Kirjutatud viimase presidendidebati järgsel hommikul, tahtsin nüansse täpsustada, aga ei jää aega…
Täna hommikul saime jälgida, mismoodi Ameerikas ühest suvalisest inimesest järsku meediastaar saab. See on klassikalise “viieteist-minuti-kuulsuse” juhtum, ainult et seekord on seda kauemaks kui veerandtunniks.
Lubage esitleda: Torumees Joosep!
Kui presidendikandidaat Barack Obama oma kampaania käigus eelmisel nädalal Ohios rahvaga kohtumas käis, olevat tema juurde astunud üks mees, nimeks oli tal Joe. Ja ametiks torumees. Joe küsis ründaval toonil, et kas Obama on teadlik, et tema konkreetselt hakkaks maksma Obama uue maksuplaani korral rohkem maksu…
Vaat selle infokillu oli keegi McCaini kampaania tegelastest välja nuhkinud ja nii kasutaski McCain seda eile debatis. Mitte lihtsalt korra või paar või kümme, vaid veel rohkem tuli “Joe the Plumber” eile siis mõlema kandidaadi poolt jutuks. Seda nimekõlksu võiks võrrelda eestikeelsega “Maali maalt”, ainult et… Joe the Plumber oli tõepoolest olemas! Ja veel enne eilset polnud see nimekõlks ka nii levinud. Telekas juba tutvustati entusiastlikult kodulehte, mille reporteri sõnul keegi kavalpea torufirma oli äsja avanud “Joe the Plumber” www.joetheplumber.com. Mitu eri kanalit tegi Joe Wurzelbacheriga intervjuud – jah, niisugune keeruline saksa nimi. Keda Joe siis ise valib? Keda Joe siis ise valib? Mõlemad kanalid, kust intervjuusid nägema juhtusin, küsisid sama asja. Joe aga mängis raskesti kättesaadavat, ei tahtnud vastust anda, samas olid reporterid juba väklja uurinud, et Joe on ju registreeritud vabaiiklane (siin maal on selline naljakas kord, et pead end enne registreerima, kui valima saad minna; valimispäeva hommikul ärgates oled juba valmisrongist maha jäänud!) . Kui kolmas kord telekast mööda lähen, siis kuulen, et Vabariiklased on Joele teinud ettepaneku hakata osalema nende kampaanias. (Vähemasti saaks Joe korraliku tasu ja oma maksud makstud.)
Ja siis näen veel saatelõiku Joe the Plumberi tänava inimestest. Et kuidas nemad elavad ja keda valida tahavad. Oluline kontekst on siin muidugi ka see, et Ohio osariik on üks kaalukeele-osariike, mis vahel kaalub vabariiklaste ja vahel demokraatide poole…
Õhtul hilja lähen taas telekast mööda (nojah, jagan ju praegu katust paari teleuudiste-sõltlasega): uudis, uudis, äsja on selgunud, et Joel ei olegi torumehe litsentsi! Ta olla seepeale öelnud, et tal ei peagi olema litsentsi, sest ta töötab firma jaoks, kel on litsents, aga kontrollides paraku selgus, et ka sellel firmal ei ole litsentsi.
“Ma olen ikka pagana üllatunud, et kõiki äkki minu isik huvitab,” ütleb Joe ühes intervjuus ja kissitab silmi. Ta on omamoodi päris telegeeniline. Kiilaks aetud peaga, tahtejõulise lõuaga üksikisa ühest väikelinnast, kes mõtles, et kasutab võimalust ja küsib presidendikandidaadilt, mis värk ikka on nende maksudega. Võibolla ta arvas, et see on tema elu tipphetk. Aga et lausa selline tipphetk! Täna on ta kuulus… vähemalt veerand miljardi inimese hulgas.
Väidetavalt otsustab valge töölisklass need valimised. Just nimelt tema: Joe the Plumber.
Kui seal veel midagi otsustada on.
Huvitav lugemine, aitäh!
Elan võimaluste piires (paraku on võimalused üsna kesised) toimuvale kaasa. Too aasta, kui USA-s olin, oli ka presidendivalimiste aasta…
Mul tekkis kahtlus, kas see “torumees” Joe polnud mitte McCaini tiimi poolt Obama valimisüritusele saadetud? Kirjutasin ka just konkreetsetest maksukärbetest lähtuvalt, muidu avadanuks juba eile kuid su blogist sain teada, et Joe on vabariiklaste valija, see info pani kohe kõik omale kohale…
Meedia on 80%liselt Obamat toetama asunud ja viimaste päevade vabariiklaste rünnakud on ikka täiesti meeleheitel tehtud. Epp ega sa oska kommenteerida on selle paanika põhjuseks asjaolu, et Obama lubas demokraatide eelvalimistel presidendina alustada sõja/911 kuritegude uurimisi ja ka patuseid karistada?
Mind jahmatas räpase strateegi Karl Rove robotkõnede firma kasutamine, tänu sellele firmale väärati 2000. aastal John McCaini eelvalimiste kampaania George Bushi vastu ja ilmselt nüüd rikutakse ka Johni tulevane karjääri…
Veider ikka, kuidas mõnikord kuulsaks saadakse.
