Pulmahulluse keskelt

Peab ütlema, et Ameerikas tunnen ma end blogimises vabamalt. Või inspireerib Ameerika mind rohkem? Või olen tasakaalust rohkem väljas ja pean seda blogist otsima? Või pole muud väljundit?

Praegu üürgab alumisel korrusel viimase peal plaadimängijal laul “You are the love of my life..”

Selle laulu üle paistab Justini ema väga rõõmus olevat. Ta on elevil ja tantsib kaasa. Mul on ta üle hea meel. Ka on mul, jumal paraku, hea meel, et Justini vend Ian ometi kord abiellub ja et mina pole enam selle pere ainuke minia, kes kogu tähelepanu endale saab.

Selle lauluga seoses toimus suvel siin suur tüli. Ma kuulsin umbes kümme korda seda kas otse või kõrvalt, kuidas Justini ema rääkis: mismoodi ta otsis ema-poja tantsu laulu, kuni leidis selle. “From the moment you were born… you are the love of my life…” Väga romantiline ja ilus laul, ainult et kui sõnu hoolega ei kuula, võiks mõelda, et tavaline sentimentaalsusest nõretav mehe-naise vaheline armastusromanss. See pidanuks niisiis olema laul, mille saatel peigmees viib oma ema tantsima, pärast pruudi-peigmehe avavalssi.

…Ja siis oli Suzie talle öelnud: “Mulle see laul eriti ei meeldi, aga ega sulle ilmselt ka need laulud kõik ei meeldi, mis mina valin!” Nimelt valivad ka pruut ja peigmees hunniku laule, mida siis DJ või bänd mängivad. Minu meelest ütles Suzie seda lihtsalt seepärast, et ta on selline parajalt otsekohene ja kohmakas inimene (nagu minagi; nagu enamus meist).

“Eeeiii… tal oli täiesti ebaviisakas ja vastik ilme, ta näitas mulle koha kätte! Kujutad sa ette, mis see tema asi on öelda, mis laulu saatel mina ja Ian tantsime!!!”

Siis oli mingisugune meilisõda ja Iani poolt tehtud vaherahu ja laulu-teema mittepuudutamine kuude kaupa, ja äsja sai siis ema teada, et ta ikkagi saab selle laulu. (Mina ise arvan, et Suzie ei tahtnudki laulu muuta, lihtsalt juhtus oma arvamust avaldama.)

Pulmade ettevalmistus, tundub, võib avada iga perekonnda kõige mustema pesu laekad ja räpasemad kompleksid. Alates sellest, keda kutsuda (kui palju pruudi ja kui palju peigmehe perekonda? “Ja minu nõbusid ei saa mitte ühtegi kutsuda, sest kui ühe kutsuks, peaks kõik kümme kutsuma! Aga Suzie peres on küll ema nõbud kutsutud!!”) ja lõpetades sellega, kes maksab (“Tegelikult peaks pulma eest maksma puurdi perekond, aga neil ei ole raha, nii et… pruutpaar maksab ise ja meie toetame! Tegelikult ei peaks peigmehe perekond maksma!”) ja kes kellega ühte lauda istuma on pandud jne.

…Ja muidugi see, et kes otsustab. Kes otsustab. Kes otsustab?!!! Pisemad ja suuremad asjad. Juunikuisest külaskäigust mäletan seda, kui sarkastiline oli Justini-Iani ema pulmakutset nähes (“Kas see on gaypoiste tseremoonia või? Mingi sinine kutse ja must lint läbi! Ma ei hakka oma arvamust parem avaldama!”) Või kuidas nad käisid koos valimas pulmatoite (“Ma ei saa aru, miks mina üldse sinna restorani degusteerimisele pidin sõitma! Neid ei huvitanudki minu arvamus! Ja nad valisid, kujutad ette, kalasuupisted! Aga mis siis, kui ilm on liiga soe! Ja need valitud lihasuupisted on ka väga ebaelegantsed, rohmakad! Miks mina üldse sinna pidin sõitma!”). Või kõik see teema saali lillekaunistuste üle ja Justini ema frustratsioon (“Mina isiklikult maksan lilled, see läheb maksma ligi 10 000 dollarit ja see pole muidugi minu asi, mina maksan, mina ei vali midagi, aga see, mis nad nüüd valisid, on täiesti odav ja labane, pole muidugi minu asi!…”) jne…

Huvitav, kui minu lapsed kunagi abielluvad, kas mina suudan suu kinni pidada. Nagu on siinkandis ütlus: “Üks korralik ämm kannab pulmas beezhi ja hoiab suu kinni.”

