Minu selgitus. Ehk: kirjutavate emade dilemma

Miks ma panin oma lapsed netis suletud uste taha?

Mäletan, kuidas otsisin Martale tema teiseks sünnipäevaks kingitust ja jõudsin mõtteni teha lapsele kodulehekülg ja hakata tema kohta blogi pidama. Sel ajal tundus see idee väga hea (kohati tundub siiani): ma olen tema igapäevaelu sekeldusi ja arengut kirja pannes andnud talle hea kingituse tulevikuks, ma olen saanud ise aega maha võtta, et taibata, kui tore ja õnnelik meie elu on, ma olen leidnud uusi sõpru blogilugejate hulgas, olen saanud neilt nõu, toetust ja tagasisidet…
Aga siin on üks „aga“. Üks välja ütlemata sisetunne, mis ajapikku on aina tugevamaks läinud. On see siis seetõttu, et Marta on kasvanud üha suuremaks ja ma hakkan teda ette kujutama teismelisena, kel tuleb kujundada maailma kohta oma arvamused ja valikud? Või seetõttu, et meie lastest peetud blogid on muutunud lugejate hulgas aina populaarsemaks, ja lisandunud on nii mõnedki artiklid meedias, kus ma olen oma tütardega pildil olnud?… Igatahes on ohutuli tiksuma hakanud.
Mõni nädal tagasi küsis seda üks hea tuttav (Pere ja Kodu ajakirjanik, kes augustikuu ajakkirja teeb lugu “veebibeebidest”). Nädal tagasi küsis seda üks kuulus blogija. Jah, kas Epp Petronel on õigus oma lapsi teistele näidata?
Olen siiani arvamusel, et mul on see õigus. „Muu maailm” pole muidugi mingi ülim kriteerium, aga oma lastest rääkivad blogid on üle ilma levinud. Samamoodi kohtab üle ilma pereajakirjades sageli lugusid, kus autorid (olgu nad siis toimetajad, peatoimetajad, juhuslikud või korrapärased kolumnistid) istuvad fotol koos oma lapse või lastega, kes on sageli ka nende lugude (pea)tegelased.
Küllap on kõigil neil autoritel tulnud läbi teha samasugune dilemma nagu minul. Küllap on see esialgu tundunud neile lihtne valik: nad üritavad ju oma lugudega inimesi mõtlema panna ja olulisi teemasid tõstatada, tuues näiteid iseenda elust, mille osa on ka lapsed. Oma kirjutistega väljendavad nad ju oma meelest armastust ja arusaamist oma laste suhtes, ning küsimusele „Kas lapsi ka pildi peale võtta?“ vastavad nad, lapsevanema hormoonidest pakitsedes: „Jaa!“ Sest nad on ju nii armsad. Keegi ei saa neile ju midagi paha teha. Nende väikeste nägude vaatamine vaid suurendab armastuse osakaalu maailmas!
Aga – paraku on siin teine pool. Kui Postimehes avaldatud minu lapse pilt on hiljem kellegi teise blogisse üles riputatud (jah, viitega algallikale) ja seal arutavad inimesed, et „tunnustusenäljas staarblogija lapsel on ees väsinud ja õnnetu nägu“ – kas ma tahan seda? Endale saab ju paksu naha kasvatada, aga – kas ma tahan sellist rünnakut oma laste suunas?
Kas me saame maailma usaldada?
Osa minust on väga avatud, lapselik ja ehk rumalavõitu oma maailma usaldamises. Teine osa – ja üha suurenev osa, mida enam ma olen Ameerika Ühendriikide kultuuriga kokku puutunud – on asunud kahtlustama ja oma lapsi igaks juhuks kaitsma.
„Kas võõrad inimesed võivad neid ära tunda?“ küsitles mõni aeg tagasi Justini ema.
„Jah,“ pidin vastama. Rääkisin talle, kuidas mõni aeg tagasi Tartus tuli üks elevil ja äratundmisnaerust puksuv naine kohvikus meie laua juurde autogrammi küsima… Ei, mitte minu oma. Minu tütre oma. Marta joonistas kohvikulaua taga ja kirjutas suure rõõmuga võõrale tädile paberi peale „ATRAM“.
„Aga – jumal hoidku selle eest, aga…“ läks Justini ema seda kuuldes närvi. „kas sa ei karda, et – ma ei julge seda väljagi öelda – keegi võiks Martale midagi halba teha? Ta võidakse ära röövida ja teilt võidakse lunaraha nõuda? Või mingi pervert võib ta lihtsalt… nagu juhtus Maggiega Portugalis!“ Ameerikas on 4-aastane kaduma läinud Maggie suur meediajuhtum.
Naersin ja üritasin tema hirme maha võtta.

Mida enam ma selle peale aga pärast mõtlesin, seda ebamugavalt end tundsin. Lausa nii ebamugavalt, et mõtlesin: ei tohiks sellest pantvangi-ideest avalikult kirjutada, äkki annangi mõnele hullule inspiratsiooni?

Võiks veel palju diskuteerida selle üle, kust läheb piir blogide ja peavoolumeedia vahel, isikliku ja avaliku vahel, iseenda ja oma laste vahel jne. Ma nagunii ju jätkan seda diskussiooni ja jätkan ka oma kirjutajateed, kasutades allikatena muuhulgas ka oma lapsi… Aga tänasest päevast peale teen ühe asja teistmoodi: oma laste fotosid ma enam avalikku ruumi rohkem ei riputa.
„Kuri silm võib ära kaeda“, nagu eesti rahvas juba ammust aega teadnud on.
Ja veel kord: praegu on veel vabu kohti, et lugejaskonnaga ühineda (bloggeris on lubatud sada kutsega lugejat; ma seda pole veel välja mõelnud, et kas peaks kusagile mujale kolima, kui bloggerisse ära ei mahu; astugem üks samm korraga). Ma loodan, et lugema tulevad ainult heade silmadega inimesed ;). Endal on seda lasteblogi köögipoolt praegu väga huvitav vaadata, justnagu istuksid kammitud juustega sõbrad külalistetoas poolringis ja ootaksid, mil me tagatoast välja piilume ;).
Lähen kirjutan nüüd teile midagi.

20 arvamust “Minu selgitus. Ehk: kirjutavate emade dilemma” kohta

  1. Tere, minul on olnud Sinu laste blogi väga huvitav lugeda. Mul endal sama probleem – seni on meie Tupsust saanud kirjutatud ja mõned pildidki üles pandud. Aga ta on juba nelja-aastane ja vahel isegi ütelnud,et ärgu ma tema pilte netti pangu (ta oskab seda juba päris palju kasutada). Arutasime ka, et vist peame talle kinnise blogi tegema. Kui asi sinnani läheb, kutsume lugema oma sõbrad ja need blogilugejad, kes kasvatavad kakskeelseid lapsi.
    Kuna Sinul on ka kakskeelsed lapsed, sooviksin seda blogi edasi lugeda. Toimib see meiliaadress, mida Sa näed. Kogemused on väga teretulnud ju.

  2. Jõudu! Ma arvan, et kinnine blogi on päris hea mõte. Ja, kui raatsid, küsiksin, palun, endale ka loa vahetevahel külla tulla.

  3. Süstemaatiliselt nagu ma ühte blogi loen tavaliselt, põhjusel et ma olen suht uus, siis sattusin su laste blogi ükskord puhkepausil lugema.Pidin edasi liikuma, kuid süveseni nii, et kõik kellaajad said ümber. See tekitas minus äratundmisrõõmu, et kõigil emadel on samad probleemid ja tegemised oma lastega.
    Seega, muud Teile soovida polegi, et edu ja kasvage hästi 🙂
    Isegi, kui alles kunagi ehk saabub hetk, kui on olemas turvaline keskkond, kus saab lugeda nii, et keegi õelusest haiget teha ei saa.