Epp, olen su blogi jupp aega juba jälginud ja tahtsin siia lisada yhe killu (presidendivalimiste eelsest ameerika) elust. meie siin NC’s saame posti teel selle teise onu poolt saadetud propagandalehekesi mis yritavad Barack Obama’st suure koleda kolli pilti maalida. Teine onu üritab veel viimasest õlekõrrest haarata…
väga alatud võtted minu arust, ja tohutu raiskamine – kui mõelda sellele kogusele klantspaberile mis varem või hiljem kusagil prygihunnikus maandub.
kas sa NPR’i ka kuulad massimeediale lisaks?
ja veel lisan siia juurde aadressi yhele väga olulisele artiklile!!!!! loodan, et leiad aega seda kaeda!
http://www.alternet.org/environment/102678/dear_mr._next_president_–_food%2C_food%2C_food/?page=entire
Anna, NPR-i (National Public radiot) ausalt öeldes eriti ei kuula, kuigi on mulle soovitatud küll. Katsun programmi võtta. Suurem osa infost tuleb mul CNN-st ja MSNBC-st ja ajalehtedest-ajakirjadest (Newsweek, Times jm).
Olev, Ma arvan küll, et see Obama lubadus võis põhjustada vabariiklaste uut mustamislainet. Ja Obama võib selle teoks ka teha.
Vabariiklaste parteist räägikatse viimasel ajal meedias lausa nagu kadunukesest. Aga see partei võib end muidugi kokku võtta ja see võib lihtsalt mõõn olla.
Nii selgelt ära otsustatud valimisi polevat USAs varem olnud (nii tugevalt eristuvaid küsitlustulemusi ühe kandidaadi kasuks). Võibolla kui McCain oleks valinud Joe Liebarmanni endale asepresidendi-kandidaadiks, oleks asjad ehk teised. Sarah Palin on ametlikult naljanumbriks saanud, ilmselt jätkab karjääri meedias, mitte poliitikas… Vabariiklaste tagatuba on juba ise ka (anonüümselt) tunnistanud, et tegid vea teda McCainilt soovitades.
Ahjaa, seda kuulsin ka kusagilt, et äkki kogu Joe-the-Plumberi üritus oli algusest peale (juba Obamale algset küsimust esitades) vabariiklaste poolt plaanitud. Mingis telekanalis keegi kommentaator arutas seda, aga ma täpsemalt ei mäleta. Igatahes pole sa, OV, selle ideega üksi. Aga mu teada pole see tõestatud, lihtsalt hüpotees.
Anne, aitäh lingi eest, aga nüüd magama!
ma ei tea kas sa oled Pollanit lugenud, aga kui ei ole, siis soovitan soojalt “the Omnivore’s Dilemma” ja “In defence of food”. ma jälgin poliitikat nyyd rohkem kui varem, aga yldiselt olen arvamusel, et muutused peavad toimuma rohjuure tasandil ja yks inimene korraga. kuna mu lapsed käivad siin USA’s koolis (ja siinse koolitoidu kohta ilmselt teab kogu maailm õuduslugusid jutustada) siis ma olen omale ylesandeks võtnud propageerida “farm to school” projekti ja muid eheda/puhta/mahe toidu yritusi. tore oleks teada, kas Pollani kiri ka presidendikandidaatideni yldse jõudis. arvata on, et mitte.
mis puutub Palinisse, siis tean, et osa inimesi valib Obama kasuks juba hirmust, et Palin võib juhtuda riiki juhtima…
Epp, kas Sa võiksid rääkida ka süsteemist kuidas valimine toimub? Lugesin üht postimehe artiklit (http://usa.postimees.ee/?id=44670) ja sealt sain aru, et rahval puudub üleüldse häälteõigus ja kogu töö teevad ära valitud valijamehed. Aga see pole ju võimalik, sest milleks need presidendivalimised siis nii suureks on puhutud ja tehakse rahvaküsitlusi, kui rahvas ei saa valida?
Oleks väga huvitav lugeda igatahes 🙂
Erik, vabandust, ma ei m’rganud seda küsimust enne. Aga ma ise olen ka üsna hämmingus. Mis tagab, et valijamehed oma mandaati just nii kasutavad, nagu on kokku lepitud? See küsimus tekitas siin minu kodakonsetes hämmingut. Igatahes ma uurin seda teemat veel 😉
– Vabariiklaseks või demokraadiks registreerimine on oluline eelvalimistel (primary), kus ühe partei registreeritud valijad saavad valida erinevate sama partei presidendikandidaatide vahel, sisuliselt on need sisevalimised, kus näiteks sel korral Obama võitis Hillaryt. Loomulikult ei seo registreerimine sind üldvalimiste valimsipäeval ja seega ei ole põhjust rääkida “ette ära otsustamisest”, eriti seetõttu et järjest enam on valijaid, kes märgivad valimissedelile nii demokraate kui vabariiklasi (split ballot voting, see kui näiteks hääletatakse presidendiks vabariiklast aga senatisse demokraati vms).
– Valijamehed on väga tugevalt oma mandaadiga seotud ja nendeks on reeglina partei süvausklikud. Ajalugu teab üksikuid kordi, kui üksikud valijamahed on ootamatult käitunu ning see ei ole kunagi lõpptulemust mõjutanud. Palju krijutati sellest eelmiste presidendivalimsite ajal, kui Bushi edu oli suht väike. Valijameestekogu (electoral college) läheb tagasi noore Ameerika riigi aega, kus selle loomiseks oli ideaal, et valijamahed on oma kogukonna usaldatud ja informeeritumad esindajad, “superkodanikud”, kes oskavad teadlikumaid otsuseid teha.