20 aastat tagasi ja nüüd

Nii, kirjutasin valmis loo laupäevase Postimees-Arteri jaoks ja see on täpselt poole pikem kui vaja. Panen selle siia täispikkuses – eilsest ööst..

Öölaulupidu Tallinnas.
1988. aasta kevadsuvel olin mina liiga noor ja liiga Lõuna-Eestis, et neile spontaansetele ööpidudele sattuda. Kujutan seda õhkkonda hästi ette, kes teab, võibolla isegi liiga tugevates värvides: inimesed nuuksusid kaasa, sest ei suutnud laulda, põimisid käed võhivõõrastega, pisarad voolamas, dirigendiks oli juhuslikult sattunud musikaalne inimene, tema kinnine vihmavari dirigendikepiks… Kus siin on tõde ja kus juba rahvalegendid, ei tea – ja kas see ongi nii tähtis, sest rahva emotsionaalses mälus on fantaasial sama suur roll kui faktil.
Sel õhtul anno 2008 asume lauluväljaku poole teele Tallinna kesklinnas. Kui 20 aastat ja kaks kuud tagasi kõndis kuuldavasti kõik see mees jala vanalinnapäevadelt lauluväljakule (umbes nii kolmveerandtunnine kiirelt kõndimine), siis nüüd on rahvast raadios juba hoiatatud: ärge palun tulge oma autoga! Sest loomulikult sõidame nüüd kõik kõikjale autoga, ajad on ju edenenud… Kohtangi neil päevil seltskonnas kahte peamist öölaulupeoga seotud jututeemat: kas minna ja mismoodi parkida.
Meie otsustame jala kõndima asuda, aga hea õnne kohal ka endale takso lehvitada. On juba hoiatatud, et täna on see päev, kui taksod on sama suur defitsiit nagu nõukogude ajal (taksosabasid mäletate?). Taksosaba me ei kohta, sest õnneks on eestlased ikkagi niivõrd praktiline rahvas, et seismise asemel õiges suunas kõndima asuda.
Ja leiamegi takso!
Aga taksojuhile hüppab lähedale juba ka üks teine mees, koos oma naise ja lapsega. Tavalisel päeval oleks eestlane minus ohanud ja öelnud: “Hiljaks jäime!” Aga täna ei ole ju tavaline päev. Eestlane minus hõikabki juba: “Kuhu te selle taksoga minna tahate, kas lauluväljaku poole!” – “Jaa, teie mahute ka!” Võibolla olen ma juba siin seda dialoogi liialdamas, aga umbes nii see oli. Hetk hiljem istume taksos ja mu hinge lämmatab härdustunne, puhtalt faktist, kuidas me võhivõõrastega autot jagame ja koos Suure Peo poole sõidame. Hommikul meenutades saan aru, et see oligi minu jaoks peo kõige ülevam moment, isegi Tõnis Mägi “Koitu” lauldes ei olnud kurk nii paistes kui tol hetkel taksos.
Aga kK ligi pool tundi hiljem istume ikka veel selles autos. Oleme omavahel ära rääkinud selle, mis me tegime 20 aastat tagasi. Oleme sõbrunenud nii palju, kui ühed eestlased esimest korda taksot jagades sõbruneda saavad. Oleme aeglaselt venivat liiklust kirunud ja arutanud, kas minna maha või jätkata, sest takso siiski ju liigub. Ja oleme end kiitnud, et oma auto koju jätsime, vaadates seda, mismoodi Kadrioru ja Russalka kandi kõikvüimalikud tänavaääred on pargitud metallhobusid täis.
