Kord olid ajad, kui igasugused elujuhtumid tantsisid tähtede ja sõnade kujul silme ees ja nägin läbi nende maailma – ja need tuli kiireltkiirelt arvutisse toksida, enne kui minema hajuvad.
Viimasel ajal olen oma elujuhtumeid aga väga vähe üles tähendanud. Postituste algused küll tulevad, aga millegipärast ei toksi ma neid mitte kusagile.
Mõni jääb pähe, tõsi.
“Hea raamat on see, mis jätab su südamesse varju maha.” – edasi võiks kirjutada Imbi Paju raamatust “Tõrjutud mälestused.” Ja painavast unenäost, mille see järgmisel ööl kaasa tõi.
“Sa vist ei tea, mis tunne on ärgata sel hommikul, kui sinu nägu on Eesti uhkeima lehe “nädala näo” rubriigis koos pika looga.” – Tahtsin kirjutada, kuidas ma seda lehevaatamise hetke edasi lükkasin ja lõpuks raske südamega postkasti juurde vantsisin ja kõigepealt kogu muu lehe läbi lugesin. Ja edasi..
“Milleks korraldatakse esitlusi?” Kirjastusmaailma köögipoolest. Läbi enda.
Ah, aga see kõik on nii… küsitava väärtusega. Ja siis ma küsin: kas maksab? ja tegelikult pole aega ju ka.
Mingisugune uus murrang on saabumas. Vaikselt kogunevad märgid.
Varsti laieneb Petrone Print ja minu plaan on saada vähemalt üks oma õlg kirjastuse alt välja.
Ma tahan küll siin blogis jälle kirjutada.
Aga see võiks olla uuel tasandil.
Ma olen mõelnud, et edevust ja eneseanalüüsi on siin blogis palju olnud.
Kord Indias aashramis olin loengus, mäletan siiani neid lõhnu ja kummalist ergastavat valgushetke, kui ma kuulasin – ja sain järsku aru! “Me kõik koosneme kahest osast: egost ja jumalast. Meis kõigis võitlevad nad omavahel. Ja mida vähem sa oma ego upitad, seda paremini saad jumalaga kontakti… “umbes nii see valges hõlstis onkel me ees rääkis. Ja ma järsku sain aru.
Tagasilööke on palju olnud. See meeldiva-segune edevus, mmm – miks ma siis ei tea, mis maiku see on. Muidugi tean. Ja kuidas ta jätab suhu selle kummalise vastiku maitse, kui järgmisel hommikul ärkad. Sest jumal on kaugemale jäänud, kuni sa oma ego hellitad.
Ma mõtlen, et kui ma siia blogisse tagasi tulen, kui mul jälle aega on (sest kirjastuses aitavad osanikud ka rohkem tööd teha), siis hakkan ma kirjutama – aga ma võiksin kirjutada ühe kindla reegliga.
Teistest. Mitte endast. Iga päev võiks võtta pool tunnikest ja…
Näiteks sellest, kuidas elab biosensitiiv Toomas, ekstrentrik, lahke mees, keda ta sõbrad ära kasutavad.
Või kuidas mamma ja papa nagistavad.
Või kuidas joodik Toivo nuiab mammalt õlleraha ja nutab oma pruuti Sirjet, kes ta 30 aastat tagasi maha jättis. Ja kuidas ta ikka vahel proovib Sirjele helistada.
Inimesed. Teist tahaksin ma kirjutada ja mitte jälle endast.
“See pisikeste inimeste muster, see ongi jumal.” – See oli üks teine onkel, kah valge hõlstiga, kes oma loengul nii rääkis.
Need olid kummalised valgustushetked, mis tol India-kuul mind tabasid. Tegelikult ju ei midagi erilist, ikka needsamad sõnad, kilks ja kolks, on neid ju ennegi loobitud, aga mina muudkui kuulasin ja tajusin ühtäkki kõigi oma nahapooridega, mida see maailm tegelikult tähendab. Mis see oli? Ei tea. “Seda ei saa seletada, saab ainult kogeda.” – veel üks lause sealtsamast loengute seeriast.
Indiasse tahaks ka tagasi minna. Äkki järgmisel aastal õnnestub?
Aga nüüd magama!
Kirjuta jah rohkem blogisid 🙂
Ma istun nagu tukunui raamatukogu järjekorras ja ootan sinu ameerika raamatuid. Raamatute eelarve jälle kriisis, seega omale osta hetkel ei saa.
Seega tuleb kuni saan raamatute ligi leppida sinu blogiga 😉
Huvitav ja ilmselt õige tähelepanek see ego ja jumala suhe inimeses.
Ometi kahtlen, kas see on päris õige, mitte kirjutada enesest. Mida teame me tegelikult teistest? Ainult väliseid märke ja tegusid. Teiste inimeste tundeid mõistame ainult läbi oma elukogemuse ja samastunmise.
Sina kui juba valmis kirjanik oled ehk osavam teisi kirjeldama ja tajuma. Mina olen siiani arvanud, et ka kirjanikud kirjutavad erinevatest vaatenurkadest läbi oma elus kogetut, lisades sinna garneeringuks teistsuguseid olusid ja kõrvaltegelasi.
Kordan iseennast mitmeti, ka siin blogis, väljendatud mõtet.
Kirjuta, millest tahad, ikka kirjutad iseendast. Sellest pole pääsu.
Oled ikka, ainult vahel tulevad pikemad pausid sisse. Sina nagu mõned teisedki ei saa olla ilma kirjutamata. Ja tagsisdet vajad ka. Ses mõttes on blogimine hea variant – kirjutad midagi ja vaatad, kes lugemas käivad ja kaasa mõtlevad/kirjutavad.
Aga Hundiulul on õigus – kirjuta või kastanimunadest, ikka on see sinust enesest.
No kuni Sa blogi pead, siis Sa ju oled blogija 🙂 See ei tähenda, kas kirjutad endast, tehnikast või teistest inimestest 🙂
räägitakse et need kes on võitnud filmi-oscari, elavad kauem kui need, keda ainult esitati nominendiks. edevus ja sellega kaasnev kuulsus ka avab mõningaid uksi.
appi kui kummaline äratundmine mind praegu tabas…kuidas elu spiraalitab ning kõigeks on oma aeg ja koht:)
ma ei loe sinu blogi just tihti aga mingil X korral oli siin teema umbes sama. kas loobuda blogimisest või kirjutada edasi? ja kummaline ongi see, et tahtsin sulle toona kirjutada neidsamu mõtteid Egost ja Jumalast. isegi “vastikust maitsest”, sest ma olen kogenud kuivõrd vastik see on. mõtted mul olid, kuid sõnu ei leidnud.
see on NII ILUS kuidas sa oled osanud need mõtted täna siin sõnadeks vormida! natukene hingekraapiv ka.
*Epp, kas sa ühe naise Igatsusest ei tahaks kunagi kirjutada? naise, kelle hinges koduperenaine ja prostituut kahevõitlust peavad. koduperenaine, kes tahaks olla rutiini ja pereelu ori, ning prostituut, kelle keha januneb kogu maailma kire, lõbu ja seikluste järele.