Sel päeval, kui maailma börsid järjekordse uue rekordkukkumise tegid ja kui Islandi riigis suur pank kinni pandi valitsuse poolt üle võeti, toimus siis teine kolmest suurest USA presidendikandidaadidebatist. Valimisteni oli jäänud 27 päeva…
Debatiööd on minu meelest USA presidendivalimiste kõige parem osa. Kokku on siin viis põnevat ööd: kolm presidendikandidaatide debatti, kaks asepresidendikandidaadi debatti ja üks pikk valimisöö. Viimatisest valimisööst ligi neli aastat tagasi on meil küll kibe mälestus, sest võitis mitte just meie lemmikmees, aga samas on meeles ka see mõnu – hea poliitilise televisiooni vaatamine.
Võib ka olla, et olen reipa ameerikaliku teleteatriga lõpuks ära harjunud, igatahes sain aru, et olin seda omal kombel igatsenud, kui seda hüperaktiivset hõiklemist taas kuulsin.
Presidendivalimiste debatid peamistes poliitilistes kanalites on kindlalt struktureeritud ja traditsioone järgivad. Kõigepealt käib paar tundi kirevalt vahelduv viimaste uudiste ja analüüside tulistamine, siis on tund debatti ja siis on öö kirevat arutelu… Peamine küsimus, mille üle arutletakse, on muidugi “Kes võitis?”
Tänase debati sisu oli selge. Obama võitis. Kiired debatijärgsed küsitlused näitasid väga selget vahet erinevatel aladel.
“2008 on ajalooline aasta!” ütles Justin just ühel päeval. “Kujutage ette, Ian võttiski naise! Ja USA saabki endale musta presidendi!”
Tegelikult muidugi me veel ei tea, kas ikka saab. “27 päeva on terve eluiga, mis valimiskampaaniasse puutub,” nagu üks teravkeelne analüütik enne telekas ütles… Aga muide, ka McCaini valimine oleks ajalugu. Ta oleks läbi aegade kõige vanem aega teenima asuv president. Ja Sarah Palin oleks esimene naissoost asepresident. Vaatasin just enne “Newsweeki” kaasi: ühe peal Biden-Obama tiim, teise peal McCaini-Palini tiim. Ja mõtlesin, et ainus nö normaalne neist on Joe Biden, Obama asepresidendikandidaat. Valge mees veidi üle 60 eluaasta. Kõik teised teevad ajalugu nagunii, isegi juba oma kandideerimisega… Ja ma ei suuda hetkel küll mitte midagi sellist ette kujutada, mis McCaini kollapsist päästaks. Huvitav, kas asjad oleksid teisiti, kui mõni teine vabariiklaste kandidaat oleks eelvalimised võitnud?…
—
Poliitteatril on teadupärast alati kaks poolt: üks on sisuline ja teine see, kuidas asjad välja näevad. Tänane debatt oli town hall format, sisuliselt siis istusid kaks meest pukkide otsas keset tavalisi Ohio ülikooli inimesi ja vastasid nende küsimustele, mõni küsimus tuli ka internetist ja mõni kohtuniku suust (ja kuri kohtunik vaatas, et ükski vastus üle lubatud aja ei läheks.) Formaati käis ka vastaja ringi kõndimine ringi keskel. Iseenesest meenutas see veidike kukekaklust: üks ootab, teine kõnnib ringi ja soputab sulgi. Väidetavalt oli seda formaati soovinud seekord just McCain, kes esimese debati puhul (pultidest rääkides) visuaalselt alla oli jäänud. Aga ka seekordne formaat oli Obamale parem. Selge see. 40ndates noor mees ringi kõndimas ja rääkimas mõjub ikka paremini kui 70ndates vana mees. Kähiseva häälega, kühmus, jalgu järel vedav. Vabandust, et ma sisust ei räägi. Aga vorm on ka väga oluline, nagu ma seda teleteatrit vaadates ikka paremini hakkan aru saama.