…Milline rahvamass on koos! Kui lõpuks laululava juures oleme, ei saa muidu, kui pean suure rinnaga õhkama. Marsime nagu sipelgad oma pesa poole. Seesama tunne valdas mind kunagi pärast 1989. aasta Balti Ketti Läti piiri äärde miitingule sibades: oleme pisikesed inimesed, aga meid on palju. Esimest korda sain selle tunde 1985. aasta laulupeol, esimest korda laulukaare juurde jõudes: minu inimesed! Kui palju teid on!
Massis trügides kuuleb kõnekatkeid. “Kanter sai kulla, ikka vaja pittu tulla!” või “Oo, sa oled ka eestlaseks hakanud, tubli! Kas Nadja on ka siin?” Iga kõnekatke taga on omaette maailm. Kas näiteks ilma tänase olümpiakullata oleks nii palju eestlasi pidutsema tulnud? Ja – kui palju näiteks neid integreerunud Nadjasid ja Vasjasid siin olla võiks? Kas (öö)laulupidu tundub neile ehk selline kummaline romantiline rahvuslik veidrus, millest uudishimulikumad osa tulevad saama?
Silma jääb, mismoodi seisavad omapäi inimesed, mobiilid käes, pöidlad toksimas – laulud ja muu kära on kohati nii suur, et tuleb sõnumeid saata, sest telefoniga rääkida on keeruline. Aga paljud muidugi üritavad ikka. “Ma olen võttetorni all umbes, tule siia! Oot, kus sa oled? Kus sa oled, räägi kõvemini!” Kõrval sisistab keegi juba päris kõvasti ja “kus sa oled?” röökinud noormees lõpetab kohmetult oma kõne.
Mulle meenub, kuidad kunagi ühel 1980-ndate laulupeol oli mul umbes kaks kuud varem kokku lepitud kohtumine kirjasõbraga: sel päeval kell kolm tuletorni juures. Uskumatu? Kaks kuud varem midagi sellist kokku leppida? Aga inimesed elasid, plaanisid, funktsioneerisid. Kui 1990-ndatel käis mu peretuttav Norras külas, siis rääkis ta pärast, uskmatu ilme näol: “Kujutate ette, seal on isegi lastel mobiiltelefonid! Kui pere koju tuleb, panevad oma telefonid esikulaua peale. Ja seal on hunnikus mobiilid!” Me kuulasime ta juttu ja vangutasime päid. See pilt mobiiltelefonide hunnikust jäi mulle pähe veel tükk aega nagu üks ülima dekadentsi sümbol, kuni tasapisi kustus ja hajus ja… muutus meie enda elu tavapäraseks osaks. Nüüd on ülimalt ebatavaline see inimene (ütleme, alates 9-mdast eluaastast), kellel ei ole taskus telefoni!
Seda kummalisem on tegelikult üritada mõista, mismoodi ikkagi juunis 1988 said toimuda spontaansed laulupeod. Nagu mu tuttav kirjeldas: “Nägin vanalinnapäevade õhtul väga elevil seltskonda, kes marssis kusagile poole, ja võtsin end ka ritta.” Läbi linna kõndides ja lauldes kleepus neile aina rohkem inimesi juurde. Lauluväljakul juba ootas seltskond ees ka… Aga kuidas need seltskonnad omavahel siis ühendust pidasid? Kuidas nad kõige esimesel õhtul sinna jõudsid? Teine ja kolmas ja neljas öö on juba loogilisemad.
