Asepresidendikandidaatide debatist

Arvuti näitab eestimaist kellaaega, see on pool seitse hommikul, siin Ameerikas niisiis pool kaksteist õhtul. Panen natuke kirja oma mõtteid. Erutus on hinges. Tegelikult eelkõige sellepärast otsustasimegi jääda kuni 4. novembrini ehk suure valimistepäevani välja USA-sse (kui oli selge, et 4. oktoobriks peame siia suguvõsa suurpulma tulema) – sest kõik need debatid ja telekajastus enne presidendivalimisi on seda väärt! Mäletan, kuidas neli aastat tagasi…

(muide, kõrvalmõte, panen selle kirja, et ometi kord sellest ebausust lahti saada. Kui Hiinas kord käisin, sain teada, et neli on seal õnnetuse number, samamoodi kõlab sõna “surm” ja neljast hoidutakse igal pool. Sellest peale hakkasin number nelja mainimist kartma. Praegugi käis mõtteist see vari läbi. Ma ei tea, kas teistel ka on sellised tobedad ebausud?)

…kuidas neli aastat tagasi elasime kirglikult kaasa John Kerry ja Georg Bushi debattidele. Sest kui ma muidu võin ju USAd mitmest otsast kritiseerida ja ängi endas hoida, siis CNN-i ja New York Timesi kvaliteet on väga hea. Muidugi saab seda ka Eestist jälgida, aga kohapeal on ikka teine tunne.

Täna õhtul oli presidendidbattide sarjas teine: ainuke presidendikanddidaatide debatt.

…Kui kuu tagasi Sarah Palin vabariiklaste kandidaadiks valiti, esitas Justin mulle teooria, mida ma täna õhtul teleka ees uskuma hakkasin.

Nimelt, miks nad valisid sellise imeliku asepresidendikandidaadi? Aga sellepärast, et nad (st vabariiklased) juba arvestavad oma selleaastast kaotust ette. Ja Sarah Palin oma olemuselt sobib hoopis neile lausa presidendikandidaadiks. Nelja aasta pärast uutel valimistel. Praegu ta niiöelda köetakse sisse, tekitatakse fännkond. Vaadates telereportaazhe tänase õhtu noorte vabariiklaste pidudelt, siis tõepoolest, isikukultus on alustatud… Dünamiitnaine!

Ma ootasin huviga, et näeks selle imeliku naise ära, viie lapse ema, kuberneri Alaskalt, keda vabariiklased nimetavad “meie dünamiidiks”. Kes on uhkusega ajakirjandusele rääkinud, kuidas ta “sünnitas Piperi esmaspäeval ja tööle läks teisipäeval” ja kes on uhke selle üle, et tal on kodus praegu 5-kuine Downi sündroomiga laps, kelle ta sünnitas, sest on abortide vastane, ja kes võttis asepresidendikandidaadikoha vastu, kuigi teadis, et ta vallaline teismeline tütar on rase ja sattub halastaatu tähelepanu alla… Ja et ta olla viimased kakskümmend aastat koos oma mehega perele kõik söögilaua kala ise püüdnud ja liha tapnud. Ja on ultrakonservatiivne. Ja totakalt, klounilikult karismaatiline.

Kas see siis ei tekita uudishimu! Lisaks kõik need skandaalid, millega teda on seotud, alates armukese pidamisest ja lõpetades korruptsiooniga.

Minu emotsioon teda vaadates oli… Jah. Justinil võib olla õigus. See võib olla järgmine vabariiklaste trumpkaart, nii nagu oli see eelmine rahvalik kloun Georg W. Bush (vabandust, jumal paraku, mitte eelmine, vaid lausa praegune). Mäletan nelja aasta taguseid teledebatte. Siis oli vastamisi intelligentne John Kerry ja rahvalik George Bush. Kuidas Bush mind ärritas, ja kuidas ma nägin ära, et ta oskas vastata nii, et lihtrahvast, seda mitteotsustanud inimeste massi ära kasutada.

Praegu Sarah Palin mind niimoodi küll ei ärritanud, kuigi samamoodi nagu neli aastat tagas Bushi puhul oli näha see, kuidas nn rahvajutt mõjus (debattide puhul on alati oma hetkemeeleolusid skaanal andmas rühm neutraalseid inimesi ja jutu ajal jookseb elektrooniline baromeeter plussi-miinuse skaalal). Ma ei kujuta ette, mis tunne oleks siis, kui see oleks presidendidebatt ja kui seis oleks tagaväsine. Praegu oli lihtsalt sõna otseses mõttes meelelahutuslik seda vaadata. Mida iganes Sarah Palinilt küsiti, kinnitas ta oma pilgu kohe kaamera poole (endine teleajakirjanik!) ja hakkas sisenduslikult, ainitisel pilgul, poolnaeratava suuga ja vahepeal sõna otseses mõttes silma visates, “otse Ameerika rahvaga rääkima”. See meenutas mulle siin USAs paljude kabalite peal levivaid telepastoreid. Tõepoolest, see tekitab lausa hüpnoosi, nii et peaaegu ei märkagi, et ta… küsimusele vastamata jätab ja räägib lihtsalt: mina olen üks teie seast, mul on ka kodus lapsed ja ma olen keskklassist… Vahele uuesti ka oma trumpkaart “Mina olen Alaskalt ja seal on naftat ja USA peaks muutuma kütusesõltumatuks.” Ja vahele kamaluga kõnekeelseid “why the heck” ja “what the heck” tüüpi väljendeid ja “ma saan aru küll, et ma ei vasta teie küsimusele ja te ootate midagi muud, aga ega mina olegi Wahingtonist manistreet-valitsuringkonnast, mina ajan oma asja!”