“McCain nägi ju välja nagu 72-aastane mees!” pillas üks analüütik hiljem. Justnagu see oleks patt, nähga välja oma eale vastav. Aga mõnes mõttes vist on ka patt. Nagu heideti ka ette, et mehike rääkis oma iidolist ja sõbrast, kadunud Ronald Reaganist või, jumal hoidku, mainis tervisekindlustusest rääkides kuulamisaparaate. Ameeriklased armstavad noorust ja nooruslikkust.
Räägin paari sõnaga veel debati formaadist: alati on küsimus kiirelt trükitud teleekraani alla (nii et on võimalik jälgida, KUI palju nad tegelikult küsimustest kõrvale hiilivad. Uskumatult palju!) ja sealsamas on ka reiting, mida reaalajas spetsiaalsete apatraatdega annab edasi nö mitteotsustanud valijatest koosnev fookusrühm. Nii on näha, kuidas tervisekindlustusest rääkimine või Iraagi sõja lõpetamine kohe positiivse tagasikaja annab ja kuidas enamasti vastaskjandidaadi mustamine miinusesse asja viib. Reeglina oli Obama jutule tagasikajana jooksev reiting üleval pool keskjoont ja McCaini jutt allpool. (Muide, mehed-naised eraldi ja naiste värviline joon jooksis peaaegu alati kjõrgemal: naised usaldavad ja kiidavad rihkem heaks kui mehed. Ma ei mäleta ühtegi debatti, kus korrakski vastupidist oleksin märganud.)
Obama muidugi räägib ka palju paremini. Energilisemalt, karismaatilisemalt ja arusaadavamalt.
Tegelikult on mulle McCaini kõneviis varem alati meeldinud, niikaua kui mina teda mäletan, on ta mulle sümpaatne olnud, selline pigem isepäine lapsesuu kui parteisõdur. Aga täna ma pettusin temas. Mitte isegi niivõrd sisulise poole pealt, aga just selles, et – mis inimene ta siis ikkagi on? Kahtlase huumorimeelega, paaniliselt vaatajaid sõpradeks kutsuv, kibestunud vanamees. Vaat sellise mulje jättis ta, paraku.
Teate uni tuli peale, mis seal imestada, siin on üle südaöö. Ok, natuke siis sisust ka.
– Loomulikult on uue kriisiajastu valguses kõige olulisem teema majandus. Kui vabariiklased ikka veel on üritanud seda valimist majanduse küljest lahti haakida ja selle asemel rääkida sellest, kuidas Obama olla kogenematu ja kahtlane inimene, tema isiku peale asja pöörata, siis – on üsna selge, et see pole õnnestunud. Rahvast huvitab majandus. Rahvas tõuseb saalis püsti ja küsib: mida te teha kavatsete? Ja siin on Obamal juba iseenesest edupositsioon, sest tema partei pole ju riigitüüri juures olnud.
See tundus tal, muide, olevat ka teadlik strateegia, iga natukese aja tagant ja erinevate teemade juures nimetas ta McCaini ja Bushi ühes lauses. GWBush on teadupärast praeguseks poliitiline laip. Mitte ühelgi presidendil pole olnud NII madalat reitingut, isegi mitte Nixonil pärast Watergate skandaali! Bushi kiidab heaks või rahuldavaks vaid 29% rahvast. Vähemasti kaks korda üritas McCain end Bushist otsesõnu distantseerida, aga kus sa pääsed, sama partei ja sama klann ju.