Nüüd laulame, anno 2008, kammitsetud tänasest päevast. Üks mu tuttavaid, kes päris-öölaulupeol osales, otsustas siia täna mitte tulla, sest “ma tean, et see ei saa olla seesama tunne”. Nüüd on siin karaoke-tüüpi laulusõnadega suur ekraan, heeliumit täis tuhanded õhupallid, miljonitesse ulatuv eelarve, minutipealt paigas ajagraafik… ” Ühel pool meid väänleb peaaegu et transis keskealine naine, lauldes väga kõva häälega kaasa ja initsieerides mitu “hoiame-käest-kinni” üritust. Teisel pool seisab ja kuulab rahulik noormees, kes kogu oma olemuselt annab signaali, et ta ei soovi, et ma tema käest kinni haaran. Või oleksin ma ikkagi pidanud haarama?
Emotsionaalse härduse tabamise ja suurendamise jaoks peab vahepeal keskenduma. Ei teagi, kas asi on osas lauludes, mis piisavalt korda ei lähe ja eelmise laulu tekitatud “õige” tunde jälle ära hajutavad. See, mida ma siia otsima tulin, on ju ikkagi eelkõige tunne – meditatiivne seisund, midagi sellist, milles viibis kunagi Lydia Koidula, kui ta kirjutas “Sind surmani…” või Heinz Valk, kui ta hüüdis “Ükskord me võidame…” Aga kui vahepeale tuleb laul nõukogude aatomikust, on meeleolu täielikult muudetud. Nostalgia ehk küll, aga hoopis teisel lainepikkusel, seltsimehed! Vahepeal hakkavad härdust segama aga mõned noored kõrvalseisjaf, näiteks käib valjuhäälne arutelu “lipujurakate” üle, mis kellelgi liiga ees lehvivad ja vaadet segavad. Siis sisistatakse arutelu vait ja vaatan tänulikult neid sisistajaid – kah noored, kah 20-aastased, kes andunult kaasa laulavad.
Ja nii me siis laulame. Kuuenda tunni lõpuks on selg valutama hakanud, sest pole püstiseismise ja õõtsutamisega harjunud. Hea väsimus ja rahuldus on hinges. Aga… Ühtegi spontaanset laulu me sel peol ei laula. Tõsi, selleks polekski ruumi enne, kui näiteks koduteele asudes, hommikul kell pool neli rahvamassiga läbi linna kõndides. Aga ei, keegi ei asu laulma, vähemasti mitte meie kandis. Hiljem kuulen kusagilt, et vähemalt üks liinibussitäis rahvast oli peo poole sõites spontaanselt laulu üles võtnud. Ilmselt me kõik oleksime tahtnud seal bussis olla!
Julgen järgmisel hommikul oma abikaasale kurta, et kuigi oli tore pidu, siiski… see polnud ikkagi see, mis 20 aastat tagasi…
“Aga tead, mis mina mõtlesin,” ütleb ta vastu. “Näiteks USA-s ei oleks mitte iialgi saanud sellist pidu korraldada. Presindet esinemas, sajatuhandepealine rahvamass kohal – ja mitte mingisugust pealetükkivat turvakontrolli! Me ju lihtsalt kõndisime lauluväljaku juurde, ei mingit kottide skänneerimist. Isegi see oli vaid viisakas kokkulepe, et alkoholi kaasa ei toodaks, keegi seda ei kontrollinud. Ma olen eestlaste üle uhke, et me siin veel sellises süütuse ja kontrollivabas ajas saame elada!”

