogiline, et sa … vett ei joo, suitsuandurit ei kasuta, hamba arsti juures ei k2i …turvav66d ei kinnita, autoga maanteel normaalse kiirusege ei s6ida, hommikuti dushi all ei k2i, dieeti ei pea, sporti ei tee …kultuuri ei tarbi …. see k6ik on l22nelik jamps meie jaoks.

    Selliseid asju tuleks uhkelt USAs kokteilipidudel mainida. 🙂

  6. muretsesin juba väiksena, et miks mulle breketeid ei pandud, aga ema ütles toona, et meil pole raha ja see lõpetas ka vestluse. tiinekana jäi mulle igaveseks meelde nõukaaegne hammaste ravimine, st mitmed prooviplommitiirud, nende väljakoukimine tavalise NÕELAGA (tuimestust ei tehtud) jms. kasvatasin hambaarsti toolil tugeva iseloomu ja ei hammustanud kunagi ei arsti ega puuri, kannatasin kõik valu ära. pisarad küll voolasid ja voolasid, aga suu hoidsin lahti ja ei vingunud mitte kunagi. sest nii lihtsalt oli.
    siis mingi aeg peale Eesti iseseisvumist tõmmati mul ilma eelneva hoiatamiseta üks katkine hammas välja, kuhu asemele jäi lihtsalt auk. seejärel tehti seal kõrvalolevale hambale juureravi, mis nagu hiljem selgus, osutus poolelijäänud raviks (kõik tehti ühe korraga, mingit ravimöksi sinna ei pandud). nüüd leidsin ma lääne-euroopa kandis (kus ka elan) usaldusväärse hambaarsti, kes teatas, et “ravitud” hammas ei ole ravitud ja selle all on põletik, mistõttu tuleb ka see välja tõmmata, muidu läheb lõualuu mädanema! ehk siis mul tõmmati tagumise tarkusehamba kõrvalt välja kaks põhilist mälumishammast ja nüüd on seal suur auk. kuna muud võimalust pole, siis tuleb sinna panna võltsjuur koos võltshambaga, mis maksab mõnusa kopika. vahepeal tegin läbi ka aastase breketite kandmise, mis täiskasvanueas on ilmselt palju häirivam (täisrauad). seega minu jaoks ei ole enam eesti hambaarstides piisavalt usaldusväärsust, et ma nende jutule veel läheks. mulle tundub, et see hambaarstide koolkond on päris pikalt ajast maas. nad pühenduvad rohkem ravile kui preventsioonile. mu ortodont käis rahvusvahelisel konverentsil, kus ta tõdes, et venelased on oma meetoditega u 10a ajast maas. ma olen üsna veendunud, et see käib ka eestlaste kohta. kasvõi breketite vallas, näiteks Eestis ei ole mitte ühtegi ortodonti, kes teeks hammaste rivistamist tagumiste breketitega, samas läänes on see juba ammuilma kasutusel.

  7. mu yks suurimaid avastusi oli elektriline hambahari. Kuna kallis elukaaslane on kange vidinaf2nn, ja tema kangesti tahtis elektroonilist osta (saab hambad puhtamaks! mispeale mina vastasin: aga tavalie hambahari ja kondimootor on ju ka head!) siis nii see ka l2ks, saime yhe selle elektroonilise osa koos laadijaga ja kaks harja, mis eraldi peale k2ivad. Alguses oli kyll valus – hambad ja igemed ei olnud nii tugeva harjamisega harjunud ja vibratsiooni tundsin aju tagaosas ja yldse see mulle ei meeldinud. Aga m6tlesin, et vast tuleb see mu hammaste loomulikust tundlikkusest (noor kyll, aga n2e, j22tist syyes krimpsutasin n2gu) ja kannatasin v2lja. Pealegi, hambad tundusid kyll m2rksa puhtamad p2rast, kui keelega yle k2isin.

    Paari n2dala p2rast ei pannud enam vibratsiooni t2helegi ja veel pisut hiljem kadus valu ka 2ra. Kusjuures isegi see kuuma-kylma-ja kr6mpsuvate toitude tundlikkus! Ja seda olen ka t2hele pannud, et hambapastat kulub umbes kolm korda v2hem. Ei tea, kas see tasakaalustab elektri lisatarbimist?

    eesti hambaarstide ja hambaraviga on aga nii, et… ei teagi, omal ajal sai n6ukaaegses hambaravis ka k2idud ja vastik ja valus oli… aga vastumeelsus hambaarstide suhtes tekkis alles p6hikooli ajal kui meil soome hambaarstid koolis k2isid laste hambaid kontrollimas. Sest nemad tekitasid minus h2bi oma hammaste p2rast. Ja kui h2bi on, siis ei tahagi ju kellelegi n2idata! Sama jama kui on vaja hambaarsti vahetada – vana arst v2hemalt teab sinu h2bi, aga uus hakkab kohe ohhetama, et kuidas sa ikka niimoodi, hambaniiti ei kasutagi (ei kasuta jah! n2idake mulle kedagi, kes iga p2ev hambaniiti kasutab aga ise hambaarst ega 6de ei ole. Kasutan hoopis suuvett p2rast hammaste pesemist) ja n2e, siin on auk ja m6ni ime, et valutab, ise oled syydi.

