hambajuttu vol 3

Kirjutan oma hambaloo lõpuni, sest siin on sees moraal, mida oma lapsele õpetaksin… Paar moraali tuli juba eelmistes osades välja:

1) mine hambaarsti juurde kohe, kui valutab, ära lükka edasi,

2) Ära mine suvalise hambaarsti juurde, vaid küsi tuttavatelt soovitusi,

3) Ära usu oma hambaarsti suurte valikute puhul (nagu hamba väljatõmbamine või silla tegemine), küsi alati teiselt professionaalilt ka arvamust (nn second opinion, see on nt USAs väga levinud, võibolla Eeestis ka, ma ei tea…).

4) Hari ennast ise hambaarstinduses (internet jm) ja esita oma arstile palju küsimusi, nori info välja, isegi kui ta sulle vastata ei viitsi,

5) Nüüd lähen libedale teele, aga vist… Ära lase endale silda teha, kui saad teha implantaadi.

6) Ära lase silda teha elusate hammaste peale.

7) Ära lase silda panna rohkem kui ühe hamba peale toetuma mõlemalt poolt,

8.) Kui ikkagi lased silla teha, siis kinnita see nn ajutise tsemendiga, sest see hoiab sama hästi kinni, aga kui seal all jama tekib, ei ole nii suurt ja valusat probleemi selle lahti saamisega…

Igatahes minu trauma nelja aasta tagant oli suur: nii hingeline, füüsiline kui rahaline. Kahele hambale silla all tuli teha nn root canal ehk vist eesti keeli hamba närvi suretamine. Tõsi, see protseduur sai tookord tehtud mitte peretohter Tomi juures, vaid Justini ema tutvuste kaudu “USA idakalda parima juurekanali-spetsialisti juures”. Mind pandi sinna ootejärjekorda ja Justini ema sõidutas mind 5-minutise etteteatamisajaga kohale, kui keegi oma ajast oli äsja loobunud.

See oli keskealine juut, mütsike kuklas (“Kõik superarstid siinkandis on juudid”, oli mulle juba ammu seletatud), ta ei rääkinud mulle mitte midagi, aga ta pani mulle minu meelest hambaauku mikroskoobiga kaamera! Ja ma nägin ise silmanurgast piiludes suurelt ekraanilt oma hammast seestpoolt. See oli tegelikult huvitavam vaatepilt, kui ma arvata oleksin osanud. Osa juuresuretamisetöödest toimus kuidagi laserneetodil – sellestvõib lugeda siin, innovaatiliste lahenduste alt.

…arve ulatus muidugi tuhandetesse, aga see-eest sai hambad kiirelt korda.

Edasi möödus paar aastat ilma hambaprobleemideta, kuni ma eelmisel suvel last oodates taas öise suure valuga ärkasin ning Eestis, Tartus, esimese hambaarsti juurde läksin, kes mind vastu võtta sai. Kuulsin seal, et enam juba mitu aastat ei soovitata ka Eestis sildasid, eriti mitte elusatele hammastele. Ja veel üks silla-alune hammas oli põletikku läinud… Silla lahti kopsimine ja kangutamine, muide, rikkus silla emaili ära, nii et leppisime hambaarstiga kokku, et kui see hammas korda saab, siis tuleb sild korda teha – enne pole mõtet, sest kuni hammas pole korras, tuleb iga kord see sild uuesti lahti lüüa…

KUI see hammas korda saab…

Ma hakkasin käima seda parandamas juuni lõpus 2007. Umbes nii kolme-nelja nädala tagant. Õde ja Justin muudkui imestasid, miks ma nii palju hambaarsti juures käin. Ja hambaarst ise ka imestas, miks hammas ei parane, ta paneb ju rohtu sisse, mis põletiku ära peaks võtma. Mina ei osanud kuidagi kommenteerida: minu hammas küll, aga sellega ka minu teadmised piirduvad. Vahepeal näitasid röntgenpildid põletiku vähenemist, siis jälle hoopis suurenemist. Rääkisime võimalusest, et loobun rinnaga toitmisest, siis saaks ta hamba sisse panna kangema, joodiga ravimi…

Viimast korda käisin Tartus hambaarsti juures juunikuu alguses 2007 ja põletik oli seekord taas vähenenud. Leppisime kokku, et kohtume augustis – ehk siis saab ravi lõpetada.

Ja siis tuli juba suur valuhoog juuni lõpus Vancouveris ja juuli keskel siin, Long islandil.