18 arvamust “20 aastat tagasi ja nüüd” kohta

  1. Hea lugu. Paranda üks aastaarv ära, kuigi igaüks saab aru, mida Sa mõtlesid.
    Neid ööalaulupeod toimusid ikka suht salaja, alles veidi hiljem hakati rääkima. Või oli asi selles, et olen maalt. Kust mina saingi teda!!?
    See Eestimaa laul 11. septembril oli ikka kõvasti promotud üritus, seal olid ka valitsevad poliitikud ja opositsioon kohal. Pool ajast olid kõned, pool laulud. Seal see Heinz ütleski, et me võidame nagunii.
    Savisaar, Velliste, Kallas jt rääkisid.
    Taat võttis kogu asja raadiost kasseti peale. Järelikult oli ülekanne. See peaks veel alleski olema, aga vaevalt, et enam kasutatav.

  2. Mina ei saanud oma meretaguse asukoha tõttu ise küll kohapeal olla, aga istusin kella kolmeni teleka ees ja… mis seal salata, pühkisin pidevalt pisaraid. 20 aastat tagasi olin kohal, nüüd vaatasin telekast, aga ma arvan, et emotsioonid ei olnud mitte väiksemad kui tookord. Mäletan, et 20 aastat tagasi oli minu sees pisike hirm, et appi, mida me teha julgeme… et mis nüüd küll saama hakkab?! Eile ka natuke enne kontserti muretsesin, et äkki kordub aprillijama, aga kui seda rahvahulka nägin, siis rahunesin maha. Minu arvates on vaenlasele üsna hirmutav sellist rohkearvulist isamaalist patriotismi näha. Igal juhul oli eilne laulupidu rohkem kui oleksin osanud oodata – lihtsalt superelamus!
    P.S. Epp, kas sa märkasid, et tekstis on üks aastaarvu apsakas? //Seda kummalisem on tegelikult üritada mõista, mismoodi ikkagi juunis 2008 said toimuda spontaansed laulupeod.//

  3. võimas oli see eile. tähtis polegi vast see, kas asjad oli nii nagu 20 aastat tagasi, sest tegemist ei olnud ju re-make’iga. noorena on mul ütlemata hea meel, et ma sellest kõigest eile osa sain – nii palju Eestit nii väikesel pinnal koos. paarkümmend aastat tagasi olin ka liiga noor ja samuti liiga Tallinnast eemal, et sellest osa saada.

  4. mul on üks tuttav sakslanna, 27aastane üksikema, kes figureerib siiani ilma mobiiltelefonita. Ja ta on hakkama saanud nii Eestis, Saksas, Shveitsis kui ka nüüd Costa Rical.Ta lubab olla planeedi viimane inimene, kes endale mobla soetab. Ja tunnen ka üht meesterahvast, kes alles siis, kui tast olude sunnil 2007.a üksikisa sai, oli sunnitud hankima endale mobiiltelefoni

  5. minu meelest oli tõesti tore, et selline üritus ette võeti, eriti rõõmustasin, kui palju noori oli pealtvaatajate seas, justkui 20 aastat tagasi, kui ise kohal sain olla.
    kuidas laulmistest tol ajal teada sain? ikka suusõnal… isegi telefoni polnud meie kodus veel (ainult kaksteist aastat olime järjekorras olnud ning õiged tutvused puudusid). ehk on see põhjuseks, miks meie pere on üks nendest, kes väga hästi siiani ilma mobiiltelefonita hakkama on saanud! ainult Eestisse tulles oleme olude sunnil nelja peale ühe hankinud, et sõpradele/tuttavatele kättesaadavad olla. oma tutvusringkonnas (kanadas) tean veel mõnda eestlastest peret, kes põhimõtteliselt sellist ostu võimalikult kaugesse tulevikku lükkavad.

  6. 20 aastat tagasi öölaulupidude ajal tegin sessi Tartus ning minuni jõudis teadmine, et ootan oma esimest last. Meelde on jäänud mais 1988 Tartu Levimuusikapäevadel esitatud “ei ole üksi ükski maa” esitus. See oli nii võimas tunne mida kirjeldada ei oska aga meelde jäi. Samuti septembris 19888 toimunud Lauluväljaku ürituse melu. Eks eile õhtuse ürituse fooni määrasid ära mitmed asjaolud:
    1)usun et enamus eestlastest on omaette tõdenud pärast Gruusia sündmusi kui habras nähtus tänapäeva maailmas võib olla kurja naabri kõrval iseseisvas riigis elamine.
    2)Kanteri kuld. Uskuge või mitte aga 2000 aasta suvel rääkis Raul Rebane erakordse entusiasmiga tulevasest olümpiavõitjast Kanterist.
    3) Sume suve ilm.
    Oli sümpaatne näha eile õhtul nii palju noori inimesi. Ei morjendanud pidu ka see, et alkoholi polnud. Ning kuigi olime valmis kottide läbivaatamiseks siis see, et seda ei tetud oli pisiasi aga meeldiv. Igati tore pidu praegusel ajahetkel.

