Sisenevad tunnelisse
Mäletate, kui ma kirjutasin poolteist aastat tagasi, et siseneme tunnelisse, kus vigadeks ja puhkuseks ruumi pole – see oli ajal, kui me USA kodu laiali müüsime, jagasime, pakkisime… Ja siis Eestisse tulime, kolme päevaga uue kodu pidime leidma ja asjad kolima jne.
Nüüd vaatan, kuidas mu sõber Monika ringi segib, näol seesama veidi jahmunud hullumeelse ilme (“Kas ma tõesti saan sellega hakkama?”). Kusjuures tema teeb seda veel üksinda, kahe lapse kõrvalt, sest mees on juba “kaugel maal”. Ma tuletasin talle meelde, et umbes kahe kuu pärast hakkab elu jälle normaalsemaks muutuma. Praegu on ta kodu Tartus täis pisikesi ja suuremaid hunnikuid.
Aidake tal asjadest vabaneda ;). Ta album veel müügil olevate asjadega on siin.
Ja siin oli eelmine postitus sel teemal – ma ei olegi täpselt kursis, mis on müüdud, mis mitte, aga küsige.
Kotitäied korralikke mänguasju on tasuta, ma ei tea, kas need on kusagil kirjas. Igatahes on kontakt selline:
Oi, kui tore! Seal majas on hea aura. Ma kunagi töötasin seal, ja töötaks praegugi edasi, kuid vahepeal tulid lapsed. Kuid kus see nelja päkapikuaknaga tuba on, kas kõige ülevamal?
Mänguasjad võiks mõnele lasteaiale kinkida siis. Meie Tupsu kasvataja just kurtis, et kangesti vähe on asju ja raha nende jaoks ei eraldata. Tartus kindlasti sama lugu.
Aga kolimine ja veel teisele maale on hull ettevõtmine küll. Jõudu tublidele!
Ah jaa, ja Koidu tänava lastehoius pidi ka vähe mänguasju olema. Isegi plaanisin midagi sinna viia
Me oleme teisel korrusel. Ma kutsun päkapikuakendeks neid ülevalt kaarjaid aknaid.
Aitäh vihje eest, Koidu tänava lastehoidu need mänguasjad nüüd lähevadki!
Minu kiidusõnad Anna-Mariale raamatu puhul. Ja kaanekujundus on ka väga väga õnnestunud.
Mulle ka meeldib see maja. Seal on alati kuidagi mõnus olla.
Ning kui on veel huvitav lektor ka… aeg lihtsalt lendab.