Aga Justini emal on (tegelikult, ausalt, siinkandi kohta päris hea) oma maitse ja kindlasti on tal suu, kus arvamus keele taga ei püsi.

Kui meie Justiniga omal ajal abiellusime, õigemini siis oma Eestis sõlmitud abielule kirikliku õnnistuse peo tegime, õigemini Justini ema tegi selle meile, siis ootasin mina Martat ja mulle polnud miski muu tähtis. Ma ei mäleta, et see mind näiteks huvitanudki oleks, et mis laulu saatel Justin ja ta ema oma tantsu teevad. Ka ei teadnud ma midagi etiketist, näiteks ka mitte seda, et tegelikult oleks pidanud pruudi perekond peo maksma. Tegin kõik, nagu pidi, ja ootasin rahulikult, et saaks asjaga ühele poole, mis siin ikka vaielda ja miks mina peaks midagi otsustama, see pidu pole ju minu jaoks, see on ameerika pere jaoks. Niimoodi mina mõtlesin. Ja Justin on nagunii paras boheem, kes (erinevalt vanemast vennast) meeleldi korraldamise kellegi teise peale annab.

Ian jälle töötab mänedzherina ja on lihtsalt teist tüüpi.

“Sa ei kujuta ette, kui palju ma viimase poole aasta jooksul olen näinud seda, mismoodi ta teeb vale valiku ja lihtsalt ei taha minult nõu küsida!” puistab Justini ema südant. Kõigis neis famiilija-sisestes jõujoonte sibelemistes olen ma mõnel päeval sattunud olema ta usaldusisikuks. Nii kuulen ma sellest, kuidas Ian, hull, tahtis endale roosat lipsu, kujutate ette, roosat!, kui kõik pruutneitsid ja lilleneiud on ju pruunis ja beezhis – ja siis on nad teinud endale sinise kutse, “no mis värvi see pulm siis lõpuks üldse on???”

Või kuulen, kuidas on mingid tähtsad inimesed jäänud kutsumata pulma eelõhtu peaproovi-õhtusöögile. Sinna kutsutakse tavaliselt kõik pruutneitsid-peiupoisid-lilleneiud-lähmad sugulased ja linna spetsiaalselt kohale lennanud külalised. See üritus on ise paraja pulma mõõtlenetab ja eelarvega (see tuleb meil homme üle elada). “Ja siis nad saaavad rehearsal dinner kutse tagantjärgi, aga nii ju ei sobi!”

Üks suuremaid valearvestusi on Justini ema (ja ausalt öeldes minu ka) meelest see, kui palju me peame lähema kahe päeva jooksul sõitma. Kõigepealt tuleb pulma kiriku-peaproov (wedding rehearsal) Long islandi saare keskosas ühes kirikus. Siis sõidame, umbes 60 inimest, paar tundi, kuni jõuame sinna, kus tuleb pulma-õhtusöök järgmisel päevl. Nimelt väljast tulnud külaliste öömaja on seal. Ja seal siis kusagil toimub ka rehearsal dinner. Ja siis enamik inimesi sõidab tagasi saare keskossa, kus me elame. Järgmisel päeval sõidame tagasi kirikusse (meie kodust umbes tund sõitu) ja siis uuesti tagasi sinna, kus on hotell ja rannaklubi ja pidu (kiriku juurest kaks-kolm tundi sõitu). Kohutav.

Aga see, mida me oleme siin kogu aeg kirunud, et miks võtta risk ja teha see pulm just oktoobris ja rannale avatud klubis – see asi on vähemasti korras. Praegu on selline ilm, et mine või ujuma. Teisest küljest, oh hoidku, kalasuupisted võivad halvaks minna. “Ja osade sees on veel majonees ka!”

Ja koshmaar nimega “väikese Anna kingad” on vist ka õnneliku lõpuni üle elatud. Tal on nimelt pisikesed laiad jalad. Justini ema oli talle tellinud satiinist kingakesed, spetsiaalselt lilletüdruku-kleidi värvi spetsiaalselt toonitud, ja – nagu selgus, liiga kitsad! Sõitsime koos kingsepa juurde (“Anna peab kaasa tulama ja sina ka! Äkki kingsepp tahab Anna jalgu vaadata ja ma olen praegu nii endast väljas, et ma ei saa teda üksi võtta!”) ja siis elasime üle pettumuse: mina ootasin autos, kui Justini ema tuli tagasi, nägu pisaratriibuline ja käed värisemas (kingsepal pole seadeldist ni väikeste kingade laiemaks venitamiseks ja “ja ta oli väga mühakas, kui ta minuga rääkis!”). Siis sõitsime tantsuasjade poodi ja ostsime lumivalged balletikingad ja otsisime kohta, kus neid värvida saaks.

Tululult. Justini ema agoonia aina kasvas. Jäänud oli sel hetkel pulmadeni ju vaid neli-viis päeva.

 “Need on ju ainult lapsekingad, me saame need ju ise ka tekstiilivärvidega ära värvida,” üritasin ma lohutada.

“Sa ei saa aru! See pole mingi tavaline pulm! Sa ei kujuta ette, mis Ian teeb! See oli minu valearvestus! Ma oleksin pidanud laskma sul Eestis kusagilt need kingad osta!”

Mul oli tast nii kahju. Kogu see pulmahullus oli üle tema rullumas ja ta oli nii üksi. Ainus, kes sama hull oli ja tema hullust mõistis, Ian, oli ta peale kaks päeva tagasi karjunud ega tahtnud kindlasti jagada hetkel seda muret kuulda, et issand hoidku, ühel lilletüdrukul on kingad puudu!

 Kusagilt ta siiski leidis selle koha, kus sai kiirkorras laste balletisusse värvida (“Aga tavaliselt toimub alguses proovitüki värvimine ja ma ei tea, kas tuleb ikka õige toon välja!”) Ja mis neisse kitsastesse kingadesse puutub, siis need veetsid öö, kulbid sees, venituses köögilaua peal, ja nüüd on kingadki Anna jaoks valmis, ainult et liiga libedad. Saame valida kahe paari jalatsite vahel. Igatahes kavatsen ma jätkuvalt olla rahulik ja kaine meelega, ja oma lapsele vaid mugavaid jalatseid jalga lubada…

Vahepeal saadeti aga mind ennast poodi, sest minu sandaali-tüüpi kingad olevat pulmade jaoks liiga tavalised. Nüüd on mul sellised, millega tantsida eriti ei saa. Kauplesin aga välja võimaluse kanda vana kleiti.

“Miks sa tahad vana, tahad ma ostan sulle uue kleidi ise?” ei saanud Justini ema aru.

“Aga keegi pole ju pulmaseltskonnast seda keliti näinud peale Justini; mulle lihtsalt meeldib see kleit ja ma olen seda vaid korra enne kandnud”

“Aga ikkagi, see on su mehevenna pulm ja sa kannad vana kleiti!?”

…Ootan seda hetke ülehomme õhtul, kui kõik on möödas, kus tuled rannaklubis on hämaraks lastud ja kus saab kingad laua alla jätta – paljajalu tantsima minna! Ikkagi pulmad ju!

19 mõtet “Pulmahulluse keskelt

  1. helen

    nii tore, et kirjutad! See kõik tuletab mulle meelde minu “Ameerika-õe” (host sister) pulma, kus ma olin pruutneitsi ja spetsiaalselt selleks Eestist kohale lennutatud. Terve 2 nädalat, mis ma seal olin, tegelesime ainult pulmadega. Kusjuures meil on rahulik pere:) Aga näha seda, mismoodi Ameerikas üks õige pulm käib ja kogu ettevalmistus – no see on maailm, millest meie inimesed miskit ei tea. Ma poleks eladeski osanud seda kõike ette kujutada. See on äärmiselt spetsiifiline. Kasvõi seesama rehearsal dinner. Ja siis me voltisime 2 päeva mingeid karbikesi, kuhu sisse panime mingit siidiriiet ja küpsetasime umbes 1000 väikest küpsist ja glasuurisime need kõik ükshaaval üle ja siis panime neisse karbikestesse… Need läksid külalistele meeneks. Ja siis need lilleseaded. Mina aitasin neid laudadele panna. Äkki meil oli mingi säästupulm, et me nii palju ise tegime:)?
    Ja kleidiproovid. Uhh, aga mul oli ilus kleit! helebeež ja üsna avatud:)
    Igatahes jõudu ja toeta ikka oma ämma jah, ta ju ka inimene, pealegi veel hea inimene.

