Lendame jälle
Taas kord on vahepeal tekkida jõudnud stabiilsus laiali lõhutud, ära sorteeritud ja kottidesse paigutatud. Taas kord lendame.
Kaua see veel kestab? Millal me valime, kuhu me kuulume?
Ma ei teagi ühtegi teist Eesti-Ameerika peret, kes niimoodi peaaegu 50-50 kahe maa vahel kõlguks, lõplikult “ära valimata” oleks. Seda kaksikidentiteeti on kulukas ja valus pidada. Oleks USA asemel näiteks Iirimaa või Itaalia (kaks peamist kohta, kust Justini veri pärit on), oleks ikka natuke odavam-lihtsam küll. Aga kõige rohkem tahaks, et oleks vaid üks kodu ja ei mingit pakkimist enam…
Kell on pool üks. Öösel. Mul on siin hunnik varesejalgu (mis lähevad enamjalot kotti, uut Obama-Palini-Bideni-McCaini postitust ei tule praegu), mul on siin lubadus kirjutada kohekohe ära Postimehe kolumn, ja mul on siin umbes kolmkümmend raamatut, mis ma homme enne lennukile minekut pean raamatukogule tagastama, ja siis on mul veel viis DVD-d ka, mis tuleb Netflixi süsteemile tagastada, ja mu konto taas külmutada, järgmise korrani.
Kuigi vahepeal lubasin, et ei tule enam kunagi nii npikalt siia mehevanemate majja, tean juba praegu, et nagunii tulen ma siia jälle ja võtan jälle raamatukogust uued raamatud ja loodan, et seekord on mul aega need lisaks sirvimisele ka läbi lugeda…
PS. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas ikkagi aega kaotatakse ja võidetakse lennureisil. See tundub nii pagana reaalne, juskui sa tõepoolest suudaksid võita või kaotada päeva.
“kuidas ikkagi aega kaotatakse ja võidetakse lennureisil”
no see on umbes sama kui kella tunni võrra ette/taha keeratakse 🙂
ehk – tere tulemast tagasi Eestisse!
Mina pidasin ainult 2 aastat vastu seda 50-50 elamist… oli rahakotile tõsiselt kurnav. Jäin paigale kohe, kui laps sündis. Põnniga üle ookeani lendamine tundub seni kõhe (ühe 7+7 tunnise lennu oleme teinud, sellest piisab pikaks ajaks). USA-le elan kaasa interneti vahendusel – tänud ka sulle seda võimaldamast 🙂
Meie elasime pärast Marta sündi peamiselt USA-s, siis olin aasta Eestis… aga nüüd viimasel ajal on käest ära see asi: Justini New Yorgi töökoht, tema vanemate ootused, et lapsed on külas, samas meie enda elu on ju praegu Eestis. Aga te teate seda vist isegi.
Ma nüüd tagasi raamatukogu-kuhja juurde 😉 ja peagi lendama!
Meenub, et n2gin kunagi yhe advokaadi byroo reklaami: “Life is short. Divorce now.”
🙂
Meil on ka käsil see 50-50 elu, ehkki dimensiooniks on kõigest Euroopa. Väga kurnav, väga. Meie üheksakuune on juba 8 korda lendu tõusnud… Ma tahaksin väga koju Eestisse jääda, korjata Euroopa pealt kokku kolleegide, sõprade, sugulaste keldritesse ja garaazidesse paigutatud raamatukastid ning ehitada oma raamaturiiulite ümber üks toekas maja. Eesti väikesaarel. Aga see pole hetkel võimalik.
Aitäh hiljutise parooli eest, veetsin Anna ja Marta seltsis kogu õhtupooliku ning pool järgmist hommikut takkapihta. Palju haakuvaid teemasid.
Kas ikka veel lendate või olete Tartus maandunud? Ootan elumärki.
