Minu selgitus. Ehk: kirjutavate emade dilemma

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Tere, minul on olnud Sinu laste blogi väga huvitav lugeda. Mul endal sama probleem – seni on meie Tupsust saanud kirjutatud ja mõned pildidki üles pandud. Aga ta on juba nelja-aastane ja vahel isegi ütelnud,et ärgu ma tema pilte netti pangu (ta oskab seda juba päris palju kasutada). Arutasime ka, et vist peame talle kinnise blogi tegema. Kui asi sinnani läheb, kutsume lugema oma sõbrad ja need blogilugejad, kes kasvatavad kakskeelseid lapsi.
    Kuna Sinul on ka kakskeelsed lapsed, sooviksin seda blogi edasi lugeda. Toimib see meiliaadress, mida Sa näed. Kogemused on väga teretulnud ju.

  2. Jõudu! Ma arvan, et kinnine blogi on päris hea mõte. Ja, kui raatsid, küsiksin, palun, endale ka loa vahetevahel külla tulla.

  3. Süstemaatiliselt nagu ma ühte blogi loen tavaliselt, põhjusel et ma olen suht uus, siis sattusin su laste blogi ükskord puhkepausil lugema.Pidin edasi liikuma, kuid süveseni nii, et kõik kellaajad said ümber. See tekitas minus äratundmisrõõmu, et kõigil emadel on samad probleemid ja tegemised oma lastega.
    Seega, muud Teile soovida polegi, et edu ja kasvage hästi 🙂
    Isegi, kui alles kunagi ehk saabub hetk, kui on olemas turvaline keskkond, kus saab lugeda nii, et keegi õelusest haiget teha ei saa.

  4. Nii, mul on tehniline probleem. sada lugejat saab kohe täis, aga blogger ei lase rohkem registreerida.
    Kas keegi teab head lahendust? See ei oleks õige, et lihtsalt alates sajast rohkem juurde ei võtaks. Oleks ju ebaõiglane nende suhtes, kes näiteks täna arvutivaba päeva tegid?
    Tuleb vist kolida, kui bloggeris kuidagi seda lugejate piirmäära suurendada ei saa…
    Wordpressis on vist hoopis parooliga see asi ja pole piirmäära?
    (Samas ei oska ma wordpressis hästi pilte panna, aga saab õppida).
    Või on hoopis mõni muu hea keskkond?

  5. Praegu lahendasin asja nii, et kustutasin ära paar inimest, kellele eile omal initsiatiivil kutse saatsin, sest arvasin, et võibolla nad loevad – aga nüüd panin nende asemel mõned võõrad, kes ilusasti palusid (ja mina neile pole ju võõras ;).

    Ühesõnaga – kui Sina näiteks said eile kutse ja praegu proovisid sisse saada, aga ei õnnestunud, siis ühendu minuga.

    Mul pole juba ammu aega aimu, kui palju seda laste blogi siis loetakse.

  6. Mina kirjutan oma lapse blogi justnimelt WordPressis ning sissekanded on parooliga kaitstud. Asjast olen informeerinud vaid lähemaid inimesi, kellele mu laps on sama oluline ja kallis (vanavanemad, tädid-onud). Kui piltide lisamisel jääd hätta, võin aidata – mul kogemus olemas 😉
    Ma juba tegelikult ootasin, millal Sa otsustad oma laste blogi kuidagi kaitsma hakata. Kiidan Sinu otsuse heaks 🙂
    Päikest!

  7. Aga mina olen nii vanamoodne, et kirjutan asjad paksu kaustikusse üles 🙂 Ja teen seda eelkõige enda, mitte lapse jaoks. Kui ta selle vastu kunagi hakkab huvi tundma, siis on väga tore. Kui ei, ei juhtu ka midagi.

  8. Kõige lihtsam on teha nagu Marta ja Potsataja – luua WordPressis avalik blogi, aga panna kõik postitused ükshaaval parooli alla. Siis ei ole kasutajate hulk piiratud ning jääb ka võimalus mõni postitus avalikuks teha, kui sa seda peaksid vajalikuks pidama.

  9. See on jah selline kahe otsaga asi. Ühelt poolt on kogu bloginduse (nagu üldse endast kirjutamise) alustalaks valmisolek end avada ja kirjutada seeläbi nii, et huvitav lugeda. Teisalt jälle puudutab see su lähedasi — et kas emal on näiteks õigus kirjutada oma laste läbielamistest. (Ei pea silmas päris imikuiga, kus läbielamise allikaks on väljapoole haardeulatust jääv mänguasi).

    Paroolide kasutamine on ses mõttes kurb, et välistab võimaluse, et keegi, kellele sellist teksti on ehk mingil hetkel väga vaja (ei pea silmas muidugi vajadust mingites praktiliste nõuannete tähenduses) selle neist leiab.