  2. mia

    vot sellised jutud on toredad lugeda!
    Mõtlesin ka miks mulle meeldivad: sest sellistest lugudest saad ühe maa kohta rohkem teada kui turistina ringi rännates .Kui vahel tundub ka mõni asi kummaline siis meenub 20 aastat tagasi Ivo Linna poolt räägitud lugu, et pidid Ameerikas teda võõrustanud perega minema restorani sööma, sest nõudepesu masin oli katki läinud. Tookord ulme tänases päevas tajutav reaalsus

  3. Maret

    On jah jube huvitav lugeda. Mul üks armas sõbranna pidas eestis pulmi, koos oma saksa mehega. ja kuigi nad olid mõlemad parajalt närvis, siis pulm oli neil ise välja mõeldud, ka detailidega. kuid oli selline südamlik pulm. ma arvan, et kui mina ameerikas elaks, siis ma ei abiellukski, kui pulmad sellised kohutavad on.

  4. reet

    Väga tore lugu lugemiseks, aga usun küll, et kõige selle sees olemine võib tunduda paraja hullumeelsusena. Palun ära solvu, aga see lugu meenutas mulle filmi “My big fat Greek wedding” – sellises sõbraliku muigamise mõttes. Hoian teile suurt varvast (pöialt läheb muuks vaja), et kõik ikka ilusasti läheks.

  5. luize

    Hea, Epp, et sa oled tegevuses. Kogu oma hulluses on pulmade korraldamises alati midagi teha. Isegi sul, kasvõi ämma muret kuulata.
    Samas on sellel klantsimisel oma mõte ka, ei tulnudki selle peale varem, aga nüüd suvel vaadates pilte pulmast, kus ma käisin, nägin täitsa plass välja ikka. Ja sain aru küll, miks on vaja veidi rohkem tähelepanu pöörata. Asjadele 🙂
    Õnneks on tähelepanu peategelastel ja tantsu löö KINDLASTI paljajalu.
    Muide, milline see pruut muidu ka on?

  6. ehhee

    hinga sygavalt sisse, sygavalt valja… sisse… valja…
    opeta Justini emale ka:)

  7. Mari

    Hihii, operatsioon “kitsas king”! 😀
    Tundub jah pisut arusaamatu, kuidas võidakse selliste väikeste detailikeste pärast nii palju sahmida.

    Aga Epp, kui sina kord ämmaks saad, siis ma küll ei usu, et sa suudad suu kinni pidada, kui pulmatoidud karpidega kohale tuuakse ja need pesemata prügisse visatakse.

    No offence. 😉

  8. :)

    Seda lugedes ma saan aru, miks Ameerikas on ilmutatud suur paks raamat “Complete Idiot’s Guide to a Perfect Wedding”.

  9. sille

    tore lugemine on! aga pane tähele, sina oled nüüd minia nr 1. kas pole tore? 😉

  10. Anne

    Tore lugu – meenutab väga minu tütre pulmi ja huvitaval kombel on Justini ema hästi sarnane tütre mehe emaga (kes küll veidi pehmem variant) – võibolla sellepärast et ka tema on itaalia juurtega, õigemini sitsiilia-kreeka segu, igatahes lugedes neid lugusid Justini emast tuleb kohe Irene silme ette. Oli meilgi seal igasuguseid crazy situatsioone, aga tegelikult on kogu see Ameerika pulma-hullus omamoodi väga armas ja kogu värk lõppkokkuvõttes tõeline elamus.

  11. helle

    Loodetavasti tulevad pulmad ise ka sama värvikad;)
    Eriti meeldis mulle Anna kingade saaga! Klassika! Kes veel lilleneiu on? Ma ei kujuta ette, et alla kahene laps on lilleneiu, seisab paigal ja on etiketikohaselt ontlik.

  12. Merlin

    oi plää, pulm nagu tüüpilises filmis kõigi oma harjutamistega. JUBE. Ise küll sellist ei tahaks. Jõudu pulmamöllus ja mõnusat pidu

  13. kaire

    Oh see rehearsal värk on ikka nii uskumatult absurdne… Kuidas nad tahavad sisuliselt 2 korda pulma läbi elada??!! Meil olid sel suvel pulmad ja no oma meelest ka ikka vägagi korraldasime ja pöörasime detailidele tähelepanu, aga ameerika pulma vastu ei saa küll miski… :S Ja ma küll ei kujuta ette, kuidas aastane laps lilleneiuna hakkama saab..?

  14. Liis

    See pulmasaaga tundub tõesti piinlikult detailiderohke. Mind pani hoopis imestama, et puhtalt lillede peale kulub 10 000 dollarit…Me planeerime ka just enda pulma ja kui me sellise raha eest lõikelilleseadeid telliks, siis toimuks pulm justkui lillepoes ilmselt.
    Aga eks lõppkokkuvõttes on oluline, et noorpaar end hästi tunneks :). Palju õnne neile igal juhul!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.