– Valusaimad teema tavalistele ameeriklastele on praegu eluasemelaenud, mida tagasi maksta ei suudeta. McCain esitas ettepaneku, et föderaalvalitsus hakkaks neid hätta sattunud maju kokku ostma ja niimoodi aitama (pole just eriti parempoolne idee, aga ega siin asjad olegi niisama pare,-pahempoolsed nagunii, eriti veel praegusel kriisiajal), teine valus teema on tervisekindlustus. Obama esitas siin arusaadava plaani, samamoodi föderaalrahadega moodustatud üldine tervisekindlustus neile, kes praegu kindlustamata oli. Kogu õhtu kõige südamesse minevam lause oli see, kui ta meenutas: Mu ema suri vähki ja viimased kaks elukuud tegeles ta peamiselt sellega, et vaidles ja kauples tervisekindlustusfirmaga. Midagi on siin fundamentaalselt valesti! On küll. Seda teavad kõik.
– Suur kemplemine käis maksude üle. Mida Obama tahab teha, sellest sain aru, aga McCaini jutu ajal tuli ausalt öeldes tukk peale. Ja muidugi näpuga näitamine, kes oli kus ja kuidas midagi varem ütlenud ja hjääletanud. Aga nüüd on mul uni totaalselt peal ja aitab kah. Homme tuleb taas huvitav päev poliitteatris: debatijärgne hommik. Mis homme küsitlused näitavad? Ja mis teeb homme börs? Appi, ma olen vist ameeriklaste ühe sõltuvuse ehk teleuudiste-sõltuvuse küüsi sattunud.
Meie raha on seal Islandi pangas ja eks nüüd peame meie ootama mis saab ja kui palju on üldse võimalik tagasi saada. EU ei taha vastu tulla, et garanteerida hoiusekaitse sest Island ei ole liidus, aga väiks lootus on Hollandi keskpangal. Eks näis…
McCain nagu raakis koguaeg, et tal on plaan ja ta teab mis teha aga kordagi ta ei oelnud valja, et mis ta plaan siis on ja mida ta tegema hakkab. ajas imelikku ymmargust mulli.
hea teleuudis NY kohta:
lähimal kolmel päeval paistab päike ja on 22 kraadi Celsiuse järgi
nautige seda!
Mul on millegip2rast hea meel, et kogu maailmamajandus kokku kukub. Ma ei tea miks. See tuleb vist sellest, et ma eestlane olen. Hea meel kui kellegil halvasti l2heb peale pikka hyppamist ja h6iskamist. See, et see ka mind ennast v6iks puudutada j22b kuidagi emotsionaalsele tahaplaanile ja ei huvita eriti. Ma ei tea kas keegi jagab seda tunnet. Eestlaste hulgas ehk kindlasti.
Hädas on ka USA elanikerohkeim osariik California, kus kuberneriks Arnold “Terminaator” Schwarzenegger. Puudu olevat 7 miljardit dollarit… Hea satiir on portaalil 23/6. Ahjaa Obama ja McCaini maksukärbete võrdluseks on hea see graafik. Väga head on ka Saturday Night Live humoreskid, ilma nendeta oleks presidendikampaania poole vaesem, pealegi toodi SNL nüüd ka primetime‘i!
1) Kriis toimub liiga vara. Kui raha lõpeb otsa ja toimub mingi järgmine faas, kus inimesed ei saa ühest kohast teise, siis võivad hoopis vabariiklased sellest kasu lõigata. Tarneahelad on niigi haprad. Võimulolijatel on palju mänguruumi, see ei ole paranoia, on lihtsalt väga palju raha ja aega ettevõtmisse investeeritud.
2) Ma ei ole näinud McCaini midagi füüsilist tegemas. Kas ta teeb sporti või ainult käib ringi norgu vajunult. Ühes ajakirjas seisis grilli ees. That’s about it. Reagani puhul olid hobused, puude raiumine. McCaini juuksed läksid paari nädalaga valgeks, Reaganil kuidagi püsisid elu lõpuni mustad.
3) “My friends” on väga kahtlane. Mind ei ole ükski enda sõber kunagi mulle “my friend” öelnud. Seda on mulle öelnud ainult tänavainimesed ja müüjad.