  10. Meenub see veidi rohkem kui aasta tagune kiri kuskilt naistežurnaalist, kus mind paluti kommenteerima miks ma laste elu netti riputamist valeks pean. Oponent olid mumäletamist mööda sina 🙂

    Avastasin selle kirja liiga hilja et vastata ning ma ei tea kas ja mis kuskil ilmus. Aga no igatahes tore, et sa parteid vahetasid 🙂

  11. W, minu meelest ei ole piirmäär 35, vaid kui aktiveerida wordpress passwordi plugin, siis saab terve blogi ühe parooli alla ja kui seda tead, siis avaneb blog nagu blog ikka.

    Epsik, ära muretse, mul ka WP mootor, võin sind aidata kõigega, kui vaja. NB. Ma tean, et Birx tahtis ka parooli saada, just arutasime praegu autos koju sõites, aga ta vast võtab ise sinuga ühendust.

  12. Siis parem ei maksa Mimile rääkida, et siin on lapseröövi juhtumeid ka olnud. Tõsi, juba tükk aega tagasi ning kõik õnnelikult lõppenud, aga ikkagi.
    Küll on ikka hea, et elu siin veel nii paranoiline pole, seetõttu muidugi kena, et ämm muretseb pere turvalisuse pärast, ent Eestis lapseröövi võimalustest ärevusse sattuda on ikka liialt skisofreeniline. Nii hakkad siin ka ainult tarastatud piirkondades liikuma ainult.
    Mis ei tähenda, et blogi parooli alla panemine oleks halb. Kui hakata järele mõtlema ning kui tuleb avalikuks, mida idioodid võivad kokku mõelda-kirjutada-luuletada, tundub see igati mõistlik.
    Aga Mimi ise on juba parooli all. Vähemalt ma küll eile sisse ei saand.

  13. Mida vanemaks ja iseseisvamaks (või vähemalt iseteadlikuks) laps saab, seda rohkem on temal ise otsustada, mida tema kohta internetis kirjas on.

    Kui sa praegu selle lukku paned, siis saab Marta aasta-paari(?) pärast juba ise otsustada, mida sellega peale hakkab – kas jätkab, kas teeb avalikuks.

    Olen kindel, et selle loo varal õpivad paljud, kel sarnased otsused alles ees, kuidas on üks võimalus käituda või vähemalt mõtlevad võimalike lahenduste peale.

  14. Eesti lapseröövi puhul olevat politsei tegutsenud karmimalt kui Ustimenko püüdmiseks (tookord otsiti meie auto kolm korda päeva jooksul läbi… :P), põhjuseks just see, et anda signaal: selliseid asju siin riigis ei sallita. Ehk oskab seda mõni politseiga lähemalt seotud inimene kommenteerida.

    Subjektiivselt leian, et Martast neli-viis aastat vanemate laste rate.ee elu on oluliselt hullem kui emmeblogid, aga muidugi, rate konto on reeglina laste enda tehtud lollus, siin tekib see vabatahtlikkuse ja omavastutuse moment juurde…

  15. Epp, palju õnne tagantjärgi sulle ja Annale. Mul õigel päeval polnud arvutit.

    Ma loodan, et ma oma kolimissegaduses nüüd Anna ja Marta blogi paroolist ilma ei jää. See mailikas, mida sa teadsid, alates sellest nädalast enam ei tööta. Hotmaili oma on täispikk eesnimi ja prknimi ilma punktita vahel.

    Meil on praegu hotelli 24h internet ostetud. Ilmselt kirjutan sulle augustis, kui juba kodus oleme.

  16. Aitäh õnnitluste eest.
    MN, ma pole selles suhtes parteid vahetanud, et netis jah avalikult nende pilte ei hoia. Samas ma üle ka ei põe, sest juurdepääsuks võtit annan küll üsna lihtsalt. Ja arvan endiselt, et see on hea mõte, laste elu jäädvustada.

    Kui tekib mingi uus probleem, eks siis reageerin taas. Olgem paindlikud. Ma tõesti ei tea, mis seisus blogimine siis on, kui Marta nt 14 on (võibolla on selleks ajaks elekter nii kalliks läinud, et loobun sellepärast ;).

  17. Mina yritan netiavarustes anonyymseks j22da. Anonyymsus saab j2rgmisele p6lvkonnale olema see unistus mis meile v6is olla kunagi internet ja mobla. Selle vahega, et kui sul seda ei olnud, siis said selle endale osta. Anonyymsust ja privaatsust ei osta. Selle kaotamine on nagu herpes – see on veres ja see on ravimatu. Aeg ajalt l66b l6kkele ja toob kannatusi. Nii kogu elu.

  18. mul on väga vastuolulised tunded – ühest küljest on tuline kahju, et anna ja marta luku taga on ja et pilte enam ei panda, kuid samas mõistan seda täielikult ja ise enda jaoks nii tähtsast üldse avalikult ilmselt ei kirjutaks 🙂

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar