Hambajuttu, vol 2

Kuhu ma oma hambajutuga jõudsingi?

Tom koksis mul tookord neli aastat tagasi silla lahti ja küsis nõutult: “Miks see küll niimoodi tehtud sai?” Tom on helesiniste silmadega heatahtlik pereisa, kõige lahkem ja rahulikum hambaarst, keda elus kohanud olen. Ta oli siiralt kurb.

Mu sild oli Eestis ehitatud tarkusehamba peale ja selle kõrval oleva hamba peale, kattis ära augu (kust hammas oli välja tõmmatud) ja lisaks oli see ehitatud veel kahe järgmise hamba peale. Ühesõnaga oli ära pisikeseks viilitud neli hammast, kuigi, nagu Tom mulle seletas, oleks piisanud kahe augu kõrval asuva hamba viilimisest.

“Ja miks sa üldse siia silla lasid panna, miks mitte implantaadi?”

Ma ei osanud midagi vastata. Mu hambaarst R. Eestis oli olnud selline.. musta huumori viljeleja ja väga huvitava egoga tüüp, kes kandis näiteks silti “Trust me, Im a doctor”. Ta seletas küll vahel, aga minu jaoks mitte piisavalt. Koos oma mustapäise naisassistendiga olid nad nagu Adams Family. Mäletan, et sel silla tegemise perioodil nokkis R. mind aina teemal, kuidas ma plaanin minna Indiasse lehmasõnniku sisse elu mõtet otsima ja kuidas ma ta naljadele midagi vastata ei saanud (sest mul oli suu parajasti verd ja arstiriistu täis ju!). Mäletan, kuidas ta mulle hüvastijätul ütles, et “Loodetavasti ei tule sul siia silla alla jäänud hammastele mingisuguseid põletikke, pese hambaid hoolega, sest kui sinna põletik tuleb, siis on jama majas!”

Tol hetkel oli mul külma duši tunne. Nüüd ta siis ütleb! Ma olin juba ammu hakanud aimama, et minu hammaste puhul kehtib reegel “Kui midagi saab nihu minna, siis ta ka läheb”. Ja ainult hammaste pesemisest ei aita.

Implantaati kui varianti R. küll mainis, aga ei toonud minu jaoks piisavalt selgelt välja selle plusse. Miinuseks oli natukene kõrgem hind – aga tegelikult oli see kõik nagunii ju üle mõistuse kallis!

Siis, neli aastat tagasi istusin Tomi juures ja sain teada, et USAs ei tehtagi sildasid elusate hammaste peale ja sildasid üldse nagunii enam ei soovitata aastaid….

jätkan pärast.