  4. Nii, mul on tehniline probleem. sada lugejat saab kohe täis, aga blogger ei lase rohkem registreerida.
    Kas keegi teab head lahendust? See ei oleks õige, et lihtsalt alates sajast rohkem juurde ei võtaks. Oleks ju ebaõiglane nende suhtes, kes näiteks täna arvutivaba päeva tegid?
    Tuleb vist kolida, kui bloggeris kuidagi seda lugejate piirmäära suurendada ei saa…
    Wordpressis on vist hoopis parooliga see asi ja pole piirmäära?
    (Samas ei oska ma wordpressis hästi pilte panna, aga saab õppida).
    Või on hoopis mõni muu hea keskkond?

  5. Praegu lahendasin asja nii, et kustutasin ära paar inimest, kellele eile omal initsiatiivil kutse saatsin, sest arvasin, et võibolla nad loevad – aga nüüd panin nende asemel mõned võõrad, kes ilusasti palusid (ja mina neile pole ju võõras ;).

    Ühesõnaga – kui Sina näiteks said eile kutse ja praegu proovisid sisse saada, aga ei õnnestunud, siis ühendu minuga.

    Mul pole juba ammu aega aimu, kui palju seda laste blogi siis loetakse.

  6. Mina kirjutan oma lapse blogi justnimelt WordPressis ning sissekanded on parooliga kaitstud. Asjast olen informeerinud vaid lähemaid inimesi, kellele mu laps on sama oluline ja kallis (vanavanemad, tädid-onud). Kui piltide lisamisel jääd hätta, võin aidata – mul kogemus olemas 😉
    Ma juba tegelikult ootasin, millal Sa otsustad oma laste blogi kuidagi kaitsma hakata. Kiidan Sinu otsuse heaks 🙂
    Päikest!

  7. Aga mina olen nii vanamoodne, et kirjutan asjad paksu kaustikusse üles 🙂 Ja teen seda eelkõige enda, mitte lapse jaoks. Kui ta selle vastu kunagi hakkab huvi tundma, siis on väga tore. Kui ei, ei juhtu ka midagi.

  8. Blogiparooli korral on vöördpressil piirmäär 35, piiramatu saab osta (0.08 USA senti päevas).

  9. Kõige lihtsam on teha nagu Marta ja Potsataja – luua WordPressis avalik blogi, aga panna kõik postitused ükshaaval parooli alla. Siis ei ole kasutajate hulk piiratud ning jääb ka võimalus mõni postitus avalikuks teha, kui sa seda peaksid vajalikuks pidama.

  10. See on jah selline kahe otsaga asi. Ühelt poolt on kogu bloginduse (nagu üldse endast kirjutamise) alustalaks valmisolek end avada ja kirjutada seeläbi nii, et huvitav lugeda. Teisalt jälle puudutab see su lähedasi — et kas emal on näiteks õigus kirjutada oma laste läbielamistest. (Ei pea silmas päris imikuiga, kus läbielamise allikaks on väljapoole haardeulatust jääv mänguasi).

    Paroolide kasutamine on ses mõttes kurb, et välistab võimaluse, et keegi, kellele sellist teksti on ehk mingil hetkel väga vaja (ei pea silmas muidugi vajadust mingites praktiliste nõuannete tähenduses) selle neist leiab.

  11. Meenub see veidi rohkem kui aasta tagune kiri kuskilt naistežurnaalist, kus mind paluti kommenteerima miks ma laste elu netti riputamist valeks pean. Oponent olid mumäletamist mööda sina 🙂

    Avastasin selle kirja liiga hilja et vastata ning ma ei tea kas ja mis kuskil ilmus. Aga no igatahes tore, et sa parteid vahetasid 🙂

  12. W, minu meelest ei ole piirmäär 35, vaid kui aktiveerida wordpress passwordi plugin, siis saab terve blogi ühe parooli alla ja kui seda tead, siis avaneb blog nagu blog ikka.

    Epsik, ära muretse, mul ka WP mootor, võin sind aidata kõigega, kui vaja. NB. Ma tean, et Birx tahtis ka parooli saada, just arutasime praegu autos koju sõites, aga ta vast võtab ise sinuga ühendust.