Kujutan ette, kuidas inimestele selline särtsakas 42-aastane rahvanaine peale läheb, mis sest, et ta näiteks keskkonnateemadel täielikku jama ajas ja kinnisvara-finantskriisi teemadel samuti.

Varem ei saanud ma aru, miks teda Hillary Clintoniga võrreldakse. Aga jah, kui kunagi pärast Obamat peaks USA vajama naispresidenti, siis siin ta on, rahvanaine, ja kindlasti palju karismaatilisem kui Hillary Clinton.

Sest ärgem unustagem seda kuldlauset, ameeriklased valivad presidendiks selle, kellega nad taksos koos sõidaks või jalgpalli koos vaataksid. Seekord eelistavad nad Obamat (ma loodan), McCain isikuna on liiga vana ja liiga mitmel korral keelelapsustega ämrisse astunud, pealegi on tema partei poolt majandus kreeni aetud. See peaks olema ikka väga suur ime, kui McCain praegu need valimised võidaks. Ja nagu küsitlused näitavad: kellega sa vaataksid jalgpalli? Obamaga, vastab ca 60% ameeriklastest.

…Obama asepresidendikandidaat Joe Biden ei jõudnud minu meelest tänase debati alguses õigele lainepikkusele. Ta vastas küsimustele ja rääkis kuivalt poliitikast. Siis muutus tema ka kuidagi rahvalikumaks ja teravamaks. Biden oli muidugi asja sisu analüüsides  palju parem. Tema jutus oli palju ivasid. Näiteks et Wall Streeti kriisi on põhjustanud praeguse administatsiooni deregulatsioon, kus on lastud investeerimispankadel ilma igasuguste reegliteta vohada. jpm.

Aga ma ei tahtnudki praegu palju poliitikast kirjutada. Pigem sellest, kuidas ma teleekraanilt leidsin karismaatilise inimese, võibolla lausa tulevase ajalukku mineva figuuri (mäletanm veel, kuidas 4,5 aastat tagasi Obamat esimest korda telekast nägin ja kuidas kohe sai mõeldud, et temas on presidendimaterjal! )

Mäletan, kuidas Turosvki oma loomapsühholoogia löoengus Põlva ökofestivalil sellest rääkis. Loomad valivad karja juhiks selle, kes kõige uhkemalt oma kasukat soputab, rinna ette ajsab ja näitab: mina tean! Ja samamoodi käivad asjad ameeriklaste inimeste maailmas. Me ei vali ju presidente või asepresidente IQ testide või situatsioonitestide järgi? Me valime nad ikka selle üldrahvaliku teatri alusel. Kes jätab parema mulje, kes ajab rinna paremini kummi?

Nii et see nali ei vastanud päris tõele, mida Newsweekist lugesin: et parim, mida Sarah Palin saaks asepresidentide debatis teha, on kogu oma kõneaeg Joe Bidenile üle anda, et äkki Biden räägib ennast kuidagi sisse. Ei, Palin oli omal kombel võitja. Biden võitis Obamale selleks korraks punkte ja jättis turvalise, targa inimese mulje (sellise inimese mulje, kes teeb õiged otsused, kui presidendiga midagi juhtuma peaks…). Aga Palin jättis mulje (üle)järgmiseks korraks, jumal paraku.

“Epp, ära ,muretse, sa ikka tead ju, et Obama võidab!” teatas papa John.

“Muidugi tean!”

Christine ei jaksanud ära kiruda, kui õudne Palin oli. Nii, nagu ta suvel kirglikult toetas Hillary Clintonit, oli ta sama kirglikult Sarah Palini vastane. “Milleks sellisele viis last, kui ta nende eest üldse ei hoolitse ja kohe lapsehpidjatele annab! Ja minu õde kirjutas talle meili. Ta ütles, et mina olen erivajadusega lapse ema ja ütlen – mitte leegi ei vaja teid rohkem, kui see laps. Kui te selle lapse saite ja tema eest ise ei hoolitse, siis oleks ju abort parem olnud. Vaat niimoodi kirjutas Mary talle!”

“Kas Palin teadis siis raseduse algusjärgus juba, et sünnib Downi-laps?”

“Muidugi, aga ta jättis raseuse katkestamata ja nüüd räägib sellest uhkusega. Aga kas see on normaalne inimene, kes hakkab paarikuise Downi-beebi kõrvalt kandideerima asepresidendiks! Edev, rumal ja ahne naine, naljanumber ja kahjuks ka oma laste ema…”

Justin vaata debatti kõrtsis telekas (Iani poissmeheõhtul), nii et tema debatimuljeid ma veel ei tea.

7 mõtet “Asepresidendikandidaatide debatist

  1. Kats

    “I see Russia from my window” oli Palini kommentaar suhete kohta Venemaaga. No mida sa oskad selle peale kosta:P

  2. Ann

    Üks küsimus: Kas “Jumal paraku” on tavaline eestikeelne väljend?
    (Olen vist liiga kaua Eestist eemal, näe keel hakkab võõraks jääma.)

  3. Pingback: have fun although it hurts « Facts of Life

  4. Kaisa

    Kats, seda Venemaa asja (ja mõne mõnusa nalja veel) ütles ikka Tina Fey, kui ta Palinit kehastas, aga jah, tundub, et pilamismaterjali toodab see naine rohkem kui küll. Ma loodan, et ta mitte kunagi ei saa ei ase- ega ka pärispresidendiks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.