Ja taas, täpselt nagu neli aastat tagasi, leidsin ma end onu Tomi juures erakorralisel vastuvõtul.

Tom oli sama armas ja rahulik, nagu ma teda mäletasin. Tema mäletas mind ka (“Ega neid sildadega patsinete mulle just sageli ei juhtu!” ja “Kuidas su tütred elavad, kuulsin, et saite teise ka?”). Tegime röntgenipildi ja ta jäi seda nõutu naeratusega meie mõlema pea kohal kõrguvat suurt arvutiekraanilt vaatama.

“Sa ütled, et oled selle hambaga aasta aega hambaarsti juures käinud?”

“Jah.”

“Aga mida see hambaarst sellele hambale tegi?”

“Rohtu pani…”

“Aga miks ta root canalit ei teinud?”

Siinkohal tundsin, kuidas lained hakkavad üle pea lööma.

Mida paganat see root canal üldse eesti keeles tähendab? Kas see pole mitte juureravi? Kas mu hambaarst ei olnudki siis seda aasta aega teinud? Või oli, aga see ei õnnestunud?

“Mida tähendab root canal?” küsisin ma pärast sisse-väljahingamist.

“Ma kõrvetan ja suretan sul selle närvi ära. See võtab aega umbes… pool tundi.”

Hambaid koputades ja röntgenipilti vaadates lisas ta: “Tegelikult tuleks sul teha kahe hamba rootcanalid, sest see põletik on laienenud ka teise hamba alla ja mõlemad teevad valu. Ja kuna sul suu tuleb sealt juba nagunii tuimaks teha, siis – teeksime mõlemad koos. Aega läheb umbes 40 minutit.”

“Kas seda tohib teha, kui ma olen rinnaga toitev ema?”

“Tohib küll!”

Mul oli tehtud reisitervisekindlustus, millest – spetsiaalselt kontrollisin – on esmaabi hambaarstindus sees. ja mul oli kadunud igasugune usk Eesti hambaarstindusse. (Vabandage väga, armsad kaaspatrioodid, aga küllap näete mu kogemuste põhjal, kuhu see usk kadunud oli…) Niisiis ütlesin: “Jah, teeme ära!”

(Hinnast ma siinkohal meelega täpsemalt ei räägi. Ütleme nii, et suured summad on jäetud Eesti hambaarstindusse ja suures summad sai seekord ka siia maha jäetud. küll vaid 40 minutit kestnud protseduur, aga – see oli vist mu elu kallim 40 minutit…)

Tom tegi root canalit teistmoodi kui see innovaatiline laserspetsialist neli aastat tgasi. Ta kõrvetas sõna otseses mõttes midagi nii, et tundsin suust kõrbehaisu tulevat. Mikroskoopkaamera asemel oli tal endal silmade peal mikroskoop-prillid. Ja vahepeal tegi kontroll-röntgenit: “Aiai, siin on vist pisike otsake veel vaja teha…”

Ja: “Nüüd panen sulle täidise ja ongi kõik! Võid kahe päeva jooksul veel natuke valu tunda, aga siis on valu kadunud ja ka põletik kaob lähemate päevade jooksul.”

Mul pole tegelikult siiani aimugi, kas see, mida Tom tegi 40 minuti jooksul oli seesama asi, mida Eesti arst proovis teha ühe aasta jooksul? Igatahes läks kõik nii, nagu Tom ütles. Valu on kadunud ja nädal hiljem käisin tema juures kontrollröntgenis, ka põletik oli “sisuliselt kadunud”, nagu ta ütles.

Nii et tahaksin lisada oma lapsele veel ühe moraali siia: kui valida saab, siis mine hambaarsti juurde Ameerikas, nad teavad, kuidas root canalit teha…

Root canalil, muide, on Ameerika kultuuris oma tähendus. “I better have root canal!” öeldakse asjade kohta, mis on maailma vastikumad. Tegelikult polnud see üldsegi valus… Istusin ja usaldasin. Kogu hambaarstindus, nagu üldse igasugune arstindus põhinebki ju usaldusel. Kogu lugu võiks vaadata ka vastupidi: äkki tegi Tom mulle midagi sellist, mida ikkagi poleks tohtinud rinnaga toitvale emale teha, Eesti arstide mallidest lähtudes? Ei tea. Usaldust loovad info (mida mul on vähe) ja kogemus (mille isiklikuim osa on valuaisting: valu, mille onu Tom oskas ära võtta…)