  13. Siis parem ei maksa Mimile rääkida, et siin on lapseröövi juhtumeid ka olnud. Tõsi, juba tükk aega tagasi ning kõik õnnelikult lõppenud, aga ikkagi.
    Küll on ikka hea, et elu siin veel nii paranoiline pole, seetõttu muidugi kena, et ämm muretseb pere turvalisuse pärast, ent Eestis lapseröövi võimalustest ärevusse sattuda on ikka liialt skisofreeniline. Nii hakkad siin ka ainult tarastatud piirkondades liikuma ainult.
    Mis ei tähenda, et blogi parooli alla panemine oleks halb. Kui hakata järele mõtlema ning kui tuleb avalikuks, mida idioodid võivad kokku mõelda-kirjutada-luuletada, tundub see igati mõistlik.
    Aga Mimi ise on juba parooli all. Vähemalt ma küll eile sisse ei saand.

  14. Mida vanemaks ja iseseisvamaks (või vähemalt iseteadlikuks) laps saab, seda rohkem on temal ise otsustada, mida tema kohta internetis kirjas on.

    Kui sa praegu selle lukku paned, siis saab Marta aasta-paari(?) pärast juba ise otsustada, mida sellega peale hakkab – kas jätkab, kas teeb avalikuks.

    Olen kindel, et selle loo varal õpivad paljud, kel sarnased otsused alles ees, kuidas on üks võimalus käituda või vähemalt mõtlevad võimalike lahenduste peale.

  15. Eesti lapseröövi puhul olevat politsei tegutsenud karmimalt kui Ustimenko püüdmiseks (tookord otsiti meie auto kolm korda päeva jooksul läbi… :P), põhjuseks just see, et anda signaal: selliseid asju siin riigis ei sallita. Ehk oskab seda mõni politseiga lähemalt seotud inimene kommenteerida.

    Subjektiivselt leian, et Martast neli-viis aastat vanemate laste rate.ee elu on oluliselt hullem kui emmeblogid, aga muidugi, rate konto on reeglina laste enda tehtud lollus, siin tekib see vabatahtlikkuse ja omavastutuse moment juurde…

  16. Epp, palju õnne tagantjärgi sulle ja Annale. Mul õigel päeval polnud arvutit.

    Ma loodan, et ma oma kolimissegaduses nüüd Anna ja Marta blogi paroolist ilma ei jää. See mailikas, mida sa teadsid, alates sellest nädalast enam ei tööta. Hotmaili oma on täispikk eesnimi ja prknimi ilma punktita vahel.

    Meil on praegu hotelli 24h internet ostetud. Ilmselt kirjutan sulle augustis, kui juba kodus oleme.

  17. Aitäh õnnitluste eest.
    MN, ma pole selles suhtes parteid vahetanud, et netis jah avalikult nende pilte ei hoia. Samas ma üle ka ei põe, sest juurdepääsuks võtit annan küll üsna lihtsalt. Ja arvan endiselt, et see on hea mõte, laste elu jäädvustada.

    Kui tekib mingi uus probleem, eks siis reageerin taas. Olgem paindlikud. Ma tõesti ei tea, mis seisus blogimine siis on, kui Marta nt 14 on (võibolla on selleks ajaks elekter nii kalliks läinud, et loobun sellepärast ;).

  18. Mina yritan netiavarustes anonyymseks j22da. Anonyymsus saab j2rgmisele p6lvkonnale olema see unistus mis meile v6is olla kunagi internet ja mobla. Selle vahega, et kui sul seda ei olnud, siis said selle endale osta. Anonyymsust ja privaatsust ei osta. Selle kaotamine on nagu herpes – see on veres ja see on ravimatu. Aeg ajalt l66b l6kkele ja toob kannatusi. Nii kogu elu.

  19. mul on väga vastuolulised tunded – ühest küljest on tuline kahju, et anna ja marta luku taga on ja et pilte enam ei panda, kuid samas mõistan seda täielikult ja ise enda jaoks nii tähtsast üldse avalikult ilmselt ei kirjutaks 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.