  8. Nüüd juba paar aastat kasutatakse ka Eestis linguaalseid breketeid (kinnitatakse hammaste tahaküljele) – http://www.hambaarst.ee/artikkel.php?id=159. Kogu ravi maksab aga ca 60000.- (http://www.ortodontia.ee/?a=page&page=3f37877fd9c6568a9c23). (Tavaliste puhul kogu ravi ca 30000-40000.-)

    Eestis on aga nüüdseks kasutama hakatud Damon süsteemi breketeid (http://www.hambaarst.ee/artikkel.php?id=715), mis minu meelest on (juhul, kui esimestele hammastele läbipaistvad breketid ning valge kaar panna) juba piisavalt esteetilised ja taskukohase(ma)d.

    Ja kuigi mul pole põhjust olla uhke oma hammaste üle (enamik purihammastest plommidega), olen ma oma hambaarstiga küll rahul. Tema soovitusel said ka kõik nõukaaegsed hõbeplommid välja vahetatud.

    Ma arvan, et asi sõltub siiski hambaarstist, kelle juurde oled sattunud 🙂

  9. Siisu ja off-topic, see on nii keeruline küsimus… Kui keegi suudaks välja mõelda, mismoodi neid uusi rahvusrühmi hoida rahuolevana ja samas põhirahvust nende arvelt mitte diskrimineerida, see inimene võiks Nobeli rahupreemia saada.
    Polegi ju õiget vastust… Islam on väga tugev kultuur ja ma austan nende traditsioone (kardan ka, see on instinktiivne). Ma ei pea õigeks seda, et värskelt kolinud rahvusrühmad peaks kõigest loobuma ja täielikult peavoolu sisse assimileeruma. Mina ju seda USAs ei tee, miks peaksin seda nõudma türklastelt Saksamaal jne. USA-l ja Euroopal pole selles suhtes minu meelest olemuslikku vahet, jah, üks ongi sulatuspott ja teine on rahvusriigid, aga – inimesed on inimesed… Pealegi võib suurt osa Euroopast nimetada “endistks rahvusriikideks”, nii suurel määral on toimunud rahvaste ränne.

    Küsimus on piirides, eks neid seab elu. tavaliselt teise ja kolmanda generatsiooni noored on rohkem sulandunud… Kuigi, oleneb ka, kui tugavas subkultuuris nad elavad.
    Siitkandist on mul meeles tähelepanek, et lapsed mängivad algkassides koos: valged, juudid, mustad, latiinod. Aga kui saabub varateismeiga, siis hakkavad nad valima eelkõige oma subkultuuri, oma rahvust. Miks?
    – majanduslikud võimalused: siinkandis on selgelt latiinod kõige vaesemad, mustad keskel, valged ja juudid kõige jõukamad (kui nii labidaga üldistada). Hobide finantseerise võimalused!
    – Vanemad lubavad ainult teatud peredesse ööseks minna (nii oma eelarvamuste kui maj. erinevuste pärast), see on aga laste sõpruse suur osa.
    Nii et lapsed oleksid ju nõus sulanduma, aga ei saa…

    Ma ei tea, kas vastasin küsimusele… Aga niisugune mu reaktsioon praegu tuli.
    Panen selle eraldi postitusena ka, kui tahate diskuteerida, tehkem seda seal.

  10. Tartus soovitan Raeplatsi polikliinikust Anne-Ly Elhi nimelist tohtrit. On teine suht noor ja vist ka alles resident, aga põhjalik (ravitsemisel) ja seletab ja arutab sinuga kenasti asju. Helistab ka ise, kui nt selgub, et eelmine patsient jäi tulemata, et kas saaks varem jne. Reklaamisin oma pensionärist emale teda kah – ema on samuti rahul (ja tema on mul pigem tohtrite suhtes skeptik ja pirts). Mul samuti suht nirud hambad ja on erinevaid hambaarste nähtud üksjagu. Kõhukandmise ajal olid hambad kuni suht lõpuni väega korras, ühtegi auku ei tulnud juurde ja siis peale lapse sündi paari kuuga tekkis suhu täielik kaos, nii et olen Raeplatsil pidev kunde.