Tere Epp,
See kahe kodu teema on natuke karm jah. Meil tegelikult veel kolm (Eesti-Taani-USA) ja jõulude veetmine käibki täpselt sellises rütmis. Mõttetu stress tegelikult. Aga ju meie sorti naised lihtsalt ei oleks rahul paigal olemisega, muutuksime rahutuks ja kipuksime jälle välja. Sest eks me ise oleme end tegelikult sellisesse olukorda pannud, keegi meid jõuga Eestist välja ei ole tirinud. Tegelikult on meiesuguseid vist päris palju ja tore oleks, kui saaks erinevaid muljeid ja mõtteid kuulda, nippe kuidas selline kaksik-kolmikelu väiksema stressiga toimima panna. Endal ka muidugi juba väike kogemuste pagas, aga ikka tuleb hetki kui kõik tundub nii keeruline ja teiste pajatused kuluksid marjaks ära.
Mul on muideks USA-st tagasi tulles sarnane seis, et raamatuid palju mida kotti panna, ökoartikleid ja mida kõike veel. Ja olen avastanud, et üldse kui reisin nende kodude vahel siis mul kohver alati suur – tahaks nagu ühe kodu teise kaasa võtta, ei suuda ümber lülituda erinevate elude vahel.
Hei, Helle. Elumärk!
Meil läksid seekord unegraafikud nii sassi, olin järjest üleval alguses ühe lapse pärast, siis teise lapse pärast… praegu on karm pohmell.
Jah, Kerli – mul sama teema, mõistusega tean, et asju saab lihtsalt maha jätta, aga ikka tahaks neid millegipärast kaasa vedada…
Vahel on kyll tunne, et tahaks selle USA mutter mutri haaval lahti kruttida, 2ra pakkida ja eestisse kaasa v6tta. Aga ei saa. Igast kraami oleks eestis tarvis mida seal ei ole, ja syda jookseb iga kord verd mida k6ike kaasa ei saa v6tta. Kui oleks hirm rikkur, elakski nii, et igal pool ootaks 100% ne komplekt sinu elu sind ees. Reisipagasiks ainult pass. Olgu see siis Monaco, NY, Bahamas, Aspen v6i Tahiti, igal pool ootab ees OMA kodu.
Aga sedasi mustlase kombel asjade edasi tagasi tarimine … Vaese inimese murelik elu, mis muud.
S6brakesed,
nafta l6ppemine paneb teie kaks-kodu-erinevatel-mandritel-elustiilile varsti ise l6pu. CBC just heietas sel teemal mingil ajal, nii et kyllap see ebamugav valik varsti teie eest tehakse.
Hehee…
Olen isegi selle peale mõelnud Marje, ja kergem vist oleks küll (oleneb muidugi sellest, mis riigi kasuks valik langeb),kui see valik oleks tehtud ja tuleks paratamatusega leppida. Mida vanemaks saada, seda rohkem kipub juurte poole millegipärast.
Selle peale, et kütus otsa lõpeb varsti teatas mu lennunduseksperdist mees, et juba testitakse lendamist biokütusel…
hea ja kurb on lugeda neid kommentaare, sest tilgutan siin ise sydameverd selle kahe maa vahel elamise pärast… ma kyll juba peaaegu 10 aastat USA’s paigal ja ainult suviti paari kuu kaupa (paari aasta takka) saanud kodus käia, aga ikka on tunne, et elan kaksikelu ja olen kodutu – pidetu. Hing ikka ihkab koju, kuigi tean, et olen juba Eesti elust maha jäänud ja minust tyhjenenud nish on juba täitunud. Lapsed on liiga suured (ja Eesti keelt ei räägi sest pole mingit keelelist kultuurilist tuge olnud – ma ise magasin kõige magusama aja maha ja olin liigselt ametis kooli ja sassis eluga) ja neil oleks väga keeruline Eesti koolis hakkama saada… Aga mingi hirm on langetada seda otsust, et – mis siis ikka, jäängi siia. Ehk ikka suudan niipalju raha kokku kraapida iga kahe aasta takka et kylas käia…
Meie pere jaoks on isegi see harv Eesti – USA vaheline tilkumine majanduslikult kurnav, aga ma ei peaks muidu kyll vastu ja lapsed ka ootavad neid reise hirmsasti…
igatahes on hea teada, et ma pole yksi…
Kui sul lapsed koolis hakkavad käima (ma olen praegu aru saanud, et nad on suht tillukesed alles), siis tuleb ka stabiilsus. Proovi mis sa proovid, koolis ei saa lapsed nii käia, et paar kuud siin ja paar kuud seal.
Siis tuleb ka mingisugune lahendus asjale. Minu arvates.