Arhiiv kuude lõikes: september 2008

Üks raamatusoovitus, insuliinilehma taustal

Soovitan kõigile seda raamatut, Margaret Atwoodi “Orüks ja Ruik”.

Atwood on üks mu lemmikkirjanikke. Ja see raamat on kraapivalt kõigest sellest, mis meiega juhtuda võib (samalaadne hoiatusulme on tema sugudevahelistest suhetest rääkiv “Teenijanna lugu”, mida ka soovitan). Aga “Orüks ja Ruik” räägib sellest, kuidas maailm jõuab geneetilise katastroofini, kusjuures täiesti loogiline raamat. Justin vahel tuleb tagasi oma geenitehnoloogia konverentsidelt ja jagab minuga seda, kuidas ta näeb, mismoodi kogu meditsiin ja biotech on allutatud rahale. On ju täiesti loogiline (näited Atwoodi romaanist), et kanakintsude tootmiseks luuakse sadadest kintsudest koosnevad ilma peata kobarkanad, või et toidulisanditega levitatakse laiali viirus, mille hävitamiseks tuleb osta kalli raha eest uus rohi.

Ja lõpulehekülg on nii hea. Kas see annab lootuse või võtab lootuse, mis edasi saab, otsustagu lugeja. Minu lemmiklõpud on sellised.

Arvutimure

Mul on täna hommikust arvuti katki, istun siin Justini masinas ja saadan appihüüde teele. Nimelt – klahvid ei tööta. Arvuti pole saanud vett, küll aga lõi väike Anna täisjõuga eile õhtul klaviatuuri, võibolla katkestas ära ühenduse.

Ja meie arvutitohter saaks tulla alles esmaspäeval.

Kui oskate soovitada iseennast või oma sõpra või tuttavat, kes saaks appi tulla, siis palun tehke seda… kas epp.petrone@gmail.com või 52 71 009 või siia kommentaariumisse.

Kadunud asjade maal

Eile jalutasin mööda paberiprügikastist, mille kõrval oli viis virna raamatuid. Seal ma siis istusin ja sorteerisin neid ja tassisin umbes 90% neist koju. Möödakõndivate inimeste ja -sõitvate autode ees piinlik polnud, mõtlesin just, et nad vaatavad: lootus pole kadunud, Tartus ei jõua raamatud valesse kohta!

Huvi pärast siis sirvisin seda raamatuhunnikut kodus edasi. Vanade raamatute lõhn mõjub nii rahustavalt. Ja kummalised assotsiatsioonid-mälupildid tekivad. Kuna ma veetsin enamuse oma lapsepõlvest raamatukogus (lasteaia asemel ja hiljem pärast koolipäeva), siis ma ju tean neid kõiki, isegi kui sisse pole kõigile vaadanud. Loe edasi Kadunud asjade maal

“Hardball” ehk astumine uude liigasse

Ma isegi vist tean, millal mu mõtlemises klikk! käis. Erinevad teemad olid aina tilkunud ja tilkunud ja siis sai see karikas täis.

See sai alguse sellest, kui ma sain aru, et Tartu Lastehoiu Seltsi abil minu enda kodu alumisele korrusele tehtud lastehoidu ei ole minu enda lastele legaalselt ruumi. Valesti tõlgendamise ja valede ootuste tõttu oli juhtunud nii, et neli teist ema olid oma lapsed siia registreerinud ja… tervisekaitse antud paber rohkem ei lubagi! Lapsi on liiga palju, kui Marta maalt tagasi tuleb ja kui Anna emapalk lõppeb. Loe edasi “Hardball” ehk astumine uude liigasse

ja teinegi kuulutus: otsime Tartus, Tähtvere-Vaksali piirkonda uusi ruume

Kuna Hiie tänava rühm on meil liiga täis ning kuna järjekorras on ootel mitmed Tähtvere linnaosa lapsevanemad, siis oleme siin otsustanud ühe rühma juurde teha. Kui kellelgi on välja pakkuda…
– majaosa
– korter (võib ka sobida)
– eelistatavalt esimesel, aga sobib ka teisel korrusel
– eelistatavalt omaette, aga on võimalik teha ka koostööd pinna omanikuga (minul näiteks on seltsile antud oma kodu esimene korrus, mida õhtuti ka ise kasutame)
– hea, kui oleks õues mänguruumi…
– võimalikult mööblivaba ja remonti (eriti) mitte vajav…
palun võtke ühendust, kui midagi välja oskate pakkuda, ühenduge Pille Rives, 5158093.

Kuulutus: Tartu Lastehoiu Seltsis kaks vaba kohta

Meie seltsi hetkel kõige kallimas – aga väga heas! – rühmas on kaks vaba kohta.

See rühm asub Tartus, kesklinna-Tähtvere piiril, Veski 1, otse katoliku kiriku vastas vanas suurte akendega majas. On oma mänguväljak, on waldorf-suunitlus (kasvatajad on tulnud waldorf-suunaga Ploomikese lasteaiast; pole ühtegi plastist ega sünteetikast mänguasja, kõik lelud on kas käsitsi tehtud või looduseannid; kasutusel on kõik ülemaailmsed waldorfi-rituaalid ja joonistamistehnika jnejne.) Loe edasi Kuulutus: Tartu Lastehoiu Seltsis kaks vaba kohta

Ma vist ei olegi enam blogija

Kord olid ajad, kui igasugused elujuhtumid tantsisid tähtede ja sõnade kujul silme ees ja nägin läbi nende maailma – ja need tuli kiireltkiirelt arvutisse toksida, enne kui minema hajuvad.

Viimasel ajal olen oma elujuhtumeid aga väga vähe üles tähendanud. Postituste algused küll tulevad, aga millegipärast ei toksi ma neid mitte kusagile.

Mõni jääb pähe, tõsi.

“Hea raamat on see, mis jätab su südamesse varju maha.” – edasi võiks kirjutada Imbi Paju raamatust “Tõrjutud mälestused.” Ja painavast unenäost, mille see järgmisel ööl kaasa tõi. Loe edasi Ma vist ei olegi enam blogija