  7. Istusin ka teleka ees ja vahepeal nutsin lahinal. Väga ilus oli juba teleka ees, mis siis veel kohapeal!
    Ja korraks mõtlesin mina ka, et arvestades Gruusia sündmusi on see laulupidu sattunud väga õigele ajale. Kas või natukenegi annab see edasi signaali, et me hoiame kokku, täna samamoodi nagu 20 aastat tagasi. Ja mina olen ka eestlaste üle uhke!

  8. käisin ka teisipäeval kohal. mõtlesin sama mida Justin, et eestis on võimalik, et president tuleb kõnet pidama ja kotte ei kontrollitud ja see on NIIII lahe. mulle meeldis kogu üritus. minul oli võimas tunne. eestlane olla ON uhke ja hää.

  9. Anna, ma arvan, et teleka ees ongi lihtsam härdas meeleolus püsida.
    Eile sai teiste tuttavatega arutatud, kes peol kohal olid. Väga palju olenes meeleolu konkreetsetest inimestest, kes läheduses seisid.

  10. Mina olin nendel esimestel öölaulupidudel kohal (mõned aastad peale keska lõpetamist) ja mäletan, et esimesed ööd oli see väga spontaanne, võesti sõnad üles, aga teist ja kolmandat salmi jub juba hästi ei teatud, järgmistel öödel oli juba keegi dirigeerimas ja isamaa, jne edasi kõlasid päris hästi (olin ka mõnel ööl ona laulukooriga, siis sai juba mitmehäälselt lauldud). Miilitsad partullisid sidrunitega ümber platsi, tunne oli sellise härda asemel hoopis veidi mässuline, kuigi kõik jäi õnneks suht-koma rahulikuks, veidi ärev hetk tekkis kui sini-must-valged välja võeti.

    Seekord käisin ka…20a tagusega tundus selline kenasti organiseeritud kontsert, tulin juba päris vara ära, autos lalusin raadiole kaasa ja kodus vaatasin telekast aga 20a taguse üritusega muidugi võrrelda ei saa.

  11. 20 aastat tagasi olin mina 17-aastane, aga no mitte midagi sellest ajast eriti ei mäleta. ju oli oma eraelu ka tollal kiire. 11.septembri üritusest on meeles vaid see, et läksime kohale sõbrannadega hommikul suht vara, et ettepoole saada ja ikka olime alles kuskil keskel. 😀

    nüüd andsin oma perele (eelkõige muidugi mu kolmele teismelisele) karmi käsu kohale ilmuda. tulid kõik. ja elasid kaasa. ja mu 18 ja 19-aastased pojad olid vaimustuses. ja on hetkel väga huvitatud ärkamisajast. vaatavad isegi vastavaid dokfilme telekast. 😀

    ka mina olin vaimustuses sellest korraldusest. minu meelest peaks ka laulupidudel olema alkoholimüügi keeld.

  12. Mõtlesin tükk aega, et Arteris oli ju hoopis teine jutt. Ja siis sain aru, et selle nädala Arter pole veel ilmunudki… Eelmises Arteris oli vist see Gruusia-lugu, mille otsast lõpuni mehele ette lugesin, üllatununa, et keegi mitut minu peast läbi lipsanud mõtet märksa paremini kokku võtta oskab, kui ma seda iial suudaks. Epp, ära jäta kirjutamist, palun. 🙂

  13. aga mulle meeldiks arteri jutte kõigepealt arterist lugeda, sest siis on laupäeval rohkem lugemist. see pole ka kriitikana mõeldud, vaid mulle endale meeldib tegelikult paberkandjal asju lugeda. Siis on alati juures uus foto ja uus pilt. muidu loen ruttu netist läbi, ja siis..?!

  14. Mina olin toona küll alles 11-aastane, aga üht-teist ikka taipasin.
    Nüüd lugedes tulevad toonased tunded-mõtted meelde. Paljustki saan alles nüüd aru.

    Aitäh Epp, väga hea lugu on!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.