    Nägin TÜ ajaloomuuseumis ühte hambaarstitooli, mis tõi meelde valusad mälestused kooliajast (kah tuimestuseta juureravi ja muu kaunis).Astun lähedale, vaatan – muuseumi tool väidetavalt 1920.aastatest….ja ei, mina ei käinud sel ajal koolis 🙂

  11. Tähe hambakliinikus on olnud nii dr Susi kui ka dr Arand (nüüd värskelt, kuna esimene mainituist hetkel puhkusel) mõnusad. Saab nendega muidu pisut lobiseda (patsiendi-arsti suhte piirides muidugi); kõike, mida teevad, mainivad mulle ka pisut; kui valus on, peavad pausi; ja mis kõige tähtsam, tuimestusega ei koonerda.
    Ajal, mil telekas jooksis reklaam stiilis “kasuta seda sama hambapastat, mida sinu hambaarstki”, küsisin oma arstilt (dr Susilt), et millist pastat tema kasutab. Selgus, et Weledat. See oli minu jaoks nagu mingi Märk omaette ning andis omamoodi ühtekuuluvustunde arstiga. Et me oleme tiim, aga mitte kolekoll-arst vs jänespüks-patsient.

  12. Mina olen väga rahul dr Diana Dukaniga Dukan & Korrovits Hambaravist, asub Tartus Kitsas 8, kohe ülikooli raamatukogu lähedal, kui hakata sinna endise lombaktrepi poole minema.

  13. Kas juureravi ei peagi tegema ilma tuimestuseta, sest arstil on vaja teada, kas on valus, et selle järgi mingeid otsuseid vastu võtta? Et kas on põletik, kas närv on elus jne.

  14. teatavasti soovitavad arstid juba maast-madalast hambaharja sihtotstarbeliselt kasutama õpetada…
    1. kujundab eluaegse harjumuse ja
    2. on ka tulevaste pärishammaste huvides

  15. Väga õige vihje muidugi, meie peres on see igatahes esimestest hammastest saadik kujundatud harjumus ja niikaugele, kui enda lapsepõlve mäletan, käis ka suur hambapesu.
    Hambaniiti olen igapäevaselt kasutanud umbes viisteist aastat. Hiljuti õpetasin Martale selle kasutamise ka selgeks.
    Õige hügieen on oluline, aga geenide vastu ei saa. Mulle tundub, et mulle pole tervete hammaste geene jagunud…

    Katsun teise osa sellest hambajutust ka täna valmis kirjutada.

  16. Aurora, ma ei tea su küsimusele vastust, aga üha enam tundub, et iga probleemsete hammaste omanik peab end hambaarstinduse vallas kõvasti harima ise. (ilma irooniata öeldud). Nii et varsti uurin välja 😉

  17. Aurorale: Ei ole ma miski meditsiinitark, aga patsiendi tuimestamine üldiselt ikka ravi ei sega. Esiteks on tänapäeval olemas selline asi nagu röntgen – sellega näeb kenasti ära, kas ja kus on põletik (aga ärge usaldage alati panoraampilti); samuti on mind korduvalt saadetud nn nõelapilti tegema – arst suskab nõela juurekanalisse, et näha, kas on piisavalt kaugele/sügavale jõudnud. Sellest, kas hammas on elus või suretatud, saab tihti aru ka hammast niisama vaadates – hambaemail on muutunud tumedamaks, hallikamaks…röntgenist saab ka aru. Siinkirjutajal suretas töökas koolihambaarst omal ajal suht esimesed hambad ära ja siis oli mõnda aega “tore” kuulda teiste tohtrite haletsusi, et näe kus noore tüdruku naeratust on tahetud ära vussida.No ja juureravi vajaduse-põletiku eksperimendis osalen just praegu – arst polnud 100% kindel, kas on mõtet juurika kallale minna, puuris-uuris ja jättis hamba peale paariks nädalaks miski olluse…et kui hammas ikka tundlikuks muutub, siis tuleb ravitseda süvitsi.

    Ahjaa, Epp, kui ma siin oma hambatohtrit juba reklaamima kukkusin, siis mulle meeldib tema puhul ka see, kui kenasti ta võtab arvesse, kui patsiendil tuleb aegajalt piimakombinaadiks kehastuda – tal on see meeles, alati küsib, et kas tuimestada ja siis arutame plusse ja miinuseid ning kui ikka tundub tuimestus mõistlik, siis teeb võimalikult nõrge ja ütleb, et millal jälle last võiks sööta jne. Tita hammaste ja nende hooldamise asja sai ka tohtriga kohe pikalt arutatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.